Читать книгу Hitleri sekretäri mälestused - Traudl Junge - Страница 4

(Üles tähendatud 1947)

TRAUDL JUNGE

I

Harilikult sekretäridelt nende endiste ülemuste kohta kuigi palju ei küsita. Ent pärast seda, kui ma olin kolm aastat Hitleri sekretär, päritakse minult igal sammul: „Öelge, mida ta endast õieti kujutas?” Ja peaaegu iga kord järgneb teinegi küsimus: „Kuidas teie küll selle inimese lähikonda sattusite?” Mõlemale antud vastus enamasti kutsub küsijais esile pettumuse või vähemalt üllatab neid, sest ma pole oma silmaga näinud ei Hitleri maailmakuulsaid raevuhooge ega vaibanärimist; tema sekretäriks ei saanud ma natsionaalsotsialismile osutatud teenete eest ega olnud mul ka väikese järjekorranumbriga parteiliikmekaarti. Enam-vähem kõike otsustas juhus.

Poleks mul olnud soovi tantsijaks saada, ei oleks minust vist eales saanud Hitleri sekretäri. Et seda väidet mõistetaks, tuleb mul asja pisut põhjalikumalt seletada. Mu noorem õde ja mina käisime varasest noorusest võimlemis- ja tantsukoolis ning mul polnud vähimatki kahtlust, et üks neist aladest on minu tulevane elukutse. Kahjuks elasime me vaestes oludes ja pärast kooli lõpetamist pidin mina kui vanem tütar hakkama kõigepealt raha teenima. Mõtlesin, et katki pole midagi, bürooametniku sissetulek lubab mul ka tantsualast koolitust jätkata. Paraku selgus, et polnud kaugeltki lihtne leida firmat, kus esiteks saaks piisavalt teenida ja kus teiseks jääks piisavalt aega eraelulise harrastuse jaoks. Lõpuks siiski leidsin töökoha, mis mulle küll üldse ei meeldinud, aga vastas minu mõlemale tingimusele. Niikuinii mõtlesin ma, et pööran kirjutusmasinate maailmale varsti lõplikult selja. Enne pidin ainult tantsueksami sooritama. Ent vahepeal oli alanud sõda ning pikapeale hakkas iga inimene tundma sellest tulenevaid kitsendusi ja kohustusi. Nii kogesin minagi, et olin oma lootustes eksinud, polnud riiki arvesse võinud. Sest kui ma 1941. aastal viimaks tantsueksami õiendasin ja oma firmast võidurõõmsalt lahkuda tahtsin, kehtis juba riiklik töökorraldus1, mis kitsendas tööjõu liikumist. Enam ei saadud teha, mida taheti, vaid mida riik tähtsaks pidas. Sekretäre ja masinakirjutajaid vajati märksa rohkem kui tantsijatare. Viimased osutusid üldse ülearusteks. Mina aga olin juba 21-aastane ja sõda ei paistnud sugugi välksõja, pigem pikaleveniva ettevõtmise moodi. Paari aastaga läheb mu vaevaga omandatud nõtkus rooste, siis tuleb lavaunistus lõplikult maha matta. Tõenäoliselt ei olnud ma oma pettumuses päris objektiivne, kuna valasin kogu viha firma ja šefi peale. Tegin talle ränki etteheiteid, et minu lahkumispalvet tagasi lükates rikub ta isekusest mu elu, sest tööandja nõusolekul võinuksin ma minna. Suutmata teda enam taluda, tegin ma tema kiuste kõik, et sealt lahti saada. Nii läks pikkamisi liikvele laviin, mis oleks mu 1945. aastal Berliinis äärepealt enda alla matnud.

Mu õde Inge elas sellal Berliinis, kuuludes Deutsche Tanzbühne balletitruppi. Tema kolleegi, Albert Bormanni2 hõimlase kaudu sain ma ühel ilusal päeval tööpakkumise füüreri kantseleisse Berliinis. See keskkond ja koht iseendast mind eriti ei meelitanud, kuid mõte kodust ära saada, pealinna tundma õppida ja üldse midagi uut kogeda oli üpris ahvatlev. Pealegi paistsid töötingimused olevat meeldivad. Otsustasin kiiresti jaatavalt ja sõitsin Berliini. Juba elu esimene sõit magamisvagunis oli väga põnev, aga kui ma sisenesin Uue Riigikantselei vägevasse labürinti, et ennast seal esitleda, tundus äsjane otsus mulle veidi ennatlik. Kuid ümber pöörata olnuks häbistav. Minuga vestles sümpaatne mees, Reichsleiter Martin Bormanni3 vend Gruppenführer (kindralleitnant) Albert Bormann. Mind võeti tööle füüreri kantselei osakonda, kuhu saabus Hitlerile määratud post. Seal see sorteeriti ja saadeti edasi, osa töödeldi ka kohapeal. Minu ülesanded olid väga üksluised ja mul polnud kuigi palju teha. Füüreri kantselei juhataja Albert Bormann oli ühtlasi Hitleri adjutant ja viibis harva Berliinis. Küsisin endalt vahetevahel, mispärast õieti oli vaja Münchenist sekretäri tuua, pealegi teenistuskohustuse korras. Istusin hiiglaslikus toretsevas hoones, tulin ja läksin liueldes läbi läikima löödud marmorhalli ning ootasin, mis minust saab. Varsti puhus mu rahulikku oleskellu esimene tuuleiil: levis kuuldus, et Hitler vajab uusi sekretäre, ja valik tehtavat Riigikantselei personali hulgast.

Riigikantselei töötaja Traudl Humps. Berliin 1942

Kõik sekretärid, masinakirjutajad, praktikandid ja abijõud sattusid suurde ärevusse. Kuulutati välja stenografeerimis- ja masinakirjavõistlus, kust minagi pidin osa võtma. Muide, vahepeal viidi mind üle füüreri isikliku adjutantuuri koosseisu. See paiknes samas hoones, ainult teises, pargipoolses tiivas. Osalesin võistlusel üsna ükskõikselt, sest esiteks ei uskunud ma päriselt selle otstarbekusse, teiseks ei pidanud ennast Hitleri sekretäriks sobivaks. Nähes, kui nobedalt teiste neidude sõrmed mööda klaviatuuri lippasid, kadus mul viimanegi iseteadvuseraas. Tõenäoliselt just seetõttu närveldasin ma lõppvoorus kõige vähem, tegin kõige vähem vigu ja sattusin parimate hulka. Ning ühel ilusal päeval pisteti mulle pihku pilet ja kästi järgmisel päeval sõita kiirrongiga füüreri peakorterisse, kus mind ja veel üheksat neidu pidi talle esitletama.

Sellal oli Hitleril kolm sekretäri, kellest noorim, proua Christian4, lahkus tema teenistusest abiellumise tõttu. Kaks teist daami – preili Wolf5 ja preili Schroeder6 – olid olnud selles, ühtlasi tema alalise saatja ametis juba üle kümne aasta. Korrapäratu elu vintsutused ja lisanduv vanus hakkasid nende töövõimet kahandama. Ühel päeval tahtis Hitler midagi dikteerida, aga preili Wolf oli parajasti haige ja preili Schroeder Berliinis teatrietendusel. Füürer vihastas, et tal polnud käepärast ühtki üleskirjutajat. Tema adjutant Bormann sai kõva peapesu ja käsu hoolitseda, et midagi säärast ei korduks. Kahe veterani töökoormuse vähendamiseks tuli tööle võtta perspektiivikaid noori. Nii juhtuski, et 1942. aasta novembrikuu viimastel päevadel viidi kümme noort või vähemalt noorepoolset neidu kõrgema ülemjuhataja palge ette. Kiirrong, mille vagunisse me õhtul Berliinis astusime, reisisihiks tundmatu Gegenstation, saabus järgmisel hommikul Rastenburgi jaama Ida-Preisimaal. Selle kõrvalteel ootas füüreri peakorterisse minejaid mootorvagun, mis viis meid metsa. Viimaks peatus vagun väikese nimesildita putka ees ja me olimegi kohal. Meil oli vastas Gruppenführer Bormann, mootorvagun sõitis edasi ning teised siin väljunud reisijad kadusid lumisesse metsa. Me ei märganud ainsatki maja, aga olime ometi füüreri peakorteris. Bormann viis meid meie esialgsesse peatuspaika. Alles nüüd nägime, et ka teisel rööpapaaril seisis rong. Seal pidimegi hakkama elama. Meile öeldi, et me oleme alles väljaspool füüreri peakorteri sisemist keeluala ja et siin pidevalt auru all seisvast füüreri erirongist saab meie ulualune, kuni füürer on meid näinud ja oma valiku teinud.

Seda rongi maksab kindlasti lähemalt kirjeldada, sest see oli sisustatud nagu hea hotell, olles varustatud kõigi elutähtsate mugavustega. Aga ma teen seda hiljem, kui tuleb juttu füüreri erirongiga ette võetud ühistest sõitudest. Esialgu oli iga neiu päralt omaette kupee külalistevagunis. Meid teenindas Mitropa (Kesk-Euroopa Magamis- ja Restoranvagunite aktsiaselts – tlk) hästi koolitatud personal ja me ootasime suursündmust – füürerile esitlemist. Kuid päev veeres päeva järel, ilma et midagi oleks toimunud. Ükskord metsas jalutades jõudsime teed sulgeva tõkkepuu, okastraattara ja valvepostil seisvate relvastatud sõduriteni, kes nõudsid näha meie isikutunnistusi ja küsisid meilt parooli. Kellelgi meist polnud isikutunnistust kaasas ja parooli me ei teadnud. Me ei kavatsenud keelualale tungida, tegime ainult „luuret” saamaks selgust, kuidas füüreri peakorter õieti välja näeb. Avastasime, et puude alla põõsaste vahele on osavalt peidetud hulk barakke ja väikesi varjendeid, et metsa läbib mitu heas korras teed ja et seal elab rohkesti rahvast, kõik puha vormikandjad. Olime keset kaunist talvemaastikku otsekui puhkusel, saime hästi süüa ning tundsime end mõnusalt, kippusime juba unustama, miks sinna on tuldud. Restoranvaguni väikeses köögis leidus mitmeid põnevaid jooke ja kelnerid, kes polnud juba pikka aega õrnemat sugu näinud ja kosutasid meid õhtuti hea likööriga.

