Читать книгу Mõrvakott - Tony Parsons - Страница 9

„Vabandust,” ütlesin ma, keha surutud tihkelt ülikonda, mida ma polnud pulmapäevast saadik kandnud.

Pangakontor oli pilgeni täis mõrvauurijaid, kellest oli kohal viimne kui rühmaliige. Minu ees seisis ekspertiisitöötaja, kes püüdis minust mööda saada. Ta oli riietatud üleni valgesse, välja arvatud sinine näomask, mis varjas kõike peale ta silmadest paistva ärrituse. Olin suures nurgaruumis särava klaasist tornmaja tipus, kuid mul tulid sel hetkel meelde lapsepõlve mänguväljakud ja see, kuidas sa võid tunda end korraga nii nähtamatuna kui ka tülinaks teistel ees lihtsalt sellepärast, et oled kusagil uus.

Siis aga tundis üks ekspert mu ära.

„Ma tunnen teid,” ütles ta.

„Ma olen siin uus,” vastasin.

„Ei ole,” ütles ta. „Te olete kangelane. Sealt jaamahoone juurest. Mis ajast te mõrvarühmas töötate?”

„Tänasest.”

Nüüd ta juba naeratas mulle sinise maski varjus.

„Äge. Kuidas nad teid kohtus kutsusid?”

„Politseinik A-ks.”

„Politseinik A, kas te olete sel nädalal kellegi tapnud?”

„Veel ei ole,” ütlesin ma, „aga on ju alles esmaspäeva hommik.”

Ta naeris ja jättis mu surnud mehe kirjutuslaua juurde. Laual polnud peaaegu midagi. Vaid värske veri ja üks raamis foto.

Fotol naeratasid objektiivi seitse sõjaväevormis noormeest, nagu vaataksid nad oma kaheldamatult edukasse tulevikku. Klaasi nurka oli pritsinud verd. Kuid see ei muutnud poiste ennasttäis ilmeid.

See oli kontorilaua kohta imelik foto. Ei naist, ei lapsi, ei koera. Ainult seitse verepritsmetega määritud sõdurinägu.

Hapnikurikas helepunane veri. Otse arterist.

Ma silmitsesin fotot lähemalt ja nägin, et pilt on tehtud 80. aastatel, otsustades selle pleekinud värvide ja ülbete poiste soengute järgi, mis olid eest lühikeseks pöetud, kuid pikkade kuklakarvadega. Need soengud olid möödunud kümnendist ja mundrid olid möödunud sajandist. Nad nägid välja nagu Duran Duran.

Ja ma nägin ka, et nad ei olnud veel mehed. Nad olid poisid, kes pidid ehk veel viimase suve olema poisid. Hoolimata sõjaväevormidest ei olnud nad tõelised sõdurid. Lihtsalt sõduriteks riietatud koolipoisid. Kaks nägid välja nagu kaksikud. Üks seitsmest oli surnud mees laua taga. Temast oli saanud pankur. Ja mõrvatu.

Astusin kõrvale, kui kohtuekspertiisi fotograaf hakkas pildistama lauale valgunud verd.

„Kelle huvides on tappa pankurit?” imestas fotograaf.

See ajas inimesed naerma. Need olid peamiselt ekspertiisitöötajad, kes maskide taga naeru pugistasid. Kui veedad elu mikroskoopilisi vere-, seemnevedeliku ja mudaproove kogudes, oled iga nalja eest tänulik. Kuid teisel pool lauda seisev peainspektor ei naeratanud, ehkki ma poleks osanud öelda, kas ta kuulis fotograafi märkust, oli süvenenud tema ees lebavasse laipa või mõistis hukka kergemeelsust surma palge ees.

Ta ootas kannatlikult, kuni väike mapiga mees – osakonna arst, kes oli siin surma tuvastamiseks – põlvitas surnukeha kohal.

