Читать книгу Lemmikloomadetektiiv - Tom Watkins - Страница 7

„Millal Bertie kaduma läks?”

„Kolmapäeva õhtul.” Naine teises telefoniliini otsas nuuksatas.

„Mis kell õhtul?”

Miks ma seda küsisin? Kadumaläinud Afganistani hurda otsimine oli mulle olnud suureks õppetunniks ning viimase kuue kuu jooksul olin oma loomadetektiivioskusi kõvasti lihvinud. Ma pidin teadma, kas sel ajal, kui musta-valgekirju kõuts kaks päeva tagasi kaduma läks, oli väljas valge või pime – kui oli olnud pime, oli kahjuks suurem ka tõenäosus, et Bertie on auto alla jäänud.

„Ma ei oska täpselt öelda, aga ma arvan, et kell oli umbes kaheksa. Ma sättisin ennast just „Midsomeri mõrvu” vaatama. Sellepärast mul ongi aeg meeles.”

Kribasin oma märkmikku kell kaheksa õhtul. „Kas ta tavaliselt käib õhtuti väljas, proua Perry?”

„Jah, kohe pärast seda, kui ma teda söötnud olen.”

Armastab õhtuti väljas käia. Armastab hulkuda? kirjutasin ma märkmikku. „Ja kui kaua ta tavaliselt väljas on?” küsisin.

Miks ma proua Perryle selliseid küsimusi esitasin? Sellepärast, et kui Bertie läks tavaliselt vaid kümneks minutiks välja häda tegema, oli nüüd suurem ka tõenäosus, et temaga oli midagi juhtunud. Kui tal aga oli kombeks sageli õhtu läbi väljas hulkuda ja naabruskonda uudistada, siis oli ta pigem ära eksinud.

„Ma – ma ei tea ...” Proua Perry takerdus. Ta hääl värises. Oli selge, et ta oli armastatud kassi kadumise pärast tõsiselt mures.

„Ma tean, proua Perry, et see on teile raske, aga palun ärge kaotage lootust. Kui me suudame ta käigud paika panna, on suur tõenäosus, et me leiame ta üles,” julgustasin teda.

Kuidas ma teadsin, milliseid küsimusi esitada? Kuna ma olin suurema osa oma elust elanud elamurajoonis, teadsin, et kassid ei lähe tavaliselt oma kodust eriti kaugele. Ma olin tähele pannud, et kohalikel kassidel olid väljakujunenud harjumused – nad külastasid enamasti samu paiku ja enam-vähem samadel aegadel, see süsteem töötas nagu kellavärk.

Ma toetusin ka oma politseikogemustele. Küsimused, mida ma esitasin proua Perryle, olid täpselt samad, mida ma oleksin esitanud kaduma jäänud laste vanematele, et mõista, kas laps on röövitud, teeb koolist poppi või on lihtsalt ajataju kaotanud. Nagu politseis loodi kadunud inimeste kohta isikuprofiil, koostasin mina kassi isikuprofiili.

Jätkasin oma küsitlust. „Kas te teate, kui kaugele Bertie tavaliselt läheb?” Soovisin tuvastada kassi territooriumi, et mõista, kas otsinguid peaks laiendama proua Perry tagaaiast ja naaberaedadest kaugemale. Kui kass tavaliselt omaniku territooriumilt ei lahku, on ta kõige tõenäolisemalt kas kogemata kuhugi lähedal asuvasse ehitisse kinni pandud, kodu lähedal õnnetusse sattunud või kellegi poolt ära röövitud.

Proua Perry tegi mõttepausi. „Ega ma päriselt ei teagi. Ma olen Bertiet naabrite müüril istumas näinud. Nendel on lindude söögimaja ja talle meeldib linde sisse ja välja lendamas vaadata.”

„Väga hea, proua Perry. Ainult paar küsimust veel,” ütlesin mina. „Kas keegi teie tänaval on hiljuti puhkusele sõitnud?”

See oli tähtis küsimus, sest nad olid võinud Bertie kogemata oma majja kinni panna, või siis oli ta ehk läbi kassiluugi ise nende majja läinud ja nii sinna lõksu jäänud.

Veel üks pikk paus.

„Ma ei usu ... Oot, ma mõtlen korraks. Ma arvan, et üle tee Barrettid võivad ära olla. Ma pole nende autot juba nädal aega ringi sõitmas näinud!” hüüatas proua Perry.

Barrettid võivad olla esimene punkt, kust Bertiet otsima hakata.

„Ja veel paar viimast küsimust, kui lubate, proua Perry. Kas kass on saanud mingeid ravimeid? Kas tal on mingeid tervisehäireid, mis võiksid kadumise põhjuseks olla?”

„Oi ei, Bertiel küll midagi sellist viga ei ole. Ta on terve kui purikas.” Proua Perry ahmis kassi võimaliku haiguse peale ehmunult õhku.

„Andke andeks, ma pean neid asju küsima.” Kirjutasin kiiresti viimased infokillud märkmikku üles ja tõmbasin siis Barrettite nime ümber ringi. Siit algavad Bertie otsingud.

Olid 2002. aasta jõulud ning ma olin registreerinud ettevõtte Animal Search UK ametlikult loomade otsimise agentuurina.

„Su tee jahtub ära,” tuletas mu elukaaslane Jenni, kellega me olime koos lapsevanemateks saamas, mulle kellale koputades meelde.

