Читать книгу Agnes ja unenägude maailm - Туутикки Толонен - Страница 6

Harmala turuplats oli täis värvilisi müügikioskeid ja rõõmsaid inimesi. Ema oli öelnud, et maal käivad kõik inimesed laadal, ja arvatavasti oli tal õigus. Vaevalt Harmalas väga palju rohkem inimesi oligi.

Ema loovis inimeste vahel nagu kala roostikus ja Agnes üritas tal sabas püsida. Ema otsis maasikaid, sest neil oli uues kodus sügavkülmik ja ema tahtis sügavkülmutada. Ükskõik mida, aga kõige meelsamini maasikaid. Agnes seevastu tahtis emaga rääkida, ent see oli keerulisem, kui ta oli arvanud.

„Ema, see oli minu nimi,“ kordas ta ema seljale.

„Ei, see oli ainult peaaegu sinu nimi. Peaaegu, aga mitte päris. Sina oled Agnes Margareetta, mitte Agnes Margaretha.“

Ema ei võtnud vaevaks isegi seisma jääda. Agnes ohkas ärritunult.

„Ema, päriselt ka. Mitut Agnes Margareettat sa tunned? Mina küll ei ole iial kohanud kedagi teist peale iseenda. Ja pealegi oli sellel hauakivil minu sünnikuupäev. Teine august.“

Ema naeris ja heitis Agnesele üle õla pilgu.

„Aga sina ei sündinud aastal 1938!“

„Muidugi mitte, aga ikkagi! Kas see ei ole sinu meelest siis kuidagi imelik? Minu meelest on,“ jätkas Agnes. „Imelik ja natuke õudne.“

Lõpuks ometi jäi ema seisma. Ta pööras ringi ja vaatas Agnest uurivalt.

„Nojah, muidugi on see kummaline. Imelik juhus. Aga sul on vanaaegsed nimed, need on ju pandud vanaemade järgi. Sellest tuleb ka, et sul on vanaemade vanuseid nimekaimusid. Ja isegi vanemaid! Kui see sulle hirmu nahka ajab, ei tasu ehk minna surnuaeda kõndima!“

„Ema, ega ma seda ei mõelnud,“ pahvatas Agnes, aga ema jätkas:

„Agnes, sa saad ju ometi aru, et see ei ole sinu haud ega midagi sellist.“

Agnes vaatas ema ärritunult.

„Ema, sa oled tobu!“ hüüatas ta. „Muidugi saan ma aru, et see ei ole minu haud! Ma olen ju ilmselgelt elus, või kuidas? Aga sellegipoolest tahaksin ma teada, kelle haud see on. Kellel on sama nimi ja sünnikuupäev kui minul. Ja miks just sellel hauakivil ei ole perekonnanime? Kõikidel teistel on.“

„Küllap sa pead selle välja selgitama. Lahendama hauakivi müsteeriumi.“

„Aga kuidas?“ küsis Agnes. „Võiksid sa aidata? Toimetajad ju lahendavad müsteeriume, on ju?“

Ema hakkas naerma.

„Müsteeriume! Toimetajad ei lahenda müsteeriume. Toimetajad kirjutavad artikleid!“

„Igatahes te selgitate välja segaseid asju,“ jätkas Agnes visalt. „Asju peab ju ikka natuke uurima, et neist kirjutada.“

Ema muutus tõsiseks.

„Nojaa, see on muidugi tõsi. Ma ei ole küll kunagi kirjutanud ajalehte artiklit vanast hauakivist. Aga ma võin homme toimetuses küsida, kas keegi teab sellest midagi. Toimetajatele koguneb sageli igasugust kentsakat infot.“

Ühtäkki hüüatas keegi sealsamas:

„See peab küll paika!“

Ema ja Agnes võpatasid. Nende kõrvale oli ilmunud pikk ja kõhukas mees, kellel olid jalas tohutu suured viigipüksid, seljas valge triiksärk ja nende peal traksid. Ta nägi välja nagu mustvalge tummfilmi tegelane, ainult kõvakübar puudus. Agnes vahtis meest imestusega, aga ema rõõmustas.

„Jussi! Mida sina laadal teed?“

Mees viipas käega enda ümber ja muigas.

„Kas kõik teised pole kah siin?“

Ema naeris.

„On tõesti.“

Ta pöördus Agnese poole ja ütles:

„Agnes, Jussi on Harmala Sõnumite peatoimetaja. Ehk teisisõnu minu uus boss.“

„Eriline rõõm tutvuda,“ ütles Jussi pidulikult ja sirutas oma suure käe. „Sina oled niisiis Ulla tütar.“

Agnes noogutas ja haaras ettevaatlikult Jussi tohutu suurest kämblast. Tema käsi kadus tervenisti selle sooja pigistuse sisse.

„Ja kas ma sain õigesti aru, et sa lähed kuuendasse klassi?“ küsis Jussi. Agnes noogutas.

„Te olete siis Pullaga ühevanused,“ noogutas Jussi.

„Pullaga?“ kordas Agnes.

„Pullaga jah! Pulla on minu poeg. Te lähete kindlasti samasse klassi, siin on ainult üks kool. Oot-oot, kus ta …“

Jussi vaatas enda ümber ringi ja alles siis märkas Agnes Jussi selja taga väga peenikest tumedate silmadega poissi. Poiss vaatas Agnese poole ja noogutas tervituseks.

„Seal sa oledki!“ hüüatas Jussi. „Ega sa ennast ära ei peitnud? Minu selja taha? Noh, olgu. Aga vaata, siin on Agnes, meie uue toimetaja tütar, ja te olete ühevanused. Kindla peale lähete sügisel samasse klassi!“

„Isa, mul on kõrvad peas. Sa juba ütlesid seda,“ vastas Pulla.

Agnes naeratas. Ta ei olnud oodanud, et poiss midagi säärast ütleb. Või et poiss üldse midagi ütleb. Esimese mulje järgi oli ta paistnud kuidagi norgus.