Me ei osanud arvata, et suur hetk saabub kõige ootamatumal ajal, nimelt südaööl. Olime kõik äsja magama heitnud, kui füüreri punkrist tuli kaks käsundusohvitseri kogu seltskonnale järele, et viia meid Hitleri juurde. Kus nüüd puhkes paanika! Lokirullid jäid juustesse kinni, kingad olid kadunud, värisevad käed ei tulnud toime kleidinööpide sulgemisega. Kõik pesid veel kähku hambaid, sest teati, et „saksa naine ei suitseta” või vähemalt ei tohi tema suust tulla suitsulehka.

Viimaks läksime piki pimedat teed metsa. Väravas kontrollisid meid valvepostid, suunasid igaühele näkku võimsa taskulambi valgusvihu ja andsid kätte ajutise loa keelualale sisenemiseks. Meile oli arusaamatu, kuidas käsundusohvitserid pilkases pimeduses orienteerusid. Vaid haruharva vilksatas kuskilt puude vahelt tuhmi elektrivalgust, nemad aga rajalt ei eksinud. Muidugi ei kammitsenud ohvitsere ärevus nagu meid. (Keegi meist polnud Hitlerit kunagi lähedalt näinud. Me teadsime, et kui ta Berliinis või kusagil mujal ringi liikus, siis trügisid tuhanded inimesed tänava ääres, et teda kas või eemalt silmata.) See kõik erutas meie meeli. Ega’s iga päev pääse riigipea palge ette!

Viimaks peatusime massiivse raudukse ees, mille tagant paistis hele valgus. Nägin ähmaselt madala, võrdlemisi väikese punkri kontuure. Uksel seisev relvastatud valvepost laskis meid kontrollimata sisse. Osal meist olid kaasas küllaltki suured ridikülid, kuid neid ei hakatud läbi otsima – ilmselt ei kahtlustatud, et seal võiks olla relvi või põrgumasinaid. Vahest välistasid meie jahmunud näod selle kahtluse juba eos, pigem võisime me mõjuda hukkamisele viidavate kui rõõmsale tähtsündmusele minejatena.

Edasi läksime madala ukse kaudu kitsasse eredalt valgustatud betoonkoridori, mille kumbagi külge palistas hulk uksi nagu suurel aurikul, ja astusime kohe vasakpoolsest esimesest uksest ooteruumi. Ühtlasi oli see umbes 3 x 4 m põrandapinnaga tuba Hitleri isikliku teenri ja tema käsundusohvitseride päralt.

Öelnud, et meil tuleb veel natuke oodata – füürer söötvat parajasti oma koera –, pakkus tema teener meile istet ümmargust lauda ümbritsevatel mugavatel suvilatoolidel. Loomulikult küsisime talt, kuidas me peame Hitlerit tervitama. Tema arvas, et füürer tervitab meid esimesena ja meil tuleks siis vastata: „Heil, mein Führer!”

Tahtsime veel teada, kas kätt tuleb tõsta väljasirutatult või küünarnukist painutatult, aga juba tuli Albert Bormann ja käskis meil endale järgneda. Hitler olevat oma kabinetis ja võtvat meid vastu. Käitugu me võimalikult loomulikult ja sundimatult.

Kitsas koridor tegi paar käänakut, läbi väikese teesalongi minnes jõudsime kõrge, kahe tiivaga kabinetiukse ette. Teener Heinz Linge7 koputas, avas selle ja ütles: „Minu füürer, Berliinist tulnud daamid on kohal.”

Astusime väga suurde ruumi ja jäime seisma otse kirjutuslaua vastu. Hitler tuli naeratades ja pikkamisi kätt tõstes meie poole ning kätles siis kõiki, küsis seejuures madalal mahlakal häälel igaühelt tema nime ja kodukohta.

Mina olin rivis viimane ja ainus münchenlanna. Hitler küsis veel mu vanust, naeratas taas, vaatas kogu meie seltskonda uuesti oma kuulsa läbitungiva pilguga, tõstis jälle käe tervituseks ning protseduur oligi lõppenud, ilma et me oleksime taibanud hüüda „Heil, mein Führer!”

Väljas andis pinge ja lummus järele, kukkusime vatrama Hitleri käepigistusest, läbitungivast pilgust ja figuurist ning kõigist muudest üksikasjadest, mis sellise tähendusrikka kohtumise juures tunduvad olevat lõpmatult olulised.

Bormann rõõmustas, et oli oma ülesande viimaks täitnud, pakkus meile päeva pidulikkuse rõhutamiseks klaasi vahuveini ja saatis meid siis mõne sammu kaugusele meeskonnakasiinosse.

Sõdurid ja ohvitserid tundsid meie ilmumisest suurt heameelt, sõime seal võileibu, sest ärevus teeb näljaseks, ning siis käskis Bormann meid jälle erirongi tagasi toimetada.

Järgmisel hommikul hakkasime mõistatama, kes meist võis Hitlerile kõige rohkem meeldida. Arvasime, et ta teeb valiku meie välimuse põhjal, ja olime üsna kohkunud, kui Bormann meile päeval teatas, et nii lihtsalt see ka ei käi – enne toimub veel proovidiktaat. Erirongi personal ja mõned mehed keelualalt, kes käisid rongi ümber luusimas pärast seda, kui kuulsid, et sinna on majutatud naissoost huviväärsusi, ennustasid mulle suurt šanssi saada Hitleri sekretäriks. Esiteks põhjusel, et ta tundvat Müncheni ja münchenlannade vastu poolehoidu, ning teiseks, et ma sarnanevat Eva Brauniga. Aga olles loomult eksamil põruja, hindasin ma oma šanssi eelolevat proovidikteerimist silmas pidades üsna vaikeks.

Algul pidime Rastenburgi jääma paariks päevaks. Paarist päevast sai mitu nädalat ja ikka polnud ette näha, millal Hitler proovidikteerimiseks aega leiab. Pidime ootama, kuni tal tekib tegelik vajadus midagi dikteerida. Seni abistasime vahel kaht vana sekretäri jõulukingituse saajate ja rahalise annetuse teinute nimekirjade koostamisel, püstitasime metsa alla mõne lumememme, mille füüreri peakorteri komandant laskis kohe järgmisel päeval ümber lükata, sest talle tundusid need selles ümbruses kergemeelsed, ja pidasime ägedaid lumesõdu.

Saatuslik kutse tuli siis, kui ma pärast üht säärast sõda oma kupees istusin, ise higine ja juuksed märjad.

Dikteerimise järgi kirjutama nõuti mind koos mu kolleegi, samuti füüreri adjutantuuris teeniva õblukese blondi neiuga. Jälle sama ärevus, jälle sama tee füüreri punkri juurde.

Esimene ohvritall olin mina, preili Böttcher pidi appi tulema juhul, kui mina kimpu jään. Pärast paariminutilist ootamist viis teener Linge mu taas füüreri kabinetti ja raporteeris talle. Sedapuhku sulgus uks mu selja taga ning ma olin Hitleriga kahekesi.

Märkasin, et ta kandis prille – vanamoelisi ja odavaid nikkelraamiga prille. Võib-olla olid raamid ka plaatinast, kuid igal juhul silmatorkamatuid.

Mind jälle kätelnud, viis Hitler mu oma kirjutuslaua kõrvale kirjutusmasinalaua juurde. Kuni ma masinalt katte võtsin ja paberi võlli vahele keerasin, seletas ta mulle lahkelt ja sõbralikult nagu fotoaparaadi ees istuvale lapsele: „ärge üldsegi närveerige, mina ise teen dikteerimisel nii palju vigu, nagu teil oleks võimatu teha!”

Kinnitasin talle, et ma tõesti ei närveeri, aga see vale tuli kohe ilmsiks, sest esimest lauset kirja panema hakates ei tabanud mu vabisevad sõrmed ainsatki õiget klahvi.

Jõllitasin kohkunult esimest rida, mis nägi välja nagu hiinakeelne tekst, üritasin kramplikult järge hoida ja värisevaid käsi taltsutada.

Samal hetkel koputati uksele, tuli teener ja teatas, et saabunud on suursaadik Hewel8, Hitleri ja Ribbentropi9 sidemees. Külalisel oli Hitleriga lühike kõnelus, mis lõppes telefonikõnega Ribbentropile. Nähes, kui sundimatult ja loomulikult Hitler telefonitsi rääkis, käitudes nagu härra Müller või härra Schulze või mõni mu endine ülemus, sain ma rahu ja tasakaalu tagasi. Edasine kirjapanek läks kiiresti ja raskusteta. Kahjuks ei ole mul tänapäeval enam õrna aimugi, mis dokumendiga oli tegemist. Tõenäoliselt mõne märgukirjaga, mida kunagi ei avaldatud.

Kirjutamise lõpetanud, panin lehed õigesse järjekorda ja ulatasin need Hitlerile.

Juba enne oli mulle öeldud, et kirjutada tuleb väga laia reavahega, siis saab füürer teksti hõlpsasti korrigeerida. Minuga hüvasti jättes püsti tõusnud, teatas ta, et sain oma ülesandega väga hästi hakkama, ja istus uuesti kirjutuslaua taha.

Väljusin kabinetist kergendustundega. Ukse taga istus Gruppenführer Bormann, kes oli mind närviliselt oodanud, kogu aeg kella vaadanud ja lootnud, et ma teda ei häbista. Ütlesin talle, et kõik läks hästi. Selle peale rõõmustas ta minust märksa rohkem, nagu oleks mõne suursaavutusega toime tulnud. Nagu ma hiljem kuulsin, olnud Albert Bormannil tõepoolest suur hirm, sest hoopiski vend Martin, tema vihavaenlane, tahtnud Hitleri jaoks sekretäre välja valida, et teda kõrvale tõrjuda.

Preili Böttcher muidugi tahtnuks mind välja vahetada, aga rõõmustas koos minuga, et mu proovitöö korda läks. Rääkisime ooteruumis katsest, mis teda alles ootas, kui ühtäkki ilmus Hitler kabinetiuksele, istus meie juurde ümmarguse laua äärde, küsitles mind veel mu perekonna ja mineviku kohta ning kordas, et ma olevat väga hästi kirjutanud.

