Читать книгу Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg» - Tommi Kinnunen - Страница 9

„Linad olid puhtad, kuigi lapitud. Aga miks peab iseseisvalt reisiv naisterahvas üksinda kambris einestama, kuigi kõrtsitoas on ruumi küll? Ülepea ajas eilne hautis südame läikima.”

Maria tegi punaste kaantega külalisraamatusse hoolika käekirjaga sissekannet. Peremees oli alguses väitnud, et trahteri külalisraamatut polnud tarvis enam pidada, aga oli viimaks nõudmisele järele andnud ja teisest toast raamatu toonud. Sinna polnud rohkem kui viis kuud midagi kirjutatud. Maria mõtles, kas lisada veel midagi, aga rohkem eksimusi ta välja ei mõelnud. Voodist ta elusolendeid ei leidnud, laudlina toodi käsu peale kohale. Ta kergitas sulepead. Peremees jõllitas teda peaaegu väljakutsuvalt.

„Kas olete valmis, proua?”

„Preili.”

Maria jõllitas vastu ja asetas seejärel sulepea tagasi lehele.

„Või oli nii rääsunud kohe, et haises.”

Ta kontrollis oma jutu üle, lisas hoolikalt lõppu punkti ja ulatas sulepea tagasi. Peremees pööras raamatu enda poole ja luges, mida oli kirjutatud. Tema kulmukarvad kerkisid.

„Hautise tõin otse köögist ja või oli õhtul kirnutud.”

„Anna see sulepea veel siia.”

Maria kastis sulepea tinti ning kirjutas alla kuupäeva ja oma nime. Sulepea jäi korraks seisma ja lisas seejärel nime alla sõna „ämmaemand”.

„Siis tuleb kindlamini arutluse alla.”

Maria kergitas oma gobeläänriidest kotti ja kõndis välja. Oulu on veel üheksa penikoorma kaugusel, aga ta jõuab enne kümmet kenasti kohale.

Postiveovankril polnud kedagi peale tema ja postipoisi, oma teist kümmet käiva vaiksevõitu nooruki. Hobune oli vana setukas, aga ta kõndis rahulikult, ja teed olid liiva juurdetoomisega ära tasandatud. Kesksuvine päike kõrvetas samblast nõmme. Maria istus kaariku istmel ja nautis reisi, kuigi aeg-ajalt ründas reisijaid kraaviperve tagant seisvast veest pärit tihe sääseparv. Sookailud õitsesid uimastavalt ja tuuletutes kohtades muutus nende lõhn peaaegu väljakannatamatult teravaks. Õnneks tõi tuul lagedamates paikades endaga kaasa kanarbiku ja liiva lõhna. Ajuti arvas Maria aimamisi tundvat isegi meresoola ja adru. Männid, männid, männid. Ta ei suuda iialgi palja okasmetsaga ära harjuda. Oleks nende hulgas vähemalt üks jässakas kask. Ja majad võiksid olla tee ääres, mitte radadeta metsadesse laiali puistatud.

Nii hobuse rahulik kõnd kui metsa lõhnad muutsid Maria uniseks. Ta silmad olid pooleldi kinni, kuid ta tundis, et on valvas ja tähelepanelik. Kui hobune kiirust lisas, äratas uus rütm üles ühe vana laulu. See ei toonud enam meelde valu või ebameeldivaid tundeid, vaid oli vaibunud pelgaks mälestuseks kunagistest aegadest. Maria ümises kõigepealt korraks mõttes, aga kui enamik sõnu oli meelde tulnud, hakkas ta laulma. Kutsar vaatas teda imestunult, aga see ajas Mariat vaid naerma. Ta laulis teise salmi valjemalt.

Kord sind armastasin ma

ja mitu korda mõnda muud.

Mänges embasin sind ma

ja naljaga sul’ andsin suud.

Lõpuks hakkasid tee äärde ilmuma ehitised, kõigepealt hõredalt väiksed hurtsikud, seejärel suuremad popsikohad ja lõpuks majad. Kaugusest hakkas paistma Oulu toomkiriku torn. Tee pööras vasakule ja laskus laia jõesuudme poole. Poiss jättis kaariku väikse varjualuse kõrval seisma.

