Читать книгу Mõrvakott - Tony Parsons - Страница 8
1
ОглавлениеMa ootasin meest, kes kavatses surra.
Olin parkinud vana BMW X5 pisut maad edasi raudteejaama viival teel ja jõin kolmekordset espressot, jälgides tööle tormavaid pendelrändureid. Jõin kiiresti.
Varsti peaks ta olema siin.
Panin kolm fotot armatuurlauale. Üks naisest ja tütrest. Kaks tükki mehest, kes kavatses surra. Siseministeeriumi passipilt ja sisetelevisiooni stoppkaader.
Libistasin perekonnafoto rahakoti vahele ja rahakoti nahktagi põuetaskusse. Siis kinnitasin kaks pilti surra kavatsevast mehest kleeplindiga oma auto armatuurlauale.
Jälgisin tänavat.
Olin parkinud nii, et olin seljaga jaama poole ja rahvarohke tänav oli mu silme ees. Tänavat valgustas nõrk sügisene päikesepaiste, mis oli kui suvepäevade pleekinud mälestus. Sada meetrit eemal seisis noor naine, seljas trenniriided, ja uuris ajalehekioski akent, suur saksa lambakoer kannatlikult kõrval, kaelarihm lõtv, intelligentne nägu naist hoolikalt jälgimas, täiesti lõõgastunud olemisega koer tipptunni rahvahulgas.
„On see aga ilus koer,” ütlesin ma.
Naine naeratas ja sügas mu sõnade peale koera kõrvatagust, siis aga kostis mu kõrvas mehe hääl, kuigi ta ei rääkinud minuga.
„Delta 1 vastuvõtt hea.”
Mu kõrvas kostis veel hääli, kes kontrollisid teiste raadiosaatjate kutsungeid ja üle kogu valvepomina kuulsin ma väljatreenitud rahu, mida politseis peab säilitama äärmise pinge seisundis, nagu oleks piloot rääkinud reisijatega, kui kõik mootorid põlevad. Te ei tarvitse millegi pärast muretseda, lugupeetud reisijad.
Ma libistasin pilgu üle jälitusbusside, märgistamata autode ja tsiviilriides politseinike, kes liikusid jalgsi. Kõik olid oma töös laitmatud. Ja kõik, mida ma suutsin näha, oli ilusa saksa lambakoeraga naine.
„Delta1?” ütles valveohvitser mulle. „Me näeme ja kuuleme teid, Max. Teil on põhivaade. Ootame visuaalset isiku kindlakstegemist, kui Bravo 1 ilmub haarangutsooni. Püsige autos.”
Bravo 1 oli mees, kes kavatses surra.
„Arusaadav,” vastasin mina.
Ja siis hääl, mida ma tundsin: „Uurija Wolfe, teiega räägib peasuperintendent.”
Peasuperintendent Elizabeth Swire. Ülemus.
„Jah, proua,” ütlesin ma.
„Õnn kaasa, Wolfe,” ütles ta. Ta häälde ilmus väike naeratus, kui ta pilgu rõdu poole pööras. „Te kuulsite käsklust. Püsida autos. Las suured poisid teevad musta töö ära.”
Ma vaatasin tänavat. Enam ei tohiks minna kaua.
„Just nii,” vastasin ma, viisakalt ja rahulikult nagu saksa lambakoer.
Kui ma kallutaks tahavaatepeeglit, võiksin näha jaamahotelli suurejoonelist viktoriaanlikku fassaadi. See oli nagu muinasjutuloss, mille tornid ja tornikesed tõusid sinitaeva poole, mis oli täis valgeid kuhikpilvi. Koht, kus sa pilgutad silmi ja sada aastat läheb mööda. Ma ei näinud ühtegi suurt poissi. Kuid jaamahotelli sees oli neid rohkem kui küllalt, et alustada väikest sõda.
Kusagil pitskardinate ja külgkardinate taga. Metropolitani politsei relvastatud erikriminaalüksuse liikmed olid ootel. Iga mees pidi olema relvastatud Heckler & Kochi automaadiga ja kahe Glock SLP 9-mm püstoliga. Aga kui teraselt ma ka ei vaadanud, ei suutnud ma neid näha.