Mõtlesin endamisi: „Te pole veel ühtki teist kandidaati proovile pannud ja näete varsti, et mina ei saanud hakkama mingi hiilgenumbriga.” Ma ei teadnud, et mind ei hakata kellegagi võrdlema ja mu saatus on juba otsustatud.

Nimelt ei eksamineerinud Hitler ühtki teist kandidaati, vaid leidis, et mina sain oma ülesandega rahuldavalt hakkama ja sobin sekretäriks. Järgmisel päeval sõitsid üheksa neidu tagasi Berliini, mina jäin Hundikoopasse, nagu oli füüreri peakorteri peitenimi.

Asusin erirongi kupeest ümber sekretäridepunkri kabiini, sain keelualal liikumiseks püsiloa ja elasin füüreri punkrist sadakonna meetri kaugusel.

Oma uuest ulualusest ei tundnud ma üldsegi rõõmu. Armastan valgust ja õhku ega salli silmaotsas punkriolustikku. Päeval töötasin ma ruumis, millel olid väikesed aknad, kuid magama pidin akendeta kabiinis. See polnud erirongi ilusast kupeest väiksem, aga palju ebameeldivam. Värske õhu juurdevoolu tagas laes olev sundventilatsiooni ava. Kui see oli suletud, tekkis lämbumistunne, kui avatud, tungis õhk kohinal väikesesse ruumi, nagu sa istunuks lennukis. Sestap pidasid ka mõlemad teised sekretärid, preili Wolf ja preili Schroeder, paremaks magada oma tööruumis sohval. Kumbki oli endale sisse seadnud töö- ja elutoa punkri esimeses, akende ning suuremate ja valgete ruumidega osas. Järgisin peatselt nende eeskuju ning Bormanni toel sisustasin ka oma töötoa elamiskõlblikuks. Pidin ju määramata ajaks füüreri peakorterisse jääma.

Midagi dikteerida tahtes käskis Hitler iga kord minu kohale kutsuda, pannes mu alati närveerima. Mul polnud aimugi, kas tegemist on järjekordse proovitööga või ma olen juba päriselt ametis. 30. jaanuaril 1943 käsutati mind taas Hitleri juurde. Läksin tema kabinetti, kus mõlemad sekretärid olid juba ees, ja taipasin kohe, et seekord dikteerimist ei tule. Mõtlesin, et küllap pean andma vandetõotuse või allkirjastama ametliku vaikimiskohustuse, ning see tundus mulle pisut koomiline. Hitler ütles, et on minuga väga rahul, mu mõlemad staažikad kolleegid arvasid samuti, et ma peaksin igati tema sekretäriks sobima. Ja siis küsis füürer, kas ma olen nõus koha vastu võtma. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, sest olin 22-aastane ja poliitikas võhik, pidades nii erakordset kohapakkumist väga vahvaks ja põnevaks, ning vastasin jaatavalt. Kuid sellega polnud kõnelus veel lõppenud. Hitler tahtis midagi lisada ja näis õigeid sõnu otsivat. Lõpuks ütles ta muiates ja peaaegu kohmetult, et ma olen veel üsna noor, siin on palju mehi, kellest enamik käib väga harva kodus, aga sõdurid on üldiselt eriti naistemaiad; lühidalt: veidi ettevaatlikkust ja tagasihoidlikkust pole liiast. Ja kui keegi peaks mind ahistama – ükspuha kes –, siis tulgu ma iga kell tema juurde. Säh sulle vandetõotust!

Millelegi säärasele polnud ma mõelnud. Arvasin, et pean kinnitama oma natsionaalsotsialistlikku meelsust ja parteitruudust, Hitlerile ustavust vanduma ja tõotama saladusi hoida. Selle asemel muretses füürer minu vooruslikkuse pärast. Tundsin suurt kergendust, sest ma võisin puhtast südamest öelda, et see mure on ülearune, aga tema kaitsepakkumise eest olen ma väga tänulik. Hitler naeris, andes mu vanemate kolleegide hoole alla, ja nüüdsest olin ma tema sekretär.

Vähesed puhkusenädalad välja arvatud, oli sealtpeale väga vähe päevi, mil ma Hitlerit ei näinud, temaga ei rääkinud, tema dikteerimise järgi ei kirjutanud või temaga koos ei einestanud.

II

HUNDIKOOPAS

Kulus võrdlemisi vähe aega, et selle uue, võõra maailmaga harjuda. Minu vahekorda uue töökohaga mõjutas väga positiivselt loodus – mets ja maastik. Polnud ei bürooõhkkonda ega kindlat tööaega. Ma tegin pikki jalutuskäike ja nautisin metsa ilu suurlinna järele hetkekski igatsust tundmata.

Hitler ise väitis küll, et tema jaoks olevat välja otsitud kõige halvem, soisem, sääseküllasem ja ebasoodsama ilmastikuga koht, kuid mina pidasin seda võrratuks paigaks. Vähemalt talvel oli Ida-Preisimaa maastikul kirjeldamatu võlu. Lumised kased, kirgas taevas ja järvedega pikitud lauskmaa ei lähe mul iialgi meelest.

Suvel pidin siiski möönma, et minu ülemusel on paljus õigus, sest meie kaasasukateks oli musttuhat inimverest toituvat sääske. Õhk oli lämbe ja niiske ning vahel hingemattev. Sellise ilmaga polnud kerge ärgitada Hitlerit igapäevast jalutuskäiku tegema. Ta varjas end jahedas punkris, käies pärast hommikueinet ainult oma koera Blondi meeleheaks punkriga külgneval ja selleks otstarbeks reserveeritud muruväljakul. Siin tegi emane lambakoer kõiksugu trikke – peremees kasvatas temast kõige õpetatuma ja osavama peni, keda ma eales olen näinud. Hitlerile valmistas suurt lõbu, kui Blondi jälle paar sentimeetrit kõrgemale hüppasvõi mõne sekundi kauem kitsal latil balansseeris. Ta leidis, et koeraga tegelemine on parim lõõgastus.

Blondi oskused olid tõesti hämmastavad. Ta hüppas üle autorehvide, ületas mängeldes kahe meetri kõrguse laudtara, ronis mööda redelit väikesele poodiumile ja tõusis seal elegantselt tagajalgadele. Tore oli vaadata, millise mõnuga peremees neile koera etteastetele kaasa elas.

Muruväljaku äärde tuli ikka mõni inimene mängu jälgima, ka mulle oli see esimestel nädalatel ainus võimalus füüreriga kokku puutuda. Mind märganud, tervitas ta mind sõbraliku käepigistusega ja küsis, kuidas mul läheb.

Õhtune sukanõelumis toiming oma toas füüreri peakorteris Hundikoopas. 1943

Tööülesandeid ma temalt ei saanud. Esimesed neli nädalat oli mu põhitegevus alaline valmisolek. Pidin igal hommikul järele kuulama, kas tööd on oodata, ja alati kas valvekorrateenrile või telefonikeskjaama operaatorile teatama, kus ma parajasti viibin.

Kasutasin seda aega lähemaks tutvumiseks Hitlerit ümbritsevate inimestega. Ma mõtlen eeskätt tema teenreid Heinz Linget ja Hans Junget10, kes teineteist iga 24 tunni järel välja vahetasid. Nende varem SS-üksusesse Leibstandarte „Adolf Hitler” kuulunud meeste nüüdne amet oli töörohke ja vastutusrikas. Teenri mõiste jääb siinkohal õigupoolest kitsaks, tegelikult täitsid nad kortermeistri ja reisisaatja, ülemteenri ja jooksupoisi kohuseid.

Hommikuti pidi teener Hitleri äratama. See tähendab tema magamistoa uksele koputama, täpse kellaaja ütlema ja talle hommikused uudised kätte andma. Tema koostas Hitleri menüü, määras kindlaks söögiajad, juhatas köögipersonali ja kandis toidud lauale. Selle mehe alluvuses olid abilised, kes Hitleri garderoobi korras hoidsid, ruume koristasid ja kõiki olmeseadmeid hooldasid. Tema kutsus kohale hambaarsti ja juuksuri ning valvas, et koera ei jäetaks kahe silma vahele.

Keegi ei tundnud füüreri isikuomadusi ja harjumusi, tema meeleolusid ja tujusid paremini kui Linge, haruldaselt nutikas ja nobe mees. Peale selle oli ta küllalt rahulik, ei läinud kunagi endast välja ning päästis oma huumorimeelega nii mõnegi olukorra. Pole siis ime, et isegi väga kõrged tegelased ja Hitleri kaastöölised küsisid ooteruumis Lingelt, kas füürerile maksab mõnda halba uudist teatada, ja vahel soovitas teener pigem oodata – „pärast kasutavat lõunauinakut on ta kindlasti paremas tujus”.

Meie, sekretärid, olime sunnitud teenritega tihedas ühenduses olema, sest kuulsime just nimelt neilt, kas meid vajatakse või mitte. Nõnda saime teada mitmeid üksikasju Hitleri harjumustest, mida me temaga lähemalt kokku puutudes kogesime ise alles märksa hiljem.

Peale teenrite oli Hitleri punkris veel kõigest üksainus alaline elanik – tema ülemadjutant SS-Gruppenführer Julius Schaub11.ajaloole ei paku Schaubi isik huvi, aga minult küsitakse veel nüüdki sageli, kuidas on võimalik, et riigimees nii koomilist kuju pikemat aega enda kõrval talus ja ta säärasesse usaldusametisse määras. Püüan äsja seletada, ehkki ka mina ei saanud sellest päriselt aru.

Tubli Julius pidas end enneolematult tähtsaks ja väljapaistvaks isiksuseks. […] Ma ei tundnud teda veel üldse, kui kuulsin loo, mis küll ei tarvitse sajaprotsendiliselt paika pidada, aga iseloomustab teda nii hästi, et toon selle siinkohal ära. Juba esiajaloolisel ajal parteisse astunud Schaub uhkustas oma liikmekaardiga, mis kandis väga väikest järjekorranumbrit. Ükskord küsitud talt, kes NSDAP poliitikat õieti kujundavad. „Need oleme mina … ja see Hitler,” kostnud tollal sisuliselt füüreri saapapuhastaja ja lakeina tegutsenud Schaub, et pärast lühikest kõhklust lisada: „Ja veel Weber12!”

