Читать книгу Üüriline - Toomas Vint - Страница 3

Igal hommikul tungivad vaikusse helid, mis tulevad üksteise järel – kord valjemalt, siis jälle tasa või sosinal, vahel nii vaikselt, et kuulamiseks peaks kõrvu kikitama. Alati ei oskagi ära arvata, mis parasjagu vaikust lõhub. Võib oletada üht ja teist, aga et kindel olla, selleks peaks mõnikord voodist üles tõusma ning vedama oma keha aknani, et sealt välja vaadates selgust saada.

Igal ärkamisel tulevad pähe närve söövad mõtted. Ei, mitte kohe. Isegi mitte siis, kui silmad lahti lähevad ja silma hakkavad mõned üksikasjad toast või aknatagune ilm, mis on kord hall, teinekord kahvatusinine. Mõnikord on taevas pilvi. Heledaid ja tumedaid. Mõnikord on öö oma pimeduse ja üksikute tähtedega, ning siis tungib hinge abitusetunne, et jälle peab unetult tunni või paar oma mõtetega maadlema.

Just nimelt maadlema – ebameeldivaga rinda pistma, nagu mõnel pool tavaks rääkida. Aga kui ärritavad mõtted ründavad otsekui linnuparv, siis kellele sa neist vastu astud, kellega jõudu katsuma hakkad?

Muidugi on võimalus lambaid lugedes mõtetest lahti saada ja vahel see õnnestub – mõtted on sõna otseses mõttes alt tõmmatud ning nad ei sega enam und, mis viivu pärast pehme ja sooja vaibana katabki teadvuse. Kuid seda ainult väheseks ajaks, sest mingi ebamäärane heli – pigem ettekujutus kui reaalsus – pühib korrapealt une, nagu oleks see kübeke tolmu või midagi veelgi kergemat.

Kõik hakkab otsast peale – unetu rähklemine mõtteparve keskel, abitu püüe sajapäise lambakarjaga unetus maha tallata, hetkeuni, mis lõpeb jälle ja jälle hirmuseguse võpatusega. Ning niiviisi peaaegu igal öösel.

Hea küll, jätaks nüüd ööd oma aega ootama. Praegu on hommik, uue päeva algus, mis on nagu esimene lause uues jutustuses.

Niisiis: tuppa tungivad korteri juba koduseks saanud helid ja võib kuulda, kuidas köögis kolistatakse nõudega ning kostab edasi-tagasi astumist. Ma kuulen ja samal ajal näen kenasti meigitud ja korraliku soenguga naisterahvast, kes pliidi ja köögilaua vahel toimekalt askeldab. Tegelikult ma ei näe teda, hoopis manan hommikust hommikusse korduva pildi vaimusilma ette, kusjuures ma tean, et köögist kostvate helide sagedus ja järgnevus on sama, ning kui ühel päeval miski erinev segaks end hommikurutiini vahele, siis peaks see tulema väljast, maja akende tagant.

Igal hommikul, kui askeldamine pihta hakkab, pean minagi jalad alla võtma, et päeva alustada. Tõsi, enne seda olen ma kohustatud kuulatama, kas peremees on juba vannitoas käinud või alles sinna minemas. Ma tahaksin pererahvast võimalikult vähe segada. Olla märkamatu, aga siiski olemas. Ma olen selles korteris üüriline või „kvartirant”, nagu nad mind miskipärast kutsuvad, ning pean tänama õnne, et saan vähese raha eest ulualust ja hommikusöökigi – täpselt nagu mõnes odavas hotellis seda pakutakse.

Mina – noorepoolne kirjanik Andres Saks – olen vahetevahel oma mõtetest läbi lasknud sõna „odav”, mis iga kord tõmbab ennast tähtsust täis ja hakkab kõigi teiste sõnade kohal kummitama nagu täispuhutav pajatslik inimkuju laadaplatsil. Mulle näib, et odav olla ongi mu saatus. Ma mõtlen: odav inimene… Ja samal ajal kogen heitudes, kuidas ühel, nii poolkogemata sisse lipsanud sõnal võib olla korraga mõõtmatu tähtsus. Üks sõna võib muuta kõiki lähikonnas pesitsevaid sõnu. Teha need teistsuguseks. Vähendada või suurendada nende olulisust, ja lõppude lõpuks: tavaliselt olenebki kõik ainult ühest sõnast – „jah” või „ei”.

