Читать книгу Meeletu suvi. Esimene raamat - Tracy Brogan - Страница 5

Minu abikaasa kohe oskas ootamatuid olukordi tekitada, nii et ma ei olnud täiesti üllatunud, kui tabasin ta kontoripeol kätt naeru kihistavale ja ennast võdistavale punapeale seeliku alla ajamas. Või et tema rihmapandla küljes rippus puuvõõrik. Kuigi jõulud ei olnud käes. Äkitselt sai lõpuks ometi vastuse kaheksa aasta pikkune küsimus, kas ma olen paranoiline või on mul lihtsalt hea nina. Richard pettis mind ja ma ei saanud seda kauem eirata.

Oleksin tõenäoliselt pidanud ta varem maha jätma, aga ma olin sõgedalt armunud ja peale selle pidas mu ema lahutamist maitsetuks, kuigi ta oli ka ise selle läbi teinud. Võib-olla ta muretses, et ma ei leia endale kedagi paremat. Tuleb välja, et enam hullemat valikut ei oleks ma saanud teha.

Täpipealt üks aasta, kuus päeva ja neliteist tundi hiljem kirjutasime mina ja Richard paberitele alla ning meie abielu oli olematuks sulanud nagu Margarita sool keelel, jättes endast maha mõru järelmaigu millestki, mis oli magusalt alanud, kuid kibedalt lõppenud.

Meie räpase lahutuse üksikasjad olid Glenville’i kohalikule ajakirjandusele kullaallikaks. Richard oli ometi linnarahva lemmik ja kõik tahtsid õhtusteks pealkirjadeks kõige mahlasemat suutäit haugata. Tänu uudisteankru tööle Kanal Seitsmes oli ta poolkuulsus ja toetajad kiitsid teda takka. Samal ajal minust maaliti hoobilt kasuahne koduperenaise pilt, kes ihkas vaid tema raha. Paistis, et peale minu ei mäletanud keegi vahejuhtumit tolle punapeaga, ja minust sai kuidagi paaria, üheplaaniline kurjam, kes on lõksus tõsielusarjas, milleks oli minu enda elu. Nii et kui mu tädi Dody helistas, et kutsuda lapsi ja mind suveks enda juurde Michigani pisikesse Bell Harborisse, oli see pakkumine liiga hea, et seda tagasi lükata.

„Sa vajad korralikku vaimset puhastust, Sadie,” ütles Dody mulle telefonis „On aeg Richardi vastik karma enda seest välja visata.”

Mul puudus igasugune usk tema tarokaartide, inglisõnumite ja kristallidega vehkimise jampsi, aga vajasin meeleheitlikult puhkust. Ja võimalust peitu pugeda. Tema roosa laudisega maja kõrgel künka otsas, kust avanes vaade Michigani järvele, oli täiuslik koht, kus puhata, end uuesti käima tõmmata ja välja mõelda, mida paganat järgmise viiekümne aastaga oma elus peale hakata. Jah, tõenäoliselt ma suren juba varem, aga mulle üldse ei meeldi asju saatuse hooleks jätta.

Sõitsin oma maasturiga mööda Bell Harbori kitsaid jalakatega ääristatud puiesteid. Lasin aknaklaasi alla ja hingasin sügavalt sisse. Kuuma liiva, päevitusõli ja sirelite lõhn tuletas mulle meelde muretuid suvesid enne seda, kui ma hakkasin muretsema kahjuliku UV-kiirguse ja järves leiduvate mürgiste ainete pärast. Tsikaadide sirin peaaegu summutas lainete loksumise lähedal asuvale kaldale.

Milline drastiline erinevus Glenville’i asfalteeritud võidusõiduraja virvendava kuumuse ja sõdalase mentaliteediga. Bell Harbor oli otsekui tardunud hetkes, mida pole kunagi kusagil mujal ette tulnud, olles puutumata välise elu labasusest. Nagu võlulinn Brigadoon, ainult et siin ei hakanud inimesed suvalisel hetkel äkitselt laulma ja tantsima. Või hakkasid, aga ma lihtsalt ei olnud seda kunagi tähele pannud.