Esimeses maailmasõjas jalust vigaseks lastud Schaub astus pärast sõda NSDAP-sse ja jäi Hitlerile silma tema koosolekute väsimatu külastajana. Kõikjal, kus käis Hitler, komberdas karkude najal ringi ka Schaub. Kuulnud, et mees on parteilise kuuluvuse tõttu töölt vallandatud, võttis Hitler ta teenriametisse. Tänu oma alandlikkusele, usaldusväärsusele ja ustavusele osutus Schaub varsti asendamatuks, punnitas end ajapikku füüreri adjutandiks ja lõpuks ülemadjutandiks. Ainsal võitlusaja kaasa teinud vanal kaardiväelasel oli Hitleriga rohkesti ühiseid mälestusi. Ta teadis nii palju Hitleri eraelusaladusi, et too lihtsalt ei julgenud temast lahti öelda.

Nii oli härra Schaub mõnes mõttes ka meie, sekretäride ülemus. Pidime ühtlasi tema posti töötlema: tegema koopiaid enamasti Hitleri tuttavatelt laekunud avaldustest, mis ta füürerile edasi andis, ning registreerima kõik adjutantuuri saabunud ja sealt väljaminevad kirjad.

Endastmõistetavalt polnud võimalik ühtki kirjavastust nii teele saata, nagu tema neid meile dikteeris – enne tõlkisime need baieri murdest saksa keelde. Üldiselt oli Julius Schaub väga heasüdamlik, ent ka sama uudishimulik inimene. Ta korjas iga masti uudiseid, et neid füürerile hommikulauas ette kanda. Ka kõik anekdoodid, mida keegi hommikul habemeajaja juures pajatas, edastas ülemadjutant oma isandale – ainult lörtsitud puändiga.

Suitsetamise oli Schaub poolehoiust oma füüreri vastu ammu maha jätnud. Tema ainsaks harrastuseks jäi trimpamine ja ta paistis silma hämmastava kandevõimega. Veel kaugelt üle südaöö põles Schaubi toas tuli või kostis tema hääl kasiinost või mõnest teisest punkrist, kus seltskond härrasid tähtsaid tööasju arutades napsitas. Imetlusväärselt aga ilmus ta hommikul kell kaheksa virgena ja pestuna habemeajaja juurde ning tegi pärast seda ringkäigu kogu asulas, et enda kui varajase tõusja vastu aukartust äratada ja unimütse häbistada. Jõudsin alles hulga hiljem jälile, et pärast hommikust ringkäiku, kui kõik tunnustavalt nentisid, et Schaub on juba üleval, heitis ta rahuldustundega voodisse ja magas poole päevani.

Varem oli Hitler koos oma lähimate kaastööliste ja kindralitega ikka kasiinos lõunastanud. Aga kuna talle ei meeldinud kindlast kellaajast kinni pidada ja söögilauaski aina tööasju arutada, sõi ta nüüd juba mitmendat kuud üksi oma punkris. Ainult siis, kui tuli Himmler, Göring, Goebbels või mõni muu harv kõrge külaline, einestas füürer koos temaga kasiinos. Meie berliinlasest kokk oli väga tubli, kuid veidi ühekülgse maitsega. Baieri rahvustoite valmistades pidi ta lootma headele nõuannetele ja oma fantaasiale. Tema õige nimi oli Günther, aga seda teadsid vähesed, isegi Hitler kutsus teda ainult hüüdnimega Krümel (ee Kübe)13. Köögiukse kohal ilutses suur plakat tekstiga „Kes Krümelist lugu ei pea, see kooki maitsta ei saa!” Väikest kasvu Krümel valmistas oma tohututes kateldes toitu kogu keeluala asukatele – ligi paarisajale inimesele. Üheainsa vegetaarlase ekstravagantsete tujude rahuldamisele see masstoitlustamise asjatundja, aastaid üksnes sõduritele süüa teinud kokk, aga täielikult pühenduda ei saanud.

Ja Krümel ei sallinud seda lihapõlgajat silmaotsas. Või õigemini – tema ei sallinud Krümelit. Aga et Krümel tahes-tahtmata pidi ka füürerile süüa tegema, sest ühtki teist kokka polnud silmapiiril, ja lõpuks oli Hitler kõige tähtsam isik, siis püüdis ta ausameelselt taimetoitlase menüüd kokku seada. Olgu öeldud – hiljem nägin seda ka Berghofis –, et Hitler oli selles suhtes üsna leplik. Tema näol oli tegemist väga vähenõudliku ja kasina sööjaga. Ainult vahel harva kurtis ta oma roogade üksluisust: talle pakutavat kõigest liha lisandeid, midagi jäävat puudu. Leides, et inimene ilma lihata elada ei saa, lisas Krümel igale supile ja paljudele muudele toitudele vähemalt sortsu lihaleent või sutsu searasva. Enamasti märkas füürer pettust, sai pahaseks ja loomulikult väitis, et oli sellest saanud kõhuvalu. Lõpuks laskis ta Krümelil keeta veel ainult tummi, kartuliputru ja puhast aedvilja, kuhu ei olnud võimalik loomseid lisandeid sisse poetada. Muidugi ei muutunud tema söögisedel seetõttu isuäratavamaks ega vaheldusrikkamaks.

Kõik need teadmised omandasin ma ajapikku kõnelustes Lingega kasiinos süües, asulas ringi jalutades jne.

Nelja nädala pärast, 30. jaanuaril 1943, kutsuti mind viimaks jälle Hitleri juurde tema dikteerimisel kirjutama. Pean tunnistama, et kui söögiajal ilmus kasiinosse minu laua kõrvale käsundusohvitser teatega, et mul tuleb minna füüreri kabinetti, olin taas sama ärevil nagu esimesel korral. Aeg dikteerimiseks oli tavatu – keskpäev! Jätsin söömise pooleli ja läksin üle tee paiknevasse füüreri punkrisse. Seal ütles mulle valvekorra teener Junge, et füürer tahtvat mulle dikteerida võimuletuleku 10. aastapäeva proklamatsiooni. Sellele polnud ma mõelnud. 30. jaanuar oli üks neid tähtpäevi, mil Hitler ikka kõnet pidas. Tänavu aga ei kavatsenud ta koosolekul kõnelda, vaid pidi oma kõne raadios ette lugema ja ajakirjanduses avaldada laskma.

Mõne minuti pärast avati mulle kabineti uks. Alles seekord söandasin ma ruumi lähemalt silmitseda.

Oli väga kosutav jõuda suure tiibukse kaudu kitsastest ja madalatest kunstliku valgustusega betoonkoridoridest punkriga külgnevasse, kabineti ülesannet täitvasse barakki. Teener teatas minu kohaleilmumisest ja ma tervitasin füürerit.

Tal olid jalas tuttavad mustad püksid, seljas välihall kahe reaga kuub ja lumivalge särk ning kaelas must lips. Ühegi teise ülikonnaga polnud ma teda näinud. Kuub oli väga lihtne, hõbedaste nööpidega, ühegi tressi ja kaunistuseta. Vasakul hõlmal kandis Hitler kuldset parteimärki, Raudristi ja musta haavatumärki.

Kuni füürer andis teenrile korraldusi järgnevaks rindeolukorra aruteluks, uurisin mina tema kabinetti. Vasakpoolses seinas olevast viiest suurest aknast, mida katsid kireva mustriga talustiilis kardinad, tulvas ruumi päevavalgust. Peaaegu kogu aknaaluse hõivas pikk ja lai laud, millel olid mõned telefonid, laualambid ja pliiatsid. Sõjaliste arupidamiste ajaks laotati sinna topograafilised kaardid. Istuda sai väikestel puittaburettidel. Tiibukse vastas, põiki ruumi tagumises osas seisis Hitleri kirjutuslaud – tavaline tammepuust laud, nagu neid leidub igas tänapäevases büroos. Laual oli kell, aga seda ei vaadanud füürer kunagi, vaid küsis kellaaega ikka oma külalistelt. Ka kuldset taskukella, mille kaas avanes vedruga, ei vaevunud ta püksitaskust välja võtma. Parempoolse seina ääres, laia, kamina ees oli ümmargune laud ning selle ümber kaheksa käetugedega polstertugitooli. Ühel pool ukse kõrval seisis sisseehitatud grammofonikapp, teisel pool võis aimata suurt tammist seinakappi. Ringi vaadates seadsin kirjutusmasina töökorda ja panin paberi võlli vahele. Siis lahkus ka teener kabinetist.

Hitler astus minu juurde ja küsis: „Laps, kas te ei külmeta? Tuba on külm.” Vastasin kergemeelselt, et ei külmeta, ent kahetsesin seda juba varsti kibedalt, sest kabinet oli tõesti kärekülm.

Hitler alustas kõne dikteerimist, ise kõndis, käed seljal ja pea viltu, pikkade sammudega mööda ruumi edasi-tagasi. Jälle pidin teraselt kuulama, et kõigest aru saada. Ta dikteeris järjepanu ja ilma käsikirjata ning kiirus oli enam-vähem sama, mis kõnet pidades. Võimuletuleku kohta polnud füüreril õieti midagi uut öelda. Alles lõpus, rääkides halastamatust heitlusest, mis pidavat Saksamaa võidule viima, tõstis ta häält, ja mul polnud enam raske teda mõista ka siis, kui ta mulle selja pööras ja kabineti kaugeimasse nurka seisma jäi. Dikteerimine lõppes umbes tunni pärast, andsin paberipataka talle üle ja ütlesin ka, et mul oli väga raske temast aru saada. Hitler naeratas sõbralikult, andis mulle kätt ja lausus, et katki polevat midagi, kõik on tipp-topp.

