Читать книгу Evolutsioonibioloogi päevik - Tuul Sepp - Страница 3

4. päev
Kust tulid alkoholismigeenid?

Endiselt perereisil Palmses. Seekord vaatasime mõisas veidi põhjalikumalt ringi ja sattusime viinakööki. On lausa uskumatu, millistes kogustes on Eestimaal eelmistel sajanditel viina toodetud! Mingil ajal oli viinategu lausa Eesti mõisate suurim tuluallikas ning oma viinaköök oli peaaegu igal mõisal.

Stopp! Kuna see pole aga mitte ajaloopäevik, vaid evolutsioonibioloogi päevik, siis ma pikemalt Eesti viinatootmise ajalool ei peatu, vaid esitan hoopis kaks evolutsioonibioloogilist küsimust. Esiteks: miks inimesed alkoholi armastavad? Ja teiseks: miks on inimesed kalduvuselt alkoholist sõltuvusse langeda sedavõrd erinevad?

Esimesele küsimusele on küllalt lihtne vastust leida. Alkoholi leidub nimelt käärivates puuviljades ning meie esivanematest ahvid, kes käärivate puuviljade lõhna meeldivaks pidasid ja seda energiaallikat usinalt kasutasid, jäid suurema tõenäosusega ellu.

Kehas alkoholi lagundamisega tegeleva ensüümi geen on ilmselt lausa 50 miljonit aastat vana ning see on olemas ka teistel primaatidel. Enamik ahve suudab alkoholi lagundada aeglaselt ja nii väikeses koguses, nagu tuleb seda ette käärinud viljade söömisel. Inimestel, gorilladel ja šimpansidel on aga sellest geenist eriti tõhus versioon, mis töötab 40 korda efektiivsemalt. See geenivariant arenes välja umbes 10 miljonit aastat tagasi ning võimaldas meie puu otsast alla tulnud ja rohkem maapinnal liikuvatel esivanematel suuremas koguses käärinud puuvilja süüa, ilma et peaks kartma purjakil olles lõviga kohtuda.

Miks aga osa inimesi satub alkoholist sõltuvusse, kuid teised mitte? Sageli mainitakse „alkoholismigeeni”. Tegelikult aga pole olemas ühte konkreetset sõltuvust määravat geeni, vaid on terve rida geene, mis kas vähendavad või suurendavad tõenäosust, et koostöös keskkonnamõjudega kujuneb inimesel välja alkoholism. Nagu enamiku tunnuste väljakujunemisel, on ka alkoholismi korral tegemist geenide ja keskkonna koosmõjuga.

Miks evolutsioon on meid aga jätnud alkoholismist haavatavaks? Aimasin juba, et seda küsimust guugeldades leian vasteks Randolph Nesse’i artikleid. See on üks tubli arstiharidusega psühhiaater, kes ühena esimestest hakkas vaimse tervise häiretele evolutsioonilisi seletusi otsima. Siiski pole ka tema seletus kuigi selge.

Esiteks, kirjutab ta, pole valik saanud kuigi kaua alkoholismigeenide vastu töötada. Keskkonnas pole lihtsalt enamasti olnud sellistes kogustes alkoholi, nagu on seda viimaste sajandite inimestel lausa käeulatuses.

Teiseks, alkoholismigeenide avaldumine vaid koosmõjus keskkonnaga „peidab” need geenid valiku eest inimestel, kes elavad suhteliselt õnnelikku elu. Tihtipeale otsitakse alkoholismist ja teistest sõltuvustest lohutust (ehk kunstlikku rahulolureaktsiooni ajus) siis, kui elul pole pakkuda piisavalt loomulikke õnnesignaale.

Kolmandaks, alkoholi ellujäämist vähendav mõju on kõige tugevamaks muutunud ilmselt alles viimase poole sajandi sees, kui autorooli tükkivad alkohoolikud on hakanud aktiivselt iseendi ja oma ohvrite geenide edasikandumist takistama.

Ilmselt pole alkoholism seega nii suures osas pärilik, kui pealtnäha tundub (huh, mõtleb kergendusega autor, alkohooliku tütar). Alkohoolikute lapsed on suurema tõenäosusega alkohoolikud mitte niivõrd sellepärast, et neil oleksid vastavad geenid, vaid osaliselt seetõttu, et neil on ehk õnnetum lapsepõlv ja sellega seotud traumad. Teisalt, kerge geneetiline eelsoodumus alkoholismiks on tõenäoliselt rohkematel meist, kui arvata võib, kuid enamiku keskkond on piisavalt soodne, et meid selle eest kaitsta.