„Veel viis minutit,” liigutasin telefonitoru rinna vastas hoides hääletult huuli. Ma olin juba vähemalt pool tundi telefoni otsas istunud ja proua Perryle nõu andnud. Aga ma ei saanud head aega ütlemisega kiirustada, kui naine nii murest murtud oli.

Kuna ma olin sisse seadnud ööpäev läbi töötava infoliini, olin suurema osa õhtutest veetnud, telefon kõrva ääres. Enamik telefonikõnesid tuli kassiomanikelt, aga ma sain nende murelike häälte järgi üsna kiiresti aru, et need pole lihtsalt suvalised kassid. Olid hoopis Tiiger või Felix või praegusel juhul Bertie. Igal kassil oli oma nimi ja iseloom. Nad olid kui pereliikmed ja ma pidin sellega arvestama.

Loomaomanikud olid kõne alguses sagedasti enese- ja otsusekindlad, kuid sedamööda, kuidas nad jutustasid, mis oli juhtunud sel saatuslikul päeval, kui nende lemmik kaduma läks, murdusid nad järk-järgult ja sageli hakkasid isegi nutma. Politseitöö oli mulle õpetanud, et see on šoki tunnus. Juhtus ka seda, et omanik ei suutnud enne lemmiku leidmist magadagi. Nad olid sageli omadega läbi ja murest murtud.

Politseinikuna töötades olin sageli kohanud inimesi, kes olid nähtust või juhtunust häiritud. Ma olin sellistel hetkedel võtnud ohjad enda kätte ja nad maha rahustanud. Bertie kitsikusse sattumises ei olnud midagi ebatavalist. Proua Perry rahustamine oli minu töö. Kuidas ma seda tegin? Sellega, et jäin professionaalseks ja metoodiliseks ning andsin konstruktiivset nõu.

Nagu paljudel teistel kassiomanikel, oli ka proua Perry esimeseks instinktiivseks reaktsiooniks välja joosta ja ringi vaadata. „Võtke välja minnes kaasa taskulamp, tema korv ja kassitoitu. Siis olete te vaimselt otsinguteks valmis ning valmis ka selleks, kui peaksite Bertiet märkama. Ma soovitaksin teil ka sõber toeks kaasa võtta,” andsin talle nõu.

Ütlesin proua Perryle, et ta võiks inimesi nende kodudes küsitlemas käia ning jagada Bertie pildiga kuulutusi nii kohalikes koolides, juuksurisalongides, raamatukogudes, pubides, kodulähedastes poodides, bussides, taksodes kui ka postkontorites. „Teie huvides on, et need kuulutused jõuaksid inimesteni, kes neid ümbruskonnas edasi levitavad,” selgitasin talle. Ta pidi ka kassimaiuse karpi krõbistades ja Bertie nime hüüdes ringi käima. „Ärge unustage Barrettite majast proovida.” Kassid võivad tuttavale häälele reageerida, nii et naabruskonna tänavatel Bertie nime hüüdmine võis tulemusi anda. Veel ütlesin talle, et ta peaks liikvele minema varahommikul – kui Bertie ringi liikus, oli teda just siis hea võimalus kätte saada. Üks mu põhilistest nippidest oli kontrollida, kas kuskil toimub ka ehitustöid. Kui jah, siis pidi proua Perry paluma töömeestel tellinguid kontrollida, kuna Bertie võis olla üles roninud ja lõksu jäänud. Ehitajad võtavad tihti õhtul töö lõppedes redelid ära, et lapsed ehitusobjektile turnima ei läheks, ja nii võis kass üles jääda.

„Kui te kuulete, et keegi on Bertiet kuskil näinud, pange need kohad kirja ja märkige kaardil ära. Ristidest on näha, millises piirkonnas ta kõige tõenäolisemalt liikuda võib ning kas ta liigub mingis kindlas suunas,” ütlesin ma Afganistani hurda otsimisel saadud kogemustele mõeldes.

„Tom, su tee!” ütles Jenni seekord juba vähem kannatlikult.

„Olgu, olgu!”

Jenni sammus silmi pööritades minema.

Proua Perry oli ikka veel nuukseid summutades liinil.

„Proua Perry, ärge kaotage lootust. Ja ma olen ikka sellel numbril kättesaadav, kui teil veel nõuandeid vaja peaks minema.”

„Suur tänu teile, härra Watkins. Ma loodan, et see aitab mul mu vaese poisu üles leida.”

Kui ma kõne lõpetasin, ei tundnud ma end kuigi hästi. Ma soovisin, et võiksin Kenti sõita ja aidata proua Perryl Bertiet otsida. Kahjuks ei olnud ööpäevas piisavalt tunde. Iga vaba hetke pühendasin ma agentuurile. Vastasin infoliini kõnedele, mõnel õhtul isegi kuni kella üheteistkümneni. Ma ei jõudnud kuigi sageli enne üht öösel voodisse, sest mõtlesin välja strateegiat, kuidas oma unistus edukaks äriks muuta.

Elasime kahepereelamus Bobblestockis Herefordi piirkonnas, kaks tuba ülemisel ja kaks alumisel korrusel. Kõik Bobblestocki tänavad olid nime saanud võiduajamiste radade järgi, kuna Herefordi rada asus kohe ümber nurga. Ma olin Birminghamist ära kolinud, et olla lähemal oma isale, kes oli vikaar ühes Ledbury lähedal asuvas külas.