Sõitsin edasi, mööda kahvatutest Ameerika lippudesse mähitud habraste valgete verandadega majadest. Kõnniteel sörkis räsitud moega, punase kaelarätiga kollane koer, saba kõrgel lehvimas, nagu tal oleks vaja kuhugi tähtsasse kohta minna. Seejärel, viimase kurvi tagant, ilmus nähtavalt Dody õu. See oli nagu mingi odav aiapood, igal pool olid lilled, mõned päris, mõned kunstlilled, mõned pleekinud ja plastist. Lindude jooginõude, rauast pinkide ning kõikvõimalike inglite ja päkapikkude kujude ümber kasvasid metsistunud asaleapõõsad. Mu süda hüples ootamatult rinnus nagu jaanimardikas, kes püüab klaaspurgist põgeneda.

„Oo! Vaadake seda kola!” ahhetas mu tütar Paige. Ta oli kuueaastane ja oskas ilmselgeid asju meisterlikult täheldada.

„Seal on kääbused,” lisas nelja-aastane Jordan. „Üks, kaks, kolm, neli ...”

„Need on päkapikud, totulotu. Ja üleüldse, nende kohta ei tohi kääbus öelda, sest see on ebaviisakas.”

„Mulle totulotu öelda on ka ebaviisakas, lollakas.”

„Aitab nüüd. Me ei ütle kellelegi totulotu ega lollakas,” laususin ma.

Mu lapsed olid suurema osa kahetunnisest sõidust Glenville’ist siia tuliselt vaielnud selliste mõttetute asjade üle nagu, kas metshaldjad on hambahaldjatest suuremad, kas kõigil kaelkirjakutel on ühepalju laike ja kus asub – ma tsiteerin – „merineitsi kakaauk”. Kuna Jordan oli oma isa poeg, tahtis ta tingimata vaidluses mingi poole võtta, ükskõik kui suvaline vaidlusteema ka polnud. Mu pea muutus nende sõnasõjast tuimaks.

Parkisin auto Dody sissesõiduteele ja tõmbasin võtmed süütelukust välja. Paige lükkas endapoolse ukse lahti ja vupsas tagumiselt istmelt välja nagu plaksumais, Jordan kohe kannul. Nad sööstsid ülekoormatud lillepeenarde tihnikusse ja hakkasid skulptuuride vahel siksakke tegema.

„Olge nende umbrohtudega ettevaatlikud!” hüüdsin ma. „Seal võib okkalisi taimi olla!”

Minu hoiatusest hoolimata jätkasid nad jooksmist. Õhtul tõmban ma neil kindlasti pinde jalgadest välja.

Ronisin autost välja ja suundusin luitunud puittrepist üles tädi Dody majja. Ma ei olnud seal üle aasta käinud, kuid tegin ukse koputamata lahti. Bell Harbori usaldav rahvas ei koputanud – ega keeranud ka uksi lukku. Ja neile meeldis, kui neile rahvas öeldi, kuigi tavaliselt ma seda sõna ei kasutanud, aga kuna ma suveks sinna elama tulin, pidin püüdma sisse sulanduda.

Kohe, kui mu rihmikus jalg pragulist virsikukarva linoleumi puudutas, sai mu minimalistlik maitsemeel kokkusobimatute asjade segadusest otsekui hoobi kõhtu. Kola, mis oli ühtaegu silmipimestav ja ärevust tekitav, muutis mu hingetuks. Üle toa vaatas mulle tühja pilguga otsa pisikeste puidust silmadega makrameest öökull. Tuhkrupuur, mille muskuselõhnaline elanik oli ammu läinud, oli täis tolmuseid kunstroose. Need olid sinna kindlasti tema mälestuseks pandud. Portselanist baleriinid võistlesid riiulil ruumi pärast võnkuvate peadega Elvise nukkudega. Ja põdra peal, mille hiigelsuured sarved laiusid kogu kivist kamina kohal, rippus ühe kõrva otsas Detroit Tigersi nokkmüts. Mu rinnus hakkas pitsitama. Dody kirbuturgu meenutav sisekujundus ajas mind alati segadusse.

Laitmatuks koduperenaiseks olemises ei saanud teda küll süüdistada. Mind jälle ainult selles süüdistada saigi.

„Dody? Halloo?” hüüdsin ma.