Kohal pidi olema ka pommiüksus, mida julgestas majasisene Kuningliku Lennuväe üksus. Läbirääkijad. Keemia- ja bioloogiarelva spetsialistid. Ja keegi, kes tellis pitsat. Ka meil oli oma 20 inimest ümber jaama, kuid ma nägin neist ikka vaid koeraga naist. Valvepomin jätkus.
„Kõik üksused, ette kanda. Echo1?”
„Objekt pole nähtav.”
„Victor 1?”
„Ei midagi.”
„Tango 1?”
„Objekt nähtav,” teatas naisehääl.
Esimest korda oli plastnublakas mu kõrvas täiesti vait.
„Ma näen Bravo 1,” ütles sama hääl. „Objekt on nähtav.”
Ja siis kohutav vaikus. „Võimalik,” ütles naisehääl, „ma kordan: võimalik, et objekt on nähtav.”
„Võimalik?” küsis valveohvitser. „Kontrollin. Mitte tegutseda.”
Hääl oli nüüd juba pingsam.
Ja siis jälle naisehääl ning sellesse pugenud suur kahtlus: „Võimalik. Punane seljakott. Möödub Briti Raamatukogust. Liigub jalgsi ida suunas jaama poole. Läheneb haarangutsoonile.”
„Delta 1?”
„Kuulen,” ütlesin ma.
„Nähtavus kadus,” ütles Tango 1, soovides öelda, et oli sihtmärgi silmist kaotanud.
Vaatasin vilksi kahte fotot oma armatuurlaua küljes. Selleks polnud õieti vajadust, sest ma teadsin hästi, kuidas mees välja näeb. Kuid ma vaatasin korraks ikkagi. Siis tagasi rahvahulga poole.
„Ma ei näe teda,” ütlesin.
Siis veelgi kannatamatum hääl mu kõrvas. Teine naine. Koeraga politseinik. Ma uurisin pingsalt tema liikuvat suud.
„Siin Whisky 1, Whisky 1. Objekt on vist nähtav. Bravo 1 läheneb. 200 meetrit. Tänava vastaspoolel. Punane seljakott. Võimalik, et see on tema.”
Häältemelu ja järsk käsklus vaikida.
„Võimalik. Kontrollime. Kontrollime. Mitte tegutseda. Kõik üksused, mitte tegutseda. Delta 1.”
Järgnes vaid staatikaraginaga vaikus. Nad ootasid mu vastust.
Ma vaatasin otse objekti poole.
Ta oli muutunud.
Vaatasin ruttu kahte fotot armatuurlaual ja ta ei olnud nende nägu. Mustad juuksed olid helepruunid. Hõre habe kadunud. Kuid muutus oli hoopis suurem kui kõik see. Ka tema nägu oli muutunud. See oli lihav, pundunud, peaaegu kellegi teise nägu.
Kuid üks asi oli sama.
„Delta 1?”
„Objekt nähtav.”
Punane seljakott oli täpselt seesama mis sisetelevisiooni stoppkaadril tol päeval, kui ta ostis apteegi hulgilaost vesinikülihapendit.
Seljakott oli tal seljas ka siis, kui ta veeretas 440 liitrit juuksepleegitit kassa juurde. See oli tal seljas ka siis, kui luges viiekümnestes rahatähtedes letile 550 naela. Ja ka siis, kui ta tühjendas oma kaubiku lukustatavasse garaaži, kuhu olid üles pandud meie kaamerad.
Seda seljakotti oli võimatu mitte ära tunda. See nägi välja nagu seljakott, millega ronitakse Everesti otsa. Suur ja ere – sellel punasel toonil on omaette nimi.
Kuid ta nägu ei olnud sama. See ajas mu segadusse. See pidi ju olema sama mees. Talle oli midagi näkku süstitud. Ta kavatses surra, peas kellegi teise nägu.
Aga nüüd tundsin ma ta ära.
Ma ei kõhelnud.
„See on tema,” ütlesin ma. „Objekt nähtav. Ta on endaga midagi teinud. Ma ei tea. Midagi on ta näos teisiti, aga see on tema. Objekt nähtav. Isik visuaalselt kindlaks tehtud. Objekt nähtav.”
„Snaiper 1 on laskeulatuses,” ütles hääl ja teisel pool tänavat nägingi ma nüüd laskureid, kolme kuju, kes liikusid mööda armetute poekeste ja söögikohtade katuseid, relvad päikese käes helkimas. Politsei snaiprid asusid positsioonile.
