Читать книгу Kunstniku elu - Toomas Vint - Страница 4

Kui sa ühel tavalisel pimeneval sügisõhtul oma korterist hämarasse trepikotta astud, tunned ebameeldivat, otsesõnu vastikut lõhna, mis on sulle mingil määral tuttav, aga mitte nii tuttav, et võiksid öelda, mis selle tekitab. Hetkeks kaalud, kas kutsuda lift, siis otsustad jalgsimineku kasuks – mõni asi see neli korrusevahet. Äkiliselt heliseb taskutelefon. Trepimademele seisma jäädes pusserdad hulk aega seda välja tirida, viimaks hallootad. Kitsast, aga kõrgest aknast paistab teise linnamaja sein, kus näed kollakalt valgustatud kontoriruume. Kaks noort naist suitsetavad kitsukesel rõdul, neil on mantlid õlgadel ja sa järeldad, et väljas on üsna jahedaks läinud. Hiline sügis ikkagi.

„Kas saate rääkida?” küsib su käest võõras hääl. „Kes räägib?” uurid seepeale veidi pahasel toonil, sest sinu meelest oleks rääkija võinud eelkõige ennast tutvustada.

„Ma räägin Põrgu eeskojast, meil on laupäeval plaanis mitmed juubeliüritused, sealhulgas kontsert Põrguvürsti auks ja me tahaksime, et te seal üles astuksite.”

Esimesel hetkel on sul ettepaneku üle hea meel, oled rõõmsal häälel juba ütlemas: „Teil veab, mul on juhuslikult see laupäev veel vaba … ,” kuid siis jäävad sõnad kurku kinni, sest alles nüüd jõuab sinuni sõna „põrgu” ja kõik sellega seonduv ning sind valdab järsk paanikahoog, mis paneb sind mitu korda hallootama. „Kas … homme helistada … maal … siin halb levi … homme …” sa hakid oma lauseid, nagu sul ikka kombeks, kui mõni ootamatu telefonikõne on nõuks võtnud su plaanid segi paista.

„Kuradi kurat,” pomised sa, kui kõrva ääres jääb vaikseks.

Sa topid telefoni taskusse, võtad selle jälle välja ja vahid hulk aega tühjal pilgul ekraani, kus pole midagi vaadata. Arutad, miks helistaja pruukis väljendit „üles astuma” ja kas selline harva kasutatav sõnapaar ei peida endas midagi enamat, mis teeks esinemise tavapärasest sootuks erinevaks. Siis surud telefoni uuesti taskusse. Sa tunned end üpris vana mehena, hulga vanemana kui tavaliselt ja korraga ei jõua sa trepist ei üles ega alla minna, ning sa istud aknalauale.

Arvatavasti helistasid nad mulle nii hilja seetõttu, et keegi ütles ära, mõtled sa viimaks ühe loogilise mõtte. Algul oli nõus ja siis ütles ära, ning ega neil vist polegi lihtne esinejaid leida. Keegi ei taha oma nime kergekäeliselt määrima hakata. Põrgu on põrgu.

Su kunagine kuulsus on tuhmunud, sa oled nagu sahtlinurka ununenud hõbelusikas, ja kui juhuslik pilk sind seirabki, siis ega see sära kaotanud hõbedat tähele pane, himustatakse ikka kassikulda, ikka seda, mis võltsilt kiiskab ja väljakutsuvalt kilab. Sa oled omadega sinnakanti jõudnud, et alatasa kuulatad, kõrvad kikkis, ehk ühtäkki keegi kusagil sosistab su nime. Sa käid, kitarr kaelas, külapidudel süldikõrvast pakkumas või mängid hõbepulmades tola. Juba ammu sa ei vali, kuhu minna. Teed alandlikult oma tööd, teenid leivapalukest sellega, mida oskad, ja kui mõni ülekaaluline mammi tuleb sind pisarsilmil tänama, et tõid talle korraks ta noorushetked tagasi, näed sinagi heldimushoos teda paarikümnese kaunitarina, kes näost õhetades ja särasilmselt autogrammi küsib.

Igal valikul on kaks otsa, olenevalt kustpoolt seda vaadata, targutad sa. Sinusugune vana meister peaks tänapäeval kõigest hoolimata igast pakkumisest kümne küünega kinni hoidma, piskugi eest õnne tänama, ja siis käib su peast läbi veel ahne mõte, et oleksid pidanud kohe küsima head raha, tingima, oma hinda üles kruvima ja asjale krooniks tuleb sulle meelde, kuidas keegi noor mees alles hiljaaegu küüniliselt kelkis, millise üüratu summa olevat ta põrgureklaami eest neilt välja pigistanud.