Koeraküünte klõbin põrandal hoiatas mind põgusalt ette, enne kui Lazyboy ja Fatso, kaks tursket tahumatut määratlemata tõugu ja igasugust õpetust mitte saanud peni, mind pikema tseremoonitsemiseta vastu seina virutasid ning märgade, ilaste musidega üle külvasid. Nende armastus oli tingimusteta ja ila valimatu. Tõstsin põlve, et neid eemale nügida, aga nemad käisid mulle muudkui peale, nagu mul oleks taskus peekon. Nad värisesid jumaldamisest.

Ah kui vaid saaks koer olla ja sellist ohjeldamatut rõõmu tunda!

„Dody!” hüüdsin uuesti. „Kutsu koerad ära!”

„Sadie? Kullake, kas see oled sina? Lõpuks ometi!”

Tädi kihutas nurga tagant välja, vehkides päevitunud kätega blondide lokkide kohal. Ta oli kas minu nägemisest elevil või oli majas tulekahju. Tema türkiissinisel kimonol oli roosa lilleline põll. Ta müksas osavalt koerad toeka puusaga eemale ning võttis mu oma rohmakasse, anakonda haaret meenutavasse embusesse.

„Arvasin, et sa ei jõuagi kohale! Kuidas sõit kulges?” Ta müksas teise puusaga, kui koerad mind uuesti rünnata püüdsid. „Kas sa tulid Main Streeti kaudu ja nägid uut postkontorit? Kas need veesülitid pole mitte imelised? Jumal tänatud, et sa ei pidanud lume pärast muretsema. Aga praegu on juuni, nii et loomulikult pole lund maas. Lazy, kao mu jala pealt ära.” Ta lükkas koera käega. „Noh? Kus lapsed on? Kas nad on siin?”

Mu tädi oli tsunami karvastes sussides. Ja mingil põhjusel kimonos.

„Nad loevad õues päkapikke kokku.”

Tema silmad särasid. „Oi, ma ei jõua nende nägemist ära oodata. Kas nad on kasvanud? Loomulikult on.”

Ta tõmbas mind tagasi ukse poole ja virutas võreuksele sellise jõuga, et see paiskus lahti, lendas vastu maja seina ja pauguga uuesti kinni.

Dody vangutas pead. „Neetud, Walter oleks võinud enne surma selle ukse korda teha.” Ta avas selle ettevaatlikumalt. Ta astus päikese kätte ja surus minu ulakaid järglasi nähes mõlemad peopesad vastu nägu. „Oi, seal nad ongi! Lapsed. Sadie, kas nad pole mitte armsad?”

Paige’il oli käes peotäis taimi, juured endiselt otsas, samal ajal kui Jordan püüdis greibisuurust kivi oma tillukesse taskusse toppida. Mu lapsed võpatasid, kui koerad musitamiseks nende poole kappasid.

„Lazy! Fatso! Käituge korralikult!” Dody plaksutas käsi ja koerad loivasid nukralt eemale.

„Lapsed, tulge öelge tädi Dodyle tere.”

Paige astus kohe ligi. „Tädi Dody, ma tõin sulle lilli!”

„Paige! Emme on sulle öelnud, et teiste inimeste aiast ei tõmmata taimi välja!” tõrelesin ma.

„Aga sa ise ütlesid, et seal on vaid umbrohi.”

Dody kissitas minu poole kõõritades silmi, seejärel kummardas ettepoole, et puudutada Paige’i põske, nagu see oleks habras seebimull.

„Sa võid nii palju lilli noppida, kui tahad, kullake. Selleks need siin ongi.” Dody võttis improviseeritud kimbu ja koputas mullakamakad oma siidiga kaetud jala vastu maha. „Need on imearmsad. Ja kes see pikk poiss seal on?” Dody osutas Jordani poole. „See ei ole ometi sinu väike vend.”

Jordan kõhkles. Ta tundis Dodyt, aga pärast lahutust oli ta väga häbelikuks muutunud.

„Ma ei ole väike,” torises ta.

„Muidugi ei ole. Sa oled ju peaaegu nii pikk, et saad Jasperile otse pasunasse anda.”

Mu poja huuled tõmblesid, nagu ta püüaks naeratust varjata.

