Читать книгу Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg» - Tommi Kinnunen - Страница 8

Maria silmad harjusid aeglaselt hämarusega. Hütt oli väike. Selle kahel vastasküljel olid tibatillukesed aknad, üks neist oli pooleldi lauajupiga kinni löödud, mistõttu sai sügisõhtu hämarus sisse ainult teisest aknast. Kohe ukse kõrval kerkis suur kiltkividest müür, mille koldes põles sünnituse toeks laastutuli, kuigi väljas oli veel valge. Seinad olid pigimustad, kuigi toas oli juba korstnaga ahi. Kangaspuudel oli halli vaiba hakatus. Sünnitaja oli sätitud põrandale puusohva vastu käpakile. Põrandal vedelesid verised käterätid.

Maria kutsuti siia alles täna. Siin vallas ei tahtnud õieti keegi õppinud ämmaemandat sünnitustele ja sellist uut noorukest kohe mitte ükski. Eelmine oli jooma hakanud, kuna nägi selge peaga rohkem verd ja lima, tuharseise ja nõrkuse kätte surnud emasid, kui ta suutis taluda. Kuulukse, et nelja kuu sees oli viis sünnitajat verekaotuse kätte ära surnud, sest purjutanud ämmaemand ei jõudnud kutsujaga kaasa minna. Kord talvel oli ta küll suutnud ennast saanile ajada, aga sealt maha kukkunud, kuigi ta kaeti nahkade ja vaipadega, ja jäänud üksi hange nutma. Küüdimees oli püüdnud teda veel kinni siduda, aga too oli märatsenud ja rapsinud ning koperdanud lõppude lõpuks koju tagasi.

Sestap polnud keegi kuude kaupa uut ämmaemandat appi kutsunud, isegi köster ei võtnud teda kaasa rõugeid panema. Kirikukülas oli ta aidanud ilmale paar jõmpsikat, kes oleksid nii või naa kenasti maailma tulnud ja eluga pääsenud. Tüdruk polnud veel endale nime teinud. Ja kuna igas kõrvalises külas olid omad, oskajaks arvatud saunanaised ja ämmamoorid, kes mõistsid ka raske sündija välja kiskuda ja teda hädapärast ära ristida, ei tulnud keegi valla ämmaemanda abi järele. Pealegi polnud tal endal lapsi. Ega siis selline naiste maailma tunne.

Maria ehmatas, kui köstriproua õhtupoolikul just siis, kui ta oli riideid seljast võtmas, üüritoa uksele koputas.

„Kas te olete veel ärkvel, Maria?” küsis proua, kuigi kell polnud veel viiski, avas vastust ootamata ukse ja liipas sisse. „Teid tuldi paluma, Maria.”

Maria tõmbas salli ümber piha ja järgnes prouale laudadest ehitatud verandale. Seal seisis lühike vana naine. Ta langetas musta siidrätiku õlgadele, esitles ennast ja heitis kannatamatuid pilke aknast välja.

„Ehk saaks ämmaemand teele asuda,” ütles ta ja tegi kindluse mõttes endast nooremale niksu. „Enne kui päris pimedaks läheb.”

Köstriproua andis nende käsutusse kaariku ja soovis ohtralt issanda õnnistust, enne kui nad teele asusid. Ta vääriks omaenda last, mõtles Maria, kui läheb teiste sünnitamistest nii suurde õhinasse. Lasi ennast lausa pika maa taha kärutada, et ilmaletulnuid vaadata, andis neile suud ning pani lapsevoodis lamajad hiiresitta täis tarede ja pehkinud põrandaplankude üle häbi tundma. Õnneks mõistis ta alati viia kaasa värsket leiba, juustupätsi ja paksu hapupiima. Võimalik, et igatsedes kinkida elu, hoidis ta oma hinge tagasoppides tallel nii mõnegi sünnitaja, vastsündinutest rääkimata. Kahju, et sellele, kellel olnuks võimu ja varandust last kasvatada ja kes seda nii tugevasti soovis, polnud last antud, kui samas mõnes tühja sahvriga onnis heitis kärbunud ema vähemalt igal teisel aastal lapsevoodisse.

