Читать книгу Tagasi vaatamata - Tracy Buchanan - Страница 6

1. juuli 2015

Rannikust Rannikuni. Tänane küsimus saates „Räägi kaasa”: Kas uimastitevastane sõda on läbi kukkunud?

Helistaja A: „Jah, neetud, on küll! Üks narkar röövis mind eelmisel nädalal, valitsus on liiga leebe.” (Fiona, 47)

Helistaja B: „Ei. Olen taastuv sõltlane, töötan nüüd rehabilitatsioonis. Tegelikult olen märganud muutust, eriti, kuidas uimastisõltuvust vaadatakse nüüd kui terviseprobleemi.” (Ryan, 27)

Helistaja C: „See on kontrolli alt väljas tänu kõikidele nendele immigrantidele, kes riiki sisse voolavad!” (Dawn, 37)

Ekraan Anna silme ees muutus häguseks. Ta pani korraks käed näole, tema väikese tüdruku lõhn endiselt ta pihkudel: beebiõli magus lõhn ja see kirjeldamatu Joni hõng. See tõi endaga tema lapse naeratuse, mis õitses esmalt tema pruunides silmades, enne kui levis nendele amoretipõskedele ja roosadele huultele. Anna tundis, kuidas kogu ta olemus valules tema järele. Tema esimene tööpäev pärast kaheksakuulist emaduspuhkust oli kestnud vaid kaks tundi ja juba tahtis ta meeleheitlikult olla tagasi oma tütre juures.

„Mis sa arvad, Anna?” Ta vaatas üles ja nägi Heatherit, oma uut produtsenti, kes heitis talle karmi pilgu läbi nendevahelise klaasakna. Anna võttis kärmelt lonksu kohvi, kofeiini maagiline mõju hakkas tööle. Mälestus Joni naeratusest hajus, tema lõhn asendus kohviubade hapuka hõnguga.

Ta kummardus ettepoole ja vajutas ühte nuppu oma mikrofonil. „Võtame helistaja C välja,” ütles ta.

Heather kortsutas kulmu. „Ma pole kindel, et see on hea mõte. Nende kuude jooksul, mil sa olid ära, oleme leidnud, et publikule meeldivad immigratsioonikõned, need ajavad nad tagajalgadele.”

„Viimase seitsme aasta jooksul, mil olen seda saadet teinud, olen leidnud, et kõige parem on hoida fookus kitsas. Meie teema ei ole immigratsioon, vaid kas valitsuse uimastitevastane sõda on olnud edukas või läbi kukkunud.”

„Ma saan aru, mida sa mõtled,” lausus Heather, lükates kõrva taha musta juuksesalgu, mis oli julgenud põgeneda tema kaubamärgiks saanud tugevast krunnist. „Aga mulle meeldiks see sisse jätta. Ma olin Raadio 4 vanemreporter, mäletad, Anna? Täpselt sel teemal tehtud uurimus võitis mulle auhinna. Mul on nende asjade peale instinkt.”

Anna neelas ärrituse alla. Heather rääkis igal võimalusel oma ajast uuriva ajakirjanikuna. Kaks naist hoidsid silmi teineteisel. Heather määrati Anna uueks produtsendiks pärast seda, kui jaama armastatud produtsent mõni kuu enne Anna emaduspuhkust pensionile jäi. Heather ajas inimesi vihaseks, kaheldes kõiges, mida Anna ütles, tehes kõigile selgeks, et ei kavatsenud saatejuhtidele järele anda. Mõned administraatorineiud ütlesid Annale, et nende arvates oli põhjuseks Heatheri uskumus, et naisena ei saanud ta vääritud austust ilma oma agressiivsemat poolt rõhutamata. Anna ei olnud nii kindel. Tema mõistes oli Heather lihtsalt keegi, keda Anna vanaema kutsus „päriselu nõdrameelseks”, keegi, kes imes igast kohtumisest rõõmu ja valguse välja.