Jasper oli Dody vanem poeg ja meeter üheksakümmend kolm pikana kindlasti pere kõige pikem liige. Ta oli hiljuti lõpetanud kokakooli, kuid ta oli kiire inimestele ütlema, et seda kutsutakse kulinaariakunsti ja külalislahkuse instituudiks.

„Kas tead, Jasper sai Arnosse tööle! See on Bell Harbori kõige peenem restoran, tänan väga. Ta võib sulle sellest ise rääkida. Jasper!” lõugas ta üle õla.

„Kas ta on siin?” küsisin ma.

„Oi jaa. Kas ma ei rääkinud? Ta kolis tagasi koju, et restorani ostmiseks pisut raha koguda.”

Mu peast käis läbi häiresignaal. Dody teadis väga hästi, et ta ei olnud mulle sellest rääkinud, sest ma poleks siis ehk tulnudki. Ta teadis, et tahan suvepuhkust meestevabas õhkkonnas veeta. Kui Jasper on kodus, pidin ma jagama vannituba tema habemekarvadega ja ära kannatama prill-laua lahtijätmise. Ta peeretab suvalisel hetkel ja ajab kõik koerte kaela. Ja mina pean kogu aeg rinnahoidjat kandma! Mis kuradi puhkus see selline on? Kartused sinna sõitmise pärast ujusid taas pinnale.

Laste eemale kiskumine kõige tuttava juurest ei olnud kerge otsus. Pikem külaskäik Dody juurde võis vabalt tohuvabohu tähendada. Nagu ka enamik lühikesi külaskäike. Aga asja otsustas see, et Richard keelas meil minna. Varjatud rõõm sellest, kui sain talle öelda, et ta ei saa mind takistada, kaalus üles selle, et pean Jasperi kohaloleku välja kannatama.

Läksin maasturi juurde ja tegin pagasiruumi lahti, et asju välja võtta. See oli pilgeni täis. Olin kurikuulus ülepakkija ja võtsin kaasa kõik, mida suvel võis vaja minna – ja mitu asja, mida vaja ei lähe. Mulle meeldis iga võimaliku hädaolukorra jaoks valmis olla. Kunagi ei võinud teada, millal sa üksildasse kohta lõksu jääd ning sul nöörikera või kummitsementi vaja võib minna. Richard noris mind alati, aga tal polnud aimugi, kui palju mina pidin vaeva nägema selleks, et tema puhkus sujuks.

Dody pöördus mu laste poole. „Kullakesed, köögis on teile mänguasju. Suuremalt jaolt on see vana kola, mille sain oma sõbrannalt Anita Parkerilt. Ta koristas hiljuti pööningut.”

Paige ja Jordan kilkasid ja jooksid kohe tuppa. Mänguasjadest, isegi kui need olid mingid närused vanad lelud võõra inimese pööningult, piisas, et Jordan häbelikkusest üle saaks.

Dody pöördus uuesti minu poole. „Anita lind suri ära. Kas ma rääkisin? Milline tragöödia.” Ta tasandas tõsiselt häält. „Tema enda kass sõi tolle ära! Kujutad sa pilti?”

„Sa pead silmas seda lindu, kes mind naksas, kui ma väike olin?” Tundsin selle linnu ees kabuhirmu.

Dody noogutas. „Ilmselt.” Ta kallistas mind taas. „Oh, mul on nii hea meel, et sa lõpuks ometi siin oled! Kolm aastat on liiga pikk aeg.”

Sirutasin tema embusest käe välja ja sikutasin välja järgmise kohvri.

„Sellest ei ole nii kaua möödas, Dody.”

„See kah mõni jutt. Need korrad, kui sa hotellis peatusid, ei loe.” Ta lükkas mu põselt juuksesalgu ära, nagu oleksin kolmeaastane, mitte kolmekümnene.

„Me ei ööbinud siin, sest Richard oli koerte vastu allergiline.”

„Jama puha. Ma lihtsalt ei meeldinud talle.”

Ma ei vaielnud vastu. Tal oli õigus. Richardi meelest oli Dody ebaviisakas ja pealetükkiv ning tema kodu lõhnas alati kapsa ja patšuli järele. Mis oli tõsi.