„Nüüd peaksite maksma.”

„Ma maksin küüdi eest juba reisi alguses.”

„Sillamaks tuleb veel lisaks.”

„Kus see kirjas on? Eelmisel korral ei maksnud sild midagi.”

„Ülalpool on raudteesild tasuta, aga need sillad siin maksavad.”

Kaariku kõrvale oli tulnud sillavaht. Ta tõstis käe vormimütsi juurde ja vaatas ootava pilguga kõigepealt poissi ja seejärel Mariat.

„Mis see maksab?” küsis Maria vahilt.

„Hobuse pealt terve mark.”

Maria klõpsas oma koti lahti ja otsis üles rahapauna. Hind oli kallis, aga raudteesilla kaudu võtaks liiga palju aega.

„Aga kui palju teised maksma peavad?”

„Jala on viis penni.”

Maria koukis välja viiepennise ja ulatas selle vahile. Siis hüppas ta kaarikult maha ja võttis oma koti.

„Võite juba siin tagasi pöörata. Ma lähen ülejäänud tee jalgsi.”

Maria kiirustas üle sildade. Keskmine neist, mis viis Linnansaari peale, oli uus. See polnud ehitatud puust nagu teised, vaid raudtaladest ja jättis mulje, justkui oleks väina kohale laskunud hall vikerkaar. Maria kingad panid silla kõmisema Ta jäi selle keskel seisma ja asetas koti käsipuule. Puudutuse all tundusid talad külmad, kuigi oli kuum päev. Need haisesid metalli ja värvi järele. Maria urgitses kotist välja kirja ja uuris veel kord teekonda, kuigi teadis seda peast. Ta kõndis edasi ranna poole ja läks kaarega Läntise tänavale. Ta tõttas mööda kivisillutist ja pööras Pakkahuoneenkatult vasakule. Maria vaatas korraks ringi, kuni märkas otsitud äri silti. Ta seisatas hetkeks, nihutas korseti luud paremasse kohta ja astus sisse.

Müügileti taga seisis Mariast noorem mees. Ta vaatas Mariat hindavalt ja seejärel levis üle ta näo heakskiitev naeratus. Oli selge, et Maria mõjus nagu klient, mitte teenijanna, kuigi ta oli riides nagu maanaine.

„God dag.”

„Tere päevast. Te kirjutasite, et ma võin oma tellimusele järele tulla.”

Mees läks soome keelele üle.

„Peab paika, proua.”

„Preili. Kas ma võiksin seda näha?”

„Kui te ootate, preili, siis ma toon selle siia.”

Müüja läks kõrvalukse kaudu sisehoovi ja kõndis laoruumi poole. Maria jälgis teda pilguga nii kaua, kui suutis, ning jäi seejärel ootama. Hetk hiljem tuli müüja tagasi. Ta avas Mariale müügileti luugi.

„Võite vaatama tulla, preili. Koti võib siia jätta.”

Kott käes, järgnes Maria mehele hoovi. Laoruumi kaldtee najale oli seatud uudsusest sädelev jalgratas. Selle vastupidav raam oli helesinine ja paksude rataste rehvid tumepunased. Esikahvli kohal oli vapp, mille ümber lehvival lindil oli kirjas „Velj. Friis Kokkola”. Maria uuris ratast igast küljest, kergitas seda sarvedest ja katsetas pedaali. Ratas oli ilus, aga jättis kuidagi teistmoodi mulje kui apteekri oma. Ta silitas ratta kaardu painutatud vorme. Sõrm peatus. Siin kohas oli miski teisiti.

„Võtsin vabaduse tellida naisterahva mudeli,” ütles müüja.

„Kuidas see erineb meeste omast?”

„See on tugevdatud raamiga ja seepärast ei lähe keskelt toru. Preilil on sedasi kergem kleidis sõita.”

Muudatus valmistas Mariale meelehärmi. Ta oli ise ratta välja valinud ja tellinud ning nüüd anti talle selline. Müüja kummardus ettepoole ja naeratas.

„Lisaks sellele ei pea daamide rattal oma säärejooksu näitama.”