Uurija suur pea oli raseeritud nii läikivsiledaks ja hoolimata nähtavast murtud ninaluu armist – ja seda oli murtud mitu korda, sest et ta nina nägi välja nagu kõver trampliin –, oli ta küllalt edev, et hooldada korralikku kitsehabet.

Ta pööras oma siniste silmade tungiva pilgu minule ja ma mõtlesin, et ta näeb välja nagu viiking. Kujutlesin seda kahvatut, metsikut nägu mööda randa röövretke paika tulemas ja mõnda munka temaga rääkimas. Kuid viikingitel ei olnud prille, uurijal olid aga ümmargused ja raamita John Lennoni Imagine-laulu tüüpi prillid. Need pehmendasid ta sõjakat välimust ja andsid ta karmile näole lahke, veidi imestunud ilme.

Mu uus ülemus.

„Uurija Wolfe,” tutvustasin ma ennast.

„Ahah, uus mees,” ütles ta, vaikses, teravas ja täpses hääles kaugete põhjaalade, Aberdeeni või isegi kaugemate paikade täishäälikud, see Šoti mägismaa aktsent, mille iga sõna on nagu graniidist. Peainspektor Mallory.”

Mulle oli ta nimi teada. Ma polnud teda kunagi varem kohanud, kuid olin temast palju kuulnud. Peainspektor Victor Mallory oli üks põhjusi, miks ma tahtsin üle tulla mõrva- ja raskete kuritegude osakonna alluvusse.

Meil mõlemal olid käes õhukesed sinised kindad ja kumbki ei teinud katset anda teisele kätt. Kuid me naeratasime ja pühendasime sekundi jagu aega teineteise uurimiseks.

Peainspektor Mallory oli väga heas vormis, mitte üksnes varastes viiekümnendates mehe kohta heas vormis, vaid heas vormis ükskõik mis vanuses mehe kohta, ja tema vorm paistis tulenevat pigem loomuomasest sportlikkusest kui spordisaalis veedetud tundidest. Ta vaatas mind oma siniste silmadega, sellal kui osakonna arst kärmelt surnukehaga õiendas.

„Te jõudsite just õigel hetkel,” ütles Mallory. „Kohe alustame. Tere tulemast mõrvarühma.”

Ta oli sõbralik, kuid välistas kohe igasuguse lobisemise.

Osakonna arst tõusis püsti.

„Surnud mis surnud,” ütles ta, klõpsates koti kinni.

Mallory tänas teda ja noogutas mulle. Ma astusin sammu ettepoole.

„Tulge vaadake surnukeha, Wolfe,” ütles ta, „ja ütelge, kas olete kunagi midagi sellist näinud.”

Ma ühinesin peainspektor Malloryga teisel pool lauda ja me vaatasime enda ees lebavat surnut. Kõigepealt nägin ma ainult verd. Tohutu hulk arteriaalset verd, mille sees lebas särgi ja lipsuga mees.

„Tapetu on Hugo Buck,” ütles Mallory, „kolmkümmend viis aastat vana. ChinaCorpsi investeerimispankur. Surnukeha leidis koristaja kell kuus hommikul. Buck tuli vara tööle. Ta töötas Aasia turgudega. Kui ta parajasti oma esimest kohvi jõi, lõikas keegi tal kõri läbi.” Mallory vaatas mulle teraselt otsa. „Olete kunagi sellist asja näinud?”

Ma ei teadnud, kuidas vastata.

Pankuri kõri oli midagi enamat kui läbi lõigatud. Haav oli lausa haigutavalt suur. Ta kaela esiosa oli puhtalt ja täpselt täiesti pooleks lõigatud. Laip lebas selili, kuid näis, nagu hoiaks ta pead kere küljes vaid tilluke selgroolüli. Veri oli pursanud kaelast suure surve all; särk ja lips nägid välja nagu kohutav verine pudipõll. Nüüd tundsin ma ka vere lõhna: see oli värskelt valatud vere vaskne lehk. Ma sulgesin sellele oma haistmismeele.

