Читать книгу Kunstniku elu - Toomas Vint - Страница 3

Härra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki koduhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb enesetunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on viimasel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks, muide.

See, et ta on füüsiliselt üksipäini – naine on läinud koos pojaga sõbratari juurde suvevõõraks –, teeb Vahuri olukorra just hommikuti väljakannatamatuks. Ta püüab ennast lohutada, et üksindus on küll ängistav, kuid selles peitub ka annus müstilist salapära, midagi sellist, mida pole niisama lihtne kirjeldada, kuid ega seegi muuda olukorda talutavamaks. Minu ellu oleks nagu isevärki katkestus või tühik tekkinud, arutleb Vahur ennast kõrvalt vaadates. Isegi parim semu Igor, kellega nad olid aastate vältel nagu sukk ja saabas, reisis mõne kuu eest ookeani taha ja viimasel ajal polnud temast enam midagi kuulda. Elektronkirjad haihtusid ja telefon oli üha levist väljas. Kas ta ongi enam elus, vaagib Vahur juba ei tea mitmendat korda murelikult, kuid see pole ta muremõtetest peamine.

Peamine hakkas pihta eelmisel nädalal, neljapäeval täpsemalt, kui Bergmann ta enda juurde kutsus ja asja ees teist taga sõimama kukkus. „Teeme nii, et kirjutad nüüd palgata puhkuse avalduse, ja kui kahe kuu pärast tagasi tuled, siis vaatame juba rahumeelselt, mis sinust edasi saab,” ütles juhataja viimaks ja hakkas prille lapiga hõõruma. See prillide hõõrumine oli justkui rituaal, mis andis märku jutuajamise lõplikust lõpust. Juhatajal oli üleüldse kümneid veidraid harjumusi, mis muigamisi kinnistusid asutuse igapäevaellu. Mida sõnadega ei soovitud öelda, seda teatati alluvatele kehakeele kaudu. Bergmanni kabinetist väljudes ei mõistnud Vahur arvatagi, mida ta oli valesti teinud või mille vastu eksinud, kuid tundis, et koridori põrand kõigub, justkui seisaks ta mingi paadi või parve peal.

Oli päevselge, et temast taheti lahti saada. Mingil käsitamatul hetkel oli ta üleliigseks muutunud ning otsustati, et asutuse elu võib edasi rulluda ilma temata. Vahuri senised pingutused – oma arust polnud ta halvem kui ükskõik kes, pigem vastupidi – olid tühja jooksnud, edutamise asemel ootas teda lihtlabane vallandamine. Kuid lõpparvega venitati veel. Miskipärast … Vahur oli kindel, et kõige selle taga seisab keegi, kellele ta oli valusalt varba peale asunud, kuid ta ei osanud arvata, millal ja mismoodi, ega aimanud, kellele nimelt.

Aga vahest jahtub asi aja jooksul maha – püüab Vahur ennast rahustada. Võimalik, et ta kujutab praegu ette olematuid asju. Et hirmul on suured silmad, sest kui oleks tegemist kindla vallandamisplaaniga, oleks Bergmann sellest otse rääkinud … Lahti lastud inimene peab ikka hulk aega uut töökohta otsima ja selleks oleks kindlat teadmist vaja … Ta on kuulnud, et keerulisel ajal mängitaksegi mitmetes asutustes just palgata puhkusega, et palgafondi mitte kärpida. Kuid selle asemel, et maha rahuneda, hakkab Vahuri aju kirjutama üha hullemaid ja hullemaid tulevikustsenaariume. Viimaks ajab ta end voodist üles, aimates, et kuni ta oma sandiks läinud olukorra üle juurdleb, muutuvad asjalood aina kehvemaks – ülekohus võtab suuremaid mõõtmeid, paisub lõpmatult ning teda kammitsev nähtamatu nöör tõmbub üha koomale, köidab ta viimaks ebamäärase kujuga õnnetusepuntraks ja kõik viib lõpuks selleni, et ühel hetkel ei tunne ta iseennast enam äragi.

