Читать книгу Agnes ja villa saladus - Туутикки Толонен - Страница 6

Kuskil helises telefon, aga kus? Agnes kompas dressika ja pükste taskuid. Telefoni ei kusagil. Ta tõstis pilgu ja vaatas Rauhala sügi­se­selt hallis köögis ringi. Kõikjal vedeles märke peagi algavast remondist: tapeedirulle, kliistripakke, ehituspappi ja kaitsekilesid. Aga mitte telefoni! Seda ei olnud lauaserval ega toolil, põrandal ega seljakoti peal, ent väsimatu helin muudkui jätkus. Agnese pilk peatus kummutil oleval jaki- ja sallikuhjal – seal, loomulikult! Ta oli telefoni kindlasti talvejope taskusse pistnud, kui nad emaga läbi salongi tulid. Ta koukis telefoni välja, vaatas vilkuvat ekraani ja vastas:

„Hei, Pulla!“

„Küll sul võttis ikka aega,“ ütles Pulla.

„Ma ei leidnud telefoni. Me oleme emaga Rauhalas,“ vastas Agnes. „Homme hakkab remont ja siin peab ettevalmistusi tegema, kaitsekilesid panema ja värki.“

„Ahaa, pärijanna askeldused uues koduhäärberis,“ ütles Pulla. Agnes purskas naerma.

„Ei ütleks, et eriti uues,“ vastas ta. „Rauhala on ju mingi 150-aastane. Siin on isegi tapeete mitu kihti ja ema plaanib igaühest näidise võtta.“

„Mispärast?“ imestas Pulla.

„Ema tahab neist Rauhala eeskotta ajaloolise näituse kokku panna. Kusjuures sa ei arva iial ära, mis nime ta näituse jaoks välja mõtles.“

„Noh?“ küsis Pulla.

„Rauhala köögi tapeedid läbi aegade,“ vastas Agnes ja purskas jälle naerma.

„Võimas,“ ütles Pulla.

„Ega see nimi nüüd nii halb ka ei ole,“ ütles ema lõbusalt Agnese selja tagant, ise vana dressipluusi tööriideks selga ajades. „Kas hakkame nüüd tööle?“

Agnes pööritas vastuseks silmi. Siis jätkas ta kõnet:

„Ma pean nüüd minema. Kuule, äkki ma helistan sulle hiljem tagasi?“

„Sobib,“ ütles Pulla.

Agnes pistis telefoni taskusse. Tundus uskumatu, et veel mõni kuu tagasi polnud nad isegi teadnud, et Piilonieme Rauhala üldse olemas on. Nad ei olnud midagi kuulnud Harmalast ega isegi vaar­ema Agnes Mariast. Ja siin nad nüüd olid, keset vaarema maja, keset tema asju ja vanu suguvõsasaladusi. Tundus, nagu oleksid nad sattunud keset detektiivromaani, ainult et ilma igasuguse vihjeta, kuidas edasi toimida.

Ema oli kummardunud ühte seina kontrollima.

„Jahah! Näib, et tapeedieemaldusvahend on oma töö hästi teinud,“ tõdes ta. Pealmine, koltunud ja kole tapeedipaan oli maha varisenud ja selle alt oli nähtavale ilmunud hele vanaaegne tapeet. „Kui ma ülejäänud tapeedikihid ka maha tõmban, kas saaksid siis neist näidistükid välja lõigata?“

„Ikka,“ vastas Agnes. Ta võttis lauaservalt käärid.

„See on küll ilus,“ ütles ema ja uuris pealmise alt paljastunud tapeeti.

„Võibolla natuke … nurgeline?“ vastas Agnes ja ema naeratas.

„No võibolla tõesti natuke.“

Tapeedil olid väikesed sinised lilled ja sirged triibud, mis moodustasid omavahel nelinurki. Looklevad lilled mõjusid koos sirgete triipudega veidralt. Tapeedi üks serv oli seinast juba palju­lubavalt lahti löönud. Ema sikutas seda alguses korra, seejärel teisegi, aga hakkas siis äkki seina kompama. Ta kopsis seda sõrmenukkidega ja kuulatas, nagu ootaks vastust.

„Mida sa seal teed?“ küsis Agnes.

„Siin taga oleks nagu õõnes koht. Loodetavasti ei ole see mingi rotiurg,“ vastas ema. Ta surus kõrva vastu seina ja koputas uuesti.

„Või et rotiurg seinas?“ purtsatas Agnes.

Ka ema hakkas naerma.

„Nojaa, parem oleks vist keskenduda nendele tapeedi­näidistele, või mis? Küll Annukka uurib neid seinu homme, kui remondimeeskond tööle hakkab.“

Ema haaras jälle tapeediservast ja hakkas seda aeglaselt lahti tõmbama.

„Küll ta tuleb,“ ütles ta. „Ohoh, selle all on juba paljas puit. Tapeeti oli ainult kaks kihti!“

„Saame päris väikse näituse,“ tõdes Agnes. „Peame teistest tubadest tapeete juurde võtma.“

Ühtäkki kostis rebenev hääl, tapeet andis järele ja langes suure tükina maha.