Lahkusin kabinetist, jalad jääkülmad, kuid pea kuum. Ooteruumis küsisin teenrilt, mispärast kõrvaltoas nii külm on. Termomeetrit vilksates olin kindlaks teinud, et see näitas kõigest 11°. Sooja tuba võib riigipea endale ometi lubada. Kogu kompleks on kaugküttel ja kuskil mujal külma ei kurdeta. Mulle vastati, et Hitlerile meeldivat nimelt selline temperatuur ning ta ei luba oma ruume kunagi soojemaks kütta. Nüüd ma mõistsin, mispärast härrastel staabiülematel ja kindralitel oli sageli tundidepikkuseks veninud nõupidamiselt tulles nina punane ja käed sinised ning nad kohe seejärel kas ooteruumis või kasiinos kärakat võtsid. Kindral Jodl14 väitis koguni, et ta saanud Hitleri juures toimunud aruteludelt ravimatu reuma.

Vähehaaval õppisin ma tundma asula tähtsaimaid inimesi ja ehitisi. Näiteks oli seal kinobarakk. Kui hulk sõdureid peab isoleeritud metsas elama, tuleb neile rumalate mõtete vältimiseks vaheldust pakkuda. Seetõttu toimus igal õhtul kell 8 kinoseanss. Peaaegu kõik kiitsid selle ettevõtmise heaks ning varsti tuli barakki laiendada – publikut kogunes nii palju.

Ainult Hitler ise ei käinud kunagi kinos. Nädalaringvaateid vaatas ta üksi ja tsenseeris neid, aga ühegi mängufilmi vastu huvi ei tundnud, puududes ka Saksa filmide esilinastustelt.15 Mina sain kinos tuttavaks paljude härradega, kellega mul polnud tegelikult mingit pistmist, kuid kes kuulusid Hitleri lähikonna n-ö siseringi. Näiteks arstide – professor Morelli16 ja harvem kohal viibiva professor Brandtiga17. Esimene oli terapeut ja Hitleri ihuarst, teine kirurg ja teda reisidel saatev meedik, hiljem tervishoiu riigikomissar.

Need kaks meest olid suurimad vastandid, keda on võimalik kujutleda, nende isiksuste kirjeldamiseks tuleb mul reserveerida terve omaette peatükk. Peale nende käis tihti kinos ajakirjanduse esindajaid, näiteks riigi pressišeff Dietrich18, kes nägi välja nagu hiir ja jättis endast täiesti süütu, värvitu ja silmatorkamatu mulje, ning tema kolleeg Heinz Lorenz19 – sündinud lehemees, huumorimeelne, sarmikas ja vaimukas persoon. Harvem sai näha kindraleid, kes enamasti viibisid sel ajal rindeolukorra arutelul. Vahel võis kuulda ka Martin Bormanni valju kõlavat naeru. Tema nimi oli küll kõigi asula elu puudutavate käskkirjade ja korralduste all, aga ta ise andis ennast harva näole. See jässakas kangekaelne mees oli Kolmanda Riigi tuntuimaid ja kardetuimaid tegelasi, ehkki istus peaaegu kogu aeg oma punkris kirjutuslaua taga ja murdis hommikust õhtuni tööd teha, et füüreri käske teostada.

Tõepoolest sümpaatne oli suursaadik Walther Hewel, kes esimest korda torkas mulle silma ühel kinoseansil, kus ta südamest rõõmsalt naeris ja oma hea tujuga kogu seltskonda nakatas. Edaspidi kohtasin teda sageli füüreri seltskonnas; mul tuleb veel võimalus teda lähemalt kirjeldada. Vaatasime kord väga sentimentaalset Saksa mängufilmi „Emaarmastus”. See oli nii halearmas, et mõjus pigem meie naerulihastele kui pisaranäärmetele.

Olin üllatunud, nähes pärast seansi lõppu kaht täiesti äranutetud vanemat härrat, kelle robustse välimuse taga ei osanud küll aimata nii hella hinge. Küsisin oma naabrilt Heinz Lingelt, kes need kaks õrnatundelist ohvitseri on, ja sain teada, et SS-Oberführer (ooberst) Rattenhuber20 ja kriminaalnõunik Högl21. Nende ülesanne oli hoolitseda füüreri ja kogu asula turvalisuse eest, aga mulle jäi mulje, et mis tahes halemeelne lugu paneb neid oma kohustusi unustama. Igal juhul viisid kinokülastused mind ühendusse paljude uute inimestega ja edaspidi oli mul kasiinos lõunasöögi ajal või pärastlõunakohvil ikka mõni lauanaaber. Nende kõigiga toimunud vestluste märkimisväärne eripära oli, et kunagi ei räägitud poliitikast ega Saksamaad ja kogu maailma puudutavatest probleemidest ning kui jutuks tuli sõda, siis väljendati ainult kindlameelsust, võidutahet ja absoluutset usaldust füüreri vastu. Seda käsitas igaüks oma isikliku arvamusena. Tegelikult oldi Hitleri mõju all.

Olin uude keskkonda sattudes nii siiras ja eelarvamusteta, et ahmisin seda positiivset suhtumist nagu imik emapiima. Olen pärast sõja lõppu sageli pead murdnud, kuidas ma ennast toona nende inimeste hulgas küll nii lahedalt tundsin. Aga mõeldes, et tõkkepuu ja okastraattara välistasid iga kõhkluse ja kuulduse ning mis tahes teistsugused poliitilised tõekspidamised, saab mulle selgeks võrdlusvõimaluste puudumine ja konflikti mõeldamatus. Kohe alguses, esimese dikteerimisseansi järel, instrueeris Julius Schaub mind, et ma oma tööst kellelegi ei räägiks. Ma teadsin, et samasugune karm käsk oli antud ka kõigile teistele sealsetele asukatele käsundusohvitserist feldmarssalini.

Kahe kuuga jõudsin uutesse oludesse täielikult sisse elada ja ka paari inimesega sõbruneda. Päevad möödusid rahulikult ja üksluiselt, kuni ühel hommikul võttis maad harjumatu ärevus.

Käsundusohvitserid sõelusid füüreri punkri vahet, autod sõitsid asulas ringi, lõpuks käsutati mind Schaubi juurde. Väga salapärasel ilmel ulatas ta mulle mingi käsikirjalise marsruudikirjelduse ja ütles, et füürer lendab idarindele, asi olevat hirmus salajane. Talle oleks kindlasti meeldinud, kui ma saanuks teksti läbi lugemata masinasse lüüa. Lahkusin kiirustades, et tähtsat dokumenti ümber kirjutada. See sisaldas korraldusi autojuhtidele ja lenduritele ning kõigile Hitleri saatjaskonda kuuluvatele isikutele.22

Sain teada, et füürer lendab Vinnõtsjasse külastama armeedegruppi „Mitte”. Tema saatjaskonnas olid teener, kaks käsundusohvitseri, ihuarst, Wehrmachti väeliikide adjutandid ja veel mõned isikud, keda ma ei mäleta. Minu nime loetelus polnud.

Õhtupoolikul oli füüreri punker inimtühi. Koos sellega saabus kummaline vaikus kogu asulasse. Näis, nagu oleks mootor äkki seisma jäänud. Kogesin siis esimest korda […], kui suur liikuma panev jõud oli Hitler kõigile neile inimestele. Nukujuht, kelle käes olid marionettide ohjad, laskis need järsku valla.

Nüüd ma tean, et ainult arusaamatu juhuse tõttu sai ta ohjad uuesti pihku võtta. Sest lennukis, millega füürer idarindelt naasis, oli põrgumasin, mis plahvatades rebinuks õhusõiduki tuhandeks tükiks.

Kolmanda päeva hommikul oli kogu meeskond jälle kohal ja Hitler ei saanud iialgi teada, et sellel lennul ähvardas teda surmaoht.

Hundikoopa tavaline elurütm kestis ainult mõne päeva. Siis tuli mul jälle marsruudi kirjeldus ümber lüüa. Seekord olime saatjaskonna nimekirjas ka mina ja mu kolleegid. Pidime sõitma kogu täiega mitmeks nädalaks Obersalzbergi Berchtesgadenisse, kus Hitler kavatses oma Berghofis lõõgastuda ja ühtlasi tähtsaid riiklikke vastuvõtte korraldada.

1943. aasta märtsikuu viimastel päevadel tegin ma kaasa hiiglasliku juhtimisaparaadi ülekolimise. Ettevalmistustega saadi väga ruttu hakkama, need kulgesid sujuvalt ja rahulikult.

Meie, sekretärid, panime oma isiklikud asjad kohvrisse, kuid tuli võtta kaasa ka kogu kantselei. Füüreril võis kergelt tärgata mõte sõidul midagi kirja panna ja seda pidi ette nägema. Pakkisime erilistesse kastidesse kaks Silenta kirjutusmasinat ja kõneteksti trükkimiseks mõeldud umbes sentimeetrikõrguste tähtedega masina, sest Berghofis neid polnud. Koguka kappkohvri paljudes laegastes ja lahtrites leidsid koha paberivarud ning muud bürootarbed.

Kaasa pidi võtma igat sorti paberit – et ei vajataks nimelt seda, mille me maha oleme unustanud. Näiteks plank, kuhu riigipea Hitler laskis trükkida läkitused teistele riigijuhtidele; valge leht, miile vasakus ülanurgas oli riigivõimu sümbol – haakristi hoidev kotkas – ja selle all kuldkirjas trükitud sõna „füürer”. Erakirjade jaoks mõeldud poogen erines eelmisest ainult nii palju, et riigivõimu sümboli all seisis tema suurte tähtedega laotud nimi. Igaks juhuks tuli kaasa võtta veel reljeefse ja tavatrükis kirjapeaga lehed. Esimestele jäädvustati parteid puudutavad korraldused, teistele sõjalise iseloomuga käsud. Neis kahes valdkonnas meile kunagi midagi ei dikteeritud, oma suunised edastas Hitler otse Bormannile või Keitelile23 või mõnele teisele väejuhile. Kuid reisil võis meie varusid ikkagi vaja minna, seepärast hoolitses igaüks, et kogu kraam kaasas oleks.

Kõige rohkem tegemist oli noortel SS-adjutantidel Fritz Dargesel24 ja Otto Günschel25. Nende õlgadel lasus kogu reisikorraldus, kõigi asjaosaliste teavitamine, autode reserveerimine, rongi sõiduplaani koostamine ja mahajääjate instrueerimine. Kõik pidi toimuma võimalikult salaja ja ruttu. Telefonid olid lakkamatult hõivatud, Berghofi administratsiooni tuli meie saabumisest informeerida, Münchenis asuv füüreri korter tema tulekuks valmis seada ning Rastenburgi jaamas seisev erirong pikemaks sõiduks ja paljude sõitjate jaoks ekipeerida.