Nad olid operatsiooni untsu minemise puhul meie viimane lootus. Ja juba oligi see untsu minemas.
„Snaiper 2 on laskeulatuses. Kuid mul pole selget vaadet. Ma ei saa puhtalt sihtida. All on rahvahulk.”
Punase seljakotiga mees oli teisel pool tänavat seisma jäänud, oodates fooritule muutumist. Autod mürisesid mööda ja nende vahelt vilkus seljakoti punane värv. Puudutasin oma kõrvaklappi. Äkki ei rääkinud minuga enam keegi.
„See on õige mees,” ütlesin ma. „Ma kinnitan ta identiteeti. Objekt on nähtav. Nähtav. Kuuldel.”
Foorituli muutus ja liiklus jäi vastutahtsi seisma. Pendelrändurid hakkasid teed ületama. Punase seljakotiga mees läks nendega kaasa.
Ütlesin aeglaselt ja selgelt: „Siin Delta 1, ma kinnitan objekti nähtavust. Sihtmärk siseneb kohe haarangutsooni. Kas te kuulete mind? Kuuldel.”
Vastuseks ei midagi peale roosa müra.
Siis aga: „Võimalik. Kontrollime. Mitte tegutseda.”
Ma vangutasin pead ja pidin uuesti rääkima hakkama, kui peasuperintendent Swire’i rahulik hääl ütles: „Jätta, Wolfe. See pole tema. Jätta. Operatsioon tühistatud.”
Ja siis ka valveohvitseri hääl: „Jätta. Tühistatud. Kõik valvepostid, mitte tegutseda.”
Foorituled muutusid jälle.
Punase seljakotiga mees oli tänava ületanud.
Ta suundus raudteejaama poole.
„Kas te oletasite, et ta kannab burkat?” küsisin ma. „See on Bravo 1. See on sihtmärk. Ta on õige mees. Ta nägu…”
„Meil pole visuaalset kinnitust,” ütles valveohvitser. „Delta 1, isik ei ole kindlaks tehtud.”
Siis Swire: „See pole tema. Jutt jätta, Wolfe.” Ta hääles oli terasnoot. „Teil oli üks ülesanne. See on täidetud. Midagi rohkemat pole vaja teha. Kõik üksused, tegevus jätta. Jätta! Haarang on tühistatud. Ma tänan kõiki.”
Rahvahulk jäi jaama lähedal aeglasemaks, segunedes pendelränduritega, kes lähenesid King’s Crossi peatuse poolt. Oli selge, et mul on jäänud vaid minut tema peatamiseks, enne kui ta jaamahoonesse kaob. Kui punase seljakotiga mees on mõnel pealiini rongil või all metroos või jaamaperroonil, ühendab ta palves käed ja maailm lendab koost.
Patarei, mida ta tõenäoliselt hoiab ühes käes, tekitab elektrivoolu ühendatult lihtsa juhtmeotsikuga, mida ta hoiab teises käes. Siis läheb vool kahte juhet mööda punasesse seljakotti – selle küljes pidi olema märkamatu sisselõige –, kus ümbertehtud lambike käivitab peenikesse torru ehitatud detonaatori. See käivitab omakorda põhilaengu, mis sisaldab vesinikülihapendit, sedasama, mida ma olin näinud teda ostmas sisetelevisiooni ekraanil üheteistkümne 50-naelase rahatähe eest.
Samal ajal oli ta ostnud hulgi ka kuuetolliseid terasnaelu. Kottide kaupa. Need pidid olema teibitud põhilaengu ümber, et külvata häda, millest pidi jätkuma mitmesajale inimelule.
Kui see plahvataks.
Kui ta oli nutikas.
Kui ta polnud lõhkekeedust vussi keeranud.
Neelasin alla kurku tõusnud kuuma kibeda iivelduseklombi.
„Teil pole õigus,” ütlesin ma. „See on tema. Objekt nähtav.”
Ma olin käinud ta garaažis. Olin näinud sadu tühje juuksepleegiti pudeleid. Olin vaadanud sisetelevisiooni linti päevast, kui ta need ostis, kuni ta kujutis oli mu ajusse kõrvetatud.
Mul polnud vaja armatuurlauale teibitud fotosid. Ma tundsin teda. Ta oli mul pealuu sees.
Ta ei saanud end minu eest peita.
„Kõik üksused, tegevus jätta,” ütles eneseteadlikult rahulik hääl. „Delta 1, kas te kuulete mind?”
