Читать книгу Agnes ja unenägude maailm - Туутикки Толонен - Страница 5

Hiljem mõtles Agnes, et kõik sai alguse sellel päeval, kui ta vana kalmistu leidis ja selle sepisväravast sisse astus. See juhtus kolm päeva pärast kolimist. Ainult kolm päeva! Kõik oli toimunud kohutavalt kiiresti.

Kolimispäeva seis oli kiiresti üles lugedes niisugune:

 Ema ja tema ei tundnud Harmalas mitte kedagi.

 Uus kodu oli täis kolimiskastide hunnikuid.

 Ema tahtis otsekohe ridaelamunaabritega tutvust teha, sest „inimene vajab karja“.

 Naabritega saab tuttavaks nende uksekella tiristades.

 Kõik naabrid ei ole kogu aeg kodus, sest neil võib ka muud elu olla.

 Need, kes siiski on kodus, võivad olla väga vanad koeraomanikud, kes ei jaksa enam oma koeraga väljas käia.

 Sellest härdunud ema võib lõpuks hüüatada: „Aga armas aeg, otse loomulikult võib meie Agnes teie koeraga jalutamas käia!“

 Ja sedaviisi võib vana naabrimees jõuda otsuseni, et palkab Agnese (11 aastat vana) suveajaks oma koera jalutama.

Jah, nii võib juhtuda. Agnesest oli saanud koerajalutaja, kuigi ta polnud elu sees koeraga kahekesi väljas käinud. Aga ega jalutamas käimine saa ju väga raske olla? Koer oli paistnud naabri esikus väike ja väga vana. Isegi tema koon oli üleni hall.

Pealegi oleks koeraga jalutamisest mitut pidi kasu. Ka Agnes saaks värskes õhus liikuda. Tal oleks põhjust Harmalas ringi kõndida ning kõik teed ja rajad selgeks õppida. Kui tal veab, leiab ta ehk koolimajagi enne suvevaheaja lõppu üles! See oleks küll vältimatult vajalik, sest ema oli öelnud, et neil on kavas elada siin veidras väikeses külas terve talve, järgmise kevadeni välja. Siis mõtlevad nad edasi, mida teha tahavad.

Agnes oli otsustanud, et jalutab Ossiga iga päev ise teed. Esimesel päeval kõndisid nad uue kodu ümbruses. Teisel päeval suundusid uurima Harmala pisikest keskust. Kolmandal päeval valis Agnes väikese liivaraja, mis sukeldus otse nende maja taga metsa. Rada viis läbi kõrge kuusiku ja lõppes siis järsku vana samblase kivimüüriga. Müüris oli ilustustega raudvärav ja iidne silt: „Kalmistu“.

Agnes rõõmustas. Talle olid surnuaiad alati meeldinud. Võimalus, et koeraga ei tohi surnuaeda minna, ei tulnud talle pähegi. Ta meelitas Ossi värava juurde ja seejärel väravast sisse.

Agnes mõistis kohe, et see pole mingi tavaline surnuaed. Ta vaatas vaimustusega ringi. Koht oli ilmselgesti igivana. Tohutu suured kühmulise tüvega vahtrad ja tiheda võraga tammed sirutusid peaaegu taevani ja nende lehed heitsid maapinnale salapäraseid liikuvaid varje. Oli väga vaikne. Kuskil ei paistnud ühtki inimest. Kitsad liivased teerajad jooksid risti-rästi läbi laia, hästi hooldatud muruplatsi, kus seisid rivis samblasse kasvanud hauakivid. Agnesele tundus, nagu oleks ta koos Ossiga astunud teise aega. Või ehk pigem kuskile, kus aeg oli hoopis peatunud.

„Tule, Ossi, kõnnime natuke,“ ütles Agnes.

Koer vantsis imelikult vastutahtsi Agnese kannul, aga Agnes asus tähelepanelikult lugema hauakividesse graveeritud nimesid, vanu sünni- ja surmakuupäevi. Kes need inimesed olid olnud? Kuidas nad välja olid näinud, mida oma eluajal teinud? Iga nime taga oli terve elu, täis üksikasju. See tundus uskumatu.

Agnes märkas eemal küngast, mille ümber oli madal aed. Hauakivid aia sees olid väikesed ja mitte rivis nagu teistel haudadel, vaid poolkaares. Need seisid seal samblaga kaetult justkui unustatuna.

„Ossi, lähme vaatame neid,“ ütles Agnes ja sikutas õrnalt rihmast. Nad läksid künka juurde ja astusid üle madala aia. Agnes kummardus hauakive uurima.

„Heikkinen, lapsuke“ oli kirjutatud esimesele kivile. „Aalto, pisitüdruk“ seisis teisel. Need on väikeste laste hauad, taipas Agnes hämmastusega. Nii väikeste, et kividel ei olnud isegi nimesid. Ta vaatas lapsukese sünni- ja surmaaega. Nende vahel oli ainult üks päev. Lapsuke oli elanud kõigest ühe päeva!

Agnes vaatas järgmist hauakivi. Seal oli vaid üks kuupäev. Mida see tähendas? Kas pisitüdruk ei olnud isegi ühte päeva elanud? Võib-olla oli ta sündinud surnult. Agnes oli kuulnud, et vahel võis nii juhtuda. See tundus hirmus.

Ossi istus maha ja hakkas väsimusest lõõtsutama. Agnes kummardus kolmandat kivi vaatama. Selle kirjad olid samblakihi all peidus, aga kui seda küünega kraapida, tulid tähevaod vähehaaval nähtavale. Kullatis oli juba ammuilma maha pudenenud.

Agnes vedas sõrme mööda vagusid ja luges:

„RETHA 1938“

Retha? Kummaline nimi, mõtles ta, ja kraapis edasi. Nimi kasvas tähthaaval pikemaks ja hakkas arusaadavaks muutuma.

„MARGARETHA,“ luges Agnes. Siin puhkas keegi kaua aega tagasid surnud väike Margaretha. Oli kurb, et keegi ei paistnud enam Margaretha haua eest hoolitsevat. Agnes kraapis edasi. Äkki tuli sammal ühe suure tükina lahti ja kukkus maha. Kiri oli nüüd tervenisti näha.

Agnese ahmis õhku. Ta tundis, kuidas süda jättis löögi vahele ja ihukarvad tõusid püsti.

„AGNES MARGARETHA,“ luges ta vaikselt. „* 2.8.1838, surn. 3.8.1938, Puhka Issanda rahus, laps.“