Tee peal oli musta rätikuga naine palumise peale öelnud, et ta on sünnitaja ema ja et ta tulnud ämmaemanda järele, kuigi kõik olnud nimme selle vastu. Aga kuna sünnitus oli kestnud juba kaua ja sünnitaja oli ema silmis muutunud liiga nõrgukeseks, oli ta abi järele lipsanud. Siiski tasus ämmaemandal meeles pidada, et ka sünnitaja ise ei soovinud tema kohalolekut.

Selle teadmisega oli Maria nüüd siin. Trepil istusid kaks meest ja ootasid uuemaid uudiseid. Nende pilgud jälgisid soovimatut külalist.

„Päris laps teine veel,” ütles noorem, kes nägi rohkem peremehe moodi välja.

„Hea, et tal on väiksed käed,” lepitas vanem. „Lase püksid maha, siis ta näitab sulle, milleks.”

Nooremat see naerma ei ajanud. Ta vaatas Mariat, aga ei öelnud sõnagi. Maria sisenes nende vahelt hütti, kumbki meestest ei astunud kõrvale.

Sees tervitas sünnitaja tulijat kannatava lehma pilguga. Tema otsaesine oli kaetud higiga ja tema ümber oli kaks ämmamoori. Üks neist märkas tulijat ja tõusis. Ta pühkis käed rätikusse, kus vereplekid olid jõudnud juba pruuniks kuivada. Maria asetas oma koti läve juurde veetoobri kõrvale. Teine ämmamoor, noorem, märkas teda samuti. Esimene seisatas, võttis tikuga peerult tuld ja süütas oma piibu. Ta astus Maria juurde ja mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. Ta kergitas kätt ja puudutas Maria korsetiga kinni seotud pihta.

„Või siis selline preilna see uus ämmaemand meil ongi.”

Ämmamoor pööras ennast tagasi sünnitaja poole ja imes pikalt piipu.

„Ei tule välja, suru, palju tahad. Kinni, mis kinni.”

Maria jälgis lae poole kerkivaid suitsurõngaid. Ämmamoor seisis ta ees. Maria püüdis sünnitajat näha, aga ämmamoor sättis ennast pilgule ette. Ta püüdis piiluda ämmamoorist mööda, aga too astus jälle vahele.

„Paistab, et surmale määratud. Mõlemad,” ütles ta Maria meelest asjatult kõva häälega. Ta teadis küll, et lapsevoodisse surrakse. Sünnitajatele polnud seda tarvis mainida.

„Kas verd on palju voolanud?” küsis Maria.

„Palju jah ja pisut veel pealegi.”

„Kuidas tal on?”

„Elab veel.”

Ämmamoor oli temast vähemalt kaks korda vanem. Ta imes piibust uue mahvi ja puhus suitsu nina kaudu välja. Suits lookles lakke, mis oli juba ennemalt nõgine. Ämmamoor vaatas Mariat.

„Mida sa, tüdruk, teha mõtled?”

Maria pööras ümber ja kõndis ukse juurde. Musta rätikuga naine oli lipsanud uksesuule ja vaatas voodit. Maria heitis talle pilgu ja pööras tagasi toa poole. Tulevane ema jõllitas teda klaasistunud pilgul. Noorem ämmamoor hõõrus naise selga.

„Äkki läheb ämmaemand välja trepi peale peremeeste seltsi, me ütleme siis, kui on kirstu panekuks valmis,” ütles ta. Ämmamoor oli Maria meelest ikka väga noor. Tema pilk sõnade taga oli pelglik.

Musta rätikuga naine tuli Maria taha. Ta vaatas sünnitajat, kes ei jaksanud enam silmi lahti hoida.

„Kui te tema ära tapate,” ütles ta ja näitas oma tütart, kelle pea oli patja vajunud, „tapan ma teid.”

