Читать книгу Meeletu suvi. Esimene raamat - Tracy Brogan - Страница 7

Pistsin mobiiltelefoni enda kõrvale autoistmele ja kohendasin õhuavasid, nii et kliimaseade otse mu tulitavale näole puhus. Pöörasin äkiliselt tagasi liiklusvoolu pärast seda, kui olin peatunud Richardi sõnumi lugemiseks. Kuidas see mees suutis mind ainult 140 tähemärgiga nii vihaseks teha?

Olin teel Glenville’i, et lapsed seal lühikeseks külaskäiguks maha panna. Paige ja Jordan arutasid tagaistmel, kas „kaka läheb potist kuldkalade taevasse”, ning mina keesin esiistmel vihast nende isa vastu.

Tema sõnumis seisis: „Jään hilja peale. Too lapsed kontorisse.”

Loomulikult jäi ta hilja peale. Loomulikult arvas ta, et saan lapsed tema korteri asemel kontorisse viia. Ta ei hoolinud sellest, et tema kontor asub Glenville’i kesklinnas, kus liiklus on kõige hullem. Või et too punapäine abielurikkuja vastuvõtulaua taga istub.

Vihkasin Kanal Seitsme hoones käimist. Vannun, et iga kord, kui ma seal käisin, muigasid ta töökaaslased mind nähes ja sosistasid midagi telefonidesse. Richardi sarm oli mõjunud neile ajuloputusena. Näis, et nad arvasid, et tema veiderdamine on ohutu. Lihtsalt poisilik ulakus. Kindlasti mitte midagi sellist, mille pärast lahutada. Olin kuulnud, et nad olid pärast seda kurikuulsat pidu isegi koopiaruumile uue nime pannud. Nüüd tunti seda kopulatsiooniruumina.

Ma pigistasin rooli tugevamini pihku ja suundusin linna. Veel paarkümmend piinavat kilomeetrit ja lõpuks ometi olin ma kohal. Parkisin auto Kanal Seitsme kõrvale kaldteele ja helistasin Richardile. Ta võis välja oma lastele järele tulla. Mina sinna sisse minna ei kavatsenud.

„Tere, kaunitar,” nurrus Richard telefoni.

Neelasin esimese vastuse alla. See maitses niisama vastikult, kui see kõlas. „Sa ei peaks mulle nii ütlema.”

„Ma tean, aga sa oled nii ilus, et ma ei saa sinna midagi parata.”

„Proovi. Me oleme nüüd lahutatud, mäletad?”

Nagu salaplaani hauduval sarimõrtsukal puudus tema naerust huumor. „Kuidas ma saangi seda unustada?” küsis Richard. „Ma mõtlen sellele iga kord, kui maksan tohutut pangalaenu maja eest, kuhu sisse mul pole lubatud astuda. Ja kus sa ise ei ela.”

„Võib-olla sa oleksid pidanud sellele mõtlema enne, kui sa ilmatüdrukut panid.”

Ta vaikis, nagu ta peaks selle üle järele mõtlema. „Ma pole kunagi ilmatüdrukut pannud.”

Hingasin sügavalt sisse, soovides, et saaksin mälestused temast välja hingates minema puhuda. „Igatahes, me oleme kohal. Tule välja ja võta lapsed vastu.”

„Te olete kohal? Fantastiline! Too nad sisse.” Tema hääles oli siiras entusiasm, mis mu viha leevendas.

„Ei, tule sina välja ja võta nad vastu.”

Vaatamata meie vaenu täis minevikule võis Richard siiski väga veenev olla. Kui ma talle sentimeetritki järele annan, veenab ta mind meile õhtusööki tegema ja tema jalgu masseerima kiiremini, kui ma jõuan öelda: „Käi persse, tõbras selline.”

„Ma ootan telefonikõnet. Palun kas sa ei võiks lihtsalt sisse tulla?” Ta vingus, mis tähendas, et ta valetab. Tegelikult ma teadsin, et ta valetab, juba sellest, et ta rääkis.

„Ei. Tule neile järele.”

Ta ohkas dramaatiliselt nagu ballikuninganna. „Ah, hea küll!”

Mõne minuti pärast tuli ta uksest välja, Paige’i ja Jordani jaoks lai naeratus näol. Teda nähes jäi mul hing kinni. Ta oli päevitunud ja tema blondid juuksed ei olnud kunagi nii heledad olnud. See muutis tema pruunid silmad veel tumedamaks ja sügavamaks. Need silmad meenutasid mulle alati šokolaadi, veel ühte asja, mida ma olin kunagi armastanud, aga millest ma olin iseenda heaolu nimel loobunud.

„Tere, lapsed! Tulge nüüd! Tehke issile kalli!” Ta ajas käed laiali.

