Читать книгу Hitleri sekretäri mälestused - Traudl Junge - Страница 3

MELISSA MÜLLER

Aegade vahel. München 1947, Natsionaalsotsialistliku liikumise pealinnast on saanud varemetelinn. Inimesed on näljast ja külmast kurnatud, kuid ühtlasi seisavad nad uue ajastu alguses. Kohutav viletsus ja pakatav elurõõm kõrvuti. Traudl Junge, 27-aastane rõõmsameelne elujanune naine, on nooruse tõttu süüst vabastatud, nagu tõendab denatsifitseerimiskomisjoni paber. Ta töötab sekretärina ja vahetab tihti töökohta. Elatakse ühe päeva kaupa. Traudl Junge on hinnatud tööjõud, „eriti tuleb esile tõsta tema kiiret taipu, head kirjastiilitunnetust ning masina- ja kiirkirjaoskust, mis on kaugelt üle keskmise taseme, öeldakse ühes talle omal ajal antud iseloomustuses. Õhtuti käib ta kabareedes, mida tekib nagu seeni pärast vihma. Rahast, toiduainetest ja suitsukraamist on puudus. Sõbrad ja naabrid hoiavad kokku ning toetavad üksteist. Elu – loodetavasti ka väga suur armastus ja tohutu suur õnn – on Traudl Jungel alles ees. Konkreetselt ei oska ta tulevikku kujutleda, kuid usub sellesse.

TEINE VARIANT

München 1947. Natsionaalsotsialistliku liikumise pealinnast on saanud varemetelinn. Traudl Junge on 27-aastane ja juba kolm aastat lesk. Tema viimane tööandja – „senistest kõige sümpaatsem”, nagu ta ütleb –, on surnud ja paljud sõjaaegsed lähedased kolleegid kadunud. Traudl ei tea, kas nad on Venemaale vangilaagritesse viidud või oma käe läbi elust lahkunud. Ta ise oli mitu kuud venelaste juures vangis, põdes pikalt difteeriat ja põgenes siis seikluslikul kombel Berliinist Münchenisse. Teda valdavad segased tunded: hirm sattuda häbiposti või osutuda tõrjutuks. Ta ei varja, et oli kaks ja pool aastat Hitleri erasekretär, ja märkab kergendusega, kui vähe ollakse tema minevikust huvitatud. Isegi oma ema ei taha midagi täpsemat teada. Küll esitatakse talle tihtilugu sensatsioonimaias küsimus: „Ütle, kas Hitler on ikka tõesti surnud?” aga üksikasjad ei paista kedagi huvitavat, rääkimata vajadusest kellelegi midagi selgitada või õigustada. Ähmase enesesüüdistuse, et massimõrvari teenistuses olles sai temast mehe kuritegude kaasosaline, tühistab vabandus: „Ma olin ju väga noor.” 1947. aastal on unustamine ammu käimas. Kurjategijatele, kaasajooksikutele ja ohvritele tähendab see enesekaitset.

Üks peaosatäitja, kaks stsenaariumi – mõlemad õiged.

Traudl Junge elu esimestel sõjajärgsetel aastatel on kahestunud. Ühel pool süüdlaslikud meenutused muretust ajast Adolf Hitleri lähikonnas ja selle dramaatilisest lõpust, millega ta on üksi jäetud. Teisel pool varemeis argipäev oma selgepiiriliste murede ja rõõmudega, mida ta saab jagada sõprade ja tuttavate, ema ja õega.

Traudl Jungel õnnestub oma mälu järgi Hitleri külgetõmbejõust vabaneda ruttu, koguni kohe pärast Kolmanda Riigi kokkuvarisemist. Vahest seetõttu, et olles küll kaks ja pool aastat vahetust lähedusest näinud füüreri isiksuse sarmikat, isalik-sõbralikku tahku, jäi ta natsionaalsotsialistliku režiimi suhtes siiski osavõtmatuks ja huvituks ega võtnud omaks selle ideoloogilisi seisukohti ja ebainimlikkust. Tema minevik on segu kaunitest isiklikest mälestustest ja kohutavatest tõdemustest, milleni ta kildhaaval jõuab alles tükk aega pärast sõda. Hitleri lähikonda sattus Traudl Junge juhuslikult ning tema maailmapilt oli tollal tänapäeva aspektist väga piiratud. Hitler avaldas talle muljet, ta tundis end meelitatuna ja see, mis teda isiklikult ei puudutanud, temani ei jõudnud. Naiivsus? Võhiklus? Edevus? Mugav heausklikkus? Sissekasvatatud kaasajooksiklus? Väär kuulekus? 1947. aastal ta neid küsimusi endale ei esita. Traudl Junge on ellu jäänud ja asub kaotatut oma sõnul noore inimese tarmukusega tasa tegema. Alles 1960. aastail hakkavad mõned küsimused teda vaevama ja need teevad seda seniajani.

1947. aastal tutvub Traudl Junge oma tollase sõbra Heinz Baldi kaudu tema jõukast ettevõtjast patrooniga. Naise minevikust kuulnud, ärgitab too teda kirja panema mälestusi tööst füüreri juures. Ettevõtja endine abikaasa – saksa juuditar, kes elab pärast mehe 1930. aastail algatatud lahutust ameerika Ühendriikides, kuid on temaga heades suhetes – lubab pakkuda käsikirja ühele USA päevalehele.

Traudl Jungele see mõte meeldib, ta võtab asja peatselt käsile. Tagantjärele ütleb ta, et tundis ka ise vajadust nii põnevat aega jäädvustada, enne kui mälestused tuhmuvad. Teine põhjus oli Hitleri surmaga seonduvad pöörased kuulujutud, mille kohta aina tema arvamust küsiti. Uue ülekuulamise korral saaks ta viidata oma kirjapandule.

Mõne kuuga, vabadel õhtutel ja nädalalõppudel, tipib Traudl Junge 170 lehekülge memuaare. Kirjutamine pakub talle rõõmu. Käsikiri jääb siiski avaldamata, sest tollal – 1949. aastal – leitakse, et „säärased lood ei paku lugejaile huvi”. Autor aga saab oma tööst vähemalt hingepuhastuselamuse. Tõsi, läbielatust kajastab ta ainult mõningaid momente, kuid ei varja midagi ega püüa end õigustada. Sündmusi, seiku ja subjektiivseid muljeid talletades tõmbab Traudl Junge oma mineviku ühele osale esialgu kriipsu alla. Paraku jäävad tema märkmed pikaks ajaks n-ö kalevi alla.