Olgu selle alkoholismiga siis kuidas on, mõõdukas alkoholitarbimine on ilmselt läbi aegade suurendanud inimeste võimalusi sattuda olukordadesse, kus läheb geenide edasiandmiseks. Mõisahärrad teadsid, mida tegid, ja looduslik valik oli nende poolel.

5. päev
Õed-vennad ja surnud loomad

Mitmelapselises peres teavad vanemad hästi, kui palju lapsed omavahel kraaklevad. Loomulikult on see täiesti normaalne, võiks isegi öelda, et adaptiivne käitumine. Lapsed konkureerivad omavahel vanemate tähelepanule, nende pakutavatele ressurssidele ja nende ajale.

Kui minu lapsed omavahel jagelevad, panen mõnikord silmad kinni ja kujutan ette karmiinleevikeste pesi, mida ma oma järeldoktorantuuri ajal lindude käitumise uurimiseks filmisin. Kuidas linnupojad olid täiesti üksmeeles ja vaiksed, kuni vanalinde silmapiiril polnud, ja kuidas nad hakkasid valjusti piuksuma ja tõuklema niipea, kui ema või isa toidupalaga silmapiirile ilmus. Inimlaste puhul on samuti tavapärane, et väljaspool kodu ollakse ühtehoidvad ja paid, kuid kodus isa-ema silme all läheb lahti igapäevane põrgu.

Eile Palmse mõisas hommikusöögile suundudes togis suur vend oma kuueaastast väikevenda sõbralikul vennalikul viisil, nagu ikka. Kuna see hakkas mind tasapisi ärritama, otsustasin hetkelise nõrkuse ajel teda ebavanemlikult vastu kiusata.

„Tahate näha, kuidas suur vend võdiseb? Seal ees on tee peal maas üks surnud piiritajapoeg!”

Poiss tardus paigale. Tõepoolest, viimasel ajal on tal kujunenud kerge foobia surnud loomade vastu.

Tütar panustas järglaste omavahelisse konflikti, naerdes üleolevalt. „See on vaid surnud linnupoeg. Miks sa seda kardad?”

„Ma ei karda mitte surnud loomi, vaid haigusi, mida nad võivad levitada. See on loodusliku valiku kujundatud hirm! See aitas meie esivanematel tervena püsida,” vastas poiss arukalt, pani silmad kinni ja nihkus, külg ees, õnnetu lõpuga loomakesest mööda.

Oh üllatust! Midagi minu igapäevasest evolutsioonibioloogia jutlustamisest on lastele külge hakanud …

6. päev
Looduslik valik ja eesti naised

Tänast mõttekäiku arutasin suvekodus saunalaval abikaasa ja tütrega. Saunas on ikka tore igavikulisi teemasid lahata, ja mis oleks meie jaoks igavikulisem kui evolutsioon.

Meil oli arutelu all artikkel, mille autor on minu endine juhendaja Peeter Hõrak. Ta kirjutas oma teadusartikli kohta populaarteadusliku käsitluse ning palus mul ja veel mõnel kolleegil arvamust avaldada. Artikkel oli loomulikult sisukas, sest Peeter on väga tark.

Isegi saunalavale arutlemiseks sobis see imeliselt. Artiklis käsitletud uuring näitas, et 1930. aastatel sündinud eesti tüdrukutel soosis looduslik valik väiksemat kasvu, saledamat keha ja väiksemat pead. Looduslik valik tähendab seda, et neil oli rohkem lapsi kui pikematel ja suurema peaga tüdrukutel. Samuti oli rohkem lapsi naistel, kes olid mehelikuma kehaehitusega – keskmisest kitsamate puusade ja laiemate õlgadega.

Osaliselt oli seos kehamõõtmete ja laste arvu vahel vahendatud sotsiaalmajanduslikest tingimustest ja haridustasemest. Parematest oludest tüdrukud kasvasid suuremaks, läksid suurema tõenäosusega ülikooli ja lükkasid laste saamise edasi. Aga ka hariduse ja majanduslike olude arvessevõtmisel jäi valik väiksema keha suunas püsima. Hariduse mõju laste hulgale on muide naistel eriti suur. Sama andmestiku põhjal oli möödunud sajandil kõrgharidusega naistel keskmiselt ligi 0,5–0,75 last vähem kui põhiharidusega naistel.

Kuigi seda pole analüüsitud, võib arvata, et meestel toimub ehk pigem vastupidine valik – pikemad ja kõrgema haridustasemega mehed saavad rohkem lapsi. Nii peaks olema ebatõenäoline, et eestlased lühemaks jäävad. Tegelikult on ju hoopis vastupidi – iga järgnev põlvkond kipub eelmisest keskmiselt pikem olema, ilmselt paremate kasvutingimuste ja toitumuse tõttu.