Hugo Bucki pintsak rippus ikka veel tooli seljatoel. Mingil moel oli see verest puutumata jäänud.

Vaatasin vilksti Mallory poole ja siis jälle tapetut.

„Ma olen näinud kolme läbilõigatud kõri,” vastasin lõpuks.

Ma kõhklesin ja ta noogutas, et ma jätkaksin.

„Esimesel mundrikandmise nädalal oli tegemist mehega, kes nägi oma abikaasale tema parimalt sõbralt saabunud telefonisõnumit ja haaras kööginoa. Umbes aasta pärast võtsin ma osa juveelipoe röövimise juurdlusest, kus röövija püstol polnud lahti läinud ja ta võttis kirve ning ründas meest, kes oli vajutanud paanikanuppu. Ja siis oli üks pulmapidu, kus pruudi isa vihastas isamehe kõne peale ja lükkas katkise šampusepudeli temale kõrri. Kolm läbilõigatud kõri.”

„Kas mõni nägi ka sedamoodi välja?”

„Ei.”

„Siin on pea justkui otsast võetud,” lausus Mallory.

Ma vaatasin ringi.

„Keegi pidi midagi kuulma,” ütlesin ma.

„Keegi ei kuulnud midagi,” ütles Mallory. „Sellises hoones on inimesi isegi sellisel kellaajal. Kuid keegi ei kuule midagi, kui inimesel võetakse pea vaata et otsast.”

Ta uuris mind oma helesiniste silmadega. Kuid ma ei taibanud ikka veel.

„See on nii sellepärast, et ohvri hingetoru on läbi lõigatud,” ütles ta. „Trahhea. Õhku ei tule peale, kuid karjatamiseks vajad sa õhku. Keegi ei kuulnud aga midagi, sest mitte midagi ei olnudki kuulda.”

Me silmitsesime surnukeha vaikides, sellal kui ekspertiisitöötajad liikusid suures kabinetis aegluubis ringi nagu teadlased, kes uurivad bioloogilise katastroofi tagajärgi. Nad nägid maskides, kinnastes ja valgetes ülikondades ühesugused välja, otsides kannatlikult sõrmejälgi, pannes tillukesi kiude asitõendite kottidesse ja võttes laualt, vaibalt ja klaasseintelt vereproove. Siin oli valida suurest verehulgast. Üks töötaja visandas mõrvastseeni. Fotograaf, kes oli imestanud, kelle huvides on tappa pankurit, ei teinud enam staatilisi pilte, vaid filmis. Väikesi kollaseid plasttähiseid oli kui võililli kõikjal paksu vaiba peal ja üks töötaja kogus jalajälgi, et kriminalistid saaksid sisestada need jalatsitaldade andmebaasi.

Mallory jälgis kogu tegevust. „Enamik tellimusmõrvu on tehtud kohmaka käega, Wolfe. On see iroonia või paradoks? Neid teostavad kõrilõikajad, kes on palgatud mõnes baaris. Värdjad, kes tapaks sularaha eest keda tahes. Enamikul tellimusmõrvadest on garantii – nende kehv kvaliteet on garanteeritud. Ent see pole selline. Kas näete, kui puhas lõige siin on? Enamik inimesi, kes lõikab läbi kellegi kõri, virutab, raiub ja saeb. Seda tehakse räpakalt. Te nägite seda oma kolme eelmise laiba puhul. Tavaliselt on tegu nii räpakas, kui üks raevunud inimolend saab teise lihale ja verele terariistaga teha. Kuid see siin näeb välja nagu üksainus lõige. See võttis mehel peaaegu pea otsast, kuid see oli üheainsa lõike tulemus. Kes võiks küll niimoodi kõri läbi lõigata?”

„Keegi, kes teab, mida ta teeb.” Ma mõtlesin selle üle. „Lihunik. Kirurg. Sõjaväelane.”

„Te arvate, et siin on mõni Rambo ringi jooksnud?”

„Võibolla mitte just ringi jooksnud. Võibolla magab ta lageda taeva all.”