Käsikirjast nähtub, et esimestel sõjajärgsetel aastatel on Traudl Junge suhtumine Adolf Hitlerisse tegelikult veel ebamäärane. Seetõttu võib tema tekst tänapäeva lugejat kohati šokeerida. Oma mälestusi aastakümned hiljem ise üle lugedes avastab ta kohkumuse ja piinlikkusega nende ebakriitilisuse ja erapoolikuse. Autor heidab neile ette banaalsust ja osalt lubamatult mühaklikku intonatsiooni. Ta ei mõista kirjapandu ajaloolist väärtust, selle siirus ja ehtsus ärritavad teda. Traudl Junge ei taipa, et nimelt tema pealtnäha kiretud kirjeldused Hitleri ilmetust argipäevast Wolfsschanze’s – nn Hundikoopas – ja Berghofis tõendavad Hannah Arendti palju tsiteeritud teesi paikapidavust, mille kohaselt kurat ongi banaalne. Teda ei lohuta isegi tõsiasi, et inimesed, kes ennast nõnda rahustades kujutavad Hitlerit ja tema lähemaid abilisi inimlike iseloomujoonteta monstrumitena, võivad siit saada selgitavat teavet. Tema silmis on need eeskätt tunnistus mõtlematult elatud ajast, omamoodi lõpparve kahjulikus keskkonnas möödunud puhtsüdamliku noorpõlvega.

Gertraud Humps, keda hakatakse kutsuma Traudliks, tuleb ilmale 16. märtsil 1920. aastal Saksamaal Münchenis. Kolm nädalat enne seda, 24. veebruaril, kuulatavad Adolf Hitler ja Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei – DAP) asutaja anton Drexler Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei – NSDAP) esimesel suurel koosolekul Müncheni õllerestoranis Hofbräuhaus välja oma ksenofoobse parteiprogrammi. See seik väärib mainimist, kuna koosolek lubab kaitsta puudust kannatava rahva huve.

Tõepoolest elab suurem osa rahvast viletsuses, on seetõttu rahulolematu ja tulvil poliitilist protestivaimu. Kui 1918. aasta detsembris oli Münchenis 8000 töötut, siis järgmise aasta veebruari keskel juba 40 000. Ei jätku kortereid, toiduaineid ega küttematerjali.

Traudli isa Max Humpsi , sündinud 1893, õllepruuli ja reservleitnanti, teatakse kui „sarmikat kehkenpüksi, kes „pole just päris truu abielumees”. Ema Hildegard, sündinud Zottmann, on kaasast kolm aastat noorem ja kindrali tütar, kellele ei ole see abielu seisusekohane. Noorpaar asub elama väikesesse mansardkorterisse Schwabingi linnaosas. Paraku kaotab Regenist pärit alambaierlane Max kohe pärast Traudli sündi töökoha õllevabrikus Löwen, majandusliku kitsiduse taustal tulevad esile abikaasade suured iseloomuerinevused ja neist saab probleem. Hildegard on raskemeelne, kuid väga tundeline, kindla maailmapildi ja range moraalikoodeksiga naine. Max on laveerija, suhtub elusse kergelt ja suure huumoriga. Tema peale on raske vihastada, aga võimatu ka kindel olla.

Nii nagu paljud töötud sel ajal, liitub ka kindla maailmavaateta, pereidüllile sõpru ja niinimetatud spordipoisse eelistav Max Humps paremäärmusliku, vabariigivastastest, natsionalistlikest ja antisemiitlikest meeleoludest kantud Oberlandi Vabakorpusega. See rangelt distsiplineeritud suur sõjaväeline koondis, mille paljud liikmed pärinesid Baierimaalt Oberlandist, asutati 1919. aasta aprillis eesmärgiga astuda välja Müncheni Nõukogude Vabariigi vastu. Nüüd värvatakse sinna agaralt uusi liikmeid. Meeste hulgas, kes on kaotanud pinna jalge alt, kujuneb vabakorpus väga populaarseks. Nad tõmbavad vormirõivad selga, demonstreerivad oma relvi ja aumärke ning avaldavad nõnda rahulolematust sõjakaotuse ja Versailles’ lepingu, sõja tagajärjel naiste emantsipeerumise ning neile antud valimisõiguse, aga ka üldise majandusliku viletsuse suhtes. Baier tõmbab parempoolseid organisatsioone ligi, sest osariigi uus, paremsuunitlusega valitsus on nende suhtes ülimalt leplik.

Pärast Müncheni Nõukogude Vabariigi kukutamist 1919. aasta mais surub vaba korpus järgmise aasta aprillis maha kommunistlikud ülestõusud Ruhri piirkonnas ja osaleb 1921. aasta maist augustini Ülem-Sileesia piirisõjas Poola vastu. Seal teeb Max Humps kaasa tormijooksu Annabergile, millega vabakorpus pälvis konservatiivsete ringkondade suure tunnustuse. Tema naist ja tütart peab ülal kindralist äi, mees ise viibib kodus harva. Pärast seda, kui liitlased 1921. aasta suvel käsivad kõik sõjaväelised koondised laiali saata, asutab osa Oberlandi Vabakorpuse liikmeid Oberlandi Liidu, mille peakorteriks saab München. Liidu põhikiri deklareerib „võitlust sisevaenlasega” ja on rõhutatult vabariigivastane. Selle juht Friedrich Weber alustab tihedat koostööd NSDAP-ga. 1. mail 1923 tungib Oberlandi Liidu ja Saühine relvastatud üksus Müncheni Oberwiesenfeldi linnaosas kallale sotsiaaldemokraatide ja kommunistide meeleavaldusele. Sama aasta septembrist saab Oberlandi Liidust uue, Adolf Hitleri juhitud Saksa Võitlusliidu liige.

Hitleri putšist ööl vastu 9. novembrit 1923 võtab Oberlandi Liit osa mitme kompaniiga, ka Max Humps ei jää sündmusest kõrvale ning pälvib oma panuse eest NSDAP Vereordeni. Seejärel Oberlandi Liit küll keelustatakse, kuid see jätkab tegevust Saksa Küti- ja Rännumeeste Liidu nime all.