Läksin sihilikult jutuga edasi ning sõnasin: „Ma kirjutasin eelmisel nädalal lahutuspaberitele alla.”

„Jah? Jumal tänatud!”

Sain järjekordse ülevoolava kallistuse osaliseks.

„Mulle ei meeldinud tema ka kunagi, kas tead.” Dody pühkis käsi kokku, nagu oleks mälestus Richardist rasvane plekk. „Nüüd, kui sellega on ühel pool, võime sulle parema mehe otsida.”

Tõmbasin järgmise kohvri välja ja oleksin sellega talle peaaegu äsanud. „Miks ma peaksin uut meest tahtma?”

Tal oli näol nii üllatunud ilme, nagu ma oleksin äsja šokolaadikoogist ära öelnud. „Seepärast, rumaluke, et sa ei saa igavesti vallaliseks jääda.”

Lasin kohvril mütsatades sissesõiduteel mulla sisse kukkuda.

„Tehniliselt võttes olen ma viis päeva lahutatud olnud, Dody. Onu Walter suri kuus aastat tagasi, aga sina oled endiselt vallaline.”

„Aga sina oled nüüdseks rohkem kui aasta aega üksi olnud. Ja mina tegutsen. Muide, ma kohtusin alles ükspäev ühe äärmiselt toreda mehega. Kas ma ei rääkinud? Me tutvusime lasketiirus.”

„Lasketiirus? Mida sa lasketiirus tegid?”

„Lasin märki, rumaluke. Inimene ei tohiks relva omada, kui ta ei oska seda kasutada.”

Jätsin peaaegu käe pagasiluugi vahele.

„Kasutada? Millal sa endale relva ostsid?”

See ei olnud hea uudis. Mu tädi ei olnud piisavalt vastutustundlik isegi veepüstoli omamiseks, rääkimata siis relvast, kuhu päris kuulid sisse käivad.

„Mõni nädal tagasi. Meil käib see skunk, tead küll.”

„Mis skunk?”

„See, kes meil muudkui prügikastis käib. Eelmisel nädalal pritsis ta haisu otse Lazyboyle näkku.”

„Nii et sa kavatsed ta maha lasta?”

„Loomulikult mitte!” Ta sirutas käe alla ja võttis kõige väiksema kohvri. „Ma lasen temast mööda, et ta minema hirmutada. Igatahes, tema nimi on Harry.”

„Sa panid skungile nimeks Harry?”

Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma ajaksin segast juttu. „Miks ma peaksin skungile Harry nimeks panema? See on naeruväärne. Harry on mees, kellega ma tutvusin. Ta on hambaarst. Imeilusate hammastega, tuleb öelda. Ja tema lapselaps töötab uues Starburstsis.”

„Starburstsis?”

„Jah, selles kohvikus.”

„Aa, sa pead silmas Starbucksi.”

„Justnimelt. Mulle meeldivad tohutult need Ralph Macchiod, kas sulle ka?”

„Ta peab silmas macchiato’t¹,” lausus Jasper, kes lõpuks ometi majast välja tuli. Ta kallistas mind kiiresti ja seejärel võttis mitu kohvrit kätte. „Tere tulemast hullumajja.”

„Aitäh.”

Mu tädipoeg ei olnud eriti palju muutunud sellest ajast, kui teda viimati nägin. Ta oli pikem, kõhnem niipalju, kui see üldse võimalik oli, aga lokkis blondide juuste ja helesiniste silmadega endiselt poisilik versioon mu tädist. Ja ta ei olnud eriti karvane. Võib-olla ei jää temast vannituppa eriti palju habemekarvu.

„Igatahes,” lausus Dody, „Harry on itaallane. Tal on vuntsid nagu itaallastel ikka. Ja loomulikult ka relv. Aga tead, mis on kõige parem asi?” Ta kihistas plikalikult naerda. „Ta näeb välja täpselt nagu doktor Phil!”

Tõsiselt? See oli kõige parem asi?

„Ma kohtusin temaga ükskord, kas tead, doktor Philiga,” jätkas ta, kui Jasper ja mina mu asju majja tassisime. „Tema saate salvestusel. Ta ütles, et mu sall on väga omapärane. See, mille Walter mulle Fort Knoxist ostis, tead küll. See, mis näeb välja nagu hiigelsuur sajadollariline? Igatahes, doktor Phil oli maailma kõige võluvam mees, kuigi ta vahtis mu tisse.” Ta lõi selja sirgu. „Walter ütles küll alati, et mul on muljetavaldav partii.”