Väljasõit oli määratud kella 21.30-ks. Kõik tulid õigel ajal kohale, igaüks teadis oma vaguni- ja kupeenumbrit. Viimasena saabus Hitler autoga, kus peale tema olid veel teener, saateohvitser ja koer. Füürer astus vagunisse ja samal hetkel hakkas rong liikuma. Lahkusime peakorterist salamahti ning vaikselt selgel, pehmel talveööl, jõudes peatselt välja pidulik-lumisest metsast. Seisin oma kupee pimeda akna all ja vaatasin rahulikku lauskmaad. Tundsin väikest lahkumisnukrust ja ärevust uute elamuste ees. Taas ootas ees midagi seni kogematut.

Läksin koridori. Rong sõitis nii sujuvalt ja vaikselt, et seda oli vaevu kuulda. Teisalt polnud mul üldsegi ärasõidutunnet. Lihtsalt peakorter kolib ümber ja selle õhkkond on temaga kaasas.

Enne Hitlerile esitlemist külalistevaguni kupees elades oli mul püsinud kogu aeg meeles, et ma viibin seisvas rongis. Nüüd sai kupeest äkki väike toake nagu iga teine. Aga nii mõnestki luksuslikum!

Voodist sai päevaks teha moodsa, võrratult pehme polstriga diivani, mille katteriie oli igas kupees ise värvi. Näiteks minul helebeež kirjute õitega. Seinu kattis nägus poleeritud puit, kraanist tuli ööpäev läbi külma ja kuuma vett.

Akna all väikesel laual seisis messinglamp, voodipäitsis oli seinatelefon, mille kaudu sai ühendust teiste kupeedega, ja õdus lugemislamp. Kõigi vagunite põrandat kattis veluur.

Kahe külalistevaguni taha jäi viimane, ohvitseride kasiinot asendav restoranvagun. Meist eespool leidsid peavarju käsundusohvitserid ja ihukaitsjad, radistid ja telegrafistid ning kogu muu teeninduspersonal. Edasi tuli konverentsiruumina sisustatud salongvagun. Seal, väärispuidust laua ääres, arutati rindeolukorda. Toole kattis punane nahkpolster, kõikjal paistsid silma viimistletud valgustid. Varem oli selles vagunis ka vastuvõtte korraldatud ja riigivisiitide ajal näidati seda kui erilist huviväärsust. Samas olid veel grammofon ja raadioaparaat, mida aga sellal, kui mina Hitleri juures teenisin, kunagi ei kasutatud.

Järgmine oli Hitleri privaatvagun, kus ei puudunud isegi vannituba, ehkki rongi koosseisu kuulus duširuumide ja istevannidega saunavagun. Hitleri vagunis ei käinud ma kordagi ega saanud sinna ka pilku heita.

Kui ma varem seisvas rongis elades lühendasin oma ooteaega tutvumiskäikudega, siis ulatusid need ainult Hitleri privaatvagunini, mille tagumises osas pidi olema söögisaal ja külaliste vastuvõturuum. Aga mul on meeles, et enne vedurit olid veel mõned vagunid raudteelaste ja eeskätt õlitõrjevaguni meeskonna tarbeks. Nimelt pidi rongi vaenlase hävitajate eest kaitsma mitu õhutõrje-kuulipildujat. Minu teada küll ei tulistatud neist ainsatki valangut, kui õppelaskmised välja arvata.

Nüüd sõitsime öö läbi risti läbi Saksamaa nii suurte mugavustega, nagu raudteel üldse võimalik on. Mõtlesin, kuidas näevad välja teised rongid, mis samal ajal Saksamaal kurseerivad. Need on külmad ja pimedad, reisijatel on kõht tühi ning mugavustest pole jälgegi. Mind valdas ebameeldiv tunne.26 Mis viga sõda pidada, kui sa ei pea selle raskusi oma nahal tundma. Mina polnud säärast luksust näinud ega nautinud isegi mitte sügaval rahuajal. Vaatasin neid valitsuse, kindralstaabi ja Hitleri lähikonna isandaid, kui nad suitsu tehes ja napsi võttes koos istusid, ise heas tujus ja eluga rahul, ning mul tärkas suur soov: et nende püüdlused ja tegevus peaksid silmas sõja võimalikult kiiret lõpetamist. Ainult nii õilis eesmärk vabandanuks selle seltskonna süümepiinadeta priiskamist ajal, mil rahvas nägi näguripäevi. Mu mõttemõlgutuse katkestas koputus kupeeuksele. Üks käsundusohvitser pistis pea ukse vahelt sisse ja teatas, et füürer kutsub mind õhtusöögile.

Enne olin olnud üpris näljane, aga nüüd korraga isu kadus. Hüppasin püsti ja läksin preili Wolfi juurde kõrvalkupeesse küsima, kas temalegi toodi kutse. Sain jaatava vastuse ning kolleeg selgitas, et reisil viibides on füüreril kombeks lõunastada paari härra ja daami seltsis. Uurisin, mida sellisel puhul selga panna. Mul olid kaasas eeskätt sportlikud rõivad – pulloverid ja kostüümid. Preili Wolf rahustas mind: närveerida ja ümber riietuda pole vaja, üritus on täiesti argine.

Läksin tagasi oma kupeesse, pesin käed, puuderdasin kähku nina, panin koguni pisut minki, põskedele, et närvilist kahvatust peita, ning juba me kappasimegi koos preili Wolfi ja preili Schroederiga salongvaguni poole. […] arusaadavalt läksin mina, uje piiga, mööda erirongi koridore oma esimesele riiklikule lõunasöögile vabisevi põlvi.

Salongvagunis oli kaetud laud kaheksale inimesele. Füürer ise polnud veel kohal. Lauanõusid vaadates valdas mind kergendus – kõik söögiriistad olid mulle tuttavad. Teadsin, et Hitler on taime-toitlane, aga ei teadnud, kas ka kogu muu laudkond peab tema eeskuju järgima. Tahtsin seda just preili Schroederilt küsida, kui saabusid teised külalised. Esimesena ukselävele ilmunud professor Morellil tekkis sisenemisega mõningaid raskusi. Ka füüreri erirongi vaguniuksed olid projekteeritud n-ö normaalmõõtmetega inimesi arvestades. Kohutavalt kogukas Morell ähvardas uksepiidad laiali pressida. Olin Hitleri ihuarsti varem üksnes eemalt näinud ja siis ta mulle nii paks ei tundunud.

Morelli järel tulnud suursaadik Walther Hewel polnud samuti kõhn, küll aga pikka kasvu ja proportsionaalne, meeldiva välimusega mees. Tema sundimatu käitumine peletas mu ujeduse. Hewel pajatas paar-kolm Reinimaa anekdooti, lülitas täiendavalt sisse valgusteid, öeldes, et siis on road paremini näha, ja naljatas, et kui Hitler kohe ei tule ning lõunasöögi algus venib, hakkab tema kaasavõetud võileibu mugima.

Tammusime viiekesi laua otsa jääval väikesel vabal põrandaruudul. Istumine tõotas kitsaks kujuneda, toolide taga pidi veel teenindajatele liikumisruumi jääma. Olin käsundusohvitserilt küsimas, kus on minu koht, kui tuli Hitler Julius Schaubi ja Martin Bormanni saatel. Olles härrasid juba varem näinud, tervitas ta kättpidi ainult meid, daame, ja palus siis kõigil lauda istuda. Füürer ise istus laua pikikülje keskele, temast paremale preili Wolf ja vasakule preili Schroeder, nende vastu härrad Hewel ja Bormann, kelle vahele jäin mina. Ühte laua otsa platseerus Schaub ning lõpuks paigutati suuri vaevu selle teise otsa Morell.

Kõik oli sundimatu ja lihtne. Kohe tulid käsundusohvitserid ja Linge, käes liudade ja vaagnatega koormatud kandikud. Füürerile serveeris Linge kartulipüreed härjasilmaga ning selle kõrvale klaasi Fachingeri mineraalvett. Vahele hammustas Hitler kuivikleiba.

Seda, mis käsundusohvitserid meile pakkusid, ma enam ei mäleta, olin hõivatud vaatluse ja jälgimisega. Igatahes kuigi palju ma ei söönud. Professor Morell seevastu ilmutas oma kehaümbermõõduga kooskõlas olevat isu, lastes seda mitte ainult näha, vaid ka kuulda.

Söögi ajal hargnenud üldisse, väheütlevasse vestlusse ei söandanud ma sekkuda, vastasin vaid mulle esitatud küsimustele. Meid, daame, võõrustas Hitler lahkelt ja sõbralikult, käskis aga toitu ette võtta, küsis, kas me veel midagi soovime, rääkis elavalt ja humoorikalt varasematest sõitudest selle rongiga ja oma koerast ning heitis nalja kolleegide üle.

Vestluse sundimatus üllatas mind väga. Eeskätt Bormann oli leebe ja sõbralik ega jätnud üldsegi nii kardetud ja võimuka mehe muljet, nagu temast räägiti. Füürer rääkis vaiksel häälel ja käskis pärast sööki laevalgustuse välja lülitada. Oma tundlike silmade tõttu eelistas ta hämaramat valgust. Nüüd põles veel ainult laualamp, vagun õõtsus ühtlases rütmis ja professor Morell jäi vaikselt tukkuma, ilma et keegi oleks sellele tähelepanu pööranud. Veidi hiljem pakuti veel teed ja küpsiseid. Hitler jõi köömneteed, kiitis seda ja pakkus lahkesti ka preili Schroederile, kes aga ei võtnud vedu. Istusime veel tükk aega koos. Kuulasin küll iga Hitleri lausutud sõna, kuid ei mäleta enam, millest seal räägiti. Edaspidi viibisin ma nii paljude Hitleri kõneluste juures ja lõunastasin tema seltskonnas, et üksikasjad on meelest läinud. Kirjeldatud esimene õhtusöök aga oli mulle uudne elamus. Tähtis polnud Hitleri jutu sisu, vaid tema kõnemaneer ja see, kuidas ta oma olemuse esile tõi.