„Mida ta räägib?”

„Ta on mu ainus laps. Kedagi teist mul pole.”

Noorem ämmamoor püüdis saada vanemaga silmsidet.

„Mida sa kostad, ämmaemand?”

„Ma hoian ta elus.”

„Kudamoodi?”

„Ma ei tea. Esialgu.”

Vanem ämmamoor vaatas naisi ja astus siis kõrvale. Tegi, nagu kopsiks vastu tuleaset piipu tühjaks, aga samas osutas peaga sünnitaja suunas. Maria tõstis oma koti ja läks lähemale, katsus kaelalt pulssi. Naise silmad avanesid ja ta püüdis oma pilku teravdada.

„Mis tulevase ema nimi on?”

„Rieti,” vastas musta rätikuga naine.

Maria mõtles, kas kirikuraamatus on ta nimi Riikka või hoopis koguni Frederiikka. Ta oli saanud nime köstriproua järgi. Küll too rõõmustaks, kui sellest kuuleks. Selles majas ei tuleks magusast saiast puudu.

„Pöörake ta selili.”

Ämmamoorid kõhklesid, aga täitsid seejärel käsu. Nad toetasid sünnitajat puusadest ja tõstsid ta voodi nurgale lamama. Vanem ämmamoor pühkis rinnalt jääkülma higi ja musta rätikuga naine võttis vana teki, et sellega tütart soojendada. Rieti oigas vaikselt. Maria tõstis tekinurga sünnitaja kõhule.

Lapse pea oli pooleldi väljas, aga ta oli näoga Maria poole. Tema silmad olid lahti ja neis oli kerge rohekas varjund. Silmad ei pilkunud. Ta katsus sündija otsaesist. See tundus olevat jahe. Maria kompas kätega kõhtu pealt, seejärel külgedelt. Viis seejärel vasaku käe kõhule ja vajutas samas paremaga kõvasti vastu külge. Ei mingit liikumist. Noorem ämmamoor jälgis tähelepanelikult Maria tegutsemist, vanem seisis akna juures, aga jälgis samuti. Maria küünitas põrandal seisva koti poole ja võttis sealt kuuldetoru. Ta vajutas selle otsa vastu pingul kõhtu ja kuulatas. Ei mingit häält. Ta libistas käe ettevaatlikult piki lapse kaela sisse, kuni leidis õlad. Ta kompas neid õrnalt sõrmedega. Rangluu oli katki, teine vist samuti. Laps oli jäänud õlgupidi kinni.

„Kui kaua see on kestnud?”

„Ta sepitseb seda kolmandat ööd,” vastas noorem. Vanem vangutas pead.

„Ei tule see sealt enam välja.”

„Jah.” Maria tegi lapse otsaesisele sõrmedega väikse ristimärgi.

Uks käis. Üks meestest jäi uksesuule, nii et mööda põrandat puhus jahe õhk, teine tuli sisse. Tema pilk tiirles ühelt naiselt teisele ja jäi siis pidama musta rätikuga naisel.

„Kas on veel elus?”

„Kumb?”

Mees ei vastanud. Ta kõndis savistes saabastes aeglaselt üle põranda ja istus voodile oma naise kõrvale. Sünnitaja silmad püsisid kinni. Mees puudutas higist otsmikku ja tõstis käe äkitselt üles. Käsi püsis hetkeks õhus, langes seejärel juustele ja silitas neid.

„Küll Jeesus Kristus sinu eest hoolt kannab. Ja siis andeks annab.”

Musta rätikuga naine hakkas nutma.

„Mida sa ikka oleksid mõistnud teha, noor tüdruk.” Noorem ämmamoor vaatas väljakutsuvalt Mariat. Vanem tuli akna juurest tema kõrvale.