Kui Vahuril on hommikukohv joodud, kogeb ta jälle rõhuvat tühjusetunne. Midagi väga harjumuspärast on ära võetud ja ta ei tea, mida selle asemele sättida. Et mida võib inimene teha, kui tal äkki töölemineku sundust ei ole? Magada, lehte lugeda, telerit vaadata. Võileibu teha, neid närida ja seedida. Musti muremõtteid heietada? Ei, seda viimast ta enam ei taha, see oleks nagu suletud labürint, millest välja ei pääsegi … Ta kõnnib närviliselt mööda tuba, seisatab korraks akna all, siis teise akna all, seejärel pistab rahakoti taskusse ja võtab esikust turukoti.

Turuväravas kohtab ta tuttavat karikaturisti, kes justkui parastades teatab, et on kuskilt või kellegi käest kuulnud, et Vahur olevat taimetoitlaseks hakanud. „Mina ja taimetoitlaseks!” naerab Vahur südamest, aga kui nad mõne aja pärast aiasaaduste leti ees jälle kokku saavad, silmitseb karikaturist ühetähenduslikult ta kotist paistvat rohelist selleripunti ja urahtab üsna kurjalt: „Näed, ikka oledki taimetoitlane … Ma ei saa aru, mis sellest nii väga häbeneda.” Nad vahetavad seejärel veel mõned naljatlevad tühised fraasid ja Vahur jälgib mõrult muiates, kuidas karikaturist, kes on sügavalt veendunud tema taimetoitluses ja kelle veendumust ei suuda enam miski kõigutada, lahustub aegamööda turul sagivate inimeste sekka.

Turulettidele on laotatud kuhjade kaupa värvikirevaid suvevilju. Parv herilasi tiirleb Ungarist pärit murelite kohal, aga Vahur märkab, et suurem hulk sumiseb püünispurgis. Ta pole säherdust seadeldist enne näinud, ja Helen Mirrenit meenutav puuviljamüüja seletab, et algul pani ta peibutuseks purki mett, kuid herilased ei tundnud selle vastu vähimatki huvi – alles siis, kui ta lömastas sinna mõned murelid, hakkasid nad tuhinal lõksu lendama. „Herilased on meie iga-aastane nuhtlus ja sel aastal on neid hästi palju,” kurdab ta.

„Räägitakse, et herilased aitavad impotentsi vastu”, naljatab Vahur nagu muuseas. „Mismoodi siis, et kui lasta nõelata või?” tunneb vale-Mirren elavat huvi. Vahur tahab juba nõusolevalt noogutada, aga kujutluses kangastub, kuidas lõksu püütud herilased pannakse mõne mehe lõtva riista nõelama, ja see näib liiga karm nali olevat. Ei olnud ju see vale-Mirren ega ta mees talle midagi kurja teinud või teele ette jäänud. Vahur seletab, et tema meelest olevat tegu tõmmise või salviga, ega ta täpselt tea. Ta ostab pool kilo mureleid – need on suured, kuidagi liiga suured, ja võib kahtlustada, et see pole eriti ökoloogiline kraam. Kuid Vahurile on see ükspuha.

„Et kui ma neile herilastele tulise vee peale valan ja tõmmata lasen, siis saaks nagu ravimtee või …” küsib puuviljamüüja talle ebalevalt otsa vaadates. „Küllap vist,” kohmab Vahur mureleid kotti pistes ja järgmise leti juurde astudes. Tema jaoks on herilaste teema ammendunud, järgmisel hetkel juba unustatud, kuid ta võib olla üsna kindel, et äsja välja mõeldud impotentsiravimist hakatakse nii mitmeski peres täna õhtul juttu tegema ja neid purki püütud herilasi võib-olla keevas vees leotamagi.

Suvehari kestab, maasikate aeg on küll läbi saamas, aga nüüd pakutakse ja ostetakse mureleid, kirsse, vaarikaid, mustikaid. Inimesed liiguvad lettide vahel kiirustamata, mingi seletamatu, aga kindla tempoga – igal juhul väga rahumeelselt, mis on lettide värvikirevusega kummalises kontrastis. Värviline peaks olema närviline, mõtleb Vahur kentsaka mõtte … Huvitav, kust see karikaturist võttis, et ma olen taimetoitlane? Kas keegi pajatas, et pean lugu salatitest? Või kuulis ta kusagil midagi ebaselget, kus kõne all mina, taimed ja söömine … Vahur mõtiskleb, et kuulujuttude või õigemini kuuldustega on lugu otsekui laste telefonimänguga – üks sosistab teisele kõrva mingi sõna ning viimaks see moondub või teiseneb tundmatuseni. Sõna läheb isevoolu teed, ja karvasest saab armas või vastupidi ning see lendab suust suhu nagu linnuke.