Pole selge, kas Max Humps toetab Hitleri putšikatset maailmavaatelistel kaalutlustel või kõigest parema tegevuse puudumisel ja kas ta tõesti usub, et Hitler tagab Saksamaa majandusliku tõusu. Tema tütar igatahes peab teda isamaaliseks landsknehtiks, kellele meeldis tollal ringi käia oma semude kambaga, kuhu kuulus ka hilisem SS-diviisi Leibstandarte „Adolf Hitler” ülem Sepp Dietrich, ja rahvuslikke lööklauseid hõikuda. Pärast nurjunud putši Humpsi ei arreteerita, selleks on ta liiga tähtsusetu tegelane. Kuid kindlat töökohta ei leia mees endiselt. Naine ja lapsed – kuu aega pärast putšikatset, 1923. aasta detsembris, sünnib teine tütar Inge – virelevad vaesuses, ema Hildegard ei tea pahatihti, mida järgmisel päeval lauale panna. 1925. aastal sõidab pereisa Türki, mida juhtis Mustafa Kemal Paša, hilisem Kemal atatürk. End Euroopale lähendada püüdev riik vajab Lääne spetsialistide praktilist abi. Seal leiab Max Humps jälle tööd oma kutsealal, õllepruulina. Kuid perekonna jätab ta ikka Münchenisse. Nüüd katkeb Hildegardi kannatus. Koduperenaine ja sissetulekuta ema ei näe muud võimalust kui minna koos lastega oma vanematekoju. Olles Türgis mõnevõrra järjele jõudnud, üritab Max siiski tuua perekonda enda juurde Smürnasse, nüüdsesse İzmiri, kuid Hildegard keeldub, nõudes selle asemel lahutust.

Paariaastane Traudl oma ema Hildegard Humpsiga

Traudl on viieaastane, kui isa ta maha jätab. Ka enne seda ei esinenud Max Humps klassikalises isa- ehk kaitsjarollis, aga neist harvadest hetkedest, mil isa kodus viibis, on ta tütrel meeles hella kaaslase ja leidliku mänguseltsilisena.

1926. aastal pannakse Traudl kooli. Seda, et nimelt Müncheni Luisenstrassel asuvasse ühiskooli, kuhu võetakse kõigisse konfessioonidesse kuuluvaid lapsi, saab seletada pigem vana botaanikaaia juures Sophienstrassel oleva vanavanemate korteri läheduse kui ema Hildegardi vabameelsusega. Traudl on küll ristitud luterlane, kuid ei tunneta oma seost kirikuga ning teeb pühapäevastelt laste-jumalateenistustelt sageli poppi.

Peaaegu härrandlikus viietoalises korteris Sophienstrassel annab tooni vanaisa Maximilian Zottmann, sündinud 1852. Traudli silmis on ta karm autoritaarne isiksus ja pedant, kes koostab endale täpse päevakava, peab väga tähtsaks distsipliini ja korda ega saa õieti naljast aru. Isa ta ei asenda. „Sa pead oma plikasid paremini kasvatama!” öeldakse ema Hildegardile iga kord, kui Traudl ja Inge natukegi kõvemini naeravad. Kuni vanaema elab, ei pea lapsed siiski kurtma, agathe Zottmann oskab perelisi lepitada. Traudl jumaldab seda Leipzigist pärit naist, kes tutvus oma tulevase mehega ravikuuril Baieris Bad Reichenhallis. Hiljem kirjeldab ta teda kui haruldaselt mõistvat ja südamlikku inimest. Vaimustatult kuulab tüdruk vanaema jutustusi oma noorpõlvest Leipzigis ja kui koolis tuleb kirjutada kirjand teemal „Minu unistuste reisisiht”, valib ta mõistagi Leipzigi, erinevalt oma klassikaaslastest, kes unistavad Hawaiist ja Himaalajast.

Suvepuhkus Ammersee ääres, u 1927. Vasakul Traudl Humps, paremal tema õde Inge, keskel nende mängukaaslane. Tagaplaanil vanaema Agathe Zottmann

Agathe Zottmann sureb 1928. aastal. Kaheksa-aastasele Traudlile on see raske kaotus. Nüüd ilmneb vanaisas tõeline kodutürann ja lisaks veel kitsipung. End hiliseks poissmeheks kujutledes saab temast noore tantsijatari Thea sugar-daddy. Oma tütrest majapidajannale annab ta igal võimalusel mõista, et too elab koos lastega tema kulul. Kui Traudl läheb 1930. aastal senisest koolist Luise tütarlastelütseumi, taotleb ema õppemaksusoodustust, sest napist majapidamisrahast – 4 marka ja 50 penni päevas nelja sööja kohta – kogu summa tasumiseks ei piisa. Kooli väljasõitude aegu peab Traudl end tihti haigeks kuulutama, kuna ema ei suuda kanda 2 marga ja 70 penni suurust kulu. Kummatigi ei pea Traudl oma lapsepõlve ja varast noorust õnnetuks. Raske olukord liitis ema ja tütred kolmekesi ühte. Ehkki Hildegard Humps pole eriti õrn naine, ei kipu lapsi meelitama ega kallistama, tajuvad tütred, et ta armastab ja mõistab neid. Ema annab neile turvatunde, tema kasvatusmall on kooskõlas ajastu ideaaliga: „Teist peavad saama korralikud inimesed, kellel pole lubatud valetada; te peate olema ausad, abivalmid ja hoolivad, vähenõudlikud ja järeleandlikud ega tohi sekkuda võõrastesse asjadesse.”

Hoolivust peavad tüdrukud omal moel ilmutama siis, kui perekonda lisandub ema noorem vend Hans. See suure kunstiande ja arhitektidiplomiga noor mees põeb skisofreeniat. Enamasti teevad tema jälitusluul ja kummalised ideed lastele nalja, aga vahel ka tüütavad neid. Taibanud, kui rängalt ema venna hullumeelsete ideede ja süüdistuste tõttu kannatab, muutuvad nad Hansu suhtes tõrjuvamaks. 1930. aastate keskpaiku steriliseeritakse Hans Zottmann sundkorras nagu vähemalt 360 000 teist väidetava päriliku kahjustusega sakslast. Sugulased operatsioonile vastu ei vaidle, käsitades seda vältimatu halbusena. Ennast lohutatakse arvamusega, et perekonnapea rollis oleks Hans tõesti süüdimatu.