„Jumal hoidku, ema.” Jasper krimpsutas nägu.

„Mida? On ju.”

„Miks sul nii kaua läks, emme?” nõudis Paige, kui ma õhtul hiljem lõpuks nende juurde randa läksin. Jasper oli mõned toolid poolringi seadnud, et saaksime vee ääres päikeseloojangut vaadata. Tema ja Dody ootasid mind seal lastega.

„Ma panin asju ära,” laususin ma.

Ta lõi käed puusa ja kortsutas kulmu. „Sa paned kogu aeg asju ära!”

„Kullake, minge koos Jordaniga mulle linnusulgi otsima,” segas Dody vahele. „Siis ma meisterdan teile mõlemale unenäopüüdja.”

Paige noogutas ja keksis minema, tõmmates Jordani endaga kaasa.

Jasper osutas rannatoolile. „Istu. Õlut tahad?” Ta pistis käe enda kõrval liival olevasse punasesse külmakasti.

Ma ei mäletanud, millal ma viimati õlut jõin. Glenville’i naised ei joonud õlut. Nad rüüpasid peene varrega pokaalidest hinnalist Chardonnayd. Loomulikult kulistas enamik neist ühekorraga alla terve pudeli, et võetud Prozaci alla loputada. Ja nende hulka kuulusin ka mina.

Aga ma olin ametlikult puhkusel. Oli aeg end lõdvaks lasta ja lõõgastuda. „Muidugi, ma võtan hea meelega ühe õlle. Aitäh.”

Niipea kui ma olin ühe tädipoja käest pudeli vastu võtnud, kõlas mu teise tädipoja selgelt äratuntav meloodiline hääl.

„Lõpuks ometi vaba, pisike! Sa oled lõpuks ometi vaba!”

Dody noorem poeg Fontaine kappas astmeid vahele jättes terrassitrepist alla, laimiroheline särk lahti nööbitud ja tuules laperdamas. Tema tumedad juuksed olid geeliga kunstipäraselt paika sätitud ja tal oli uhke uus kitsehabe. Ta suudles mu kõrva juures õhku. „Sa näed imeline välja, Sades. Murtud süda mõjub sulle hästi.”

„Aitäh, Fontaine, sa näed ise ka täitsa kobe välja.”

Mees naeratas, välgutades ebaloomulikult säravaid hambaid, ja pingutas lahjat biitsepsit. „Ma tean, eks ole? Ma olen emaga koos joogat teinud.”

Jasper pidi oma õlle kätte lämbuma. „Seda on tülgastav vaadata.”

Fontaine kergitas tumedat kulmu. „Sa oled lihtsalt kade, sest ma olen nii painduv.”

„Just. Kui mul on kunagi vaja pead endale tagumikku toppida, siis ehk liitun teiega. Võta õlu.” Ta viskas pudeli Fontaine’ile, kes püüdis selle viibutusega kinni.

„Poisid, käituge kenasti,” lausus Dody jalga välja sirutades ja jalalabaga ringe tehes. „Fontaine, kas sulle meeldivad mu uued plätud? Sain need ühe dollari poest väga hea hinnaga kätte. Need maksid üks dollar.”

„Milline kokkusattumus,” pomises Jasper, kes oli kenade odavate jalanõude leidmise suhtes immuunne.

„Sätendavad, mamps. Hea leid.” Fontaine räntsatas rannatoolile ja mina tegin sedasama.

Päike kumas oranžilt, heites liivale valgust ja varje. Oli peaaegu aeg lapsed voodisse panna, aga Paige kihistas naerda, viskas sulgi õhku ja vaatas, kuidas need allapoole heljusid. Jordan sonkis rannast leitud puupulgaga kuivanud vetikakärakat. Võib-olla nad võivad seekord kauem üleval olla. Homme võime magamamineku rutiini paika panna.