Vahel peatus rong lühikest aega mõnes jaamas. Siis olid sideväelased kärmed füüreri rongitelefone valitsuse telefonivõrku lülitama, et talle tähtsaid ühendusi tagada. Aeg-ajalt tõi teener või keegi Wehrmachti adjutantidest Hitlerile raporteid. Ka oma koera vajadusi unustamata käskis füürer Lingel ta ühes või teises peatuses välja viia. Oma alluvaid kutsus Hitler üldiselt üksnes perekonnanime pidi, ilma tiitli või auastmeta. Näiteks ütles ta: „Linge, viige Blondi välja!”, et veidi hiljem pärida: „Bormann, mis kell on?” Kell oli pool kaks öösel. Schaubilt üle küsinud, millal me järgmisel päeval Münchenisse jõuame, kõlistas füürer kellukest. Linge tuli kohale. Keskustelu lõppes, näis, et hakatakse laiali minema. Enne veel sai Linge käsu järele uurida, kas on teateid vaenulikest lennukitest Saksamaa kohal. Eitava vastuse saanud, tõusis Hitler püsti, andis igaühele kätt ja lahkus salongvagunist.

Äkki polnud ma enam põrmugi väsinud. Kohv oli mind virgutanud. Asusime ühiselt tagasiteele oma vagunitesse, kuid tegime restoranvagunis suitsupeatuse, ning seal istusin ma veel korraks koos Heweli ja Lorenziga. Seejärel heitsin asemele ja magasin seni, kuni koridorist kostev sammumüdin mind äratas. Pimendusruloo üles tõmmanud, nägin lumiste puulatvade kohal päikest. Pidime kella 12 paiku Münchenisse saabuma.

Nüüd näitas kell üheksandat hommikutundi. Panin kähku riidesse ja läksin hommikueinele: ümberringi räägiti Berghofist ning teati, et Münchenis tuleb rongi Eva Braun ja sõidab koos meiega Berchtesgadenisse. Loomulikult huvitas mind tema isik ja positsioon Hitleri juures. Teener Hans Hermann Junge, kellega me hästi läbi saime ja meelsasti koos istusime, ütles mulle, et Eva Braun on Berghofi perenaine. Vaikimisi tunnustatavat teda sellena kõik, kes seal käivad. Ja üldse võtku ma teadmiseks, et Berghof on füüreri privaatresidents, meie oleme tema külalised ja sööme temaga ühes lauas. See kehtis ainult kitsama ringkonna kohta. Peakorteri kogu muu koosseis majutati kõrvalhoonetesse ja Berghofi kaugemasse ümbrusse. Riigikantselei osakondadel ja Wehrmachti juhtkonnal oli Berchtesgadenis oma asum.

Kõigepealt aga ootas meid päev Münchenis. Ma ei suutnud rahulikult paigal istuda, sest polnud pool aastat kodus käinud, ja rõõmustasin väga, et saan jälle oma peret näha. Viimaks veeres rong Müncheni peavaksali halli ja jäi vähimagi tõuketa seisma – sama sujuvalt, nagu oli sõitnud. Eelmine rong, millega Ida-Preisimaal asuva peakorteri kogu muu koosseis lahkus Rastenburgist pool tundi enne meid, seisis tühjalt ja mahajäetult kõrvalteel. Kui külalisvagunite reisijad perroonile astusid, polnud füürerist enam jälgegi. Ta oli rongist väljunud kõige esimesena, ruttu oma autosse istunud ja ära sõitnud.

Jälgi polnud ka teetõketest, vahisõduritest ega rahvasummast. Hitler sõitis oma erakorterisse Prinzregentenplatzile ja mina ruttasin ema juurde, et talle viimaks oma elamusi kirjeldada. Ema ei sattunud kuuldust üldsegi vaimustusse, küllap meeldinuks talle märksa rohkem, kui ma oleksin töötanud Münchenis mõnel väikesel, tagasihoidlikul kohal kõigi nende erutuste ja toredusteta. Ta emainstinkt aimas mind varitsevaid moraalseid, aga ka füüsilisi ohte. Kuid mina sööstsin ummisjalu, järele mõtlemata keerisesse. Tundsin rõõmu, et olen bürooametniku ilmetust elust välja rabelenud, ning janunesin uute elamuste järele.

Päev kadus kiiresti käest, õhtul pidin jälle vaksalis olema. Pärast pimeduse saabumist asusime tasa ja targu teele. Füürerit ei näinud ma enne, kui meie rong saabus Lieferingi, ühte Salzburgi-lähedasse väikelinna. Sealgi nägin pigem pika autokolonni eesotsas Obersalzbergi poole kihutava musta Mercedese tagatulesid, kolonnis olin ka mina koos oma kolleegidega. Sõitsime mäetippude siluettide suunas, varsti hakkas sügava lumega kaetud maantee kõrgusse looklema. Terve prožektoriterodu otsis kobamisi teed 1000 meetri kõrgusele. Lõpuks hakkas Berghof paistma. Suur hoone oli pime, ainult halli aknaklaasilt kumas tuhmilt lume peegeldus.

III

ESIMESED MULJED BERGHOFIST

Hitler oli pisut enne meid kohale jõudnud ja juba oma ruumides. Tema mantel ja müts rippusid halli nagis. Meid võttis vastu Berghofi majavalitseja proua Mittlstrasser27 – väikest kasvu, nägus ja resoluutne, kuulu järgi väga tubli münchenlanna. Ta juhatas saabunutele kätte nende toad ning saatis meid preili Schroederiga mööda avarat koridori lühikese trepi ette, mis viis üles meie katusekambritesse. Elasime omal ajal Hitleri õele28 kuulunud võõrastemajas Wachenfeld. Hiljem sai Wachenfeldist Berghof. Nüüdseks oli siin kõik paremaks tehtud ja moderniseeritud. Mina leidsin eest väikese meeldiva helesinistes ja valgetes toonides buduaari tualettpeegli, pisikese kirjutuspuldi ja mõnusa voodiga. Preili Schroederi päralt oli natuke suurem punastes toonides teostatud tuba minu kõrval. Otse meie vastu jäi ühine vannituba, mille kõrval elas üks toatüdrukutest. Neid ruume nägin ma juba esimesel õhtul.

Tundsin suurt heameelt, et saan mägesid kord ka lähemalt näha. Olin küll Münchenist pärit, kuid polnud kunagi varem mägedes käinud. Aga kui ma järgmisel hommikul ärgates kardinad kähku akna eest kõrvale tõmbasin, et palju kiidetud ümbrust imetleda, tabas mind pettumus, sest tiheda udu ja madalate pilvede tagant polnud mägesid üldse näha. Pidin kahjuks tõdema, et selles kandis domineerisid nimelt need loodusnähtused – vähemalt kogu pika aja, mis meie seal viibisime.

Hakatuseks oli mul küllalt tegemist Berghofi enda tundmaõppimisega. Kusagil pidi olema söögisaal. Mulle polnud keegi öelnud, kus, ega ka, kuidas siin hommikuti einestatakse. Läksin siis alla samast trepist, kust ma eelmisel õhtul, pea laiali, üles olin tulnud. Poolele teele jääval mademel märkasin veel üht toaust ja kuulsin selle tagant Wehrmachti peastaabi ülema kindral Rudolph Schmundti29 häält. Trepp lõppes alumisel korrusel eeskojas, mille vasakus seinas oli klaasruutudega uks. Parempoolne uks viis õue. Teisel pool klaasust avanes mulle suur talustiilis vägeva kahhelahjuga võõrastetuba. Sulgesin selle ukse taas, olles kindlaks teinud, et seal hommikueinet ei pakuta. Kusagilt ei paistnud ühtki inimest, tundsin end pisut ebamugavalt. Kartsin, et võin äkki sattuda Hitleri kabinetti või mõnda muusse taolisse paika. Esiku vastasots suubus laia koridori, mille akendest paistis valgust. Ümber koridorinurga minnes jõudsin eelmisest suuremasse eeskotta. Selle vasakus seinas olev massiivne tiibuks viis arvatavasti postkaartidel nähtud halli. Läinud marmortrepist mööda järgmise tiibukse ette, kuulsin lõpuks hääli. Keegi ei tulnud selle peale, et mina olin Berghofis esimest korda. Pidin omal käel otsima teed söögisaali, mille lõpuks üles leidsin.

Kui Berghofist sai esindusresidents, ehitati vanale võõrastemajale juurde uus, vasak tiib. Suurema osa sellest hõlmas kohe paraadukse kõrvale jääv pikliku kujuga söögisaal, mille peaaegu maast laeni ulatuvatest akendest avanes Salzburgimaa panoraam. Saali keskel oli pikk tugitoolidega ümbritsetud laud 24 inimesele. Saali esimeses, hoonest poolkaarjalt eenduvas osas seisis teine, hommikusöögiks kaetud ümmargune laud. Kogu saali ainus ehe oli seedermännist seinavooderduse, mööbli ning laelühtrite ja seinalampide kaunis puusüü. Akende vastas olevat suurt seinapinda ilmestas klaasustega seinakapp. Ühtlaselt kuldkollastesse toonidesse tõid värvikirevat vaheldust mõned hinnalised vaasid.

Einestajate seltskond polnud suur. Mu kolleeg preili Schroeder teatas mulle vaikse etteheitega, et tema olevat juba söönud. Küllap mina jäin liiga kauaks magama. Paraku ei olnud keegi mind äratanud ega ka maja kombeid tutvustanud. Veel istusid lauas kindral Schmundt, füüreri mereväeadjutant mereväekapten von Puttkamer30 ning füüreri peakorteri filmi- ja fotokorrespondent Walter Frentz31. Joogiks pakuti teed, kohvi, kakaod või puuviljamahla. Valida sai kuivikleiva, täisteraleiva ja hariliku musta leiva vahel, saia toodi ainult maohaigetele. Kõigile oli taldrikule pandud 10 grammi võid. Peale selle võis võtta veel marmelaadi. Kuna Hitleri ruumides ei tohtinud suitsetada, lahkus seltskond ruttu lauast, et kusagil mujal hommikusest sigaretist või sigarist mõnu tunda. Liikusin algul ringi koos preili Schroederi ja Otto Günschega, et lähima ümbruse ja uute oludega tutvuda.