Ma muigan mõrult. Vahel tundub, et mõru muie ongi elustiil, mis võimaldab mul odavana ilma meelt heitmata elu läbi elada.

Ent igal hommikul valdab mind kõigi heitlike mõtete kiuste magus ärevus. Eriskummaline tunne, nagu ootaks ees suur seiklus või midagi tõeliselt head. Igal hommikul kibelen arvuti taha nagu poisike jõuluvana kingikotti juurde ja minus tulvab lapselikult siiras soov kirjutada surematuid sõnu, lauseid, peatükke. Jutte ja romaane. Kuid pakatav tuhin jahtub, pigem hangub kohemaid, kui olen laua taga istet võtnud. Pea jookseb ühekorraga tühjaks. Masendavad mõtted kolavad nurjatu pätibandena mööda mahajäetud ja kõledaid ajuruume. Mul on hirmuäratav neid vaadata, tahaksin neist suure ringiga mööda minna, aga ei saa.

Ei saa, ei saa, ei saa.

Igal hommikul, kui peaksin sepitsema oma romaani – tegema tööd, mis annab mu elule sisu ja ainsa eesmärgi – , tuleb üha silmade ette kummituslik episood, kui äi – endine äi – mu sügiseses rohtaias enda juurde viipas: „Kuule, mul on sulle üks jutt…” Mispeale ma pahaaimamatult, isegi mõnusa muretusega korvtooli sülle sukeldusin, lastes ikka veel soojal oktoobrikuisel päikesel palgeid silitada ja punapõselisel õunal silmade ees kiikuda.

Äi kobas midagi korvtooli tagant ja tõi seal peidus pesitseva pudeli lagedale. Ma jälgisin ikka veel mõnusa muretusega, kuidas ta tooli tagant kaks klaasigi välja õngitses, need teekollase vedelikuga täitis ja ühe viivitamatult kurku kallas.

Ma proovisin oma klaasi ettevaatlikult huultega, joogi aroom lõi ninna ja jook ise kõrvetas.

„Mul on sulle üht-teist öelda,” ütles äi, viiekümnendates aastates mees, kes armastas toonitada, et pole midagi väärtuslikumat kui aeg, ainult aeg on talle kätte toonud kõik, mis ta praegu omab… Ma üritasin vahel asja üle juurelda, kuid see „äia aeg” jäi mulle kaunikesti ebaselgeks mõisteks. Hiljaaegu olin näinud Gaspar Noé filmi, „Irréversible”, kus vana paks pede deklareeris, et aeg rikub kõik. Takkapihta väitis ta ülbelt, et olevat selle mõtte äsja välja mõelnud. See vana paks oli kinni istunud, sest ta armastus oma tütre vastu muutus aja möödudes lihalikuks. Mõte, et „aeg rikub kõik,” tundus aga olevat nii kõnekas, et Gaspar Noé tegi sellest oma filmile tähendusliku lõpulause.

„See on hea, kui ühel inimesel on teisele midagi öelda,” lõmpsisin heatujuliselt.

Filmikatke tekitas imeliku kordusmomendi: mu äi sarnanes hämmastaval kombel vana filosofeeriva pedega – ta oli silmanähtavalt ülekaaluline, temagi nägu ilmestas laiakslöödud poksijanina ja ta kiilaks minevat pealage katsid hõredad, ebamäärast värvi juuksed… Ning temagi koljualune oli täis topitud kinnismõtteid, justkui mõne vana maja pööning, kus leiduvaid asju mitte keegi mitte ilmaski ei liiguta.

„Ära sa isaga vaidlema hakka, see on täiesti mõttetu,” andis Siret juba me tutvuse alguses mulle nõu. „Tee, mida ta tahab, kuigi see võib vahel tunduda tulutu või täiesti tarbetu tegevusena.”

See ei olnud mitte soovitus, vaid sulaselge nõudmine. Kui olin asunud mõnda aega äia katuse all, sai mullegi väga selgeks, et ainult tema teab, kuidas peab elama. Vahel harva, kui keegi julges arglikult osutada mõnele tema eksimusele, siis selle asemel, et asja parandada või vähegi õppust võtta, sattus ta arusaamatusse raevu.