„Tuult sõnadele tiibadesse,” ümiseb Vahur ja tal hakkab äkki lõbus. Ta silmitseb turulisi, kes rahumeelselt lettide vahel jalutavad. Keegi neist ei või aimata, mida teised temast parasjagu räägivad. Nad ei oska karta, et satuvad ehk juba järgmisel hetkel mõne hea tuttava hammaste vahele ja saavad seal julmalt sakutada. Lahkest inimesest saab hoobilt ahne – ja seda põhjustab üksnes pisuke keelevääratus või möödakuulamine …

Vahurile meenub, kuidas ta naabrimehel oli hiljaaegu politseiga tegemist. Mees üüris Inglismaal töötamise ajaks oma korteri välja, see aga muudetud kohemaid ja tema teadmata hooramajade keti üheks lüliks. Asi tuli avalikuks, algatati kriminaalasi ning muude hulgas pidi Vahurgi uurija arvukatele küsimustele vastama. „Mulle jätsid need neiud küll hea mulje …” oli ta tookord politseiametnikule muiates kinnitanud, aga kui mundrimehed tema korterist välja läksid, võis juhuslikule pealtnägijale jääda mulje, et ka tema on kõmulise looga seotud …

Hoobilt on Vahuri lõbusus kustunud ja selle suitsevate tukkide kohal viirastub hiljutine kahekõne juhusliku tuttavaga, pigem võõraga, kelle nimegi ta ei teadnud, aga kes üsna koduselt nende asutuse einelauas istus. „Kas tead,” sõnas tuttav-võõras, kobamisi sõnu otsides, mõningaid leides ja seejärel neid ettevaatlikult ta kõrvadesse poetades. „Nad räägivad, et sul olevat mingid jamad politseiga, et käid ülekuulamistel ja muud seesugust, ega ma seda ei usu … aga ikkagi … arvasin, et võtan selle sinuga jutuks.”

Tookord tegi asi Vahurile nalja, sest tundus koomiline, et kellegi aju fabritseerib imelikke kujutluspilte tema ja seaduse ootamatutest vastuoludest, ning veidra tuju ajel varjas ta esile tükkiva muige hoopis kohkumist väljendava näoilme taha. „Ma ei tahaks sellest rääkida,” lausus ta tähendusrikka viivu pärast ja agaralt silmi pööritades.

Nüüd seisab segadusse sattunud Vahur turuväravas. Soe suvepäev õhkab kuumust, pilvitus taevas kiiskab päike, suvesärk ta seljas on muutunud higiraskeks ja märga tilgub juustest näole nagu saunalaval. Tundub üsna võimalik, et keegi kolleegidest on saanud hakkama räpase naljaga ning lasknud tema kohta lendu kõlaka, et näed, Koolpuu on mingi afääriga seotud, teda kuulatakse politseis üle ja kõike muud sellist. Nali naljaks, aga kuulujutud võisid juhtkonna seas sobiva pinnase leida ja seal agaralt võrsuma hakata. Usalduse kaotus on igati sobiv vallandamise põhjus ja miks peakski keegi usaldama tegelast, kes on millegi halvaga vahele jäänud.

Siiamaani oli Vahur elanud justkui naljaga pooleks, aga nüüd, ühel ootamatul selgusehetkel, tajub ta, et elul on tõsi taga. Et ülespoole ronimiseks võib keegi eimillestki kinni haarata, kui tal parasjagu kõva tahtmine on. Võimalik, et säherduse ilge tembu taga on mõni noorem mees … Juhan või Andres? Ta ei taha kedagi uisapäisa kahtlustama hakata ja talle ei meeldi ülepea kolleegide süüdistamine. Ta on ikkagi korralik inimene.