Traudl tunneb elust rõõmu. Ta armastab loodust ja loomi, majas on kogu aeg kas koer või kassid. Ja koolis käib tütarlaps meelsasti. Eriti haridusjanune ta ei ole, aga tunneb end klassikollektiivis hästi ja tahab olla sõbrataridega koos. Tagantjärele kirjeldab Traudl end kui kollektiivset inimest, kes ei ole määratud üksi olema ega torka silma oma isikupäraste sügavmõtteliste ideedega, vaid otsib turvalisust, kindlustunnet ja tunnustust kooskõlalisest inimrühmast. Tema koolihinded on keskmised, lemmikained joonistamine ja võimlemine, ka saksa ja inglise keel istuvad talle. Tüdruk on elava loomuga ja kui vanaisa või ema jälle tema temperamendi peale pahandavad, läkitab ta õhtul taeva poole lühikese tungiva palve: „Palun lase mul sõnakuulelik olla!” Esmajoones emale ei taha Traudl haiget teha, sest tema isiklik kurbmäng läheb tüdrukule korda. Ja ikkagi ei tule tal vallatustest puudu. Noomitusele „Oh, Traudl, sa oled tõesti päris pöörane!” leiab laps juba kuueaastaselt kelmika vastuse: „Mis parata, kui see on Jumala tahtmine.” Perekonnas saab sellest lendsõna. Traudli noore elu harvad tipphetked on kinoskäigud – sissepääs Bogenhauseni linnaosas asuvasse kinno maksab 70 penni. Traudlil ja Ingel kulub tubli tund jalgsi Schwabingist Bogenhausenisse minekuks ja teist sama palju sealt tagasitulekuks – ning suvised koolivaheajad Baieris alpide eelmäestikus, vanaisa jahimaadel. Enne ollakse mitu suve aschaus, siis Seeonis ja lõpuks ammersee järve ääres, kus 80-aastane Maximilian Zottmann laseb oma viimase metskitse.

1933. aasta jääb vahepeal 13-aastaseks saanud Traudlile mitmes mõttes meelde. Esiteks tähistatakse koolis Hitleri võimuhaaramist kui suurt ja pidulikku sündmust, mida temagi käsitab murrangu ja peatselt algava õitsengu signaalina. Mälupildid armetutest, kuidagi kahtlase välimuse ja süngete nägudega meestest, kes karjakaupa Sendlinger Tori väljakul ringi uitavad, on alles hirmuäratavalt värsked. Puha töötud, öeldakse talle. Nüüd peab töötus kaduma.

Muide, 1933. aastal ilmub ka Max Humps jälle välja. Tema kui nn võitlusaja kamraad ja Vereordeni kavaler sokutatakse tööle NSDAP keskaparaati. Missugusele kohale nimelt, see Traudlit ei huvita, ta pole isaga enam kaua ühenduses olnud. Tütar käib isa juures tema kabinetis Münchenis Barerstrasse nr 15 üksainus kord kas 1934. või 1935. aastal, sest ema ei näi sellest kontaktist vaimustatud olevat. Kõnealuses majas asuvad NSDAP üleriigilise organisatsiooni juhatus, partei käitiserakukeste keskus, samuti Sõjaohvrite Peaamet ja Pärilikkushügieeni Peaamet. Samas tänavas – hotellides Marienbad ja Union – resideerib sellal ka Sa juhtkond.

Isa püüab tütre poolehoidu võita maiustuste ja väikeste kingitustega, ent Traudl säilitab distantsi ega loobu eelarvamustest tema vastu. 1932. aasta detsembris lahutas kohus mehe äraolekul Humpside abielu. Traudl nägi, kuidas alandav protsess tema ema masendas. Eelnevalt oli Max Humps ilmutanud täielikku südametust ja hämmastavat fantaasiat veeretamaks lahutuse süü oma naisele. Kuna erukindral Maximilian Zottmanni meelest olnuks seltskonnale absoluutselt vastuvõetamatu, et tal on tollase abieluõiguse järgi lahutuses süüdi tunnistatud tütar, pidi Hildegard Humps tegema ebameeldiva kompromissi – loobuma ülalpidamisnõudest tingimusel, et Max võtab kogu süü endale. Nii jäi ta edaspidigi sõltuma isa almustest. Oma juudist advokaadi tõttu olid Hildegardil kohtus halvemad kaardid kui Vereordeni kavaleril Maxil. Liiatigi kahtlustati kohtunikku selges poolehoius või siis ennatlikus kuulekuses NSDAP-le, mis oli 1932. aasta juuli lõpust vähemasti ajutiselt Baieri tugevaim poliitiline jõud.

Igatahes kinnitab mainitud otsus Hildegard Humpsi veendumust, et „see Hitler” olevat nende abielu lõhkunud juba 1923. aastal. Seda räägib ta pärast Hitleri võimuletulekut sageli ja pahandab nõnda Traudlit. Murdeealine tütar peab ema arvamust üheülbaliseks, asub füürerit kaitsma ja unistab võimalusest kunagi tema elu päästa, et ohvrivalmiduse kaudu kuulsaks saada. Üks kord näeb Traudl teda sellal näost näkku. Hitler sõidab autoga nn Pruuni Maja ette Briennerstrassel, tüdrukut valdab meeltülendav tunne, mida ta mäletab veel aastaid hiljemgi. Oma mulje Hitlerist võtab 15-aastane Traudl kokku lihtsas sõnastuses: „Füürer peab olema midagi väga suurt.” Ta on uhke Saksamaa ja saksa rahva üle ning nn rahvusühiskonna ülla idee mõju all. „Üks kõigi, kõik ühe eest!” Niipea kui kõlavad Saksa hümni helid, valguvad tal liigutuspisarad silma. Poliitilist haridust ei saa ta aga sellal ega ka hiljem ei koolis ega kodus. Luise lütseumi pedagoogid käituvad vaoshoitult, Traudl ei pea kirjutama propagandistlikke kirjandeid, mille teemasid paljude koolide agarad õpetajad oma õppeplaanidesse lisavad. Nürnbergi seadusi ning sääraseid mõisteid, nagu „juudiküsimus”, „rassihügieen” ja „rassihäbi” muidugi käsitletakse, aga ainult kui fakte. Ja need võetakse teadmiseks. Et bolševism on tsiviliseeritud maailma suurim vaenlane ning ohustab selle moraali ja kultuuri, peab Traudl sama hirmuäratavaks kui vaieldamatuks tõsiasjaks. Natsionaalsotsialismi edendatav kirjavara temani ei jõua, piiga öökapil on enne „Jonnipunn” ja „Pesamuna”, pärast Theodor Stormi novellid ning agnes Güntheri menuraamat „Pühak ja tema narr”.