„Kuule, Heather,” ütles Anna, suutmata haigutust tagasi hoida. Ta polnud veel kunagi olnud päris nii väsinud. Olnud pikka aega hästi maganud, otsustas Joni Anna töölenaasmise eelsel ööl iga tund ärgata. Võib-olla oli asi kuumuses, või võib-olla oli tal lihtsalt raske aeg. Mõlemal juhul ei oleks ajastus saanud olla halvem. „Võimalik, et asjad olid teistmoodi, kui ma olin emaduspuhkusel. Aga sellel on põhjus, miks Rannikust Rannikuni kuulajanumbrid minu liitumise järel kahekordistusid.” Hooplev märkus ajas Anna kõhu sõlme. Aga tal tuli enda eest seista, näidata Heatherile, et ka tema oli olnud oma tegemistes edukas. Ta oli näinud, kuidas Rannikust Rannikuni kasvas ühes Doki kurnatud laohoones asuvast vaevu tuntud kohalikust, vaid üht väikest ala katvast jaamast populaarseks lõunaranniku jaamaks, mis meelitas ligi piisavalt kuulajaid ning reklaamitulu, et üürida läikiv stuudio mere ääres.

Anna piilus välja suurest aknast, mis ääristas väljas asuvat koridori. Stuudio hõivas ihaldatud koha küla mereäärsete poodide ja kohvikute kõrval, lained peegeldusid selle kookonikujulise klaasfassaadiga hoone säravatelt akendelt. Temal oli olnud oma roll selle hoone eest maksmiseks piisava raha kindlustamises.

Ta vaatas Heatherile silma. „Fakt on see, et ma olen nüüd tagasi, nii et proovime need kuulajanumbrid jälle üles saada.”

Heather läks turri. „Mina päris ei ütleks, et sa oled tagasi, Anna.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

Heatheri mustades silmades kirendas kihvatus. „Sa tead, mida ma öelda tahan, ilmselgelt ei ole sa täna järje peal. Lapsesaamine võtab oma osa.”

Anna vaatas teda ehmatusega. „Kuidas lapsesaamine siia puutub?”

„Ma tahan öelda, et… no vaata ennast,” lausus Heather, paisates käed Anna poole. „Sa oled kurnatud.”

„Kõik on kurnatud, Heather! Me tuleme siia hommikul kella viieks, jumala eest.”

Anna proovis taltsutada värinat oma hääles. Ta ei tahtnud lasta Heatheril arvata, et too on talle naha alla pugenud. Aga tõepoolest, ta oli kurnatud ja ta oli mures, et see mõjus tema töövõimele. Keeruline oli leida tasakaalu töö ja Joni eest hoolitsemise vahel, lisaks kõik muu, mis viimaste nädalate jooksul oli juhtunud.

Tema mobiiltelefon värises. Ta kasutas juhust pääseda Heatheri pilgu käest ja vaatas oma telefoni. Ta oli olnud selline alates hommikust, iga väike piiks tema telefonist pani ta mõtlema, kas lasteaiast helistatakse. Anna muretsemist ei peatanud isegi tõsiasi, et lasteaed kuulus tema ämmale. Mis veel hullem, saate alates pidi ta telefoni välja lülitama. Mis siis, kui on hädaolukord? Loomulikult on lasteaial jaama number, aga see ei olnud sama.

Mis Jonisse puutus, mõtles Anna ebatervelt palju hädaolukordadele. Kukkumised, haavad, lämbumine, isegi juhuslik kägistamine. Tema sõber Suzanne kinnitas talle, et kõigil olid need mõtted. Kuid Anna pidi kahtlema, kas ikka kõik kujutlesid neid õudusi päris nii üksikasjalikult kui tema.

Anna klõpsas kiirelt oma telefonil ja tundis kergendust, nähes, et see oli sõnum tema vanaemalt.

Tee neile valu, kullake, sa saad sellega hakkama. Ja pea meeles, joo küllaga kohvi… ja eira nõdrameelset! x

Ta naeratas endamisi, meenutades esimest korda, kui oli vanaemale mobiiltelefoni kinkinud, viis jõulu tagasi. Too vaatas seda tülgastusega, ütles Annale, et kui pidi kellegagi rääkima, jalutas ta nende maja juurde ja rääkis nendega. Kuid nüüd oli see tal alati kaasas ja tal näis olevat üleloomulik oskus saata Annale sõnumeid just siis, kui ta seda kõige rohkem vajas.

Anna tippis kiirelt vastuse: Kaks kruusi juba tarbitud. Hiljem näeme. x

Anna vaatas uuesti üles Heatheri poole. „Mulle tuli just suurepärane idee järgmise saate küsimuseks.”

Heather kergitas kulmu. „Jah?”

