Читать книгу Üüriline - Toomas Vint - Страница 4

Igal hommikul tungivad pähe ühed ja samad mõtted, minu jaoks oleks aeg nagu pool aastat tagasi peatunud ning kõik see rämps, mis võis sinna kuhjuda tol päeval, kui äi mind tänavale viskas, on mu pähe kinni jäänud.

Ma ei saa lahti kujutluspiltidest. Aiman, et igaüks, keda on maha jäetud, näeb samu või veidi teistsuguseid nägemusi oma naisest ja mingist mehest, keda hellitatakse, kellega õrnutsetakse… Kelle nimi on küll teine ja keha on teine ja käitumine ja tunded ja kõik on teine, aga samal ajal on kõik kuratlikult samamoodi.

Kõige näotum on asja juures see, et samal ajal, kui ma sellistest asjadest mõtlen, toimuvadki need päriselt ja võib-olla just samal hetkel.

Mul on mõnikord tunne, et mult on midagi ära varastatud. Midagi? Ei, mind on lausa paljaks varastatud – meie kehad, sõnad, ühised hetked, tunnid, päevad, ja kui nii võtta, siis isegi vanadus. Võetud ära võimalus koos vananeda. Ühel päeval kuulus see kõik mulle ja teisel päeval ei ole mul enam midagi. Valetan – mälestused, just need on ju mulle jäänud, Sireti puudutus, ta häälekõla, ihu vastu ihu… Ning ma arvan, et see ihutunne on minu külge nagu kleepunud.

„Kas siis armastus on kiivas omamistunne?” küsin ma mõnikord naiivsust teeseldes.

Kas armastus pole hoopis midagi muud… Ehk on armastus teisest hoolimine, tema hüvanguks kõigest loobumine? Vahest on tõeline armastus siiras soov, et armastatul läheks alati hästi või veel paremini… Ootus, et tema uus kaaslane on igas suhtes ja igat moodi parem kui mina?

Ma hülgan oma teeseldud naiivsuse ja tahan uskuda, et armastus on eelkõige vastastikune hoolimine… Aga kui su kodumaa sind ikka ei armasta – ühel hetkel leiab, et sinusugust polegi talle üleüldse vaja –, siis pole sul endal samuti mingit põhjust teda armastada, mõtlen ma närviliselt hoopis teistlaadset mõtet.

Esimesed nädalad olid kõige hullemad. Ma keeldusin põikpäiselt uskumast, et see, mis äi mulle teatas, oli tõsi. Lootsin ja ootasin, et Siret viimaks helistaks – minu kõnesid ta vastu ei võtnud – ja pärast seda jätkuks meie elu just sellest kohast, kus katkestus sisse tuli. Ma arvestasin isegi sellega, et piinlik või ebamugav vahejuhtum – millises abielus säherdusi ette ei tule? – ei muudaks järgnevate aastate kestel midagi eriti halvemaks.

„Kas ei muudaks?” küsisin endalt ikka ja jälle, ning mida aeg edasi, seda kõhklevamalt ma vastata püüdsin.

Ma olin ühe kirjaniku – Unt? Vint? – intervjuust kunagi lugenud, et kui korduv unenägu hakkab teda painama, muutub piinavaks, siis tuleb see mõnda romaani või juttu sisse kirjutada. Ja unenägu saab seeläbi justkui kellegi teise omaks.

Algul ma tahtsingi kummituslikust ihast Sireti järele vabaks saada. Kui alustasin temast kirjutamist, tärkas minus isevärki mulje, et meie kooselu oligi ainult tardunud erootiline unenägu, kuid siis saabus aeg, mil iga uus lause oli nagu värske tundeliigutus, mis küttis mind tahtmatult üles ja nii muutus kirjutamine lõputuks armuühteks.

