Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik - Tuul Sepp - Страница 2

Tuul Sepp
Evolutsioonibioloogi päevik

Tekst © Tuul Sepp, 2021

Joonistused © Triinu Noormets, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-5272-4

e-ISBN 9789985354094

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Eessõna

Elu on segane lugu

Elu on üks segane lugu ning sellest loogikat, põhjuslikkust ja mõistmist otsides jääme hätta. Üks võimalus elust aru saada on võtta appi kõrgemad jõud. Teine võimalus on võtta appi teadus.

Teadusharu, mis seletab elu olemust, on evolutsioonibioloogia. Evolutsioon on protsess, mille käigus on välja kujunenud kõik elusorganismid. Ilma seda mõistmata on elu Maal üks suur segadus, arusaamatus, puder ja kapsad. Kõik, mis meie elus on hästi või halvasti, taandub evolutsioonibioloogiale.

Evolutsioonibioloogia aitab vastata küsimusele „miks?”. Miks me armastame? Miks me peame vananema ja surema? Miks lapsed omavahel kraaklevad? Miks kurvastame, rõõmustame, saame vihaseks, kardame ja loodame?

Inimene on bioloogiliselt loom. Kui tahame mõista, miks inimene on selline, nagu ta on, peame õppima tundma protsessi, mille tulemusel inimene on tekkinud. Taevatähti võib imetleda, kuid neid ei saa mõista, tundmata füüsikalisi protsesse, mille tulemusena tähed tekivad ja kaovad. Elu ei saa mõista ilma evolutsioonibioloogiata. Evolutsioon töötab täpselt samamoodi inimeste ja teiste loomade, aga ka taimede, bakterite ja seente puhul.

Evolutsiooni ei tohiks kunagi kasutada inimese käitumise õigustamiseks. Pole alust öelda, et loodus on meid sellisteks kujundanud – seetõttu me võime niimoodi käituda. See on väga libe tee ja kui sellele kord astuda, võib asi lõppeda sotsiaaldarvinistlikes tõlgendustes. Me oleme näinud, kuidas selline tugevam-jääb-ellu õigustus ja eugeenika rakendamine võib viia väga koledate tagajärgedeni.

Küll aga on evolutsioonist kasu inimese käitumise mõistmiseks. Kui lahutada inimene tema evolutsioonilisest taustast, siis ei olegi paljudest asjadest võimalik aru saada. Kui aga saame aru oma käitumise evolutsioonilisest taustast, võime aduda, et hea tahtmise korral suudame paljustki mõistusega üle olla. Paljud käitumisjooned on pärand nii kaugest minevikust, et tänapäevases keskkonnas pole need kohased. Mõistmine on esimene samm oma käitumise tänapäevasesse keskkonda sobivamaks muutmisel.

Kui kord juba hakata maailma evolutsiooni valguses nägema, siis ei saa enam tagasi pöörata. Kõik arusaamatu loksub paika ning paljude probleemide lahendused tulevad loogiliselt ja iseenesest.

Evolutsioonibioloogiline küsimus „miks?” ei tähenda, et kõik, mida me looduses näeme, on miskipärast vajalik. Üsna palju on looduses ka juhuslikku ja isegi kahjulikku. Kuid ka juhuslikkus ja kahjulikud tunnused on osa suurest evolutsioonibioloogilisest mustrist.

Mina näen evolutsiooni toimumas ja toimimas kõikjal ja kogu aeg. Selles raamatus esitan tõestuseks sada päeva oma elust, et näidata evolutsioonibioloogilisi mõttekäike igapäevaelus. Peaaegu kõiki igapäevaseid olukordi, aga eriti selliseid, mis hõlmavad inimeste käitumist, annab lahti mõtestada evolutsioonibioloogia kaudu.

Selle raamatu tegelased on lisaks minule ka teised meie pere liikmed. Nimetan nad selle raamatu tarbeks järgmiselt:

ABIKAASA, kes on minu kõrval olnud ülikoolipäevist saadik,

ning meie lapsed:

TÜTAR, raamatu kirjutamise ajal neljateistkümneaastane;

VANEM VEND, küpses kümnendas eluaastas;

VÄIKEVEND, kes saab poole raamatu peal seitsmeseks, ja

BEEBI, kellel raamatu kestel täitub esimene eluaasta.

Kutsun teid kaasa teekonnale läbi ühe aasta oma elust ning loodan, et evolutsioon jääb pärast selle teekonna läbimist osaks ka teie igapäevasest mõttemaailmast.

1. päev
Vanema-järglase konflikt

Esimese mõttekäigu tegelased oleme mina, minu ema ja minu seitsmekuune beebi.