„Fontaine, räägi Sadiele oma ajakirjale antud intervjuust,” sõnas Dody. Seejärel pöördus ta minu poole. „Temaga tehti ajakirja jaoks intervjuu, Sadie. Kas pole mitte põnev? Tema uuest sisekujundajatööst ja sellest, kuidas kõik tegelevad fong ševi’ga.

„See oli reklaamtutvustus, mamps.” Fontaine rüüpas õlut.

„Igal juhul oli see väga meelitav.” Dody tupsutas niiskeid silmi. „Sinul on su peen sisekujundajatöö ning Jasper töötab nii kenas restoranis ja tal on ilus pruut. Teil mõlemal läheb nii hästi.” Tema hääl muutus tundeliseks. „Walter ja mina oleme teie üle nii uhked.”

„Kas sa oled jälle isaga rääkinud?” Jasperi hääl oli irooniast kuiv nagu liiv.

„Otseselt loomulikult mitte. Aga mu selgeltnägijast nõustaja on. Ta on väga tark.” Dody tõstis jälle jala üles ja imetles, kuidas päike tema ühedollarilise plätu sätendama pani.

„Piisavalt tark, et sind rahast lagedaks teha ja sulle sousti ajada. Kui ta nii hästi isaga suhelda saab, küsi, kuhu ta selle hea reha pani.”

„Teda ei saa niivõrd tühiste ja maiste küsimustega tüüdata,” vastas Dody.

„Miks? Tal ei ole nagunii vaja kusagil mujal olla,” kostis Jasper.

„Ah, ära pläma. Ma ei aruta seda enam sinuga. Sadie, küsi Fontaine’ilt tema ajakirjaartikli kohta. Ah jaa, ning remondi kohta tema kodus. Seetõttu ta elabki paar nädalat meie juures, mõistad?”

Valasin endale õlut särgiesisele. „Sina elad ka siin?” Pagan! Kui palju mehi ma pidin selle külaskäigu ajal välja kannatama?

„Ma tõstan paari seina ümber. Aga kipsplaadi tolm mõjub mu ninakäikudele kohutavalt. Pealegi on sul palju lõbusam, kui mina siin olen. Sa ei saa ju lihtsalt päev otsa ema seltsis istuda.”

Au contraire²! Just seda ma plaanisingi teha. Mitte kui midagi! Ma tahtsin tundide kaupa rannas lebada, lastega kabet mängida, mõttetuid saateid vaadata ja igasugusest enda korrastamise harjumusest loobuda. Ma olin siin, et meeste eest põgeneda, aga minu ettekujutus östrogeenist pulbitsevast suvepuhkusest kadus kiiremini kui jäämäed polaaraladel. Jah, Fontaine oli lõbus, nagu suhkruvatt on lõbus. Aga samas on see iiveldama ajavalt magus ja liiga suur kogus paneb mul pea kohutavalt valutama. Täpselt nagu Fontaine.

Sundisin end naeratama. „Suurepärane. Meil saab väga vahva olema.”

Vaatasin uuesti vee poole ja kulistasin õlut alla. See ei läinud üldse nii, nagu ma olin plaaninud. Aga mis mu elus ikka ootuspäraselt läinud oli?

Fontaine müksas mind küünarnukiga. „Noh, tupsuke, kui su abielu täielik kokkuvarisemine välja arvata, mis veel uudist?”

Ta oli niisama otsekohene kui moeteadlik, mis tähendab, et ta oli väga otsekohene.

„Ei midagi erilist. Richard on endiselt vihane, et ma maja endale sain. Mu ema on endiselt vihane, et ma lahutasin, samal ajal kui mu õde on vihane, et ma Richardit varem maha ei jätnud. Ja ma kaalun juuste lühikeseks lõikamist. Ja sina?”

Fontaine noogutas. „Jah, ma arvan, et sa peaksid kindlasti juuksed maha lõikama.”

„Ma ei pidanud silmas seda. Kuule, oota üks hetk! Sa ütlesid, et näen suurepärane välja.”

Ta hakkas mulle juba närvidele käima.

„Näedki, suuremalt jaolt. Aga su juustest on aimata käegalöömist. Me peame midagi paremat välja mõtlema, kuna sa oled taas saadaval.”

Ma ajasin end toolil nii kiiresti sirgu, et lähedal asuvad kajakad tõusid parves lendu. „Ma ei ole saadaval!”