„Kuidas sa võid olla nii lõputult nürimeelne, et ei saa aru lihtsast asjast, et isaga ei tohi vaielda,” õiendas Siret mürgiselt, kui ma vahel üritasin äiale mingit asja selgeks rääkida.

„Lõputult nürimeelne” kõlas hästi, jäi meelde ja ma kasutasin seda väljendit õige pea pooleliolevas novellis.

„See, mis ma sulle öelda tahan, pole mingi mugav jutt, pigem on see sitt jutt…” alustas äi kobamisi, seejuures oma laia poksijanina rusikaga hõõrudes.

„Ma olen sind jälginud… Oota, kaua sa meil elanud oled… See tähendab, et ma olen sind kolm aastat jälginud ja mulle on jäänud mulje, et tegelikult sa lööd päevade kaupa aega surnuks… Ma olen endalt küsinud, kuidas inimene saab üleüldse niiviisi elada… võta või jäta…”

„Miks see „võta või jäta” lause otsa riputati?” küsisin mõttes, aga juba ma aimasin ärritudes, kuhu äi tüürib õigeid sõnu ja väljendeid otsides… Ei, mis tüürib, põrutab lausa otse, taipasin äkki kohkudes. Ja tähendasin ebalevalt: „Ma olen kirjanik, mul on selline töö, mis ei ole kõrvalisele pilgule eriti nähtav. Sellest on meil mitu korda juttu olnud ja mulle näis, et sa said sellest aru.”

„Ma ei pidanud seda silmas,” läks äi silmanähtavalt närvi, hakates sõnu nagu okslikke puid raiuma. „Ma räägin elamisest üldises mõttes! Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube… Mis mees sa üldse oled!”

„Ma olen tuntud eesti kirjanik…” ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas.

„Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust,” ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. „Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule,” ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega.

Vist ikka kurja põlgusega, nagu ma hiljem seda meelde tuletades leidsin.

See oli otserünnak. Rünnak, mida oli vihjete ja salvavate märkustega pikka aega ette valmistatud. Ning nüüd anti kogupauk. Kõigist kahuritest, nii et kivi ei jääks kivi peale. Ma tundsin otse füüsiliselt, kuidas mu korvtool kõikus. Sellele inimesele ei saa midagi selgeks teha – püüdsin endale selgeks teha. Aga igal asjal on piir. Ma ei ole tema armuleival, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mu töö eest nii vähe makstakse, et kirjanik on nagu nipsasi, mille peale kulutusi tehes ei hakka kahju ainult peenrahast. Odav asi, mille võib samal ajal ka üleüldse ostmata jätta.

„Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näeb teleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ning muheda jutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sellistest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi maha lüüa.”

Ma tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Kõnealune mees, kes äia silmis kirjanikuna paistis, oli Rolf. Me ei olnud mingid sõbrad, pigem eakaaslased, kes ühe asjaga tegeldes paratamatult aeg-ajalt kokku puutuvad. Aga ta käis minu sünnipäeval.

Sel kevadel otsustas Siret mulle uhke sünnipäevapeo korraldada. Ma sõdisin sellele käte ja jalgadega vastu, suutmata aru saada, milleks seda tarvis on, aga Siretiga on nii, et kui ta midagi pähe võtab, siis peab see sündima. Nii käisin ma mööda linna, peas pekslemas idiootsevõitu sundus külalisi kutsuda. Mul ei ole lähedasi sõpru ja kui aus olla, siis mul polnud pealinnas üleüldse sõpru. Aga – selline ma ükskord juba olen – ma ei tundnud sõpradekamba järele ei puudust ega vajadust. Nagu üksik hunt või nii. Rolfi nähes lõi mul äkitselt pähe mõte, et sellise tuttavaga võiks ämma ja äia ees edvistada. Et sellest oleks kasu. Et see tõstaks minu aktsiaid nende silmis. Ehk teiste sõnadega AS-i aktsiaid.