Kodus ei arutleta natsionaalsotsialismi ega teiste maailmavaateliste küsimuste üle. Ema kannab Hitleri vastu küll isiklikku kauna, kuid füüreri poliitilised ettevõtmised teda ei huvita. Vanaisa kirjutuslaual seisab meene endistest aegadest – Baieri printsregendi Luitpoldi pilt tema omakäelise õnnitlusega kindral Maximilian Zottmannile 60. sünnipäevaks 1912. aastal. Kas need ajad olid paremad? Erukindral Zottmann oma mõtteid ei avalda, tema aktsepteerib kehtivat võimu, ja nii nagu enamikule n-ö harilikele sakslastele, ei tähenda natsionaalsotsialistlik süsteem tallegi mingit reaalset ohtu. Ta on raamatukogu abonent, ainus ajakiri, mida ta loeb, on Der deutsche Jäger (Saksa Kütt), raamatutega ei mõista ta midagi peale hakata. Kodus käib päevaleht Münchner Neueste Nachrichten, et põneva joonealuse romaani ükski osa kaduma ei läheks. Detektorvastuvõtjaga kuulab perekond soovikontserte, õhtuti istutakse ümber laua, kuuldeklapid peas ja tekstiraamat ees, ning jälgitakse telefoniliinide kaudu tehtavaid ooperietenduste otseülekandeid. Vanaisa vihastab iga kord, kui programmi edastamist häirib Traudlile või Ingele tulev telefonikõne.

1933. aasta on Traudl Jungele eelkõige seetõttu otsustav aasta, et ta avastab endas tantsukire. Inge tutvustab talle õekseid Erika ja Lore Klopferit – tüdrukuid n-ö paremast seltskonnast. Nende isa on BMW teenistuses olev advokaat, nad elavad arcisstrassel väga esinduslikus korteris, kus ei puudu seisusekohane teenindav personal. Proua Klopfer möönab, et tema lapsed on „natuke hellitatud”, ja soosib seetõttu nende lävimist tubli Ingega. Ning kui Erika ja Lore astuvad Lola Fasbenderi lastetantsukooli, et eeskätt rühti ja liikuvust õppida, läheb tema kulul sinna ka Inge, kelle anne on silmnähtav. Tantsutundide ajal surub Traudl nina vastu klaasust laiaks, et õpetus temalegi kaduma ei läheks. Kui õpetaja talle viimaks halastab ja kutsub ta tunnis kaasa tegema, tunneb Traudl end nagu avatud paradiisiväravas ning asub enda jaoks rütmikat avastama.

Seda, et Erika ja Lore on juuditarid, saavad Traudl ja Inge teada alles 1936. aastal, mil nood ameerika Ühendriikidesse New Yorki emigreeruvad. Võib-olla põhjusel, et varem polnud ka õeksed ise oma päritolust teadlikud. Vanemad lasksid nad ristida luteri usku, meenutab Erika Stone, sündinud Klopfer. Usk olevat iga inimese südames, öelnud nende ema. Tütarde vaimustusse „natsionaalsotsialistliku massipropaganda toredusest ja hiilgusest, paraadidest ja lauludest” suhtunud ta vaoshoitult, kuid perekonna juudi päritolust ja juute Saksamaal varitsevast ohust rääkis naine lahkumisvalust murtud lastele alles veidi enne ärasõitu.

Kolm aastat kestnud sõpruse jooksul jääb Traudlil otsekui kahe silma vahele, et Erika ja Lore isal keelatakse oma kutsealal töötada; et Klopferid teenijatest loobuvad ja Tengstrassele märksa väiksemasse korterisse kolivad. Traudl kadestab oma sõbratare nende tavatu ameerika-reisi pärast … ja nemad omakorda Traudlit tema Saksa Neidude Liidu (Bund Bund Deutscher Mädel – BDM) vormi pärast.

Saksa Neidude Liitu astub Traudl 1935. aasta paiku. Vormi juurde kuuluva pruuni veluurvesti ostab ema majapidamisrahast läbi häda säästetud markade eest. Kui Traudl selle ihaldatud eseme viimaks selga tõmbab, valdab teda enneolematu uhkus. Ta on salgajuht, salka kuulub kuus tema klassiõde, kuus graatsiat, nagu nad ennast nimetavad. Rividrilli tehakse lütseumi terrassil. „Parem pool! Sammu marss!” käsutab Traudl ja hõikab siis: „Sieg!” Ning tema hoolealused hüüavad vastu: „Heil!”, „Sieg! – Heil! – Sieg! – Heil!” Üldiselt on tal selle liidu tegevusest vähe meeles: igavad puhkeõhtud; mitmesugustel üritustel spaleeris seismised; Müncheni Ramersdorfi linnaossa rajatud esimese töölisasumi avamispidu ja see, kuidas ta seal oma salga tüdrukutega rahvatantse esitas; Talveabi korjandused; väljasõit Wolfratshausenisse, kus tehti lõket ja elati telkides; ning … Herta. Herta on nende rühmajuht ajal, mil 16- või 17-aastane Traudl astub kaubanduskooli. Ta selgitab neidudele, mida mõistab Kolmas Riik kunsti ja kirjanduse all, musitseerib koos nendega ning viib nad idüllilistele matkaradadele. Traudl võtab temast eeskuju. Kui ta Hertal kord üksi külas on, embab see teda lahkumisel ja suudleb huultele. Traudlis pole veel ärganud huvi meeste vastu, aga et õrnust igatseb temagi, siis jätab säärane südamlikkus talle väga sügava mulje.