Ma kirjutasin ja kirjutasin ning kui üks lugu lõpuks valmis sai, siis ma kartsin või õigemini hoopis lootsin, et hakkan seda kirjutama üha uuesti ja uuesti – teistsugusena, aga ometi samasugusena. Mulle sai tähtsaks just naudingut pakkuv kirjutamisprotsess, kusjuures tekst ise ei osanud kirjeldada pooltki sellest, mida ma kirjutajana läbi elasin. Paljude sõnade võlu ja erootilisus peitus ainult meie kahe kontekstis. Selleks et midagi tõeliselt edasi anda, oleksin pidanud pea igale sõnale ohtralt lauseid ette ja taha kirjutama.

Mulle meenus, et too unenägusid ära kirjutav kirjanik oli rõhutanud, et ta vabanes unenäopainest alles siis, kui lugu oli kuskil ilmunud. Mitte enne. Mõtlesin heitunult, et seda lugu, mida nii visalt ja salajase naudinguga kirjutasin, pole mul võimalik avaldada. Mina kirjutan siivsalt. Roppused ja lugejat erutav erootika ei sobi mulle. Ma pean jääma oma liistude juurde, arutasin ma.

Ma olin avaldanud kolm raamatut ja mul on oma liistud! Võisin olla kindel, et päris paljud on juba minust joonistanud kirjanikupildi, mille sisse tahetakse ära mahutada kõike, mida ma tegin, teen või kavatsen kunagi tulevikus teha. Selline mõte hirmutas mind. Ma ei tahtnud olla valmis kirjanik. Ma arvasin – lootsin –, et minu õige kirjanikumina on alles küpsemas, kuid retsensioone lugedes varitses mind kogu aeg sünge teadmine, et nad otsivad teises raamatus esimest ja nii edasi, ja tänu kriitikutele sünnivadki sedaviisi kirjanikud, kes kogu elu kirjutavad ühte raamatut.

Ja nii kasvavad üles lugejad, kes ei vaevu kirjaniku uut teost sirvimagi, arvates, et nad on üht tema ühesugustest raamatutest juba lugenud.

Siretist kirjutades ei hoidnud ma end ega oma keelepruuki vaos. Mulle oli oluline ehe erootiline tunne ja siirus ning mõnikord ma ei valinud vahendeid, et seda saavutada. Ühe minu kirjutatud loo peategelane otsis pidevalt võimalusi, et endist naist näha, jälitas teda, turnis isegi oma elu ohtu seades mööda remonditava maja tellinguid, et heita vaid korraks pilk nende magamistuppa. Kui ma kirjeldasin seda, siis ma ihkasin, et kõik toimukski minuga ja päriselt, aga samal ajal tegi mulle meeletult tuska, et selline olukord oli praktiliselt võimatu.

Päris võimatu see muidugi ei olnud, küllap ma oleksin saanud mõnelt Sireti sõbratarilt välja kavaldada sobiva vihje või lausa aadressi, kust naist otsida, kuid ma ei kujutanud ennast ette võõral maal, võõras linnas ja veel majade vahel luuramas. Oma kangelast küll, aga mitte ennast. Ma ei ole mingi seikleja ega ettevõtlik inimene. Ei ole seda kunagi olnud. Uued või tundmatud olukorrad kohutavad mind, muudavad mu kentsakalt abituks. Ma tean, et ma ei suuda ennast mitte kuidagi ette kujutada Nobelit vastu võtmas. Ma oleksin seal frakkide ja õhtukleitide seltskonnas lihtsalt naeruväärne ja seetõttu ma ei igatsegi seda glamuurset auhinda saada.

Praegu ma võin küll niiviisi mõtelda, aga samal ajal oskan võrdlemisi hästi ette kujutada, kuidas ma vana ja tuntud kirjanikuna Nobeli preemiat ihalen – kuulsus on mind ajapikku karastanud või tuimestanud ja ma olen samm-sammult ära harjunud selle kõigega, mida ma praegu võõrastan ning sõna otseses mõttes pelgan.