Vahur seisab ikka veel turuväravas. Temast lähevad mööda mehed ja naised, noored ja vanad, ta hajevil pilk seirab omavanust meest, kes äkitselt jääb justkui jahmunult seisma. Ei liigu edasi ega tagasi, täpselt nagu temagi. Huvitav, mida see mees ette võtaks, kui tal sama hullud asjalood oleksid kui minul, arutleb Vahur. Järgmisel hetkel pöörab too seisataja ümber ja jõllitab läbitungival pilgul Vahurit, nagu tahaks ta mõtteid lugeda.

Küllap arutab sedasama mis minagi. Et mida ma teeksin tema olukorras, käib kummaline mõte Vahuril läbi pea.

Kui Vahur kodus mureleid nosib ja lahtisest aknast all liikuvat tänavat vahib, tuleb talle uuesti pähe küsimus, mida mõni teine – teistmoodi inimene – tema olukorras ette võtaks. Ta tahaks kellegagi nõu pidada, aga kedagi ei ole ta kõrval ja tusk tõuseb jälle taevani. Korraga jäävad ta silmad peatuma tuttavana tunduval tegelasel, kes tänava teisel poolel, paar maja edasi asuva pudupoe vaateakna ees seisab ja aeg-ajalt otsivalt ringi vaatab. Talle näib, et see võib olla sama tegelane, kes teda turuväravas vahtis. „Mida kuradit …” vihastab Vahur, uskudes, et mees on nüüd ta järele nuhkima saadetud. Otsemaid moodustub peas keerulise kujuga vandenõuskeem, aga see laguneb kohe koost, sest kui asjale kaine pilguga vaadata, siis puudub skeemil igasugune mõte ja kaal. Ta ei ole kellelegi eriti oluline ning võimalik, et töökaaslased on temasuguse oma teadvusest juba üldse maha kriipsutanud.

Mees, kes oli kaupluse vaateakent uurinud, astub nüüd kohvibaari uksest sisse ja varsti saab Vahur näha, kuidas too on seal istet võtnud ja ühtäkki muutunud ise justnagu vaateakna eksponaadiks. Läheks sinna akna taha ja näitaks talle keelt, tuleb Vahurile pähe lapselikult rumal mõte ning ta sülitab murelikivi tänavale. Hetkeks viirastub talle, et tänav on nüüd sillutatud murelikividega, aga ei ole, asfaldist õhkub üksnes suvepäeva kuuma päikest.

Majade vahel on tuulevaikne ja õige palav. Kui Vahur üle tänava läheb, siis kipub pehme, sulama hakanud asfalt kingade külge jääma. Kohvibaari suur aken ongi nagu kaupluse vitriin, klaasi taga istuva mehe põlved jäävad otse Vahuri silmade kõrgusele – ta märkab helebeežide suvepükste peal kohvipruuni plekki, mis meenutab tuttava kujuga saart keset merd. Mehe laua taga on üks vaba, justkui teda ootav tool. Valdur kõnnib mõned sammud edasi, silmitseb teise laua taga istuvate naiste põlvi, ühel isuäratavalt ümaraid ja teisel kondiseid, teeb kiire pöörde ning läheb kohvibaari trepist üles. Inimesed joovad jahedas ruumis mahla ja söövad jäätist. Kuigi kohvibaar on ta kodu vastas, kohe üle tänava, pole Vahur siin eriti sage külastaja ja mitte kunagi pole ta soovinud istuda akna all. Seekord kõnnib ta vaba kohaga aknaaluse laua juurde ning küsib luba sinna istuda. Talle tundub, et lauasistuja noogutab, pigem nõkutab kergelt pead, mis võib kindlasti tähendada nõusolekut.

„Ma elan siinsamas, otse üle tänava,” ütleb Vahur, mispeale ta lauanaaber ei lausu musta ega valget. „Ma nägin teid turul ja nüüd, huvitav küll, istume ühe laua taga,” alustab Vahur justkui naljatoonil, mispeale teine vaatab ta poole, aga ei poeta isegi mitte mõnda viisakussõna.

