Читать книгу Agnes ja villa saladus - Туутикки Толонен - Страница 5

Rauhala 1932

Aeg oli veel varane, suveöö alles hakkas hommikuks pöörama. Päikese esimesed heledad kiired joonistasid läbi pitskardinate kujundeid toa põrandale ja vastasseinale.

Agnes Maria puges teki alt välja ja libistas paljad varbad laudpõrandale. See tundus jahe ja ta lükkas jalad kiiresti väikestesse kaunistustega sussidesse, mille isa oli oma viimaselt Saksamaa-reisilt kaasa toonud. Isa oli jälle sõidus, seekord Inglismaal, ja pidi jääma sinna kuni jaanipäevani. Senikaua juhtis majapidamist tädi Amelie, ning see tähendas karmi korda, reegleid ja pidevat kontrolli. Kui tahtsid hetkekski rahu saada, pidid tõusma varem kui tädi. Õigupoolest varem kui keegi teine.

Agnes Maria istus veidi voodiserval ja kuulatas maja. Oli täiesti vaikne, ainult punarind laulis nukralt akna taga. Hugo ärkamiseni oli veel mitu tundi ja tädi lasi hommikusöögi alati oma magamistuppa tuua. Agnes tõusis püsti, tõmbas õlasalli ümber ja hiilis uksele. Ta lipsas koridori ja sulges ukse enda järel. Võttis veidi aega, enne kui silmad hämarusega harjusid. Ta tegi mõne ettevaatliku sammu salongi ukse suunas. Äkitselt kuulis ta midagi ja tardus paigale. Ta ei olnudki üksi. Keegi tuli mööda teenijatetreppi, oli kuulda vaikseid samme. Kes tahes see ka ei olnud, tuli ta alla.

Agnes Maria heitis pilgu enda ümber. Koridoris ei olnud midagi, mille taha peitu pugeda, ja tagasi oma tuppa ei oleks ta enam jõudnud. Niisiis jäi ta paigale, pilk pingsalt trepil. Sammud lähenesid. Need olid kerged ja kiired ega kostnud õnneks tädi Amelie moodi. Pealegi ei oleks tädi ilmselt nõus kitsast kõrval­treppi kasutama. Hugo kõnnak aga oli ebalev ja lonkav, liiati oli vennal eile olnud palavik, nii et vaevalt ta täna üldse voodist välja tuleks.

Kostis vaikset üminat ja kohe seejärel ilmusid nähtavale mustad nöörkingad, siis pruun seelikuserv ja valge põll. Kingad põikasid nagisevast trepiastmest osavalt kõrvale ja tulid allapoole. Agnes Maria ohkas kergendusest. Tulija oli kõigest Elsa, uus köögitüdruk.

Elsa märkas Agnes Mariat ja võpatas.

„Preili Agnes! Küll ma alles ehmatasin! Miks preili seisab seal vaikselt nagu vaim, sellisel kellaajal?“

„Ma …“ alustas Agnes Maria, aga ei osanud kuidagi jätkata. Kas tal üldse tuligi köögitüdrukule midagi põhjendada? Ta võis ju oma kodus ringi liikuda, nagu ise tahtis.

Agnes Maria ajas end sirgu ja üritas manada näole samasugust upsakat ilmet nagu tädi Ameliel, aga see ei kukkunud eriti hästi välja. Elsa astus mööda treppi alla ja Agnes Maria märkas tema käes tädi ööpotti.

„Ma juba arvan, kuhu sa lähed,“ ütles Elsa ja naeratas vandeseltslaslikult. „Mine aga, minu pärast pole vaja muretseda. Ma ei räägi prouale.“

Agnes Maria oli nii hämmeldunud, et unustas plaanitud upsakuse. Kuidas võis köögitüdruk temast üldse midagi teada? Tema ise teadis Elsa kohta ainult seda, et tüdruk oli tulnud neile mõni nädal tagasi, ilmselt kuskilt talust, ja magas nüüd öösiti Rauhala köögis koikul, mis päevaks kõrvale tõsteti.

„Ma arvasin, et nii vara ei ole veel kedagi üleval,“ ütles Agnes Maria.

Elsa naeratas.

„Praegu ei ole ju vara. Vähemalt minu jaoks mitte. Ma panin juba taina kerkima ja tegin tule alla. Muidu ei saa proua Ameliele hommikukohvi ega noorhärra Hugole nisuleiba. Ja kokk on ka varsti üleval.“

Agnes Maria noogutas, sest ei osanud midagi muud vastata. Tõtt-öelda ei olnud ta kunagi tulnud selle peale, et keegi peab igal hommikul tõusma nii vara, et hommikusöök ette valmistada. Ja et trepikojas ööpotte tassida, neid tädi ja ka tema enda eest tühjendada.

„Ma pean nüüd minema, muidu kustub tuli pliidi all ära,“ jätkas Elsa. „Proua magab veel vähemalt kaks tundi. Ega ma ei räägi kellelegi midagi, preili võib mind usaldada.“

Elsa pööras ümber ja kadus ukse vahele, kust sai tagaukse kaudu edasi prügihunniku juurde. Agnes Maria tundis, et ta põsed õhetavad. Niisiis teadis Elsa ka seda, et ta kõige rohkem kardab tädi Ameliet.

Tagauks kolksatas uuesti ja Elsa tasased sammud tulid sisse tagasi. Ta kopsis kingadega ja lipsas kööki, kust hakkas kostma nõudekolinat ja lauluüminat. Agnes Maria tõmbas õlasalli tihedamalt ümber ja kortsutas otsaesist. Olgu. Tal on vähemalt kaks tundi aega, enne kui tädi alla tuleb. Nii oli ju Elsa öelnud. Seda oli hea teada. Võibolla on tal Elsast isegi kasu.

Ta pööras ümber, astus hääletuid samme tehes valgete tahvel­usteni ning jooksis siis läbi salongi – mööda sõnajalgadest, monste­ratest ja varjus kössitavatest mööblitükkidest. Ta möödus Hugo klaverist ja sulges mööda minnes selle kaane, et tädil ei oleks jälle põhjust märkust teha. Siis avas ta hämarasse eeskotta viiva paarisukse. Ta vaatas enda ümber, justkui kontrollides, ega keegi teda ei näinud. Eeskojas ei olnud kedagi, otse loomulikult. Ta astus vaikselt oma salaukse juurde, avas selle ja lipsas sisse. Ukse sulgudes kostis tasane kolksatus. Eeskoda oli jälle tühi ja vaikne, nagu ei oleks seal kunagi kedagi olnudki.