„Võime küsida: kas noori emasid diskrimineeritakse tööl?”

Heatheri nägu tõmbus punaseks ja abiprodutsent Heatheri selja taga surus muige alla.

„Mina võtaksin helistaja C välja,” ütles hääl ukseavast. Anna piilus üles ja nägi kaassaatejuht Nathanit. „Meil on ju asendus helistajale C?” küsis mees.

Anna naeratas endamisi, märgates õrna ärritust Heatheri näol.

„Ma pole kindel, et meil on seda vaja, Nathan,” ütles Heather. „Me…”

„See puudutab uimastiseadusandlust, mäletad, mitte immigratsiooni,” ütles Nathan. „Hoiame fookuse kitsa.”

Heather pilgutas tormakalt silmi ja Anna naeratus tõmbus laiemaks. Nathan pilgutas Annale silma ja jalutas sisse.

„Äkki asendame selle sellega?” ütles Anna, klõbistades klaviatuuri, kuniks üks tagasilükatud helistajatest ilmus nende ekraanidele. „Sanjeet rääkimas sellest, kuidas noorem põlvkond sööb tablette nagu komme?”

„Super,” ütles Nathan, rohelised silmad naeratamas, kui istus Anna vastu. „Neetud noored emad, häid mõtteid täis.”

Anna pööritas teatraalselt silmi. „Seksistlik tõbras.”

Heather keeras neile mõlemale selja ja ristas käed. Temaga ta ei vaielnud. Mitte keegi ei vaielnud koduperenaiste lemmiku Nathan Wheeleriga. Kunagi töötas ta suures riiklikus raadiojaamas, aga ei talunud enam edasi-tagasi reisimist. Seega liitus ta kolm aastat tagasi jaamaga Rannikust Rannikuni, mis muutus aina populaarsemaks, ja tema kohalolu kinnitas jaama edu veelgi. Anna ja Nathan olid ideaalsed kaassaatejuhid.

Täna oli ta argiselt riides, valges polosärgis ja sinistes teksades, tema heledad juuksed kukla taga püsti, sest otse-eetris olles ta muudkui sasis neid oma kätega. Talle meeldis toolis lesida, pikad jalad lauale sirutatud, näol keskendunud ilme, kuulates, kuidas keegi ühe või teise asja üle virises. See oli Nathani oskus, fakt, et ta päriselt kuulas. See, ja tema poisilikult kena välimus, mis aitas jaama reklaamimeeskonnal teda jaama „plakatipoisina” promoda.

Mis Annasse puutus, siis tema järskus oli mahedale Nathanile vastukaaluks, vastates oma käriseva hääle ja kärmete vaimuvälgatustega keerulistele, vahel ahistavatele kuulajatele ja külalistele. Teda küll ei promotud kui jaama nägu, aga ta oli saavutanud maine kui keegi, kes oma arvamustega täiuslikult peegeldas publiku tuju. See ei olnud taotluslik. Tal lihtsalt oli miski, mida ta isa oli kutsunud „rahva sisetundeks”: loomulik instinkt teada, milline oli aja vaim igal antud hetkel.

Nathan naaldus Anna poole. „Nii hea, et sa oled tagasi.”

Anna naeratas. „Aitäh, Nathan, hea on olla tagasi.”

Ja fakt oli see – hoolimata Joni-igatsusest, kurnatusest ja Heatheriga vaidlemisest, oli hea taas teha seda, mida ta tundis kõige paremini: raadiot.

Nathan lülitas välja kõlarisüsteemi, et ainult Anna teda kuuleks. „Kas sa võtsid siis maja osas pakkumise vastu?”

„Jep,” ütles Anna, proovides varjata valutorget, mida tundis sellele mõeldes. „Kuu aja pärast oleme sealt väljas.”

„Ongi kõik? Sinu ja Guy vahel on kõik kindlasti läbi?”

Anna rüüpas kohvi, haaras kõvasti kruusisangast, et Nathan ei näeks, kuidas ta käsi väriseb. „Minu arvates on maja müümine üsna lõplik, kas sa ei leia?”

„Mul on nii kahju, Anna.”

„Pole midagi,” ütles ta õlgu kehitades, proovides teeselda, et see tõesti polnud midagi, kuid asi oli sellest väga kaugel. „Nii on kõige parem. Algul ma seda ei arvanud, aga nüüd näen, et see tõesti on nii.”