Äia jaoks olin ma algusest peale AS – aktsiaselts. Kriitik Arvo Veermaa kasutas, kas nalja pärast või laiskusest, ühes retsensioonis Andres Saksa nime asemel lühendit AS, ja äi, kes haruharva midagi loeb, sattus seda miskipärast Päevalehes tähele panema ja jättis meelde. Tegelikult oli lühendi kasutamine Veermaa poolt erakordne nõmedus, aga küllap ta lootis, et sellised vigurid meeldivad rahvale ja et küllap nad itsitavad, kui saavad lugeda kirjanikest, kes on AS või TV või OK, või isegi SS – kui soovite – , ja küllap toimetajagi tahtis lõbus inimene olla.

Aga AS jäi mulle külge, kleepus nagu näts, tatt või takjas ja niisama lihtsalt sellised asjad maha ei kuku.

Eduka Rolfi kutsumine sünnipäevale oli viga. Arvestatud kasu asemel tuli ainult kahju. Hakkas pihta umbes samasugune tänitamine kui see, et kogu aeg määritakse lapsele nina alla, et näed, tema õpib viitele, aga sina oled loll ja tainapea või midagi hullemat.

Kuid see oli ainult asja üks halb külg. Teine – eetiline – oli minu jaoks sootuks suurem libastumine. Kutsudes Rolfi sünnipäevale, tahtsin ma teda oma huvides ära kasutada ja selline närune manipulatsioon ei mahtunud enam minu ettekujutusse positiivsest kangelasest. Pigem kutsus see esile iiveldustunde.

Ei, ärge muiake. Mina – kirjanik – olen kangelane romaanis, mis on minu elu.

Tookord ma hellitasin lootust, et Rolf ei tule, aga ta tuli ikkagi. Arvan, et teda peibutas teadmine, et elasin prestiižses linnaosas ja kindlasti oli see talle huvipakkuv. Ta võttis kaasa kaks oma tuttavat, keda ma isegi nägupidi ei tundnud. Mulle meenus, kuidas ma õhtu jooksul teda vargsi jälgisin. Panin tähele just tema liigutusi. Söömist ja joomist. Ning siirast kadedust tundes seda, kuidas ta muutus kiiresti tähelepanu keskpunktiks. Rolf oli tõeline „õhtu nael”. Ma ei tea, miks, aga torti süües tundsin ma äkki vastupandamatut soovi kirjutada romaan kirjanikest. Eesti kirjanikest 21. sajandi alguses. Portreteerida neid ja intriigitseda. Karikeerida ja parodeerida. Ja mõtiskleda… Olin üsna sageli vaadanud noorkirjanike poolt internetti üles riputatud videoid. Püüdnud alateadlikult ennast nende seltskonnas näha. Küllap esialgselt oligi mu kirjutamissoov pealetükkiv iha ise nende ettevõtmistes osaleda.

Mul oli parajasti novellikogu pooleli – see tähendab, et mul oli valmis kirjutatud kümmekond novelli, aga kindlasti tuli neid veel juurde kirjutada. Uued lood pidid looma raamatu struktuuri, et üksteist vastastikku mõjutades ning omavahelisi kontekste luues sünniks raamatuks juba tähenduslik tervik. Ent romaanimõte tuiskas mulle peale võimsa tormihoona. Täpselt nagu tuiskliiv mattis see muud kavatsused enda alla, ja tüütu kärbsena tiirutas mu peas romaani veidravõitu algusstseen, kuidas Rolf istub, turban peas, ristijalu nagu mingi paša, ülekoormatud hõbeliudade keskel ja ta ümber keerlevad kõhutantsijatest kaunitarid.

Mul on meeles, et tookord käis peast läbi isegi pealkirjavariant – „Üüriline”, mis oleks päris täpne metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Üürilisest ei sõltu midagi. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Vastupidi – üürilisel tuleb alatasa pererahvaga arvestada. Ta peab endale pähe raiuma, et teda võib parajal hetkel kellegi teise, vähem tülika vastu välja vahetada. Ja nii edasi.

Tookord ma ei osanud aimata, et õige pea saab metafoor tegelikkuseks, et ma muutun ootamatult ja üleöö kodusoojust nautivast ASist vähenõudlikuks üüriliseks.

„Vaata,” ütles mu äi klaasi täites ja nähtavalt uusi, mind salvavaid sõnu otsides. Ma teadsin, et oleksin pidanud juba püsti tõusma ja vingus ninaga taganema, aga istusin nagu tukunui korvtoolis ja lasin oma sisemusel keeda.