1938. aastal kaotab Traudl austatud rühmajuhi silmist, sest talle avaneb midagi põnevamat. Ta astub Saksa Neidude Liidu koosseisus äsja asutatud organisatsiooni „Usk ja Ilu” (Glaube und Schfinheit) liikmeks. Sinna võetakse 18–21-aastasi „aaria rassist saksa naisi”. „Saksa Neidude Liidu ülesanne on kasvatada neidudest natsionaalsotsialistliku maailmavaate ustavaid kandjaid, kelle keha ja vaimu vahel valitseb kooskõla, kes oma füüsilise tervise ja tasakaalustatud olemusega kehastavad seda ilu, mis tõendab, et inimene on Kõigekõrgema looming,” sõnastab 1937. aastal BDM-i juhi kohale määratud Jutta Rüdiger liidu eesmärgi. „Me kasvatame neide, kes tunnevad uhkust, et tulevikus valivad nad endale elukaaslaseks võitleja. Me kasvatame neide, kes tingimusteta usuvad Saksamaasse ja füürerisse ning tulevikus istutavad selle usu ka oma laste südamesse. Siis jääb natsionaalsotsialism ja ühtlasi ka Saksamaa igavesti püsima!”

„Usus ja Ilus” räägitakse poliitikast sama vähe kui teistes Kolmanda Riigi noorsoo-organisatsioonides. Peamiselt võimeldakse ja tantsitakse, et neidude n-ö poisistamisele või mehestamisele naiselikkuse rõhutamisega vastu astuda. Tegelikult aga kujundatakse noori naisi ka võimlemise ja tantsimise abil partei ja riigi eesmärke silmas pidades. Loomulikult ei öelda seda neile sõnaselgelt, ka Traudl Junge kuuleb sellest esimest korda alles aastakümneid pärast sõda. Huviala harrastamise kaudu tahetakse 18–21-aastastest neidudest kasvatada „ühiskondlikult mõtlevad inimesed” ning takistada neid enneaegu abielunaise ja ema ossa asumast. Selle asemel peavad nad edaspidigi „füürerit, rahvast ja isamaad teenima”. Teatud osas koolitab „Usk ja Ilu” veel tulevasi BDM-i, Natsionaalsotsialistliku Naisliikumise ja Riigi Tööteenistuse naisjuhte.

Selliste teemadega nagu „Eluviis ja elu sisustamine” või „Poliitiline vaimuarendus”, mis põhikirja järgi samuti kuuluvad „Usu ja Ilu” õppekavasse, Traudlit ei tülitata, ta vähemalt ei mäleta seda hiljem. Teda lummavad Kolmanda Riigi suured vaatemängulised kultuuriüritused. Alatihti toimuvad natsiliikumise pealinnas Münchenis pidulikud rongkäigud. Ta on vaimustuses uhkest, kolme kilomeetri pikkusest protsessioonist „2000 aastat saksa kunsti”, millega tähistatakse saksa kunsti päeva 1937. aasta juulis ja kahel järgmisel suvel, ning Nymphenburgi lossipargis ajavahemikul 1936–1939 igal aastal etendatavast „amatsoonide ööst”. Vaimustust lisab õde Inge osalemine saksa kunsti päeva programmis – ta tantsib Inglise aias Kleinhesseloheri järve laval „Sabiinitaride röövimise” etenduses. Käivitub natside kontseptsioon näidata end ühekorraga emotsionaalsest ja maailmavaatelisest küljest. Nende kultuuriponnistustes teeb „amatsoonide öös” statistina kaasa ka Traudl. Ning juba 15-aastaselt on ta modelliks šveitsi skulptorile Walter Oberholzerile, kelle käe all valmib purskkaevu kaunistav raidkuju. Pronkstüdruk viskab palli vett sülitavale faunile, tal oli Traudli kaunis keha, aga mitte tema nägu, 1937. aastal paigutatakse kompositsioon Müncheni Saksa Kunsti Majja.

Alles sirguvaid piigasid kindlalt Kolmanda Riigi poolt või vastu häälestada on sama võimatu nagu tõenäoliselt suuremat osa saksa rahvast ja eriti selle aja noori. Kui väga massiürituste ilu Traudlit ka ei hulluta, kui väga ta saksa sportlaste olümpiavõitude ja Hitleri välispoliitiliste edusammude puhul ka ei juubelda, on kohalik parteipoliitika tema meelest tülgastav. Nüüd ütleb ta, et pidas tuusade ülepakutud natsimeelsust ja nende mahhinatsioone „proletaarseks ja väikekodanlikuks”, kuid selles valitsust süüdistada ei tulnud tal mõttessegi nagu ka enamikule tema eakaaslastest. Rahva seas liikuvate Hitleri-anekdootide peale küll südamest naerdes ning natside häälekandjas Der Stürmer avaldatavaid antisemiitlikke karikatuure võõristades ja jälestades ei taipa Traudl siiski, kui suur oht ähvardab Hitleri poliitilisi vastaseid ja juute. Lütseumis õpib ka kolm juuti. Ühisel kooliajal – kuni 1936. aastani – olevat nii õpetajad kui ka õpilased pidanud neid võrdõiguslikeks. Kui nende juudi päritolu üldse mainiti, siis ainult seoses usutunnistusega. Seejärel kaotab ta kõik kolm silmist. Temani jõuab kuuldus, et üks olevat koos vanematega emigreerunud. Seda, mis teistest sai, ei tea ta tänapäevani. 1938. aasta novembripogrommi – „kättemaksu juudi poodidele, millest suuremal osal löödi sisse kõik aknad”, nagu Münchner Neuesten Nachrichten järgmisel päeval kirjutas –, põlevaid sünagooge ja sadu suvaliselt arreteeritud juudi mehi ei võtnud 18-aastane neiu südamesse. See, mida Traudl ja tema sõbrad järgmistel päevadel natside jõhkruse kohta kuulevad, on neile küll vastumeelt, aga nad lohutavad end, et tegemist on ühekordse ekstsessiga. Ja lõpuks riivab see neid sama vähe nagu juutide tagakiusamine üldse – 1933. aasta 1. aprillil riigi käsul korraldatud esimene juudiboikott, sildid kirjaga „Juutidele keelatud!”, 1939. aasta alguses käivitatud aktsioon majanduse täielikuks puhastamiseks juutidest või juutide märgistamine kollase kuusnurkse tähega septembris 1941. Traudl mäletab, et nägi ühtainsat sel kombel häbimärgistatud naist. Mulje oli põgus ja selle üle mõtlema ta ei vaevunud. Eks see näita, kui edukalt saab inimesi tasalülitada.