Aeg tuimestab, mõtlen ma.

Detsembri lõpul, mõni päev enne jõupühi helistas Siret, öeldes, et ma tuleksin kella kahe paiku neile külla. Ta oli napisõnaline ja mul endal oli suu lukus. Kümned laused, küsimused, isegi õrnused pulbitsesid mu peas ja südames, aga need ei tulnud keelele. Siis kõne lõppes. Hetk, mida ma nii kaua olin oodanud, sai läbi. Hetk oli olnud korraks telefoni sees, aga enam seda seal ei olnud.

Oli laupäeva hommikupoolik ja kohtumiseni Siretiga jäi neli tundi aega.

Selleks ajaks olime juba ametlikult lahutatud. Ma isegi ei lugenud neid pabereid, millele pidin lahutuse käigus alla kirjutama. Seal polnud minu arvetes mitte midagi, mis väärinuks lugemist. Ühed inimesed tahtsid mind oma elust välja nügida ja mis hea pärast ma oleksin pidanud neile selleks takistusi tegema.

Ma siiski arvasin või lootsin, et lahutades saame omavahel kokku. Teretame, naeratame, räägime. Aga ei! Kohtumajas kohtusin hoopis ämmaga, kes mu jahmunud nägu nähes seletas, et lahutada saab ka volituse alusel. Et Siret olevat parajasti Argentinas ega saavat tulla. Ma muigasin ja mõtlesin mõrult, et selline siis on meie armastusloo absurdne puänt ja kirjanikuna ma isegi rõõmustasin taolise ootamatuse üle. Mõtelge ise: abielulahutus ämmaga!

Novellis „Abielulahutus ämmaga” proovisin muu hulgas oma endist ämma portreteerida. Nende kolme aasta jooksul, kui elasin nende majas ja sain ämmaga praktiliselt iga päev kokku, polnud ma teda justkui märganud. Ei olnud temast mõelnud. Ta oli minu jaoks pelk kujund inimesest, kes oli Sireti ema ja kellega mu naine alatasa vaidles, vahel õige ägedalt tülitseski. Mulle jäi mulje, et nad ei saa omavahel läbi, sest on liiga erinevad, seevastu nüüd – kui aeg tekitas vahemaa – avastasin hämmastudes, et nad olid liigagi sarnased ja häälekad tülid tekkisid just seepärast, et nad olid nagu kaks kõva kivi, mis vastastikku kokku puutudes hirmsat kolinat tekitasid.

Juba väliselt olid nad sarnased – ei, mitte esimesel pilgul. Selleks et sarnasust tähele panna, oli vaja kasutada kujutlusvõimet, manada silmade ette Siret veerand sajandit vanemana või ämm samapalju nooremana.

Kui allkirjad olid antud, sai ämm kergemalt hingata. Seda oli silmaga näha – pinges nägu läks ühekorraga leebeks, silmavaade lausa hellaks. Küllap nad kartsid võimalust, et hakkan perutama, end tagajalgadele üles ajama. Tegema niigi näotuks kippuvat lugu ebapraktiliseks või ebamugavaks. Kindlasti oli see mu võimuses ja oli hetki, mil surusin maha tugevat soovi kohtumajas tõeline kaos tekitada, aga seda ainult kujutluspildis, mitte päriselt.

Ma olen vahel mõtisklenud, et milline on minu elu päriselt.

Öisel tunnil, kui kõik magavad, kui arvutiklahvid vaikselt klõbisevad ja tähtedest sünnivad ekraanil sõnad, sõnadest laused, tahan ma ilmtingimata luua muljet, et kõik, mis minu juttudes ette tuleb ja mida reaalselt ei ole, oleks nagu tegelikkus.

Et ehk see – oma kujutluspiltide kirjeldamine – ongi päriselt minu elu.

Ma kirjutasin „sünnivad ekraanil”… mitte paberil. Loomulikult oleks paber midagi käega katsutavat. Paber jääb järele ja seda võib soovi korral katki rebida või ära põletada.