„Vaata…” venitas äi. „Siret tahab sinust lahutada ja me saame temast aru – meie ainus tütar väärib midagi paremat, kui sinul temale pakkuda on,” teatas äi ühe hingetõmbega ja kallas klaasitäie.

Ta oli näost punaseks läinud, otsekui oleks midagi rasket rinnale sikutanud.

Sai välja öeldud… See oli mu esimene mõte ja hulga aja jooksul ei järgnenud sellele mingit teist mõtet. Siis mõistsin, et midagi on väga valesti. Et äi paneb segast. On tegelikkuse ja oma soovmõtted segamini ajanud. Vintis peaga põiganud korraks reaalsusest kõrvale ja sinna pidama jäänud. Mul oli temast siiralt kahju ja – mis kõige nukram – temasugusest jõulisest teoinimesest ei osanud ma midagi säärast oodata. Asjalikud ei aja maailmu segamini. Nende jaoks eksisteerib ainult see, mida parasjagu mõlemad naabrid tegelikuks eluks peavad.

Siret oli kolmandat päeva tööasjus Prahas. Ma ei teadnudki, mis täpsemalt seal toimus. Prahasse sõit tuli üleöö: „Kuule, homme ma pean lendama…” ütles ta nagu muuseas ja ma mõtlesin seejuures, et elu on läinud tõepoolest pööraselt kiireks – täna siin, homme seal. Tegelikult ei juurelnudki ma selle üle pikemalt. Olin juba mitu päeva tulutult laua taga istunud. Tekst ei tahtnud edeneda, olin kinni jooksnud, nagu vahel teeb seda arvuti. Kirjutamisega on ikka nii, et kui ühel päeval sepitsed episoodi lõpuni valmis ja ei jäta ainsatki lahtist otsa, millest järgmisel korral kinni haarata, siis järgneb päevi kestev pikk, piinarikas, justkui munemise periood.

See on nii kirjanikule kui ka kogu ta perele üsna vastik aeg.

Ma olen vahel mõelnud, et kirjanikuga – eriti proosakirjanikuga – elamine on omamoodi abielu kunsttükk. Kirjanik sukeldub ühtäkki oma töösse ja sikuta siis teda argimaailma tagasi. Ta justkui on ja samal ajal teda üleüldse ei ole. Sellised asjad vajavad harjumist. Siret kas ei suutnud või ei tahtnud sellega leppida ja läks alatasa häälekalt närvi: „Sa ei ole mind üldsegi kuulanud… Sa ei kuulegi, mis ma räägin…” kriiskas ta.

Hetkeks oli mind vallanud tõsine mure äia vaimse tervise pärast, aga siis meenutasin ärevust tundes, et olin eelmisel õhtul ja tänasel hommikulgi püüdnud Siretit tulutult telefoni teel kätte saada. Tavaliselt, kui ta märkab vastamata kõnet, helistab kohe tagasi. Hakkasin mõtlema, et vahest on tal telefon ära varastatud või on juhtunud miskit muud ebatavalist. Kuid ma ei arutlenud pikalt selle üle, mis see miski muu võiks olla.

Kuid nüüd oli kätte jõudnud hetk, mil pidin selle üle juurdlema hakkama. Mõne sekundi jooksul tormas kogu möödunud aeg läbi mu pea. Ma jõudsin sealt üht-teist silmata ja kõrva taha panna, ning see jahmatas mind.

„Mida sa jõllitad, ütle midagi,” sõnas äi ootamatult leebel toonil.

Mida mul öelda oli?

Mitte äi, vaid ma ise olin elanud hulk aega oma väikeses ebareaalses maailmas, kus elamine näis mulle piisavalt mugav ja muretu. Aga nüüd tuli välja, et see armas maailm eksisteeris ainuüksi minu teadvuses.

Ma mõtlesin, et mind lüüakse praegu selle maailma ukse taha. Aga kuidas saab mind lüüa välja maailmast, mida teiste jaoks ei ole olemas? Ma leidsin, et sellises mõttes puudus igasugune loogika.