Aitasin nad autost välja ja nad jooksid isa juurde nagu kutsikad küpsise poole. Mu süda tõmbus kokku. Richardi nägemine lastega suutis mind endiselt sulama panna. See meenutas mulle kõiki põhjusi, miks ma üldse olin temasse armunud. Aga ta oli minu krüptoniit. Ma pidin sealt kaduma ja kiiresti. Võtsin maasturist kotid ööbimisasjadega ja peaaegu viskasin need Richardi poole.

„Siin on nende asjad. Kust ma nad peale võtan?”

„Näiteks Waffle Castle’ist kell üheksa? Võime koos hommikust süüa.” Tema hääl oli lootusrikas, idioot selline.

Laupäeva hommikud Waffle Castle’i vahvlirestoranis olid olnud meie pere rituaal. Ta ei saanud oma kõva peaga ikka aru, et oli tundetu ja keeldus põikpäiselt tunnistamast, et meie elu oli drastiliselt muutunud võrreldes sellega, millised need olid kunagi olnud.

„Ei, see on sinu aeg nende seltsis.” Tundsin, kuidas mu huuled tõmbusid kriipsuks nagu rangel vanatüdrukul.

Richard kummardus ettepoole ja sosistas: „Mu psühholoog ütleb, et peaksime perena koos aega veetma. Laste pärast.”

Tundsin sekundi murdosa jooksul kahetsust. Võib-olla ta ei olnud ikka kõva peaga. Võib-olla ta tahtis seda rituaali laste pärast taaselustada.

„Sinu psühholoog?” küsisin ma.

„Jah, noh, ta pole ametlikult mu psühholoog. Lihtsalt sõber.” Ta kehitas õlgu.

Minus võbelev optimism muutus pulbitsevaks kibedaks veendumuseks. Ta keppis seda naist.

„Ma jätan hommikusöögi vahele.”

Richard vangutas pead ja võttis laste kotid kätte. „Ise tead. Lähme, lapsed.”

Suudlesin kiiresti Paige’i põsele, tundes juba rusuvat igatsust. Jordan oli mu haardeulatusest väljas, klammerdus Richardi käe külge ega heitnud minu poole pilkugi. Nad olid isa nägemisest niivõrd elevil, et ma olin nähtamatuks muutunud.

„Hea küll siis, lõbutsege,” hüüdsin neile järele. Mitte keegi ei pööranud ringi.

Glenville’i sõites olin muretsenud, et lapsed igatsevad nädalavahetusel mu järele liiga palju.

Nüüd tundsin kabuhirmu, et nad ei tunne minust üldse puudust.

Ronisin tagasi autosse, teades, et järgmisena ootab mind ees kohustuslik külaskäik ema juurde. See ei muutnud mu enesetunnet paremaks. Ma ei olnud talle öelnud, et tulen linna, aga ta sai alati mingi üleloomuliku võime abil teada kõigest, mida ma ei tahtnud, et ta teaks. Kui ma läbi ei astu, olen jamas. See oleks veel üks asi, mida minu puuduste nimekirjale lisada.

Ta ei olnud mulle Richardist lahutamist andestanud, mis oli täiesti arusaamatu, arvestades, et ta ise oli igasuguse kahetsuseta minu isast lahutanud, kui ma olin üheteistaastane. Penny ja mina olime sugulase juurest pidžaamapeolt tulnud ning avastanud, et isa on läinud. Ei mingit kirja. Telefonikõnet. Ema ütles lihtsalt, et käskis tal lahkuda. Mitte keegi ei öelnud otse välja, et tal oli teine naine, aga kõik viitas sellele.

Aasta hiljem abiellus isa uuesti ja enne tema surma nägin teda veel ainult umbes tosin korda. See juhtus peaaegu viisteist aastat tagasi. Lõpuks muutus pidev igatsusvalu taustamüraks, mida ma vaevu tähele panin, lakkamatuks suminaks, mis ei olnud aga häirivalt vali. Kui ma sellele just ei mõelnud nagu siis, kui mind keegi altari ette ei saatnud või kui mu lapsed sündisid.

Ema maja juurde jõudes koputasin vaikselt võreuksele, kuigi nägin, et ta seisab köögis. „Tere, ema.” Astusin sisse ja pühkisin automaatselt jalad uksematil puhtaks.

Tal oli seljas säravvalge tennisekostüüm, tema siledad musta värvi juuksed olid kuklal stiilselt klambriga kinnitatud. Jää kõlksus tema tee sees, kui ta klaasi käest pani.

„Sadie, milline üllatus.” Ta ei püüdnud mind emmata. Helene Harperi meelest olid füüsilised kiindumusavaldused vulgaarsed.

„Ma viisin just lapsed Richardi juurde. Mõtlesin, et äkki tahad homme näiteks õhtust süüa või lõunatada.”