Mida kuradit ma siit otsin, mõtleb Vahur solvunult, tõuseb püsti ja läheb leti juurde. Selles kohvibaaris tuleb ennast ise teenindada. Kui ta akna poole kiikab, näeb ta, et lauanaaber jõllitab tühja lauaplaati. See on temavanune keskealine mees, võimalik, et teist korda abielus nagu Vahurgi, ning samamoodi kiilaneva otsaesisega ja tüsedusele kalduv. Küllap ta on siin esimest korda, nüüd ootab ettekandjat, aga sedamoodi võib ootama jäädagi, arutab Vahur, aga siis tuleb talle pähe mõte, et võiks lauanaabrit kostitada. Asja ees, teist taga, mahla või jäätisega. Pigem mahlaga. Ta kujutab muiates ette lauanaabri kohmetuvõitu üllatust, segadusseviidu hämmeldust, kuid midagi sellist ei saa ta tunda – mehe näos ei liigu ainuski lihas, ta üksnes surub sõrmed ümber klaasi ja vahib liikumatul ilmel kollast vedelikku.

„Palav ilm on,” teeb Vahur juttu, aga pöörab vastust saamata pilgu aknast välja. Ta oli alatasa vaadanud selle avara akna poole, mille taga ta praegu istub, ja silmitsenud sealt paistvaid kohvibaaris olijaid, kuid ta mällu pole kinnistunud ainsatki pilti baaripoolselt tänavapoolelt. Praegu näeb ta päikesest helendavat sõiduteed ja selle taga kaunikesti räämas fassaadiga maja, kus ta on elanud neli või nüüd juba viis aastat. Üks kolmanda korruse aken on pärani lahti ja see ongi tema korteri aken. Ta mõtleb, et mõned minutid tagasi oleks ta näinud iseennast sealt välja vaatamas.

Mõttevälgatus, et väheke aega tagasi oleks ta võinud näha iseennast, tundub absurdne, isegi koomiline. „Nagu ütlesin, elan ma siinsamas üle tänava, näete, seal vastasmajas, kolmas korrus …” hakkab Vahur rääkima, aga ta lauanaaber ei vaata akna poolegi, näpib mahlaklaasi ning ta suunurgas paistab midagi pruunikat – jäänus hiljuti söödud toidust või siis kärn.

Ta ei kuule mind, võib-olla isegi ei näe, käib mõttevälgatus Vahuril peast läbi. Sellest, et inimene ei kuule, saab ta aru, aga ta teab ka seda, et kurdid püüavad huulte liikumisest sõnu välja lugeda, seevastu lauanaaber ei pööra talle mingit tähelepanu. Nagu räägiksin seinale, tunneb Vahur tahtmatult solvumist, aga otsustab juba järgmisel hetkel solvumistunnet trotsida ja nimme lauakaaslasega rääkida.

„See on hea, et ma saan kellelegi südant puistata,” lausub ta teatraalselt ohates ja rüüpab paar lonksu jahedat mahla.

„Teate, mul on viimasel ajal ebameeldivusi olnud, ah, mis ebameeldivusi, kui otsesõnu öelda, siis asjalood on õige sitad. Mind tahetakse koha pealt lahti kangutada, ja seda ilma erilise põhjuseta. Loomulikult ei tea ma, mis selle taga võib olla … võimalik, et mõne mehe iha üle minu laiba karjääri teha, igatahes minu kohta liiguvad mingid imelikud laimujutud, ja mis kõige hullem – neid on hakatud uskuma. Ma arvan, et nüüd otsitakse nähtavat või arusaadavat põhjust, et lõpparvet teha … olen täna terve hommiku mõelnud, mida ma saaksin enda kaitseks ette võtta, ja mulle hakkab tunduma, et kõige õigem oleks äge vasturünnak. Ma peaksin asutuse kohta lahti laskma mingi õela kuulujutu, mis otseteed juhiks tähelepanu minult kõrvale. See peaks olema selline vastik ja süüdistav lugu, milles oleks nokaotsatäis ilmselgeid tõsiasju, kuid tegelikkust vürtsitaks intrigeeriv väljamõeldis. Meil kõigil on üksjagu luukeresid kappides ja ega minugi südametunnistus pole lumivalge – küllap see on aastate jooksul õige räpaseks läinud –, aga mõelge ise, kuidas muidu ma saakski selles asutuses töötada. Kui koerakari kord juba haugub, siis peab igaüks kaasa haukuma. Teisiti pole mõeldav.