Kuid seejärel hakkasin taipama, et asjade tegeliku seisu juures on see üsna ebaoluline mõttekäik. Tänaseks tõsiasjaks oli ainult see, et meie kooselu on lõppenud ja just seda püüab äi mulle praegu selgeks teha.

„Vaata,” ütles äi. „Tema ellu on tulnud teine mees, kes minu meelest on igati sobiv tema eest hoolitsema. Me tahame, et meie tütar oleks õnnelik. Sinuga elades ta nutab. Me ei taha, et ta nutaks. Ta soovis enne sõitu ise seda kõike sulle rääkida, aga ma ütlesin, et see on meestevaheline praktiline jutt. Me tahame teda sellest säästa.”

Uskumatu… Ma mõtlesin, et see on uskumatu lugu. Teine mees? Oleksin tahtnud karjuda: „Kuulge, see on võimatu!”

Äi eemaldus minust otsekui jooksujalu. Nägin kaugelt, juba väga kaugelt, kuidas ta oma klaasist rüüpas ja seejuures silmi peitis. Sain aru, et ta ei taha, et ma ta silmi näeksin. Need olid käesoleval hetkel halvad silmad ja tema ei tahtnud, et teised inimesed seda teaksid.

Ma mõtlesin, et ma pole oma äia kunagi sallinud. Ta ei ole minu tüüp. Ta on mulle otse ebameeldiv. Arutlesin vahel, et küllap ta ei olegi Sireti isa, et ämm on patustanud… Ei, kindlasti just tema on Sireti isa, mõtlesin ma äkki selge peaga, ja siis mõtlesin juba ahastades, kuidas mul õnnestub selle kõigega toime tulla.

„Siret tahtis enne Ibizale sõitu sinuga asjad selgeks rääkida, aga me leidsime, et kõigile oleks parem, kui selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, oleksid asjad juba ühel pool.”

Asjad, mõtlesin ma.

Asju ajama, asju selgeks rääkima, asjadega ühele poole saama. Meil oli siis asjalik vahekord, arutasin ma tuimalt, aga siis hakkas mind elavalt huvitama Ibiza – see sõna tähendas mingit Hispaaniale kuuluvat Vahemere saart, armunute saart, nagu seda kuskil reklaamiti. Niisiis, tema Praha töömatk oli sulaselge vale…

Ikka parasjagu alatust peab olema, et selline lugu valmis haududa, mõtlesin ma kasvava vihaga.

Äi rüüpas uue klaasitäie. Küllap tal oli raske ettenähtud sõnu järjepanu välja öelda, aga ta oli vapper. Ta hoolitses hooliva isana selle eest, et kui Siret koju jõuab, oleksid asjad ühel pool ja õhk puhas. Võib arvata, et pärast seda, kui mind on välja visatud, tuulutavad nad püüdlikult oma maja. Kõik on ette kavandatud, valmis sepitsetud, nüüd tuleb asjad kiires korras korda ajada. Võib arvata, et ämm pakib parasjagu mu seljariideid ja vahest on nad juba taksogi tellinud, aga mu raamatud… Mis saab raamatutest? Ma sattusin äkki paanikasse.

Ma ei saa midagi parata, kuid mul peab olema oma paarsada teost, mida ma saaksin vajadusel riiulist haarata ja lugemiseks võtta. Teadmine, et see võimalus puudub, teeb mind haigeks. Kui ma esimest korda pidin veetma pikemalt aega äia suvilas – saja kuuekümne kilomeetri kaugusel raamaturiiulitest – tundsin end vangina, kellelt on vabadus ära võetud. Käisin ringi nagu peata kana.

Järgmisel korral suvilasse sõites pakkisin sisse kolm kastitäit raamatuid ja kõik said kõhutäie naerda. Ainult mina üksi ei näinud selles midagi naljakat.

Sel sügiseselt kaunil pühapäevasel pärastlõunal, mil sain teda, et mu naine on mind hüljanud, kangastusid mu silmade ees üksnes olematuks hajuvad raamaturiiulid. Mulle nagu ei jõudnud veel päriselt pärale, milline on mu olukord tegelikult. Ma ei mõelnud sellele, et mind ootab ilma Siretita voodiüksindus, ma arvestasin hoopis, et sadakond raamatut peaksin kindlasti kaasa võtma, sest ilma nendeta ei ole enam elu.