„Vastikult haiget teeb ikkagi, või mis?”

Ta tundis ähvardavaid pisaraid ninaõõnes kipitamas. Ta nägi seda kõike vaimusilmas uuesti, kuidas Guy surus kolm kuud tagasi huuled pehmelt Joni pea peale, sosistades, et näeb teda õige pea. Anna oli anunud, et ta jääks, ja tundis end siis silmapilkselt rumalana, meeleheitlikuna, nõrgana. Ta vihkas nõrga mulje jätmist. Aga fakt oli see, et Joni oli liiga noor, et vaadata, kuidas ta isa ära kõnnib, tol hetkel vaid viiekuune. Ja Anna polnud kunagi unistanud olla üksikema, lahutatud, see lihtsalt polnud see, kuidas ta oli oma elukäiku ette kujutanud. Jah, nende abielus oli juba mõnda aega raskusi. Aga miks ei olnud Guy valmis selle eest võitlema nii nagu tema?

Ta üllatas end nüüd, mil temast põgenes nuuksatus. Ta tõstis kiirelt käe suule.

„Tule siia,” ütles Nathan, sirutades käed tema poole. Anna kõhkles hetke, piilus läbi klaasseina produktsioonistuudiosse. Aga Heather ja abiprodutsent olid seljaga nende poole, jõllitasid arvutiekraane. Ning Anna vajus Nathani käte vahele, saades lohutust tema tualettvee tuttavast muskuselõhnast. „Nuta, kui palju tahad,” ütles ta Anna kõrva sisse. „Võimalik, et mul isegi on sahtlis ripsmetušš nendest fotovõtetest, mis ma mõni aeg tagasi Ridgemont Waters Chronicle’iga tegin.”

Anna naeris ta polosärgi sisse. „Ma olen lihtsalt väsinud, muud midagi.”

„Oled kindel, et sa pead siin olema?” küsis Nathan, vaadates alla Anna poole. „Äkki on parem, kui lähed koju, võtad oma imearmsa lapse sülle ja teed oma uues kodus tekipäeva. Ma saan üksi ka saate tehtud.”

Anna tõmbus eemale ja raputas pead, pikkade pruunide juuste otsad ta käsivartel libisemas. „Kindlasti mitte, ma olen ainult paar tundi tagasi olnud. Kõik on hästi, päriselt. Lihtsalt esimese päeva ärevus, muud midagi.”

Nathan kallutas pead ja uuris Anna nägu.

„Mida?” Anna kortsutas kulmu, tõstis käe põsele. Kas tema näol oli endiselt hommikusöögiks alla neelatud liisunud mustikamuffini puru?

„Sa oled sitke sitikas, oled alati olnud,” lausus Nathan.

Sitke sitikas.

Seda ütlesid kõik, kui avastasid, mis temaga lapsena juhtus. Temaga juhtusid kõik need asjad, ta elas need üle ja mis jäi järele? Võrdlused putukaga. Tegelikult ei tundnud ta end hetkel väga sitkena. Kas see tähendas, et ta võis iga hetk jääda kellegi talla alla?

„Ma ei ole ainus töötav ema maailmas, Nathan.”

„Ma tean. Aga arvestades kõike, mis kodus toimub…”

„Raske on,” ütles Anna, tehes hääle tugevaks. „Aga ma saan sellest üle. Nii kaua, kuni Joniga on kõik korras, pole muu oluline.” Ta vaatas pilti, mis tal Jonist oli. Ta oli selle teinud ühel tavapärasel pärastlõunasel jalutuskäigul rannas. Ta istus kivikestel, tema kollane kleit määrdunud, tumedad juuksed punaste põskede ümber puntras, pruunid silmad säramas.

Nathan järgnes Anna pilgule. „Ta on jumalik.”

Anna nägu leevenes. „Ta on kogu mu maailm.”

Nathan noogutas ja lülitas kõlarisüsteemi uuesti sisse. „Hoia seda hästi meeles, eks? Muu pole oluline.”

Anna vaatas Nathani laual olevat fotot tema kaksikutest poistest: üks hele nagu Nathan, teine tume nagu Val, tema naine.

„Üks minut eetrini,” pahvatas Heatheri pinges hääl neile kõrvu.

Nathan naeratas. „Hakkab pihta.”