„Kas matame koos või eraldi?” küsis ta vaikselt, et teised ei kuuleks, ja langetas käe Maria õlale. „Kui tarvis, siis võin ta välja tõmmata, kui Rieti on hinge heitnud. Ütleme, et jõudsime teha hädaristimise, siis pole kellelgi midagi öelda. Lepime kokku, et tuli Riikka.”

Maria vaatas tuba. Väljas oli juba peaaegu pime. Noorem ämmamoor süütas vanast leegist uut tuld. Peremees istus voodi serval ja hoidis käsi süles. Ta näol oli alandlik ilme. Musta rätikuga naine ei suutnud nuttu jätta. Maria ärritus.

„Kas siin majas pussi on?” küsis ta.

„Mida sa kavatsed?”

„Kindlasti peab teil puss olema.”

Musta rätikuga naine tegutses esimesena. Ta läks ja otsis hüti laualt.

„Puss,” kordas ta, kuigi ei teadnud ise, misjaoks. „Ämmaemand tahab pussi.”

Maria püüdis lisada oma häälde kindlust.

„Peremees, otsi üks puss. Sina tood ämbri,” ütles ta ja osutas nooremale ämmamoorile.

„Misjaoks?” küsis vanem, kuigi vastu tahtmist.

„Kas lüpsiämber sobib?” küsis noorem.

„Ei, puust ämber ei lähe. Kui on tsingist pesukaussi, siis too see. Kas kuuma vett on?”

Vanem läks kolde juurde ja noorem jooksis õue. Peremees ei osanud midagi teha, jälgis vaid, kuidas musta rätikuga naine pussi otsis. Ukselseisjale meenus omaenda puss. Ta võttis selle vöölt lahti.

„Siin on selline.”

„Liiga hea. Mõnda muud ei leidu? Majas on ju alati mitu pussi.”

Agarus nakatas peremeest.

„Tallis võib olla.”

„Mine too siis ära,” ütles vanem ämmamoor ja kühveldas kolmjalal seisvast pajast vett. Mees vaatas veel oma naist, tõusis siis ja läks välja.

„Ja soolikanööri,” hüüdis Maria talle järele. Noorem ämmamoor tuli sisse ja kandis plekist pesukaussi.

„Kas see kõlbab?”

Musta rätikuga naine oli leidnud ahjunurgalt vana pussi ja palkide vahelt teise, uuema. Peremees tõi tallist veel ühe pikateralise ja asetas selle lauale.

Maria valis pussi. Ta kaalus nende raskust, võttis need ükshaaval kätte ja keerutas rannet. Lõpuks valis ta kõige vanema, lühikeseks ihutud teraga pussi, mida kasutati veel ainult kartulite koorimiseks ja rääbiste rookimiseks. Ta ulatas selle nooremale ämmamoorile.

„Pane see keema. Kas nööri on?”

„Ei leidnud.”

Maria nööpis oma jaki lahti ja voltis selle lauale. Ta võttis kotist põlle, põimis selle endale ümber ja vaatas hütis ringi. Siis võttis ta laualt pika teraga pussi ja kõndis kangaspuude juurde. Ta lõikas äärmise lõimelõnga küljest küünrapikkuse jupi ja tegi selle veepajas märjaks. Kõik kolm naist vaatasid teda.

„Mida sa, ämmaemand, teha kavatsed?”

„Nüüd välja. Iga viimane kui üks.”

Mehed kuulasid küsimusi esitamata sõna. Sünnitus oli maailmas selline asi, mille kulgu valitsesid ainult naised. Noorem ämmamoor vaatas Mariat, pööras siis ringi ja juhatas musta rätikuga naise välja. Vanem jälgis neid. Ta pööras uksel ümber.

„Kas läheb abi vaja?”

Maria raputas pead.

„Abi jaoks on nüüd juba hilja.”

Ämmamoor väljus ja vajutas ukse kinni. Maria võttis pussi ja lõnga, aga jäi korraks toa vaikuses seisma. Mõtetes küünitasid ta poole väiksed käed.

„Emme, ära jäta mind maha.”