„Sa ei peaks teda öösel imetama,” arvab ema. „See väsitab sind liialt.”

„Aga beebide käitumine on adaptiivne,” vastan mina. Ema kergitab küsivalt kulmu. „Nad käituvad nii, nagu on neile kõige kasulikum,” selgitan mina. „Looduslik valik on kujundanud beebide käitumise selliseks, et nende tõenäosus suureks kasvada oleks maksimaalne. Kui beebi tahab öösel süüa, siis on see järelikult talle kasulik. Selle ühe aasta ilma korraliku uneta elan ma üle.”

„Ma lihtsalt ei taha, et sul raske oleks,” ohkab ema.

Kellel on õigus: minu emal, minul või beebil?

Vanema-järglase konflikt!¹ Selle järgi erineb optimaalne vanemlik investeering järglase ja vanema vaatepunktist. Järglase arvates peaks vanem investeerima temasse võimalikult palju. Vanema jaoks on aga kasulik jagada investeeringut järglaste vahel, suurendades nii oma geenide levimise võimalusi. Vanema ja järglase huvid on omavahel vastukäivad.

Minu beebile on kasulik pigistada minust välja nii palju kui võimalik, hoolimata sellest, et mul jääb vähem aega ja energiat teiste lastega tegelemiseks. Veelgi kasulikum on tal mind nii ära väsitada, et mul ei tekiks mõtetki elada suguelu ega saada rohkem aja- ja ressursinõudlikke järglasi.

Võib-olla beebi ei vajagi tegelikult parima tervise jaoks öist toitmist, vaid suurendab niisama minu aja- ja energiakulu?

Sel juhul on õigus ikkagi minu emal, mitte minul. Ja tema mure on evolutsioonilisest vaatepunktist mõistetav – tema geenid istuvad ka teistes minu järeltulijates, mitte ainult selles ühes beebis, ning vajavad minu aega ja energiat, minu panust läbi inimpõlvede edasijõudmiseks. Needsamad „surematud geenid”, mis mööda meie surelike kehade põlvkondadest koosnevat jõge igavikku purjetavad.²

2. päev
Suhkrutarbimine kui signaal

Sõidame väikesele perepuhkusele Lääne-Virumaale ning täiendame bensujaamas auto ja laste energiatagavara. Kuuene poeg haarab joogikapist limonaadi. Asendan selle vastastikusel kokkuleppel smuuti ja kõrrejoogiga, endale võtan kosutuseks Värska vee ja pudeli dieetkokat.

Autos arutame lastega suhkru ja suhkruasendajate teatud ja teadmata terviseohte. Suhkur tundub paljudele ohutum, kuna on meile vana tuttav. Samas ei ole ilmselt kahtlust, et suhkru liigtarbimise tõttu haigestunute osakaal inimkonnas on suurem kui suhkruasendajate (liig)tarbimise tõttu haigestunute oma.

Ilmselt oleks vana tuttav suhkur ikka kindlama peale minek, kui suudetaks pidada piiri. Aga see on väga raske. Evolutsioon ei ole veel jõudnud anda meile kaitset suhkru liigtarbimise vastu, kuna oleme nii ressursirohkes keskkonnas elanud liiga lühikest aega. Praeguses tarbimisühiskonnas kaitsevad meist enamikku paksuks minemise eest vaid enesekontroll, tahtejõud ja vastutustunne ning saledus on seega küllalt hea signaal nende omaduste esinemise kohta.

Tubakatooted on varustatud hoiatavate siltidega nende kahjuliku mõju kohta tervisele, maiustused ja magusad joogid aga mitte. Võib-olla kunagi tulevikus on ka nende peal sildid katkistest hammastest ja insuliinisüstaldest, võib-olla mitte.

Hoiatussiltidega tervisekahjulikel toodetel on selline kentsakas lugu, et need võivad muuta tooted hoopis ihaldusväärsemaks. Suitsetama hakatakse ju enamasti teismeeas sooviga kaaslastele muljet avaldada. Ah see kahjustab tervist? Seda parem! Vaadake, kui vägev mees (või naine) ma olen, teen midagi keelatut ja tervist kahjustavat! Ideaalne sugulise valiku signaal ongi hinnalt kallis ning seda võivad endale lubada vaid parimad. Loodusliku valiku silmis parimad.

Vaid parim paabulind saab endale lubada rasket, silmatorkavat ja kallist saba, kartmata kiskja saagiks langeda. Vaid „kõvim mees” saab endale lubada koolimaja nuka taga suitsutõmbamist, kartmata õpetajatele vahele jääda või köhima hakata. Ja vaid kõige parema seedimise, hammaste ja trennivõimega inimene võib piiramatult suhkrujookidega maiustada.