„Kas seda peab siis varjama?”

Müüja märkas, et vestlus oli läinud valele rajale, ja vahetas jututeemat.

„Kuidas tundub, kas sobib?”

Maria mõtles veel hetke. Miks oli tarvis tellida talle eraldi daamide ratas? Seda asjandust kasutati ju sõtkudes ja tal oli sama palju jalgu kui härradelgi. Siiski äratas sõiduvahend temas mõtteid kiirusest ja vabadusest ja võimalusest liikuda, minna sünnitusi omal nõul ja jõul vastu võtma. Ketirasva mahe lõhn tekitas temas kujutluspilte liivastest teedest ja puhuvast tuulest ning ajalehes kirjeldatud puutumatu looduse vaiksest väärikusest.

„Eks ma siis võtan selle.”

Müüja avas Mariale ukse ja nad läksid tagasi sisse. Maria avas jälle klõpsuga oma käekoti ja otsis üles kotipõhja peidetud riidenutsaka. Ta voltis selle lahti ja asetas müügiletile paberrahad, mida triikis käelaba servaga sirgemaks. Siis võttis ta rahakotist mündid ja ladus need rahatähtede peale korralikeks kuhjadeks, enne kui raha müüja poole lükkas.

„Olge lahke.”

„Kas preili vajab küüti? Võime ratta küüdiga kohale viia.”

„Pole vaja. Tooge ta sinna tänavale.”

Müüja hoidis ratast ja Maria riputas koti sangapidi lenkstangile. Seejärel haaras ta rattast ja hakkas seda talutama. Ratas tundus olevat kerge. Müüja vaatas teda.

„Kas te mõistate rattaga sõita?”

Maria seisatas ja vaatas müüjat. Ta tundis juukserasva magusat lõhna.

„Kas te ise oskate?”

„Ma võin teile nõu anda.”

„Kas te olete koolis käinud?”

Müüja ei osanud üllatava küsimuse peale midagi kosta.

„Kui mees, kes pole koolis käinud, oskab, siis miks ei peaks oskama koolis käinud naine?”

Maria talutas ratta turuplatsile. Müügilettide vahel sumises rahvahulk ja ta viis ratta uue kaubahalli taha, punaste laohoonete varju. Ta kallutas ratast vasakule ja asetas jala parempoolsele pedaalile. Seejärel kallutas ta raami aeglaselt tagasi paremale ja püüdis leida tasakaalu. Ta oli pisut ärevil. Ta polnud seda kunagi üksipäini teinud. Eelmisel korral hiliskevadel oli apteekrihärra hoidnud ratast püsti ja teda kergelt puusadest toetanud.

Maria püüdis tõsta vasaku jala pedaalile, kuid ratas kaldus kohe vasakule ja ta pidi turuplatsi pinnalt tuge otsima. Ta kallutas ratast veelgi enam paremale, aga siis kippus ratas sinnapoole kukkuma. Ta istus sadulasse ja hoidis mõlemaid jalgu maas. Hakkas neid siis kordamööda kergitama, püüdes leida tasakaalu. Kodus oli apteekrihärra sel hetkel tema selja taga seisnud ja hoidnud tagumist ratast oma jalgade vahel, nii et jalgratas püsis püsti. Ta oli sirutanud käed ümber Maria, haaranud lenkstangist, nii et Maria tundis seljaga kuuma rinda. Apteekrihärra õed vahtisid neid ja tüsedam õdedest oli tulnud sosistama, et selline asend on sobimatu, nagu naisterahvaste jalgrattasõit ülepea, ja kuna värav oli lahti, võis pererahvas külainimeste naerualuseks sattuda.

Maria hakkas tasakaalu leidma ja püüdis jalaga hoogu lükata. Ratas libises hooga edasi. Maria istus sadulas ja sõtkus hoogsalt mõlema jalaga. Kott kõikus lenkstangi küljes edasi-tagasi ja kiskus esiratast viltu. Maria peatas ratta ja tõusis sadulast. Ta võttis koti ära ja mõtles, kuhu tihkaks seda jätta. Mõned turul luusivad joodikud olid tulnud laohoone trepile tema harjutusi jälgima. Üks neist tonksas teisele vastu külge, keeras pea viltu ja jõllitas Maria pahkluid.