Siis taipasin mõelda: kuhu kaasa?

Alles seejärel küsisin endalt, mis saab meie lapsest?

Laps oli perekond. Laps kuulus enesestmõistetavalt nii minu kui ka Sireti juurde. Oli meie lahutamatu, nüüd vahest olulisemgi osa. Ent ühtäkki perekonda enam ei olnud. Kui nii võtta, siis liiderliku ema juurde – mis see ema muud on kui liiderlik, kes jookseb võõra mehega kuurorti armatsema – ei tohiks last jätta, aga teisest küljest ei hakka keegi last andma vabakutselise kirjaniku hoolde.

Ma mõtlesin: minusugune kirjanik on ju kodutu ja ilma kindla sissetulekuta inimene. Mis sellest, et jätkuvalt hoiab kriitika mind tähelepanu all ning alles kolm aastat tagasi korjasin kokku kõik olulised kirjanduspreemiad.

„Mis lapsest saab?” küsisin, õigemini röögatasin.

„Mis temast saama peab. Tema elu jääb täpselt samasuguseks nagu siiani. Me jõudsime järeldusele, et laps on sulle ainult koormaks. Meist keegi pole senini tähele pannud, et sa temast eriliselt hooliksid.”

„Mul ei ole selleks aega.”

Äi hakkas naerma, ta paljas rasvane kõht rappus nagu süldikallerdis: „Sul ei ole lapsega mängimiseks aega! Kuule, sa ei tee ju midagi. Mitte midagi! Kas loed oma lõbuks või siis istud tundide kaupa arvuti taga, ilma et sõrmegi liigutaksid. Pole aega!”

Ma mõtlesin, et ta võiks särginööbid kinni hoida, mis siis, et täna on soe sügisene ilm. Ma ei suutnud hulk aega midagi muud mõelda, aga siis tulid ühtäkki silmade ette kaadrid filmist „The Shining”, kus Jack Nicholson tipib kirjutusmasinal päevade viisi üht ja sama lauset. Muigasin mõrult – vahetevahel olen minagi klõbistanud mõttetuid lauseid, et jätta Siretile töötegemise muljet või sagedamini just selleks, et ta ei hakkaks minuga mingit tähtsusetut lugu heietama. Kui liigutad sõrme, siis arvatakse, et teed midagi. Kõige hullem, kui sa ei liigutanud sõrmeotsagi…

„Ats võtab su enda juurde, ta poisil olevat plaan naist võtta ja küllap seetõttu ostiski Ken hiljaaegu omaette korteri. See tähendab, et neil on nüüd vaba pinda ja nad lubasid su üüriliseks võtta. Ütlesin, et oled selline rahulik, pidu ei pane ja erilist tüli ei tee. Nad leidsid, et sobib. Ega nad mingit hingehinda ei taha. Küllap saate omavahel kokkuleppele… Niipalju sa võiksid ikka teenida, et oma elamise kinni maksta,” lisas ta varjamatu, õela irooniaga.

Nad on mu eest ikkagi hoolitsenud. Kujutasin hetkeks, kuidas peaksin nüüd äia ette põlvili laskuma ja hardas tänutundes ta käsi ja jalgu suudlema.

„Vaata, kui Siret tagasi tuleb, siis hakkate kohe lahutamise asja ajama, ja ma arvan, et sul pole erilist põhjust mingeid varanduslikke pretensioone esitama hakata. Neid lihtsalt ei saa olla. Sireti auto pole mingi teie ühisvara. Aga lahutama peab, et asjad oleksid ühel pool. Praegu sa võid mõelda küll ühtmoodi, aga äkki homme hakkad teistmoodi mõtlema. Sa saad aru, mida ma sellega öelda tahan…”

Ma sain aru, et aeg rikub kõik.

Väga ootamatult kangastus mu silmade ees Gaspar Noé filmi lõpetav paariminutiline võimas panoraam, kus lummavas pargiroheluses pikutab noor ja kaunis, hullavaid lapsi jälgiv naine, kes ei oska veel teada, isegi mitte aimata seda, mis halba võib temaga juba mõne tunni pärast juhtuda. Sel hetkel on ta veel väga õnnelik.