Nii nagu paljud temaaegsed saksa noored, elab Traudl apoliitilist elu. Igatahes on ta ise säärasel arvamusel ja see vaid kinnitab kaht näiliselt vastuolulist tõsiasja: ühest küljest võimu rafineeritud taktikat partei kurssi järgiva riigitruu noorsoo kasvatamisel ning teisalt, et loomulikult said Traudli-sugused noored teatud piires omatahtsi ning enda meelest täiesti märkamatult tegutseda.

Neil aastail keskendub Traudli huvi iluvõimlemisele, tema unistus ja aina kasvav soov on saada kutseliseks tantsijaks nagu noorem õde. Mõni teine, argisem elukutse teda ei paelu. Lõpetanud 1936. aastal keskastme lütseumi, peab ta hakkama ruttu raha teenima, et ema toetada. Talle antakse nõu minna aastasesse kaubanduskooli, pärast võib mõnes büroos sekretärina tööd leida. Ühe sõbratari sõbratar Kutsekogude Liidust saavat talle muretseda koha, mis tulevikus tagab pensioniõiguse. Püsimatu Traudl ei oska end pensionärina kujutleda. Kutsekogude Liitu ei taha ta kindlasti minna, ta astub rõõmutult kaubanduskooli ja õpib vastumeelselt selgeks pimemeetodil masinakirja. „Emme, teistel vahest on selle peale annet, minul kindlasti mitte!” Stenograafia ja raamatupidamise saab ta hõlpsamini selgeks. Kooli lõpetamise järel otsib neiu tööd, mis eelkõige peab vastama ühele tingimusele – jätma talle piisavalt aega tantsuharrastuseks. Lõpuks leiab ta bürooametniku koha Ühendatud Saksa Metallitehaste (Vereinigte Deutsche Metallwerke – VDM) Müncheni esinduses, saab juba varsti puurilao juhatajaks ja teeb oma majapidamises korrapäraselt inventuure. Karjääri algus on paljutõotav, kui poleks esinduse autojuhti, kes tema juurde lattu hiilib ja talle pornograafilisi pilte näitab. Traudl loobub kohast väljamõeldud ettekäändel, sest tõelist põhjust ei söanda ta oma ülemusele avaldada. Edasi töötab ta mõnda aega vana õuenõuniku Dillmanni notaribüroos ja läheb 1939. aastal Rundschau kirjastusse Ohmstrassel – õmblustöö eriajakirja Die Rundschau peatoimetaja assistendiks. Kui peatoimetaja asetäitja sõjaväkke võetakse, antakse tema ülesanded Traudlile ja ta täidab neid kohusetundlikult ning vahel isegi rõõmuga, aga on kindel, et lahkub oma kohalt kohe pärast viimase tantsueksami sooritamist.

Traudlile on tema töö eesmärgile jõudmise vahend, ei midagi rohkemat. Vaba aja veedab ta sõprade ringis: käiakse koos kinos ja ujumas, tehakse väljasõite ning võimaluse korral peetakse lõbusaid olenguid. Suurema osa ajast aastail 1938–1941 pühendab Traudl siiski tantsuõpingutele. Tema õpetaja „Usus ja Ilus”, Herta Meisenbach, peab teda küllalt andekaks ning soovitab tal astuda oma kooli Münchenis Franz-Joseph-Strassel. Et Traudlil ei õnnestu õppemaksuks vajalikku summat kokku saada, annab Meisenbach talle koolis assistendi koha. Isegi kui Traudl parajasti ei tantsi, liigub ta nüüd kunstnike keskel. 1930. aastate keskpaiku asub Münchenisse elama nimekas ballettmeister Helge Peters-Pawlinin, kes paneb seal kokku balletitrupi. Leidnud Lola Fasbenderi tantsukoolist Traudli tollal 14-aastase õe Inge, treenib ta teda tipptantsijaks. Inge võetakse tema truppi „Romantiline Ballett”, ta jätab kooli sinnapaika, käib trupiga ringreisidel ja hakkab juba varakult raha teenima. 1940. aastal sõlmib temaga töölepingu Berliini Deutsche Tanzbühne. Nüüd on Traudlil selge eesmärk silme ees: ta tahab oma andekamale õele pealinna järele minna.

Oma noorpõlve üheks kõige väljakujunenumaks omaduseks peab Traudl Junge kohanemisvõimet ehk natuke negatiivsema sõnaga öelduna mõjutatavust. Kes on need inimesed, kes tema mõtteid ja tegusid mõjutasid?

Kas tema isa, kes natsionaalsotsialismilt silmanähtavat kasu lõikas? 1936. aastal on ta Ludwigshafenis Dornieri tehaste turvadirektor ja teist korda abielus. Traudl ja Inge käivad temal ja „tädil” ta ametisuvilas Bodensee ääres külas. Traudlile on see kurb kogemus. Ta kaotab isa, kes ütleb talle, et „sa räägid liiga pikaltlaialt”, ta ei pea temast enam lugu.

Või parimad sõbratarid? Lähima klassiõe Valenciga läheb nende tee lahku siis, kui mõlemad on 16-aastased, ja uuesti kohtab Traudl teda alles hulk aega pärast sõda. 1930. aastate lõpus ja 1940. alguses on tema südamesõbratar Ulla Kares, kellega koos vaimustutakse Ufa filmistuudio staaridest Renate Müllerist, Heinz Rühmannist ja Hans albersist ning imetletakse Gary Cooperit. Ulla pilk natsivõimu kavatsuste suhtes hakkab selgima juba 1938. aastal – blond ringijuht visatakse päevapealt BDM-ist välja, kuna tuleb ilmsiks, et tema ema on nn veerandjuut. Seejärel pageb Ulla oma sünnilinnast Essenist Münchenisse, aga isegi südamesõbratar Traudl kuuleb alles palju aastaid pärast sõda, et Ullat peeti kaheksandikjuudiks.