Kunagi oli tõepoolest kirjaniku peamiseks töövahendiks paber, aga nüüd ilmuvad ainult virtuaalsed tähed valget paberit imiteerivale ekraanipinnale, seejuures kõike võib elektririke või siis mingi tehniline viga hoobilt hävitada. Muuta novelli või isegi romaani olematuks.

Ja sellega tuleks kogu aeg arvestada.

Kui lahutus oli vormistatud, kutsus ämm mind kohvikusse. Teda silmanähtavalt üllatas mu tundetus – see, et mulle paistis lahutusprotsess olevat ükskõik ja ma justkui ei elanudki hingeliselt oma elumuutust üle. Ta tahtis veenduda, et see, mida ta nägi, ongi päriselt niiviisi.

Loomulikult ei olnud minu käitumises mitte midagi päriselt. Kui ma tookord õunapuu all korvtoolis äia juttu kuulasin – mulle äärmiselt ebameeldivat, otsesõnu jõhkrat ja julma –, siis taipasin, et ma ei tohi neile mingil moel oma tõelist tundenägu näidata. Arvestasin, et ükskõiksus oleks sobiv mudel. Ma tahtsin, et neil tekiks mulje, et mul polnudki Sireti vastu erilisi tundeid.

Kui ma ämma järel kohviku uksest sisse astusin, siis taipasin äkki, et olen temaga vaid mõned laused vahetanud, et meil pole pikemat juttu olnudki. Mulle oli jäänud mulje, et ämm, kelle nimegi ma ei suutnud hoobilt meelde tuletada, pelgas mind ja ma ei hakanud tema pelgust tasandama.

Kohvikus garderoobi ei olnud. Mõned istusid mantlites, mõned olid oma ülerõivad riputanud õige sürrealistliku välimusega nagidesse. Me istusime lauda, mis oli akna all. Ämm nööpis oma mantli eest lahti – see oli tal uus, helehall, hästi istuv ja moodsa joonega – ning minagi jätsin oma jope selga. Ma mõtlesin, et tänavast kõrgemal istudes näevad möödujad meie jalgu ja me võime neile vaadata ülalt alla, kui parasjagu midagi olulisemat teha polnud. Esialgu ei olnud. Meil mõlemal jäid suud lukku, sest kõik, mis meid ühendada võis ja millest rääkima peaks, oleks kratsinud lahti mõne haava.

Ma panin alles nüüd tähele, et ämm oli ennast üles löönud – soeng, ehted. Lahutamine on ikka pidulik sündmus, või mis? Kopsakad rinnad paisutasid avatud mantlihõlmade vahel dekolteed ja ma leidsin ennast mõtlemas, et ehk muutuvad Sireti omad paari aastakümne pärast sama suurteks. Mis see enam minu asi on, mõtlesin ma kohemaid, aga ämma rind oli juba mu pilku paelunud. Ma arutasin, et kui sellest kummalisest lahutusest novell kirjutada, siis võiks peategelane hakata oma eksämmale külge lööma.

See oleks suurepärane mõte, mõtlesin ma külmavereliselt.

„Sa ei küsigi, kuidas Helina elab,” ütles ämm mulle pikalt ja süüdistavalt otsa vaadates.

Helina oli minu tütar. Kes samal ajal seda enam ei olnud. Üsna tõenäoliselt Sireti uus mees lapsendab Helina ja vaevalt, et nii väike mind mõne aja pärast üleüldse mäletab. Mis ma saan sinna parata, et ma kardan lapsi. Ma ei tunne ennast laste seltsis hästi. Ma võin kirjeldada, kuidas õnnest pakatav issi ei saa olla minutitki ilma lapsukest kallistamata, aga mina ise see ei ole. Minu sõber on vaikus ja ma olen kogenud, et üks väike laps on kõike muud kui vaikus.