Võib-olla tundub veider, aga sellest hoolimata, et mingi vastik kuulujutt tahab mind hävitada, näib mulle, et kuulujutud on imepärased. Kujutage vaid ette, kuidas üksik kuulujutt läheb kord internetis lendu nagu tilluke seeme, mis õige pea langeb inimloomuse rammusasse pinda ning sellest võrsub väga kiiresti kuri taim. Kui kuulujutte on mitu, saab neist paks mets, mis varjutab kõik tõelise. Saad aru, mingist hetkest alates pole tõel enam vähimatki väärtust. Kuulujutt ruulib! Kui nii vaadata, siis võib sõnadega maailma muuta. Võtad lihtsalt kätte, kirjutad usutavaid luiskelugusid ning ühel heal päeval ongi kogu ümbritsev muutunud väljamõeldiseks.”

Vahur joob mahlaklaasi tühjaks. Suus kuivab. Aknast undab mööda kiirabi. Laes pöörleb ventilaator ja tuuleõhk silitab õrnalt ta hõredaid juuksekarvu.

Nüüd oleks asi nagu südamelt ära räägitud, ventiil avatud, rõhk väiksemaks seatud ning juba võib edasi liikuda, mõtleb Vahur. Kuid liikuma peab ikka paraja kiirusega, muigab ta seejärel habemesse, mida tal ei ole. Isegi täna hommikul, kui tal polnud plaanis kellegagi kohtuda või kuskile välja minna, raseeris ta end hoolikalt, käis duši all ja lõikas sõrmeküüsi. Pärast hommikukohvi joomist pesi ta hoolikalt oma tassi puhtaks.

Ma olen naeruväärselt korralik inimene, mõlgutab Vahur ning vaatab mõtlikult aknast välja.

Ühtäkki tundub talle, et lauanaaber on hakanud rääkima. „Mida sa veel ootad, asu aga koostama nimekirja neist, kes sinu ebasoosingu taga võiksid olla. Sul tuleb nad kõik järjepanu paraja supi sisse tirida. Ütle, miks sa peaksid nurka aetuna arglikult kössitama ja ülekohtuse maailma üle kaeblema. On viimane aeg midagi enda kaitseks ette võtta – kas või hambaid näidata, vähemalt,” räägib lauanaaber, hääles läbematus või kärsitus, ning otsekui oleks just selliseid lauseid oodanud, tõuseb Vahur meelekindlalt püsti ja tõukab tooli, millel oli istunud, häälekalt laua alla.

Ka lauanaaber tõuseb ja tõukab tooli, millel oli istunud, häälekalt laua alla.

Kui Vahur kuumast päikesest pehmeks läinud asfaldiga tänavat ületab, on tal narr tunne, nagu käiks lauanaaber ta kannul, aga ta ei vaata selja taha, kõnnib otsejoones oma kodumaja ukseni, keerab selle lukust lahti, sammub mööda värskelt pestud treppi oma korrusele, keerab koduuksegi lukust lahti, aga kui ta esikusse astub, tuleb koos temaga sisse ka lauanaaber. Selline sõnakehv, siiani justkui otsustusvõimetu.

Mis seal ikka, mõtleb Vahur, kui juba midagi ette võtta, siis peaks Juhani või Andrese kohta sedamaid mingi halvamaigulise vihje internetiavarustesse paiskama. Või peaks hoopis meie asutuse mõne hästi hoitud saladuse avalikustama. Vahur avab arvuti ja hakkab lugema uudiseid. Õige pea taipab ta, et peaaegu iga uudis annab paraja võimaluse salakavalaks kommentaariks, mis saaks nende asutust või mõnda selle töötajat üksjagu mustemaks määrida.

„Ja sa kujuta vaid ette, kuidas üks räpane kommentaar innustab teisigi lugejaid samasuguseid sinna juurde soperdama!” hüüatab ta silmanähtavalt pead tõstva hasardiga.