„Emme ei jätagi.”

„Mitte kunagi, ega ju?”

Vaikus oli raske. Maria ei saanud aru, kas Rieti oli teadvusel või mitte. Tema silmad olid õige pisut praokil, aga tal polnud jaksu jälgida, kuigi Maria liigutas tema näo ees kätt. Pulssi oli siiski tunda. Maria nõtkutas naise puusad ettepoole voodi servale ja seadis pesukausi tema jalge vahele põrandale. Ta laskus voodi ette põlvili ja tundis, kuidas korsetiluud vastu külgi surusid. Maria võttis lõnga, keerutas ühe otsa ümber parema nimetissõrme, teise ümber vasaku. Siis viis ta käed lapse pea juurde, juhtis lõnga mõlemale poole pead ja vedas seda mööda nägu. Lõng liikus mööda otsaesist ja nöbinina. Maria suunas pöialde abil lõnga kaugemale, lõuast mööda. Ta vajutas lõnga üha sügavamale ja sättis selle lapse kaela juurde. Siis hakkas ta käsi edasi-tagasi liigutama ja surus lõimelõnga lapse kaelale. Lapse pea hakkas liigutustega vaikselt kaasa kõikuma. Marial hakkas halb. Ta pigistas silmad kõvasti kinni.

„Emme, võta mind kaasa.”

„Emme läheb kaugele. Pealinna ämmaemandaks õppima.

Sinna ei saa väikseid kaasa võtta.”

„Emme, tuled sa koju tagasi?”

„Kindlasti tulen. Täitsa kindlasti. Siin kantakse su eest vahepeal ilusti hoolt.”

Maria surus lõimelõnga mõlema käega sügavamale ja lapse pea kiikus. Maria tahtis nutta. Ta surus hambad kokku. Rieti suust kostis lühike kiljatus. Liigutus oli talle vist haiget teinud. Maria andis korraks järele. Väljast trepilt kostis summutatud juttu.

Kirjutan teile sinna kaugele põhja, kuna pole teist midagi kuulnud. Kas saite raha kätte, mille teile saatsin? Viisin selle siin Helsingis hoiukassasse ja panin teie nimel teele. Kirjutage võimaluse korral paar rida ja andke teada, kas kõik on kenasti.

Lapse pea hakkas allapoole kaldu vajuma. Justkui oleks tema mittemidaginägev pilk mõõtnud lage ja otsustanud seejärel liikuda ahjukorstnani, sealt koldeni ja siis puudekastini. Lõpuks tundis Maria sõrmedes väikest naksatust ja pea hakkas koos lõngaga taltsutamatult õõtsuma.

Aitüma nende nahkkingade eest mis te oma lapsele siia saatsite. Pold varem mahti ühendust pidada sest olin siin haigevõitu ja alles äsja sain voodist vällja. Kahju on teile nüüd kirjutada ja rääkida et lapse tervis on ikkagist väga halb.

Maria sikutas lõnga altpoolt lahti ja pesukausist kostis raske kolksatus. Maria kõhus keeras. Ta vajus vappudes ettepoole ja haaras mõlema käega kausi äärtest. Kibe maohape kerkis üles, aga välja ei tulnud. Maria keerutas lõnga lahti. See oli tunginud sügavale naha sisse ning sõrmed olid paksud ja külmad. Maria otsis voodilt kobamisi üles lühikese teraga pussi. Ta võttis selle kätte ja vajutas pöidla kaitseks terale. Nutt valgus ta põskedele. Ta ei näinud õieti midagi, kuigi polnudki midagi vaadata. Maria kobas ühe käega surnud lapse õlga ja libistas teise käega pussi ettevaatlikult sünnitajasse.

Mis olukord teil seal põhjas on? Kas lapse haigus on juba möödas või on tal ikka veel palavik? Kui on vaja tohtri juurde minna, siis viige. Ma saan kindla peale kusagilt raha laenatud ja maksan kõik täpipealt kinni, mis on arvele pandud.