„Hakkab pihta.” Anna hingas pikalt ja sügavalt sisse, kui Heather hakkas lugema „Viis… neli… kolm…”

Saate tunnusmeloodia tagus Anna kõrvus, andis talle jõudu.

„Kaks… üks…”

Anna avas silmad, naeratus langes ta näole. „Hommik, hommik, hommik!” ütles ta. „Mina olen Anna Graves ja see on „Räägi kaasa”, lõunaranniku kõige populaarsemas kohalikus raadiosaates Rannikust Rannikuni.”

„Ja mina olen Nathan Wheeler. Kell on seitse hommikul ja maailmas on kõik taas hästi, sest meie imeline Anna Graves on sel nädalal tagasi.”

„Ah, kus on alles meelitaja,” ütles Anna Nathanile, naeratades mikrofoni. „Jah, ma olen tagasi ja ma tahaksin öelda, et ma kibelen minekule. Aga kõik kurnatud lapsevanemad, kes te kuulate, teate, et sellisel kellaajal selliseid väljendeid ei kasutata.” Ta kissitas Heatheri suunas silmi, samal ajal kui Nathan surus naeratust alla.

„Aga sul on kohvi,” ütles mees.

„Jah, küllaga kohvi,” vastas Anna, tõstes kruusi nurgas oleva veebikaamera suunas. „Minu päästja.”

„Mis meil siis täna kuulajatele varuks on, Anna?”

„Tänahommikuses „Räägi kaasas” küsime: kas uimastitevastane sõda on läbi kukkunud? Samuti jagame õpetussõnu, kuidas jääda jahedaks kuul, mil meile lubatakse rekordkõrgeid temperatuure.” Ta lehvitas endale ümbrikuga tuult, samal ajal veebikaamera poole kulmu kergitades.

„Ja kakskümmend aastat pärast viimase Ophelia Mõrtsuka ohvri leidmist,” lausus Nathan, „on meil eriettekanne, milles küsime: kas tollel suvel tapetud seitsme noore poisi peredele saab kunagi õiglus jalule seatud?”

Anna tundis, kuidas ta Ophelia Mõrvade mainimise peale pingesse tõmbas, täpselt nagu siis, kui nägi neid hommikul programminimekirjas. Aga kui Nathan jätkas ülejäänud saatekava ettelugemist, tundis Anna ärevuse hajumist ja selle asemele tuli too tuttav elevusevärin, mis käis tema tööga kaasas.

Õige pea tundus, nagu ta polekski ära olnud.

Anna lükkas Joni jalutuskäru kiviklibusel rannal lookleval rajakesel, osutades kajakatele, kes sirutasid oma nokki kellegi järelejäänud jäätisetopsi poole. Nende taga laius Ridgmont Waters, rannaäärne küla, kus Anna oli üles kasvanud, peenike triip ilusaid merevaatega maju, poode ja kohvikuid. Inimesed olid rannal siruli, püüdsid päikesekiiri, lapsed rõkkasid rõõmust, jooksid madalates lainetes sinna-tänna. Kauguses valvas mere üle tema pere vana tuletorn, kõrge ja valge kaljuste hallide kivide peal.

Anna kissitas päikese suunas silmi ja ohkas rahulolevalt. Hea oli olla lõpuks stuudiost väljas ja koos oma tütrega, nahal hilise pärastlõuna talutavam soojus, soola ja vetikate lõhn puhus ära ämblikuvõrgud. Väike maja, mida ta uues linnarajoonis parajasti üüris, ei olnud küll nii kena või iseloomu täis kui terrassiga Victoria-aegne, mille ta oli ühes Guyga restaureerinud, kuid see oli merele lähemal, kõigest kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel.

See oli midagi väärt, või mis?

„Armastan sind, kullake,” ütles Anna alla Joni pehmete pruunide juuste poole piiludes.

Joni piilus üles oma ema poole ja naeratas, pannes Anna südame paisuma. Oma pruunide silmade ja ovaalsete põskedega nägi ta välja täpselt nagu Anna.

„Emme,” lalises ta.

Anna peatus. „Kas sa ütlesid just „Emme”?”

Joni naeratas talle armsasti ja Anna kummardus jalutuskäru ette. „Sa ütlesid „Emme”. Oh, kullake, sa ütlesid „Emme”!”