„Ei,” ütlesin ma, „te teete suure vea.”
Vaid kolmkümmend sekundit veel.
Kogu selle rahvahulga ja tulirelvade keskel olin ma jäetud omapead mehega, kes kavatses surra.
Kunagi kuulsin ma Hampshire’ maakonnas Bramshillia politseiakadeemia loengut. See kool oli politseinike kõrghariduse Oxford ja Cambridge.
Üks FBI agent oli kohale lennutatud selleks, et aidata meil võidelda terrorismiga. Agendi valge hammasterida oli avaldanud mulle muljet. Igatahes suurepärased hambad. Väga ameerikalikud. Kuigi mulle avaldas veelgi rohkem muljet see, et mees teadis, mida ta räägib.
Hammaste särades rääkis ta meile, et FBI oli kindlaks teinud 25 terrorismi ohupiirkonda. Ma polnud ise just igast nimetatud punktist informeeritud – olin, ütleme, teadlik kahest kolmandikust, alates lennuväljadest ja lõpetades tätoveerimissalongidega.
Üldiselt oli neid igal pool.
Föderaalagent kirjeldas ka potentsiaalse terroristi välimust.
Üldiselt võis see olla kes tahes.
Bramshilli õppurid, kõige paremad ja kõige helgemate peadega mehed, kõik ka aktiivses teenistuses, kriminaaluurijate uus põlvkond, noored, tugevad ja nutikad mehed, pidid naeru pärast püksi tegema. Kuid erinevalt teistest ei leidnud mina, et see jutt olnuks kasutu. Vastupidi. Ja seda sellepärast, et mulle jäi meelde FBI mehe antud terroristi potentsiaalsete tunnusmärkide esimene punkt.
Kahtlusalune muudab oluliselt oma välimust.
Kuigi mu kolleegid olid itsitanud ja silmi pööritanud, tundus mulle, et seda tuleb kindlasti rõhutada. Enesestmõistetavust ei maksa kunagi kahe silma vahele jätta. Ärge arvake, et ta näeb välja nagu fotodel või sisetelevisiooni ekraanil. Olge valmis, et ta näeb välja nagu keegi teine.
Ja oli veel üks asi, mida FBI agent oleks võinud mainida. Sihtmärk, kes muudab oluliselt välimust, ei soeta tõenäoliselt uut kotti.
„Sama seljakott,” ütlesin ma, avades autoust. „Sisetelevisioonis nähtud punane seljakott. sellega ostis ta oma kraami. Punane. Pidevalt kaasas. See on sama seljakott. Ja see on tema.”
„Siin ei tohi parkida,” ütles kokni aktsendiga aafriklane mulle akna kaudu ja ma võpatasin, kuuldes häält, mis ei tulnud mu peast.
Liikluspolitseinik kirjutas mulle parkimistrahvi. Tulin autost välja. Ta oli Lääne-Aafrika hõimuarmidega pikk mees ja astus pisut tagasi, arvates, et teen talle viga. Vaatasin temast mööda ja nägin punase seljakotiga meest.
Rahvahulk oli hõredamaks jäänud.
Ta oli jaama sisenemas.
Viisteist sekundit.
Siis hääl mu peas: „Siin peasuperintendent Swire. Minge tagasi autosse, Wolfe.”
Kogu ta teeseldud rahu oli kadunud.
Ma kõhklesin hetke.
Siis istusin uuesti autosse.
Liikluspolitseinik lükkas trahvitähe mu kojamehe vahele. Ma raputasin pead ja vaatasin tahavaatepeeglisse. Punase seljakotiga mees oli nüüd otse mu selja taga, seistes jaama peasissepääsu ees. Rahvahulk sulas kokku. Mitte miski ei takistanud teda sisse minemast. Kuid ta seisis täpselt sissepääsu ees.
Ta rääkis endamisi midagi.
Ei.
Ta palvetas.
Kümme sekundit.
Punase seljakotiga mees astus sammu edasi.
Üheksa sekundit.
Lükkasin autole sisse tagurpidikäigu.
Kaheksa sekundit.
Keerasin pea tahapoole ja vajutasin hooga gaasi.
