Kunstniku elu

Оглавление

Toomas Vint. Kunstniku elu

Toomas Vint. Kunstniku elu

TIPUS. Kuulujutud, need vastikud või imepärased

Tavalisel sügisõhtul

Tipus

Sajab … sajab

PETTEKUJUTELMADE LINNUPARV. Akna taga on hämarduv park

Take this Walz

Pettekujutelmade linnuparv

Vesi verekarva, taevas tummine

* * *

* * *

KUNSTNIKU ELU. Telefoniuputamine

Vene koer

Kunstniku elu

Andres Saks

Näitus Pariisis. Montparnasse’il

Autori sünd

TOOMAS VINDI RAAMATUD

Отрывок из книги

Härra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki koduhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb enesetunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on viimasel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks, muide.

See, et ta on füüsiliselt üksipäini – naine on läinud koos pojaga sõbratari juurde suvevõõraks –, teeb Vahuri olukorra just hommikuti väljakannatamatuks. Ta püüab ennast lohutada, et üksindus on küll ängistav, kuid selles peitub ka annus müstilist salapära, midagi sellist, mida pole niisama lihtne kirjeldada, kuid ega seegi muuda olukorda talutavamaks. Minu ellu oleks nagu isevärki katkestus või tühik tekkinud, arutleb Vahur ennast kõrvalt vaadates. Isegi parim semu Igor, kellega nad olid aastate vältel nagu sukk ja saabas, reisis mõne kuu eest ookeani taha ja viimasel ajal polnud temast enam midagi kuulda. Elektronkirjad haihtusid ja telefon oli üha levist väljas. Kas ta ongi enam elus, vaagib Vahur juba ei tea mitmendat korda murelikult, kuid see pole ta muremõtetest peamine.

.....

Kui Vahur kodus mureleid nosib ja lahtisest aknast all liikuvat tänavat vahib, tuleb talle uuesti pähe küsimus, mida mõni teine – teistmoodi inimene – tema olukorras ette võtaks. Ta tahaks kellegagi nõu pidada, aga kedagi ei ole ta kõrval ja tusk tõuseb jälle taevani. Korraga jäävad ta silmad peatuma tuttavana tunduval tegelasel, kes tänava teisel poolel, paar maja edasi asuva pudupoe vaateakna ees seisab ja aeg-ajalt otsivalt ringi vaatab. Talle näib, et see võib olla sama tegelane, kes teda turuväravas vahtis. „Mida kuradit …” vihastab Vahur, uskudes, et mees on nüüd ta järele nuhkima saadetud. Otsemaid moodustub peas keerulise kujuga vandenõuskeem, aga see laguneb kohe koost, sest kui asjale kaine pilguga vaadata, siis puudub skeemil igasugune mõte ja kaal. Ta ei ole kellelegi eriti oluline ning võimalik, et töökaaslased on temasuguse oma teadvusest juba üldse maha kriipsutanud.

Mees, kes oli kaupluse vaateakent uurinud, astub nüüd kohvibaari uksest sisse ja varsti saab Vahur näha, kuidas too on seal istet võtnud ja ühtäkki muutunud ise justnagu vaateakna eksponaadiks. Läheks sinna akna taha ja näitaks talle keelt, tuleb Vahurile pähe lapselikult rumal mõte ning ta sülitab murelikivi tänavale. Hetkeks viirastub talle, et tänav on nüüd sillutatud murelikividega, aga ei ole, asfaldist õhkub üksnes suvepäeva kuuma päikest.

.....