Mallory nooksas kolmkümmend korrust allpool lebavale linnale klaasseina taga, mida kuldas sügisene päike halli jõepaela ümber.

„Kui palju endisi sõjaväelasi magab neil tänavail lageda taeva all?” küsis ta.

„Liigagi palju,” ütlesin ma. Ma püüdsin seda ette kujutada. „Ta tuleb siia öösel. Otsib magamiseks soojemat kohta. Või tuleb, et leida midagi varastamisväärset. Teda segatakse.” See ei mahtunud mulle pähe. „Kuid ta peab turvakontrollist läbi saama.”

„Lihunik, kirurg, sõjaväelane,” kordas Mallory. „Või oli see ehk keegi, kel polnud aimugi, mida ta teeb? Mõni härra Bucky kaaspankur. Mõni koristaja. Äkki oli see lihtsalt algaja õnn. Või oli see tema naine. Näha on, et eriti temast ei hoolitud. Kolm päeva tagasi kutsuti politsei välja härra ja proua Bucki peretüli lahendama. Seal oli vägivalda ka. Kas te nende abieluvoodit nägite?”

Ühe klaasseina najale oli tõstetud madrats, kõige laiema voodi variant, mis oli ikka veel kile sees ja millel olid peal lillakasoranžid FedEx-lindid.

„Ka see on nende voodi?” küsisin ma. „Naine saatis voodi talle kontorisse?”

„Proua Buck tuli ärireisilt varem tagasi ja leidis härra Bucki koduabilisega voodist.” Mallory kortsutas kohmetu halvakspanuga kulmu. „Ja mees ei aidanud tal nõudepesumasinat tühjendada. Nii et proua Buck läks härra Buckile austrinoaga kallale.”

„Austrinoaga?”

„Jah, austrinoaga. Sellel on lühike lai tera. Nad on jõukad inimesed ja neile maitsevad austrid. Igatahes lubas naine võtta tal munad maha ja lükata need talle tagumikku. Kuuldes häälekat riidu, helistasid naabrid hädaabisse. Konstaablid panid mõlemad raudu. Härra Buck ei ööbinud sest ajast peale kodus.”

Me vaatasime FedExi pakendis abieluvoodit.

„Te siis arvate, et ta naine tegi seda?” küsisin.

Mallory kehitas õlgu. „Praegu on ta meie ainus kahtlusalune. Ta on kirjas kui keegi, kes lubas mehel munad maha võtta.”

Ta vaatas pankuri läbilõigatud kõri. „Kuigi vaevalt et keegi endale midagi sellist eesmärgiks seab.”

„Naine võis ju mõrva tellida,” ütlesin ma. „Tal on raha, et palgata keegi, kes seda oskab.”

„See oli ka minu mõte,” nõustus Mallory. „Kuid siis oleks siin kindajälgi. Aga me ei leia kuidagi ühtegi kindajälge. Ja kui see polnud inimene, kel polnud aimugi, mida ta teeb, oleks siin ruumis kindlasti mõni kindajälg. Nagu te teate, võivad kindajäljed olla sama kasulikud kui sõrmejäljed. Kui kindad on küllalt õhukesed, tulevad sõrmejäljed läbi kanga esile. Sõrmejäljed võivad olla ka kinnaste sees. Vähesed kurjategijad viivad kindad koju kaasa, eelistades need kuriteopaiga läheduses minema visata. Niisiis me otsime kindapaari ja kindajälgi.”

„Ja mis saab siis, kui neid ei leita?”

„Siis tuleb elimineerida iga muu ruumis leitud jälg.”

Ma vaatasin uuesti laual olevat fotot. Ja nüüd ma nägin teda, poissi, kes see mees oli olnud. Hugo Buck oli fotol paremalt esimene ja üks väike verepiisk oli maandunud tema näole. Kakskümmend aastat oli möödunud, kuid tulevase pankuri sile ja hea välimus oli ikka veel nähtav, ainult et seda kattis tookord kollanoka õhuke rasvakiht. Poistest saavad mehed, mõtlesin ma, ja elavatest saavad surnud.