„Armas aeg!“ hüüatas ema imestusega. „Vaata seda!“

„Mis see on?“ küsis Agnes.

„Paistab nagu vana kapi uks,“ vastas ema. „See on omal ajal tapeedi alla jäetud. Proovime, kas see lahti ka tuleb.“

Ta võttis laualt pahtlilabida, lükkas selle otsa ukse serva alla ja keeras. Kostis nõrk naksatus ja uks paotus.

„See on ju asju täis,“ imestas ema ja tegi ukse lahti.

„Vanad kohvitassid,“ ütles Agnes imestusega.

„Ja taldrikud. Siin on terve serviis,“ ütles ema ja vangutas pead. „Miks see kõik ometi tapeedi alla kappi on jäetud?“

Agnes võttis ettevaatlikult ühe kohvitassi ja uuris seda. See oli valge, peen ja kaunilt kaarjas. Veatut läikivat välispinda kaunistas õhuline väikeste roheliste lehtedega roosa lillevanik.

„Seda ei ole kindlasti kunagi isegi kasutatud,“ ütles Agnes. „See on täiesti nagu uus!“

Ema tõstis riiuliservalt üksiku tassi, mis ei kuulunud serviisi.

„No seda on see-eest kasutatud kahe eest.“

Ema käes oli väike tumedaks tõmmanud tass, mille servast oli tükk väljas. Ühte külge mööda jooksis tume pragu, mis jäi tumepunase roosipildi kõrvale, nagu oleks see olnud kaunistuse osa.

Agnes pani veatu tassi kappi tagasi.

„Kas ma tohin seda vaadata?“ küsis ta. Talle tundus äkitselt, et selle päevinäinud kulunud kohvitassiga seostub midagi. Ta oleks seda justkui varem näinud, ainult et unustanud. Unustanud ja siis uuesti leidnud, just nüüdsama.

Ema ulatas tassi Agnesele ja hakkas uurima taldrikuvirnade tagust.

„Siin on veel midagi.“

Ta pistis käe serviisi taha ja võttis midagi kapi tagumisest otsast.

„Siin on … ma ei tea, mis see on. Vaata sina.“ Ema ulatas Agnesele lapiku tumepunasest riidest koti ja pistis käe uuesti kappi. Seekord tõmbas ta sealt välja musta papist mapi. Ta avas selle ja ohkas vaimustusest.

„Kuivatatud lilled. See on mõne koolilapse herbaarium. Vaata, kui ilus.“

„Kas see on vaarema oma?“ küsis Agnes. Ta oli võtnud riidest kotist välja pikliku puidust karbi ja pööras seda uurivalt käes. Ta ei taibanud veel, kuidas see lahti käib.

„Siin on aastaarv 1932,“ ütles ema. „See on kindlasti Agnes Maria oma. Ta oli siis 12-aastane. Võibolla on siin kuskil nimi ka.“

Ema pööras mappi ja jäi uurima selle sisekaanel olevaid keeru­kaid tähti.

„Jaa, võibolla on siin … nimetähed?“ pakkus ta ja naeratas. „Tähed on nii ilustatud ja ähmased, et neist ei saa sotti. Kas see esimene täht on B? Või F?“

„Minu arust on see E,“ ütles Agnes. „Minu arust on siin kirjas E. R.“

„Igatahes mitte Agnes Maria siis,“ tõdes ema. „Kes see E. R. võis olla?“

„Keegi, kelle serviis kappi tapeediti,“ vastas Agnes.

„See oli kindlasti eksitus,“ ütles ema. „Vaevalt et keegi sellist asja meelega teeks. Mis seal kotis oli?“

„Mingi imelik karp, mida ma lahti ei saa,“ vastas Agnes. Ta vajutas karbi hooba veel kord ja ühtäkki kaas avanes.

„Ups!“ hüüatas ema ja püüdis kinni peenikese puidust varrega eseme, mis oli karbi sisemusest õhku paiskunud. „See on ju vana sulepea. Sa leidsid samasuguse vaarema laualt, mäletad, selle punase? See oli lihtsalt veidi uhkem ja sellel olid nimetähed. Mõtleks, et kunagi oli isiklik sulepea nii hinnaline asi, et sinna graveeriti nimi.“

Agnes võttis ema käest sulepea. Ta keeras seda ja märkas kohe väikest kaunist graveeringut.

„Siin on ka graveering,“ ütles ta.

„Mis seal kirjas on?“ küsis ema.

„Siin on lihtsalt E,“ vastas Agnes ja vaatas emale otsa. „See peab olema sellesama E. R.-i sulepea.“

„Tõesti imelik,“ ütles ema ja kortsutas kulmu. „Kas siin elas siis Agnes Maria ja Hugoga samal ajal veel üks koolilaps?“

„Kui elas, siis miks teda kuskil ei mainita? Miks teda ühelgi fotol ei ole?“ küsis Agnes.

„Ma ei tea,“ vastas ema mõtlikult.

„Ma pean Pullale helistama,“ ütles Agnes. „Parem kohe praegu.“

Ema noogutas.

„Hea mõte,“ ütles ta.