Maria käsi liikus aeglaselt. Ta lükkas sõrmedega pussi tera pöidla suunas, justkui hakiks porgandeid. Tuba oli peaaegu pime, aga tema seda ei märganud. Ta tegi tööd mõtlemata, kaalumata, imeks panemata. Pesukauss sai tükkhaaval täis. Maria kõhus ärkas hääl, mis vallandus suust omamoodi ulgumisena. Ta vajutas pea vastu Rieti pehmeks muutunud kõhtu, karjus ja tükeldas. Korseti püstluud rõhusid kopse. Maria pea all võbises ja võnkus Rieti kõht.

Tuleb vist õnnitleda vande andnud Ämmaemandat, aga samas palume, et te meie peale väga viha ei kannaks. Paljud jäid siin sama haiguse kätte ja ega vanemadki inimesed sellest kergelt paranend. Saadan need Kingad teile tagasi. Ega siin pole midagist teha aga olgu öeldud et õnneks läks kõik kiiresti ja lõpus poldki ta enam siin Maailmas vaid juba kogunisti teises.

Väljast ei kostnud enam ühtegi häält. Viimaks läks uks praokile ja vanem ämmamoor astus ettevaatlikult sisse, latern ühes. Maria pea lebas Rieti kõhul. Ta suu oli ammuli, kuid häält sealt enam ei väljunud. Hüübiv veri ja lima valgusid aeglaselt pesukaussi. Ämmamoor pööras ümber ja viipas noorema sisse. Too tuligi, aga jäi pesukaussi nähes seisma. Ta kartis. Vanem märkas seda ja tõmbas teda kättpidi sünnitajale lähemale. Latern asetati vooditekile. Rieti silmad olid lahti ja ta pilk jälgis leeki.

Vanem ämmamoor võttis põrandalt pesukausi ja ulatas selle nooremale. Too ei tihanud seda puudutada, aga võttis sellest siiski kinni, sest teine ei pannud kandamit ka kusagile mujale. Vanem küünitas veel põrandale verise rätiku järele ja kattis sellega kausi.

„Vii see välja. Kui küsivad, siis ütle, et pesuvesi.”

„Kuhu ma selle viin?”

„Mõtle midagi välja, aga mitte sõnnikuhunnikule. Ja ära kellelegi ütle, kuhu viisid.”

Noorem läks välja. Kui ta lahkus, piilus musta rätikuga naine ukse vahelt sisse. Talle noogutati rahustavalt. Oli kohe näha, et naisel hakkas kergem.

Ämmamoor võttis teise, sama verise rätiku. Ta haaras ühe käega Maria õlast ja ulatas rätiku talle.

„Lase nüüd olla, ämmaemand. Lihtsalt puhka pisut.”

Käesolevaga anname teada, et kuna ämmaemanda-õpilane Maria Tuomela on pärast Helsingi sünnitusmajas osaks saanud õpetust ja omandatud kogemust lapse vastuvõtmise oskustes näidanud tänasel päeval toimunud avalikul eksamil üles rahuldavat osavust, siis kuulutatakse ta ämmaemanda ametisse sobivaks ja tal on õigus kasutada kaitset ja õigusi, mis seaduste ja määruste põhjal ämmaemandale Soomes osaks saavad.

Maria keeras ennast põrandale külili. Põsk vajus vastu karedat põrandalauda. See tekitas kindla ja turvalise tunde. Ämmamoor tõi uksesuul asuvast toobrist kruusiga vett. Ta istus voodiservale ja jootis Rietit, jälgides samas kogu aeg Mariat. Ta oleks otsekui pead vangutanud. Maria pööras ennast selili ja kingakontsad kopsatasid vastu põrandat. Ta vaatas laternavalgel põigitisi palktalasid ja mustunud laelaudu. Silmalaud tundusid rasked. Ämmamoor ulatas Mariale joomiseks Rietist üle jäänud veetilga. Nutt naasis lainetena.