„Kas te nägite ta käsi?” küsis Mallory. Bucki käed olid alla langenud, kuid hoidsid ikka veel tabletipurki, mis oli tal käes elu viimasel hetkel. See oli veel üks asi, mida ma nägin esimest korda.

„Laibakangestus,” ütles Mallory. Ta naeratas, sest tal oli hea meel näidata mulle, et ma pole veel kõike näinud. Et ma pole veel õieti midagi näinud. „Hetkeliselt saabuv kramp, mille tekitab äkksurma šokk, mis lukustab keha elu viimse sekundi asendisse. Pompei vulkaanipurske hetk. Kas näete lugeda, mis rohtu ta võttis?”

Ma kükitasin surnukeha kõrvale ja uurisin purgisilti, püüdes mitte tajuda vaskset verelehka.

„Zestoretic,” lugesin ma, „üks tablett päevas. Retseptiravim. Hugo Randopph Buck. Zestoretic?”

„Kõrgvererõhutõve vastu,” ütles Mallory. „Vererõhupillid.”

„Kas polnud ta vererõhupillide võtmiseks pisut noor?” küsisin ma püsti tõustes. „Tuleb välja, et pankuritöö on stressirohke.”

„Ja kodunt veel lisastress,” ütles Mallory.

Me vaatasime tapetut vaikides.

„Miks teda lihtsalt maha ei lastud?” küsis Mallory äkki.

Ma tõstsin silmad. „Pankurit?”

„Pommimeest,” ütles Mallory. „Teie pommimeest. Pealik sattus paanikasse. Välijuht kivistus. Keegi polnud kindel, et see on mees, keda nad taga ajavad. Sellest kõigest saan ma aru. Keegi ei taha oma CVsse teist Jean Charles de Menezest. Igaühel on närvid läbi, sest iga surmav lask läbib tänapäeval politsei kaebustekomisjoni uurimise. Riigiprokuratuur ootab kulisside taga. Inimõiguste juristid samuti.” Mallory naeratas sinisilmade välgatades häbelikult. „Kuid teie ju kinnitasite, et see on õige mees. Te astusite üle välijuhi käsust. See oli teie otsus. Te olite meest näinud. Olite teda jälginud ja uurinud. Teie karjäär ja vabadus olid ohus. Miks teda maha ei lastud?”

„Tulistada võib ainult pähe,” ütlesin ma, „need on uued tegutsemise reeglid. Kõik muu on liiga riskantne. Kehasse ei või tulistada, sest kurjategija võib kanda kuulivesti. Kätte või jalga ei või tulistada, sest siis on tal ikka võimalus lõhata oma pagas.” Ma kehitasin õlgu. „Võibolla polnud keegi kindel, et neil õnnestub tabada teda pähe. Võibolla usuti välijuhti ja pealikku, kuid mitte mind. Ainus, mis ma võin öelda, on see, et tegelikult oli kahtlusemoment täiesti olemas. Ja võibolla olnuks pähe tulistamine kahtlusemomendi olemasolul olnud… mõtlematu.”

Mallory noogutas. „Aga võibolla me kardame teha oma tööd. Kuidas teile tundub, kas siin on tegu rööviga?”

„See ei olnud rööv,” ütlesin ma. „Rolexi kell härra Bucki randmel on väärt vähemalt 15 000 naela.”

„Kui see polnud just rööv, mille toimepanekut keegi segas,” ütles Mallory.

Ma vaatasin pankuri ukse taga olevasse avatud planeeringuga kontoriruumi.

„Seda annab nüüd ikka kasida,” ütlesin ma.

„Kõik töötajad on kontrollitud,” ütles Mallory. „Siin majas ei saa kuselegi minna, ilma et sul plastkaart ja pildiga dokument taskus poleks. Me ootame tõlki, et küsitleda härra Bucki avastanud koristajat. Ta on värskelt Vilniusest sisse rännanud.”