Aga eks rahaasju saab homme arutada, kui nad helistavad. Kui üleüldse helistavad? Sa taipad, et neil on tuli takus – laupäevani jääb ainult kolm päeva –, siis tuleb asjad kiiresti korda ajada … ja kui sa neile põiklevaid vastuseid annad, otsivad nad kellegi teise …

Ühtäkki on sul tuline kahju, just nagu oleks keegi su taskust rahakoti pihta pannud.

Sa mõistad, et sedapuhku pead kiiresti tegutsema, ja juba on su huultel valmis lause: „Nüüd olen kohas, kus levil pole vigagi, rääkige, mis mure teil oli …” Sa oled isegi vaimustatud sõnast „mure”, mis põrguliste puhul kõlab eriti naljakalt, aga kogu hoog raugeb, kui näed, et viimase kõne number on unknown.

Loomulikult kõik, mis on nendega seotud, salastatakse, mõtled sa heitlikult.

Sulle on selge, et sa ei saa praegu asja heaks mitte midagi teha ja longid trepist alla, ning kui sa välisuksest tänavale astud, näed seal kiirel sammul edasi rühkivat Desserit, kes sind märgates tervituseks noogutab, ise seejuures muiates.

Kas ta muigas, või sulle ainult näis, et ta muigab?

Sa kujutad ette, et Desser võis kusagilt juba kuulda põrguliste plaanidest, ja sa laiendad vastikusvärinat tundes oma kujutluspilti sinnamaani, kuidas kõik sõbrad ja tuttavad irvitavad, kui Põrguvürsti kontserdil sind teleriekraanil laulmas näevad. Sa oled aegade algusest peale põlastanud põrguliste kampa, kes isiklikku kasu taga ajades ei kohku mitte millegi ees ja sooritab justkui süüdimatult oma põrgulikke susserdusi. Sinu sõpruskonnas pole kedagi, kes peaks sõbraks kedagi, kes oleks Põrguvürsti teenistuses. Ikka kirutakse ja põhjatakse neid. Sulle meenub, kuidas sa mõni minut tagasi olid valmis põrgulistele tagasi helistama ja sa tunned endas midagi ebameeldivat, mida sa sõnadesse ei oska panna.

Sa tead, et pole midagi lihtsamat kui äraütlemine. Tuleb kahetseval hääletoonil valetada, et oled ennast juba ära lubanud või sõidad välismaale või siis kurdad, et tervis jupsib ja sa pead haige selja või vigase jala tõttu veel päevi voodis lamama. Kõike võib kokku luisata. Ega keegi kontrollima tule. Või tuleb? Sa oled kuulnud poolihääli pajatatud lugusid põrguliste salaagentuuridest, kus kogutakse kõigi kohta andmeid – igaks kümneks juhuks –, ja kui juhus kätte jõuab, siis antakse nii, et sinust ei jää kübet kübeme peale. Võimalik, et just praegu hoiab keegi sul silma peal, ning endalegi üllatuseks haarad äkki seljast, vajud valugrimassi tehes kössi ja komberdad tagasi välisukse juurde, mille nähtava pingutusega avad, ja alles siis, kui uks mürtsudes su järel kinni langeb, saad selja sirgu ajada.

Nii igaks juhuks, mõtled sa. Kurat neid teab.

Kui sa oled oma kodu nelja seina vahel, heliseb lauatelefon. Sa oled juba toru haaramas, aga käsi jääb ootamatult õhku rippuma nagu halvatud. Sind tabab terav kahtlus, et helistajateks võivad olla põrgulised, kes tõepoolest juba kontrollivad, kas ikka oled maal ega pole tahtnud neid alt tõmmata, ning kui sa lased telefonihelinal lõpuks väsida ja kustuda, tajud raskelt ohates, kuivõrd keeruliseks on su elu ühtäkki muutunud. Sa oled piisavalt elukogenud, et teada, kui piinarikkaks kujuneb veel see aeg, kuni põrgulised homme sulle viimaks helistavad. Kui üleüldse helistavad.

Ja kui ikkagi helistavad, siis ütled, et sind tabas äge radikuliidihoog ja enne nädalat ei saa sa liikuma saamagi. Tahaksid küll, aga tervis ei luba, et vahest järgmisel korral.

Sa oled püüdnud oma elu elada nagu loomingulisele inimesele kohane – olla kõigi jaoks ja mitte kellegi jaoks märgatavalt rohkem. Oled ikka irvitanud põlastavalt nende üle, kes on ennast silmanähtavalt maha parseldanud, aga äkki mõistad, et võib-olla just selle pärast peetakse uhkemad peod maha ilma sinu laululoota.