Alguses läksime laiast trepist teisele korrusele. Tahtsin teada, kus füürer elab. Väga avar koridor mõjus pigem saalina. Eeskätt ei loonud seda muljet suured aknad, vaid seinu kaunistavad väärtuslikud maalid. Siinsed kaunid skulptuurid, eksootilised vaasid ja välismaa riigimeeste kingitused lõid mulje, nagu oldaks mõnes muuseumis. Kõik oli tõesti imeilus, kuid külm ja isikupäratu.

Kui paks vaip poleks samme summutanud, oleksin käinud kikivarvul. Ümberringi valitses surmavaikus, sest Hitler alles magas.

Kohe trepi kõrvale, vasakult esimese ukse taha väikesesse kahetoalisse vannitoaga apartementi olid majutatud füüreri valveteener ja – autojuht. Paremat kätt jäi Eva Brauni kammerneitside tilluke triikimiskamber. Järgmise – Eva Brauni toa ukse ees, üks ühel, teine teisel pool, istusid nagu pronksi valatult kaks musta šoti terjerit, majaproua portjeed. Kumbki püsis liikumatult oma kohal, kuni perenaine ärkas, siis kutsuti Stasi ja Negus teda tervitama. Edasi tuli Hitleri magamistuba. Selle ja Eva Brauni toa vahele jäi suur vannituba, kuhu koridorist sissepääs puudus. Koridori otsas olev tiibuks viis Hitleri kabinetti. Tookord ma seal ei käinud, vaid hiilisin kikivarvul mööda.

Eva Brauni toa vastast, mõni trepiaste kõrgemalt […] algav galerii ühendas vana Wachenfeldi võõrastemaja suure Berghofiga. Galerii lõpus trepist jälle alla minnes jõudsime võõrastetuppa, kuhu ma juba hommikul olin põgusa pilgu heitnud.

Oma teekonnal polnud me kohanud ühtki inimest peale paari mingit korraldust täitva käsundusohvitseri. Kogu maja tundus justkui asustamata. Sain teada, et nüüd olime endises Hitleri elutoas. Selle filisterlik interjöör ei erinenud millegagi mõne jõuka kodaniku võõrastetoa omast. Igatahes oli see ainus õdusapoolne ruum. Rohelist kahhelahju ümbritsev pink näis lahkelt istuma kutsuvat. Laia akna all seisis nelinurkne laud, nurgas seljatoega, polsterdatud puupink. Laudlina oli samasugusest kireva rahvamustriga linasest riidest nagu kardinad ja pingi polster. Aknast teisel pool kõrgus suur raamatukapp, ent ühtki huvitavat raamatut sealt ei paistnud. Olid mitmeköiteline leksikon, mõned maailma kirjanduse tähtteosed, mille välimus reetis, et neid polnud loetud, Wilhelm Buschi karikatuurid, hulk reisikirjeldusi ja loomulikult nahkköites „Mein Kampf”. Muide, kõigil oli voli sellest kogust raamatuid laenuks võtta, keelu all polnud neist ükski. Paremal, akna vastas, eraldas raske samet-eesriie võõrastetuba hallist. Heitsin sinna kiire pilgu ja sain sama mulje, mis juba varem värvilistelt postkaartidelt: väga suur ja väga suurejooneline, monumentaalne nagu kõik, mille ehitas füürer, kuid paksudest vaipadest, võrratutest gobeläänidest ning rohketest seinu ja mööblit kaunistavatest aaretest hoolimata hingetu ruum. Ka edaspidi, kui nii mõnelgi ööl küünlavalgel kamina ees istusin, ei vabanenud ma sellest tundest kunagi päriselt. Küllap hoone oli liiga suur ja sinna majutatud inimesed liiga väikesed, et seda elustada.

Võõrastetoast terrassile pääses läbi talveaia ja see ruum mulle meeldis. Seal oli palju lilli ning heledad, sügavad ja pehmed tugitoolid ja diivanid väikeste ümmarguste laudade ümber. Talveaia pind oli kõige rohkem 3 x 3 meetrit, selle kaks seina üleni klaasist.

Ent kogu Berghofi kauneim koht oli terrass – suur ruudukujuline Solnhofi plaatidega kaetud kivirinnatisega platoo. Kui udulaam hajus, tuli ühel pool, taamal veerjal kõrgendikul nähtavale päikesekiirtest kullatud Salzburgi linnus ning teisel pool sügaval all Watzmanni, Hohe Gölh ja Steinerne Meeri nõlvade vahele surutud Berchtesgaden. Otse vastas sirutus kõrgusse Untersberg. Selge ilma korral nägi risti selle tipus palja silmaga. Terrass ulatus talveaiast mööda elutoa akna alla ja suubus siis kogu hoone tagakülge ääristavale kivisillutisega hoovile, mille loodusliku müüri moodustas kaljune mäesein.

Adjutantuuri tööruumidesse pääses kas Berghofi tagauksest või terrassi kaudu. Otse peahoone läänetiiva kõrval liibus vastu kaljuseina väike kahekorruseline maamaja. Selle alumisel korrusel asus ajakirjanike tööruum ja suursaadik Heweli kabinet. Teisel korrusel õdusas talustiilis apartemendis leidis peavarju parajasti valves olev ülemadjutant – kas Gruppenführer Albert Bormann või Obergruppenführer Julius Schaub. Apartement koosnes elu-, magamis- ja vannitoast. Sinna viiv vana lahtine puutrepp nägi välja küll väga maaliline, kuid võis vihma- ja lumesaju korral olla eluohtlik. Maamaja otsa külge ehitatud pikas madalas puitbarakis paiknesid mitmesugused ametiruumid. Esimene oli sekretäride oma – väga asjalik, ilmetu ja harukordselt kasina sisustusega tuba.

Ma ei saanudki selgust, mispärast nimelt sellest ruumist üldse ei hoolitud. Vahest põhjusel, et Hitler ise polnud seal kordagi käinud. Pimedavõitu oli see ka, sest piki kogu baraki esikülge sirutus varikatusega lahtine rõdu, mille sambaid ja kirevaid lillekaste oli küll ilus vaadata, aga mis ei lasknud tuppa ainsatki päikesekiirt. Meie kõrvale jäi hambaarsti kabinet. Vajaduse korral askeldas seal professor Blaschke32 Berliinist oma assistendi ja õega. Pisikeses kabinetis olid kõige ajakohasemad arstiriistad ja aparaadid, sest enamasti kasutas Hitler mägedes viibimise aega ka hambaraviks. Edasi tuli juukselõikla, kuid juuksur pidi küll leppima ainult kõige hädapärasemate töövahenditega. Ja lõpuks valvemeeskonna sõdurite kasarmuruum. Ning siis oldigi aiamüüri ääres, kust viis värav külalistemaja õuele. Väravas seisev valvepost nõudis igalt sisenejalt ja väljujalt isikut tõendava dokumendi ettenäitamist.

Otse Berghofi jalamilt möödus lai autotee, mis orust looklemisi tõustes viis Türkeni33 ja Platterhofi34, Martin Bormanni villa ja kasarmute juurde. Teisel pool maanteed laius lausa nõiduslikult kaunis küngasmaastik. Ükski aednik poleks osanud kujundada ilusamat haljastust kui loodus ise. Aasad, metsatukad ja mägiojad moodustasid loomuliku pargi. Inimkäe sekkumist tõendasid ainult hästi hooldatud jalgrajad ja kitsas autotee. Siin oli füüreri „jooksuaed”, nagu tema lähikondlased seda paika nimetasid. Puud varjasid vaadet teepaviljonile, mida Hitler peaaegu iga päev külastas. […]

Hoolimata ilust, mille suhtes ma olin väga vastuvõtlik, ei meeldinud mulle Berghofi õhkkond. Meid koheldi küll nagu külalisi, kuid me polnud seal iseenda peremehed, vaid teenijad. Ainult mehed, kellel lubati pere kaasa võtta või vähemalt naine kas Berchtesgadenisse või selle naabrusesse majutada, rõõmustasid väga, kui füüreri peakorter toodi Lõuna-Saksamaale. Aga ka nende rõõmu rikkus asjaolu, et ehkki omaksed olid lähedal, õnnestus neil haruharva eraelu jaoks vaba aega saada. Üksnes kindla teenistusgraafikuga mehed, keda füüreri päevased toimetused otseselt ei sidunud, nautisid Berghofi-aega täiel rinnal. Teisi kammitses Hitleri korrapäratu, pingeline ja kummatigi väga üksluine päevakava.

Hommikupoolikul oli hoone vaikne ja mahajäetud. Mõningaid elumärke täheldati vaid majandusruumides ja adjutantide apartemendis. Liikumine algas õieti lõuna paiku. Siis saabusid kindralid ja ohvitserid autode mürinal rindeolukorra arutelule. Terrassil tammusid vormis mehed, kes ei suutnud sigarist või sigaretist loobuda ja eelistasid seetõttu viibida vabas õhus. Talveaias ootasid käsundusohvitserid topograafiliste kaartide ja portfellidega, telefonid helisesid vahetpidamata ning majja mindi alles füüreri ilmudes. Suurest hiidaknaga hallist, mis näis olevat loodud pigem seltskondlikeks koosviibimisteks ja vaimukateks vestlusteks, sai ägedate vaidluste ja külmavereliste arvestuste ning elu ja surma üle langetatavate otsustuste areen.

Vahepeal valgus üksteise järel kohale inimesi, kellel polnud rindeolukorra arutamisega mingit pistmist, vaid kes tahtsid ainult lõunat süüa. Külalistemajast tulid alla dr Dietrich ja Lorenz, nähtavale ilmusid arstid Morell ja Brandt ning füüreri teine saatearst von Hasselbach35. Mõne päeva pärast rikastas pilti trobikond daame: proua Brandt, proua von Below, Eva Brauni sõbratar, füüreri lennuväeadjutandi Schneideri abikaasa36 ja Eva õde Gretl Braun olid majas nüüd alalised külalised.