Sõbratar Ulla Karesega, 1940

1943. aastal armus Ulla oma hilisemasse mehesse, pooljuut Hans Raffi. 1944. aastal Raff interneeriti ja saadeti sõjatööstusse sundtööle. Järgmise aasta märtsis läks tal korda põgeneda ja sõja lõpuni varjas Ulla teda enda juures. Sedagi sai Traudl teada alles pärast sõda – nende kontakt kadus siis, kui ta Berliini asus.

Või mõni meessõber? Varane austaja? ajal, mil noorem õde Inge mängib juba poistega, piirdub tema alles nukkudega, naljatleb Traudl hiljem. Ema hoiatuste tagajärjel peab ta seksi pikka aega „halvaks ja ebameeldivaks” asjaks ega rutta enne kogemusi hankima, kui on tutvunud oma tulevase mehega.

Traudl oli 18-aastane, kui tema ja Inge liituvad enamikus kreeklastest koosneva välisüliõpilaste ja – kunstnike rühmaga. Traudl ja Inge välja arvatud, on peaaegu kõigil oma partner. Kolmandasse Riiki suhtuvad need noored teesklematumalt kui sakslased, teavad uusimaid natsivõimuvastaseid anekdoote, kuulavad keelatud välismaiseid raadiojaamu ja vahel koguni kritiseerivad valitsust. Lõppkokkuvõttes aga huvitab Traudlit ikkagi ainult kunsti- ja teatrimaailm.

Traudl Junge ise mainib kaht inimest, kes teda 1930. aastate keskpaigast kuni Berliini asumiseni tugevalt mõjutasid. Esimene, ballettmeister Pawlinin, kujundas tema elulaadi ja juhtis ta tähelepanu puhtale, tõelusest kaugel asetsevale teatrimaailmale. Teine on Tilla Höchtl, Traudli õe kolleegi Lotte ema. Tilla kasvatab oma tütart üksi nagu ka Hildegard Humps, aga on vastupidi viimasele emantsipeerunud, väga iseteadlik ja spontaanne naine, keda iseloomustavad hea huumor, lõikav iroonia, põnevad ideed ja selge põlgus natsionaalsotsialismi vastu. Traudlist ja Tillast saavad südamesõbrannad. Peale Traudli ja Inge püüab ema Tilla ka ema Hildegardis rohkem isikupära esile tuua ja iseseisvat mõtlemist kasvatada. Ta pilkab inimesi, kes mõtlevad rohkem nn ühiskonnaelu normide järgimisele kui oma vajaduste rahuldamisele. Vaimuvaesed maksiimid, nagu „seda ei tehta”, tema silmis ei kehti. Edukalt istutab ta Humpside peresse filisterluse mõiste sõimusõna tähenduses. Vähe sellest, Traudlile tundub, et Tilla mõjul hakkavad pereliikmed sundimatumalt ja ka enesekindlamalt käituma.

1941. aasta suvel toimub Traudli tantsueksam. Muuseas lastakse tal seal tõlgendada teemat „Palve”. Tema põlved vabisevad erutusest, kuid dramaatilist etteastet see ei kahjusta. Eksam on sooritatud.

Nüüd viimaks tahab ta teoks teha kavatsuse Berliini elama asuda, kuid tema ülemus ei ole sellega päri ja lükkab Traudli lahkumispalve tagasi, viidates natside kehtestatud korraldusele, millega sätestatakse tööjõu liikumine sõja ajal. Sellest, kuidas tal pärast pikka saalimist 1942. aasta kevadel oma õe Inge kolleegi, Hitleri erakantselei juhataja Martin Bormanni naiseõe tantsijatar Beate Eberbachi vahendusel siiski õnnestub „teenistuskohustuse korras” Berliini pääseda, pajatab ta oma käsikirjas ise.

Traudli Berliini asumise rõõmu tumestab ema jäämine Münchenisse. Ta on seal üksi, sest vanaisa suri 1941. aastal. Sealtpeale üürib Hildegard Humps üht tuba välja ning elatubki toaüürist ja rahast, mida tütar Berliinist saadab. Osad on vahetunud: nüüd peab Traudl ülal ema, kes on palju aastaid oma lastele ohverdanud. Ülalpidamismurega seguneb aina süümepiin, et ta jättis ema maha. Lõppude lõpuks on Saksamaa juba kaks ja pool aastat sõjas. Traudli uus elu algab ajal, mil liitlased sõtta pöörde toovad. 1941. aasta detsembris kuulutab Saksamaa sõja Ameerika Ühendriikidele. Karm talv 1941/1942 peatab saksa vägede edasitungi Venemaal, Nõukogude Liit osutub visaks vastaseks ning lepib USA ja Suurbritanniaga oma poliitiliste vastuolude kiuste kokku teise rinde avamise kohta Lääne-Euroopas. Märtsis 1942 saab Lübeckist esimese Saksa linnana Briti lennuväe vaippommituse sihtmärk. Natsionaalsotsialistlik propagandaaparaat kannab hoolt, et Saksa tsiviilelanikkond saaks sellest kõigest võimalikult vähe teada. Näiteks vähendatakse Lübecki pommitamise ohvrite arvu 320-lt 50-le.

Pärast sõja alguse aegset suurt ebakindlustunnet on Traudl sõja argipäevaga – õhukaitseõppuste, pimendamiskäskude ja kaardisüsteemiga – igati harjunud. Enamiku sakslaste kombel usub ta Hitleri väidet, nagu oleks Saksamaale kallale tungitud ja sõditakse enesekaitseks. Algusaja võiduteated teda siiski juubeldama ei pannud, sest füüreri ekspansioonipüüdlustest ta ei hoolinud. Traudl soovib, et vastasseis peatselt lõpeks. Oma Berliini-aja alguses ta mõistagi ei aima, millistel asjaoludel ja kui lähedal ta selle lõpu kaasa teeb.

VÄLJAANDJA MÄRKUS

Traudl Junge ülestähendused aastaist 1947–1948 kajastavad tema subjektiivseid mälestusi ja avaldatakse siinkohal nende algsel kujul. Tekst viidi ainult vastavusse tänapäeva õigekirjareeglitega ning koostöös autoriga parandati väärad nimekujud, kohendati pisut lausestust jne.

Väheseid, sisuliselt ebaolulisi kärpeid tähistavad kolm punkti nurksulgudes.