„Muidugi oled.” Ta asetas tühja pudeli liivale.

„Mina ütlesin sedasama!” Dody noogutas empaatiliselt.

„Ei ole.” Raputasin niisama empaatiliselt pead.

„Ära näe üldse vaeva, Sadie.” Jasper kõkutas naerda. „Sa oled nende suveprojekt. Kas sa ei teadnudki?”

„See ka mõni jutt, Jasper. Ole kuss,” sisistas Dody.

„Kas seepärast sa mind külla kutsusidki?” Mind tabas iiveldushoog ja mu kukal hakkas kihelema, nagu oleksin higilööbe saanud. Oleksin pidanud teadma, et tädi pealetükkiva kutse varjus oli peidus tagamõte. Ta ei olnud niisama Bell Harbori Oma Nina Teiste Asjadesse Toppijate Ühingu president.

„Ära kuula teda, kullake,” rahustas Dody mind. „Me tahame sind lihtsalt hellitada ja su murtud vaimu terveks ravida.”

„Mul ei ole murtud vaimu!”

Fontaine ja tema ema vahetasid pilke. Sellest võis välja lugeda: ta on nii hale, et ei saa ise aru ka, kui hale ta on.

„Tõsiselt. Minuga on kõik hästi. Ma vajan lihtsalt veidi puhkust.”

„Ära nüüd endast välja mine, kiisuke.” Fontaine ohkas. „Me tahame lihtsalt, et sa veidi lõbutseksid, mõistad?”

„Jah, noh, minu jaoks ei hõlma lõbutsemine mehi.”

„Aga kullake,” noomis Dody leebelt, „sa ei saa universumi tasakaalu vastu võidelda. Tänase meeleheiteta ei suuda me kogeda homset rõõmu.”

„Kas doktor Phil ütles seda sulle?” küsis Jasper viimast õllelonksu võttes, enne kui ta käe külmakasti pistis ja uue pudeli välja võttis.

Dody raputas pead. „Mitte doktor Phil. Kung fu panda. Aga igatahes, Sadie ei saa lasta ühel mädaõunal romantikat enda jaoks rikkuda.”

„Romantikat?” Fontaine turtsatas, asetas käed pea alla ja sirutas end välja. „Kes siin romantikast räägib? Mina pean silmas pöörast, metsikut seksi. Näiteks... temaga.” Ta osutas peaga kalda poole.

Veepiiril jooksis üks mees. Tegelikult lausa erakordne mees. Päevitunud, pikk, lihaseline ja higine. Just sedasorti mees, kes teab, kuidas päike lainetelt tagasi peegeldub ja tema läikivatel lihastel sillerdab. Edev tõbras. Ta oli täpselt selline mees, keda ma tahtsin vältida, pikkade nõmedate jalgade ja lollakalt laiade õlgadega. Tal oleks võinud niisama hästi sõna „truudusetu” olla tätoveeritud punnis biitsepsile, millelt ma ei suutnud pilku pöörata. Pagan.

„Kes see on?” sosistasin ma märkimisväärselt rohkem ahhetades, kui olin kavatsenud. Kas ma mainisin, et mees oli higine?

Fontaine naeratas. „Ma ei tea. Mina nimetan teda lihtsalt Jooksvaks Meheks.”

Jooksev Mees jätkas teed, lehvitades kohmetult, samal ajal kui Dody, Fontaine ja mina teda edasi vahtisime ning Jasper õllepudeli silti nokkis.

„Hei, Fontaine!” Paige lippas ligi ja katkestas meie kollektiivse transiseisundi.

„Hei, kullake! Anna musi.” Fontaine tõmbas ta põsemusi andmiseks ligi.

Mu tütar jumaldas Fontaine’i, suurelt osalt seetõttu, et nad mõlemad hindasid kõrgelt sädelevaid asju.

„See kriibib,” ütles ta kätt üles tõstes ja mehe kitsehabet patsutades. „Miks see sul näos on?”

Fontaine naeris. „Seda nimetatakse stiiliks, neiu. See eristab meid loomadest. Ja matsidest.”

1 Vahustatud piimaga kohv (it). Tlk

2 Vastupidi (pr). Tlk