Читать книгу Provintsiluule - Triin Tasuja - Страница 6

Siit ma olengi pärit

kus majad on jäänud tühjaks

põlenuks, elektrituks, kulunuks

ja aknad lüüakse katki

ja väiksed krantsid

jooksevad ringi, karjuvad närviliselt

kurb ja armas on see koht

nagu mina

aastakümneid mittetähenduslikku

alati hukka läinud noorust

Alphaville’i viisidega

kumab mul meeles

ka siia ei mahu ma üksi

oma Metro Luminaliga aga

ma tulen ikka ja jälle

sest iga kõdunemine

kasvatab mu armastust

Kuidas ma veel siinsamas mängisin

rõõmsa, kuid tagakiusatavana,

ja nüüd

oma maailma seljakotis kandes

murtud südamega

vaatan 6. maja ainukest tuld

Olen liiga noor memuaarideks

aga seda kohta ma veel tahan

endas kinni hoida

kui viimast säilet lapsepõlvest

Sääse on vanem ja targem

kui mina

aga temagi süda on hüljatud

ja ta lohutab mind:

keegi ei koli enam tagasi

aga olnut ei tiri keegi

ühestki seinast

mis elab nüüd veel metsikumalt

Sääse

mu betoonist külm tugi