Mul on meeles enda lapsepõlv 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui poes oli söögikraami eriti napilt. Oli aastaid, mil juust ja vorst tundusid olevat uskumatud luksustoidud, rääkimata värskest rohelisest kraamist ja puuviljadest talvel.

Minu 13-aastane tütar on minust juba pikem, selgus saunas. Mina kõndisin laetala alt sirgelt läbi, aga tema lõi pea ära. Kui ta nüüd veel kõrghariduse ka ette võtab, läheb lastelastega vist kitsaks.

„Ma ei saa aru, miks inimesed üldse kolmanda või neljanda lapse saavad,” teatas ta laval elutargalt. Mis esimesel lapsel viga rääkida.

7. päev
Optimismi ohtudest

Minu unelugemiseks on praegu Randolph Nesse’i raamat „Hea põhjus end halvasti tunda”, kus ta otsib evolutsioonilisi seletusi vaimse tervise häiretele. Täna abikaasa aidakoristusjääkide hiidlõket valvates mõtlesin pikemalt tema selgitustele selle kohta, milleks on evolutsioon meile andnud pessimismi ja halva tuju.

Hea tuju ja entusiasm on suures plaanis vajalikud selleks, et uute asjadega innukalt pihta hakata. Vastukaaluks on pessimism ja halb tuju märguandeks selle kohta, et on jõudnud kätte aeg senine tegevus lõpetada ning liikuda edasi uute ülesannete või eesmärkide juurde.

Nesse kasutas võrdlusena vaarikapõõsast: kui leiad uue rikkalikult marju täis põõsa, asud seda rõõmu ja innuga tühjaks korjama. Mida tühjemaks põõsas jääb, seda rohkem alla su tuju käib, kuni lõpuks annab halb tuju sulle märku edasi liikuda.

Ka suuremates elulistes küsimustes – kellega koos olla, mida õppida, millist ametit pidada – peaksid hea ja halb tuju, optimism ja pessimism meile meie valikute juures headeks juhisteks olema.

See kõik tundub olevat loogiline. Miks aga optimismi ja pessimismi tase inimesiti varieerub? Miks on ühed optimistlikud ja rõõmsameelsed, teised aga pessimistlikud? Ilmselt on varieeruvates keskkonnatingimustes kasulik olla kord üks, kord teine, kuid iseloomu paindlikkusel on piirid, ja nii on ka varieeruvus püsima jäänud. Või siis on tegemist sagedusest sõltuvusega – kui on palju optimiste, saavad eelise pessimistide geenid, ja vastupidi.

Mina olen ilmselt see, keda võib nimetada lootusetuks optimistiks. Satun asjadest vaimustusse ja asun entusiastlikult tööle, ning kuna mu optimism ei hääbu, siis jätkan püsivalt sama asja kallal töötamist, kuni see valmis saab. Ehk teisisõnu: ma leian vaarikapõõsa, asun seda tühjaks korjama ega lõpeta enne, kui viimnegi mari korvis.

„Kas sa muutusid Ameerikas elades nii optimistlikuks?” küsis mu praegune hea kolleeg ja endine kursavend mult hiljuti, kui jalutasime uut projekti arutades mööda võimalikke välitööde alasid.

Ei, ilmselt ma sündisin sellisena. Iseloom on osaliselt geenidega määratud. Kuigi keskkond ja kogemused seda kujundavad, läks minu järeldoktorantuuri kogemus vähemalt välitööde osas pigem (tsiteerides üht välitööde spetsist bioloogi) „kannikate vahele”, nii et see küll minus uute projektide vastu erilist innukust kasvatada ei saanud.

On selge, et liigne pessimism takistab uute asjade alustamist. „Niikuinii on need vaarikad ussitanud, mis ma üldse metsa minema hakkan.”

Millist ohtu aga liigne optimism võib kujutada?

Ma ei ole varem osanud seostada optimismi ja püsivust. Jah, olen alati teadnud, et mulle ei meeldi suured muutused. Kui ma olen mingi asjaga harjunud, siis tahan, et see samamoodi edasi kestaks. Üleliigne optimism võib olla põhjus, miks ma iga põõsa korralikult tühjaks korjan ehk tahan kõik alustatu tingimata lõpule viia. Samas võib see olla ka takistuseks allaandmisel ja vajalike muutuste ettevõtmisel.

Ühe näitena tuleb mulle pähe enda teismeiga, aeg, kui ema tegi esimest korda juttu abielulahutuse võimalusest – et ta peaks end lahutama minu isast. Kahtlemata oli see õige otsus, kuid lastest olin just mina see, kes kõige kauem sellele vastu seisis ja seda kõige raskemini läbi elas. Ma ei tahtnud muutust, kuigi see vaarikapõõsas oli tühi mis tühi.