„Emme!” ütles Joni uuesti lõbusasti lõkerdades.

Anna kujutles Guy reaktsiooni, kui ta talle hiljem räägib. Siis meenus talle: mees oli läinud ja varsti kuulub maja, mille koduks tegemisega nad olid nii palju vaeva näinud, kellelegi teisele. Ta tundis taas pisaraid tulemas ja surus oma näo Joni pontsaka kaela vastu. Ta ei olnud asjade käiku päris nii ette kujutanud, allahinnatud kinnisvaral elav üksikema, keda tööl käsutab mingi tõusik. Aga ta saab hakkama, eks ole? Ja Joni on õnnelik. See oli kõige tähtsam.

„Olgu siis, lähme parem ütleme vanaisale head ööd, enne kui sa hakkad oma õhtusööki tahtma.”

Ta suundus tuletorni varjus asuva väikese rannalapi poole, jättis selja taha ranna rahvarohkema osa jutusumina. Tänu vähesele päikesevalgusele oli siin lage, välja arvatud mõni juhuslik kajakas või paar. Ta laveeris Joni käru suurte ratastega läbi kiviklibu ja peatus siis otse mere ääres, pehmed lained loksumas vastu vankrirattaid, pannes Joni itsitama. Anna istus ühele astmetest, mis viisid betoonist platvormile, kus seisis tuletorn, kaljused kivid selle taga. Ta tundis tuletorni läikiva punase esiukse uue lakikihi lõhna. Küllap vanaema oli lasknud kellelgi selle üle värvida. Anna tuleku peale krõbistas kusagil krabi ja kajakas maandus ülal ühele tuletorni aknale.

Joni plaksutas üles tuletorni poole vaadates käsi. Anna naeratas ja laulis vaikselt laulu, mida tema isa oli vanaema sõnul Annale laulnud, kui oli teda väiksest peast siia toonud:

Head ööd meri, head ööd, head ööd

Kõdistagu see me varbaid kui näkk,

Head ööd, meri, head ööd, head ööd

Vetikad ja merekarbid olgu me tekk

„Ma sain täna hästi hakkama, isa,” sosistas ta üles tuletorni kõige kõrgema akna poole vaadates. „Raske oli tagasi minna, su lapselaps maha jätta. Aga ma sain hakkama.” Ta hingas sügavalt sisse, proovis mitte vaadata tuletorni taga vilksavate kivide poole. „Head ööd, isa,” sosistas ta.

Ta oli teinud seda alates isa surmast, kui Anna oli üheteistkümneaastane, kõndinud piki rannajoont, hoides õlgadel isa vana tekki, jõllitades üles tuletorni poole, ihaldades aega tagasi keerata. Ta ema ei küsinud kunagi, kus ta oli käinud, kui ta pimedas tagasi koju jõudis, vaatas vaid edasi kaugusesse, ta vend vaevu tõstis pilgu kodutöödelt.

Üks pilv hiilis päikese ette, õhk jahenes veidi. Anna märkas esimest korda musti pilvi mere kohal hõljumas. Tundus, et torm on lähedal. Aeg suunduda koju mereannipastat sööma, enne kui ta sukeldub Joni uneajarutiini. See võis vahel tüütu olla, eriti täna, kui ta oli tööst väsinud ja tahtis meeleheitlikult jalad seinale visata, selle asemel et liguneda vannimullides ja protestilainetes, kui Joni ei tahtnud vannist välja tulla. Aga alates sellest, kui nad Guyga lahku läksid, tundus Joniga veedetud aeg veelgi väärtuslikum. Nad proovisid tütrega veedetud päevi võrdselt jagada, aga Anna igatses teda meeleheitlikult, kui ta polnud temaga. Talle meeldis teada, et Joni magas ülakorrusel, kui öö kätte jõudis.

Samal õhtul pidi ta tegema ettevalmistusi järgmise päeva saateks, jalad keras oma Chesterfieldi sohval, võib-olla veidi Joni nimekaimu Joni Mitchelli muusika mängimas vanast plaadimängijast, mille isa oli talle jätnud. Kui aega jäi üle, sai ta valmistada järgmise päeva õhtusöögi. Talle meeldis vaaritada merest korjatud toidukraamist: molluskitest ja meritigudest, põisadrust ja sõrmjast lehtadrust. Ta uputas end rutiini, väänas ja kiskus liha karpidelt, puhastas vetikad ja lisas siis kõik hautistesse või immutas neid igasugu oivalistes maitsetes. Ta oli külakogukonnas oma isekorjatud einetega kuulsaks saanud, Guyga korraldatud regulaarsed õhtusöögid olid nende sõprade seas populaarsed.