Auto sööstis tagurpidi paigalt ja ma kihutasin punase seljakotiga meest vaadates talle otsa. Hoidsin ühe käega kinni kõrvalistme seljatoest, et kokkupõrke lööki leevendada ja surusin teise käega jõuliselt signaalinuppu, hoides seda pidevalt all ja ajades järelejäänud liiklejad laiali.
Mees ei liikunud paigast.
Aga sellal kui vana X5 tema poole sööstis, vaatas ta mulle liikumatu suuga otsa.
Viis sekundit.
Auto põrutas talle otsa, lüües ta veidi pealtpoolt põlvi jalust maha ja purustades mõlema jala reieluu, kui ta torso vastu auto tagaosa lendas. Ta nägu lõhkus tagumise aknaklaasi ja tagumine aknaklaas tegi tema näoga sama.
Siis tõukas kokkupõrge ta tagasi punasest tellisest viktoriaanliku majaseina vastu, kus ta kukal lõhkes nagu sepavasaraga tabatud pehme keedumuna.
Kolm sekundit.
Lükkasin sisse sõidukäigu ja kihutasin tagasi jaamaesisele õuele, kust liikluspolitseinik jõllitas mind liikumatult ja ammuli sui, trahvitähtede masin ikka veel peos.
Lükkasin sisse tagurpidikäigu, et tehtut korrata.
Kuid selleks polnud vajadust.
Null sekundit.
Ma tulin aeglaselt autost välja.
Inimesed karjusid. Mõned olid pendelrändurid, mõned hääled olid mul peas. Iga sekundiga lähemale jõudev koer haukus meeletult.
Üks hääl mu peas karjus tohutust väärteost ja tapmisest. Teine kisendas mõrvast.
„Wolfe!”
See oli Swire.
Kiskusin kõrvaklapi kõrvast välja ja viskasin minema.
Punase seljakotiga mees istus telliskiviseina ääres, vahtides mulle otsa lõhutud näo jahmunud ilmel. Üks ta käsi tõmbles ikka veel äkksurma šokist. Mõlemad käed olid tühjad.
Seda poleks ma oodanud.
Äkki olid kohal näomaskides relvastatud mehed. Püstolid sihtisid surnud meest. Glock SL 9-mm relvad. Heckler & Kochi automaadid. Siis märkasin ma, et mõni neist sihib mind.
„Ta oli meie sihtmärk,” ütlesin ma.
Kogu plats oli täis relvastatud eriüksuse politseinikke. Pendelrändurid jooksid ja roomasid, kes kuhu sai. Hulk rahvast karjus, sest püssimehed ei näinud karvavõrdki politseinike moodi välja. Neil olid kevlarist kuulivestid. Neil olid seljas metallist karabiinihoidjaid, et neid saaks hukkumise korral lihtsamalt jalust ära. Näomaskidel olid silma- ja suuavad. Nad nägid välja nagu võltssõjaväelastest pangaröövlid.
Inimesed arvasid, et maskid peavad takistama neid ära tundmast, aga ma teadsin, et need olid hirmutamiseks.
Ja see toimis.
Karjuti raadiotesse, mis olid kinnitatud südame kohale. Maskis näod röökisid mu peale ning käskisid kõhuli heita ja nii jääda.
Maha. Maha. Maha. Maha, ma ütlen!
Ma võtsin oma ametimärgi aeglaselt teksade taskust välja, näitasin seda ja viskasin selle neile kätte. Siis tõstsin käed üles. Kuid põlvili ma nende ette ei laskunud. Ja ka näoli mitte. Ma jätkasin teed tapetud mehe juurde.
Sest ma pidin teadma, et olin toiminud õigesti.
Viimane võimalus! Tehke seda kohe!
Kükitades maas oleva mehe kohale, nägin ma, et kukkumine ei olnud ta koljuluud purustanud, vaid oli selle minema viinud.
Hiigelsuur värske vere lomp valgus juba kõnniteele.
Kõikjalt kõlas hirmu- ja vihakarjeid. Koer oli nii lähedal, et ma tundsin ta lõhna, nii lähedal, et tajusin tema hingamist.
Ma nägin silmanurgast veidraid lapiku ninaga Glocke, mis sihtisid maas olevat surnud meest ja ka mind. Püstolid olid vinnastatud.
Kuid see oli ju õige mees, eks ole?
Vaatasin imestades oma käsi.
Need olid koos surnud mehe verega.
Kuid need ei värisenud, kui ma rebisin lahti punase seljakoti ja vaatasin sisse.