„Vaata aga, mis preilnal seal kõik vilgub.”

Maria jõllitas omakorda mehi.

„Küll ma tean ise, mis seal seeliku all on, ja küll sa tead ka. Aga ma tunnen seda kohta paremini kui sina.”

Teised mehed naersid ja mõne hetke pärast ka see üks, sest ta ei tahtnud kõrvalseisjaks jääda. Kõige pikem meestest ligines Mariale.

„Preili võib selle koti siia taha panna.” Ta võttis Maria koti ja tõstis selle raamile tagumise ratta kohal. Maria polnud seda märganudki. Ämmaemanda kotile on see samuti hea koht.

„Või selline asi siis. Aitüma.”

„Preili võiks proovida hoogu võtta. Ei see siis kuku, kui kiiremini läheb.”

Maria vaatas meest. Habe oli tal ajamata, aga kalevist kuub oli puhas, olgu varrukaotsad pealegi läikivaks kulunud.

„Näidake.”

Maria ulatas ratta mehele, kes haaras lenkstangist ja tõstis ühe jala üle raami. Maria jälgis tähelepanelikult tema tegemisi. Mees pani jala pedaalile ja enne, kui hakkas sõitma, lükkas ta teise jalaga väikse hoo sisse. Maria vaatas rahulikult, kuidas mees kaubahalli taha kadus, aga varsti ilmus ta hoone teise nurga tagant nähtavale ja tuli teiste juurde tagasi. Mees tõusis sadulast ja tõi ratta tagasi Mariale.

„Istuda tasub siis, kui hoog sees.”

Joomakaaslased olid just lahkunud ja viimaseid müügilette korjati kokku, aga Maria harjutas ikka veel. Korraga sai ta tehnikale pihta. Ta tegi turuplatsile peale kaks tiiru, alguses kobamisi, teisel korral kindlamalt, ja lehvitas mööda sõites meestele, kes olid just ületamas Rantakatut. Maria sõitis tagasi harjutamiskohta ja tõusis sadulast. Ta võttis raamilt oma koti, tegi selle lahti ja tõstis välja hoolikalt jõupaberisse volditud musta riideeseme. Ta oli ostnud kanga ja õmmelnud nimme rattasõidu tarvis hõlsti. See koosnes kahest kohakuti asetsevast koonuselisest osast, mille vahelt võis käed paslikult ratta juhtimiseks välja pista. Maria raputas hõlsti lahti, avas kaeluse kaks nööpi ja heitis riidetüki õlgadele. Ta nööpis selle kinni, tõstis koti tagasi raamile ja istus sadulasse. Reis võis alata.

Liiklemine kivisillutisega tänavatel oli hüplik ja Marial hakkas halb. Enne sildu tõusis ta ratta seljast ja otsis rahakotist viiepennise valmis. Sillavaht sai tasu kätte, kuid hoidis kätt ikka sirgelt ees.

„Rattaga sõit maksab kümme penni.”

„Ma olen jala ja ratas läheb minu kõrval.”

„Ratta eest peaks ka ikka saama.”

„Küsige temalt, äkki ta maksabki.”

Vahi vastust ootamata juhtis Maria ratta Tuira-poolsele kaldale ja tõusis tagasi sadulasse. Maantee oli sile ja kuiv ning ratas liikus kergelt, kuid halb enesetunne ei tahtnud üle minna. See küll taandus, kuid võttis koha sisse kusagil rinnaku taga, ümber söögitoru. Maria sõtkus vaikselt ja püüdis tabada siiasõidu ülemeelikut rõõmu, aga ei saanud seda õieti kätte. Hõlst tegi olemise palavaks ja korsetiluud hõõrusid külgi. Maria jäi seisma, voltis hõlsti kotti tagasi ja jätkas teekonda. Kuumus ei andnud aga järele. Ees oli veel vähemalt kakskümmend penikoormat. Maria püüdis laulu kätte saada, aga see ei olnud nõus välja tulema.