Mis edasi? Kas ta jätkab nende õhtusöökidega, üksi?

„Ah, võta end kokku, Anna,” ütles ta endale.

Ta tõusis püsti ja hakkas vankrit tagasi raja poole lükkama, kuid märkas, et mõne meetri kaugusel istusid nüüd rätsepaistes kolm teismelist, kes jagasid omavahel sigaretti.

Või äkki oli see kanep?

Anna mõtles hommikusele raadiosaatele ja ühele konkreetsele helistajale, kes rääkis, kuidas tema kord leebekombelisest pojast oli saanud pärast aastatepikkust uimastite kuritarvitamist vägivaldne kõrilõikaja.

Ta peatus hetkeks. Teismelised näisid kasimatud, teistsugused kui lapsed, keda ta tavaliselt küla peal nägi. Nad nägid välja pigem nagu lapsed, kes kollitasid Ridgemont Watersi lagunevat lossimisala, mis jäi otse tuletorni taha, tuntud kohalikele kui Dokk. Vahel aitas ta oma vanaemal seal ühiskondlikult kasulikku tööd teha. Üldiselt olid lapsed üsna korralikud, rasketest oludest, aga lõppeks lihtsalt lapsed. Kuid viimasel ajal oli ühe kindla teismelistepundiga jamasid olnud – peamiselt röövid, üks või kaks olid isegi hapuks läinud. Nende viimasel kokkusaamisel paari nädala eest Anna sõbrad muust ei rääkinudki. Tavaliselt oli Dokki kerge unustada, seda eraldas külast tuletorn ja laiuv rohelus. Aga tegelikult oli Dokk küla keskusest vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, hiljutised vargused olid seda külaelanikele eredalt meelde tuletanud.

Üks teismelistest vaatas üles, umbes kuue-seitsmeteistaastane laps sirgete mustade juuste ja halvasti istuva nahktagiga, kuumusest hoolimata. Tema silmad langesid Jonile ja Anna tundis hirmuvärinat.

Enne Joni sündi oleks ta mõelnud „Tühja kah” ja neist mööda sammunud. Ent mitte nüüd.

„Lähme teist kaudu,” ütles Anna, lükates Joni vankrit kiviklibul küla ja Doki vahelise välja suunas. Seal oli rada, mis viis otse küla keskusesse ja selle munakivistele tänavatele. Ta sai minna läbi küla ja tagasi oma uude rajooni. See võis lisada tema teekonnale veel viis minutit, kuid ta ei tahtnud riskida.

Teismelised tõusid püsti ja hakkasid tema poole liikuma.

Anna astus aina kiiremini välja suunas, süda rikošettimas vastu rinda. Joni vingerdas, et jalutuskärust välja saada, miski, mida ta oli hakanud hiljuti tegema.

Anna piilus üle õla, nägi, et teismelised jõudsid lähemale.

Kõik kujutletud stsenaariumid sellest, kuidas Joni võinuks viga saada, näisid tema mõistust ummistavat. Ta hakkas sörkima, jalutuskäru vappus kiviklibul, kui ta sööstis roheluse poole.

Järsku ilmus roheluse harjale veel üks teismeline, seljas koolivorm.

Ta näis palavikuline, silmad metsikud… ja ta jooksis Anna poole.

Anna peatus, vaatas tagasi teismeliste poole. Ta oli nende vahel lõksus. Kas see oli mingi lõks, võimalus teda röövida?

Ta ulatas käe kotti, surus sõrmed ümber oma pikahambulise kammi.

Koolipoiss jõudis lähemale, tema kahvatu nägu leemendas higist, tema sinised silmad olid segaduses.

Ta aeglustas tempot ja vaatas silmi pilgutades Annat, keha õrnalt kiikumas, samal ajal kui ta pead raputas. Ta oli ilmselgelt kusagil mujal. „Ma ei lase sul endale haiget teha,” sisistas poiss. Siis hakkas ta uuesti Anna poole sammuma.

Anna taganes segaduses. „Ma ei tunnegi sind.”