Ülejäänud ostku dieetkokat ja tunnistagu sellega kaaslastele avalikult oma organismi nõrkust.

Kumba pidi see signaal siis töötab? Ehk avaldab muljet nii see, kes südamerahus koogitükist loobuda suudab, kui ka see, kes iga kord võtab kolmandagi tüki ning näeb seejuures ikka terve ja hea välja. Võib-olla saab sama situatsioon töötada kahesuunalise signaalina: ühtpidi vastutustundlikkuse ja enesekontrolli, teistpidi aga vastupidava organismi kohta.

Lisatud järgmisel päeval: abikaasa juhtis mu tähelepanu asjaolule, et koogitamine pole siiski miski mehelikkuse (ja seega tõenäoliselt ka mitte sugulise valiku) sümbol. Ülesöömise ohu hinnaga kvaliteedisignaaliks võib meestel pidada hoopis „mehist” lihaportsu ja suurt õllekappa.

3. päev
Miks nii palju piima?

Suvereisi käigus kohtab evolutsioonibioloogiat ka kõrtsiseintel. Rubriigist „Kohutavalt põnevaid fakte” (ainult kerge sarkasm!): 300 aastaga on lehma keskmine aastas antav piimakogus kümnekordistunud. Neljakordistumine on sealjuures toimunud viimase sajandiga. Praegu on Eesti piimakarja lehmade keskmine piimatoodang kümme või isegi rohkem tonni aastas. Palmse kõrtsi seinalt lugesin, usu või ära usu.

Kahtlemata on siin mängus evolutsioon. Selle tulemuseni on viinud suunatud valik ehk aretus suurema piimatoodangu suunas. Suunatud valik on väga võimas relv, nagu näeme näiteks koerte aretuses: kuivõrd palju eri omadustega loomi on võimalik sama liigi piires suunatud valikuga tekitada! Seda võimaldab populatsioonides esinev varieeruvus tunnustes ja geenides.

Lehmade piimatoodangus mängivad olulist rolli ka keskkonnategurid: optimeeritud sigimistsükkel (üks vasikas enam-vähem aasta tagant), suure toitainesisaldusega sööt, lüpsimasinad jne.

Aga miski ei ole tasuta! Piimalehmade evolutsioonis võib märgata lõivsuhteid, mis kaasnevad paljude tunnuste evolutsiooniga. Lõivsuhe tähendab seda, et ühes tunnuses võitmiseks tuleb enamasti teisest kohast järele anda.

Mida suurema piimaanniga lehmatõug, seda lühem on reeglina seda tõugu lehmade keskmine eluiga. Klassikaline elutempo lõivsuhe³ ütleb, et suurem investeering sigimisse tähendab väiksemat investeeringut pikka eluikka, ja vastupidi. Suure piimaanniga lehmade tervis on õrn. Tänapäeval peavad piimafarmide lehmad vastu keskeltläbi vaid viis aastat, siis viivad viljatusprobleemid, põletikud ja muud tervisehädad nad lihuniku ette. Suure piimatoodangu tõttu ei jagu kehal ressursse iseenda parandamiseks.

Oma rolli lehmade kehvas tervises mängib ka seesama suure toitainesisaldusega toidulaud: piimatoodangut maksimeeriv süsivesikurikas sööt tekitab soolestikus põletikke ja viib paljude haiguste väljakujunemiseni.

See info sobiks ehk ka inimeste suhkrurikka toidu hoiatussildile.

Niisiis võisid Palmse mõisa lehmad Punu, Rusik ja Taro (nimed taas Palmse kõrtsi seinalt) XVIII sajandil tõesti anda vaid närused 600 kilogrammi piima aastas, kuid tõenäoliselt elasid nad tänapäeva farmilehmadega võrreldes oluliselt pikema, tervema ja rõõmsama elu.

Mul endal poleks midagi selle vastu, kui piim oleks kallim, aga lehmad seevastu elaksid rohkem XVIII sajandi lehmade moodi. Kohvile ja müslile olen viimasel ajal pannudki kaerapiima, kuid juustust loobumiseks mul vist lehmaempaatiat veel ei jagu.

Märkus endale: õhtul pärast pikka matkapäeva võtab isegi lühikese sissekande kirjutamine evolutsioonibioloogi päevikusse pisut võõramal teemal kole palju aega ja energiat. Raskematel päevadel peaks püüdma kirjutada varasemal kellaajal või tuttavamatel teemadel. Magamamineku virinas laste kõrvalt lehmade evolutsiooni guugeldada on närvilisevõitu tegevus.