„Ma arvasin, et tänapäeval oskab igaüks inglise keelt.”

„See mees praegu veel ei oska. Räägib ainult leedu keelt. Surnukeha leidmine ehmatas ta väga ära. Kõik teised koristajad on maa-aluses parklas. Me ei saa neid minema lasta, kuni pole mehega rääkinud. Mu kaks uurijat on all – uurijad Gane ja Whitestone. Kui te saaksite neid aidata…”

„Jah, muidugi,” vastasin.

Pankuri kontoriuksele olid kaks konstaablit teinud sisenemis- ja väljumiskoridori, kus nad registreerisid kõiki, kes tulid mõrvapaika või läksid sealt minema. Kaks konstaablit, üks mees ja üks naine, mõlemad noored, mõlemal tumepunane juuksepahmakas. Nad võinuksid olla õde-venda hoolimata sellest, et naine oli väike ja pilbaskõhn, mees aga pikk ja kiitsakas. Nende olekust oli näha, et nad peavad olema valvekonstaablid.

Mees – poiss, mõtlesin ma, kuigi ta oli üle kahekümne ja seega vaid mõni aasta minust noorem – nägi välja, nagu hakkaks ta kohe minestama. Minu lähenedes nõjatus ta vastu seina ja surus tagasi iiveldushoo. Naine – ja temagi nägi välja nagu tüdruk, vaatamata politseivormile – pani väikese käe kolleegi õlale.

Ta vaatas mulle alt üles otsa, kui ma end mõrvapaigast allkirjaga välja registreerisin.

„See on ta esimene laip,” selgitas naine peaaegu vabandavalt. Ta kõhkles hetke. „Ja minul samuti.”

Ta tuli endaga paremini toime kui mees. Kuid mõlema ehmunud nägu oli avali ja šokikrambis nagu lastel, kes tulevad trepist alla ja leiavad oma lemmiklooma surnuna, või näevad äkki läbi jõuluvana triki ja saavad esimest korda aimu maailma kaledusest.

„Hingake,” ütlesin ma mehele. Hingasin ise nina kaudu tugevalt sisse ja lasin õhu suu kaudu tagasihoitud ohkega välja, näidates talle ette, kuidas seda teha.

„Aitäh,” ütles ta.

Kontoritöötajatele oli majas kuus lifti ja üks, palju suurem ja räpasem, oli mõeldud abipersonalile. Läksin trepist alla, lootes, et leian ehk kindapaari. Kolmkümmend trepijärku. Kui ma poolele teele alla olin jõudnud, hakkasin ma higistama, kuid mu hingamine oli korrapärane.

Ma seisatasin, et kuulata trepišahtist kostvat häält, sada meetrit minust allpool.

Alla vaadates märkasin ma midagi ähmaselt liigutavat. Korraks liigatas kuskil nagu mingi vari ja uks prantsatas kinni. Ma hüüdsin, kuid vastust ei tulnud ja ma läbisin viimased trepijärgud aeglasemal sammul, peatudes iga kord, kui silmasin seinal kirja.

Seal oli ka üks mustaga kirjutatud sõna.

See oli selline musta toon, mille jätab seinale kuivanud veri.

S I G A

Pööramata pilku neljalt tähelt, võtsin ma välja telefoni ja pildistasin musta sõna määrdunud seinal, kuuldes nüüd ka häältekõma, mis tõusis maa alt ja muutus iga sammuga valjemaks.

Keldris tõukasin ma ukse lahti ja vaatasin maa-alusesse parklasse, mis oli täis puhastusteenindajaid. Tänavalt neid ei näinud. Mehed ja naised, noored ja vanad, kes rääkisid kahtkümmet eri keelt, nähtamatud inimesed, kes tulid iga päev, et pesta siin säravas klaastornis põrandaid, aknaid ja tualette.

Ja ma nägin, et neid oli lugematu hulk.

Vaestearmee.