„Hei, proua!” hõikas üks teismelistest Anna selja taga.

Anna pööras ümber, vaatas pööraselt vaheldumisi kolme teismelise ja koolipoisi poole.

Mida nad kavatsesid teha?

Kui ta tagasi pööras, jooksis koolipoiss tema poole, oli peaaegu Joni ulatuses! Anna tuhlas oma kotis rahatasku järele ja hoidis seda poisi suunas. „Võta!” ütles ta, surudes seda poisi rinna vastu.

„Jäta mind rahule!” karjus too. Ta tõmbas välja väikese noa.

Anna meeled teravnesid silmapilkselt, koondudes noale, selle hõbedase tera läigatus täitis ta nägemisvälja; lähedalasuvate kajakate kriisked tungisid ta kõrvu nagu metalli kraaped vastu luid. Ta arvas, et tundis selle roostest lehka, selle kirbet maitset oma keelel.

Anna tõmbas kotist oma kammi ja tõmbas äkilise jõnksatusega jalutuskäru, nii, et Joni jäi turvaliselt tema selja taha.

„Kasi minema!” röögatas Anna, vehkides kammiotsaga poisi poole, Joni vankri käepidemed surumas vastu ta selga.

Koolipoiss tõstis käe, nuga tugevalt haardes.

Adrenaliin tulvas Anna kehas. Ta sööstis poisi poole, proovis nuga endale krabada. Poiss vehkis sellega tema suunas ja Anna tundis põsel kõrvetavat valu, kui tera lõikas ta nahka nagu võid. Ta tõstis sõrmed oma nahale, tundis nendel sooja verd.

See ehmatas ta alluma. Ta vaarus tagasi, kuid poiss järgnes talle, pühkides uuesti noaga tema poole.

Joni karjus ja jalutuskäru kukkus küljeli.

Koolipoiss sööstis selle poole.

Anna keha täitus hirmuga, tema pea kumises, kogu ta keha surises. Ta jooksis koolipoisi juurde ja tõstis kammi terava otsa.

Poiss käänas end ümber, et teda näha, ja kaotas siis järsku jalgealuse, kukkudes vastu Annat.

Vastu kammi.

Anna tundis libedat verd oma käel, kuulis korisevat häält.

Koolipoiss kukkus maha, tema põlved mütsusid kiviklibule, kui ta haaras oma kaelast välja tungivast kammist.

Anna jõllitas teda silmi pilgutades. Siis kuulis ta Joni nuttu.

Ta jooksis oma tütre juurde, sikutas jalutuskäru püsti, et ta saanuks Joni värisevate sõrmedega sellest vabastada. Joni ulatas käed ema poole ja Anna nägi, et ta oli terve, temaga oli kõik korras.

„Assa pagan, ta sureb ära,” ütles sirgejuukseline teismeline, pillates käest ühe kaisukaru – Joni lemmikkaisukaru, pisike sinine mõmmi. Anna mõistis siis, et küllap tüdruk oli selle maha pillanud. Sellepärast olidki teismelised talle järgnenud, et seda tagastada.

Anna pöördus taas koolipoisi poole. Ta lebas nüüd kiviklibul, rebis kammi oma kaelast.

„Ei, ta ei sure,” ütles Anna, jooksis tema juurde ja langes ta kõrvale põlvili.

Poiss vaatas teda, silmad hirmust suured. Ta nägi välja nii noor.

Järsku sikutas ta kammi oma kaelast.

Veri pritsis Anna näole.

„Oh jumal, oh appi,” ütles Anna, surudes oma vaba käega vastu verd. Aga see ei jäänud pidama, see voolas kõikjale, värvis kiviklibud punaseks, selle soojus imbus Anna küünte alla.

„Kutsuge kiirabi,” karjus ta teismelistele poistele oma selja taga, sikutas seljast õhukese kollase kampsuni ja surus selle haavale, samal ajal kui poiss oma enda vere kätte lämbus.

Kampsun muutus hetkega punaseks, kõik oli punane, see sattus isegi Annale silma, Joni juustesse, kui see poisi kaelast välja pritsis. „Oh jumal, ära sure, ära sure,” karjus ta.

Järsku jäi poiss paigale. Ta vaatas üles, kogunevate pilvede poole, pilk ta silmis leebus.

Siis oli ta läinud.