Читать книгу Hamlet - Уильям Шекспир - Страница 1

„Taani prints Hamleti traagiline lugu”

Nii pealkirjastati Shakespeare’i kuulsaim näidend kirjaniku eluajal ilmunud nn Quarto väljaandes 1603. aastal.

„Hamlet” on vaieldamatult kuulsaim Shakespeare’i teos ja arvatavasti kuulsaim draamateos kogu maailmakirjanduse ajaloos. See on tõlgitud kõikidesse kultuurkeeltesse, seda on lavastatud kõikides endast lugupidavates draamateatrites, seda on korduvalt ekraniseeritud. „Hamleti” teemal on omakorda kirjutatud mitmeid teoseid, piisab, kui siinkohal nimetada Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”. Seda huvitavam on märkida, et ei Shakespeare ise ega ka tema kaasaegsed ei pidanud „Hamletit” kõige tähtsamaks ning üldse väärtustas Shakespeare oma luuleloomingut rohkem kui näitekirjandust. Pärast Shakespeare surma 1616 jäi ta looming alul tagaplaanile, seejärel sootuks unustusse. Shakespeare’i taasavastamine algas Inglismaal 17. sajandi lõpul, kusjuures see puudutas ennekõike tema fantastilisemaid teoseid nagu „Torm” ja „Suveöö unenägu”, aga mitte veel „Hamletit”.

Ülemaailmse populaarsuse tõid Shakespeare’ile ja ennekõike „Hamletile” sakslased 18. sajandi lõpul seoses Tormi ja tungi liikumisega. 1771. aastal avaldas Johann Wolfgang Goethe artikli „Shakespeare’i päevaks”. Veel olulisem oli aga samal aastal kirjutatud Johann Gottfried Herderi traktaat „Shakespeare”. „Tormlejaid”, nagu ka hiljem romantikuid, võlus Shakespeare’i juures just see, mis ei olnud vastuvõetav eelnevale, klassitsistlikule esteetikale: seal, kus klassitsistid nägid vaid lihtsakoelist tahumatust ja maitselagedust, avastasid romantikud tõelise jõulisuse ning karakterite sügavuse. Nii märkis Gotthold Ephraim Lessing Voltaire’i jt kuulsaid klassitsistlikke dramaturge Shakespeare’ga võrreldes, et ehkki prantslased on leidlikud ja peened autorid, leiame tõelise sügavuse nimelt Shakespeare’ilt. Puškin aga vastandas Shakespeare’i Molière’iga. Kui viimasel on personaaž mingisuguse kire või pahe kehastus, siis Shakespeare’il ilmuvad vaatajate ette mitmekülgsed karakterid: „Molière’il on ihnus kitsi ja kõik; Shakespeare’il on Sheylock kitsi, nutikas, kättemaksuhimuline, hooliv isa, teravmeelne.”

Nagu paljudel teistelgi juhtudel, ei leiutanud Shakespeare „Hamleti” süžeed ise, vaid kasutas oma eelkäijate loomingut. Arvatakse, et vahetuks allikaks oli Thomas Kydi meieni mitte jõudnud draamatekst. Veel nimetatakse tervet rida teisi allikaid, muuhulgas tundmatu autori mittesäilinud teost, millele on antud tinglik pealkiri „Ur-Hamlet”. Võib ka arvata, et Shakespeare teadis süžee algupärast käsitlust Saxo Grammaticuse kroonikas. Selles esineb Hamlet (Amleth) ajaloolise tegelasena, kes saab teada, et tema onu tappis ta isa, et saada ise kuningaks ja abielluda tema emaga. Hamlet valmistub pikalt kättemaksuks, milleks teeskleb hullust, ent kui jõuab kätte õige aeg, siis tasub kätte kiirelt ja halastamatult, saab pärast seda ise kuningaks ja sooritab kuningana veel igasuguseid kangelastegusid. Shakespeare mitte üksnes ei lühenda süžeed: Hamleti kättemaks on samal ajal ka tema hukk, vaid muudab lihtsakoelise loo keeruliseks ja mitmetahuliseks draamaks.

Hamlet ei saa Claudiust lihtsalt tappa, ta teostab juurdluse, seab onule psühholoogilise lõksu, üritab lahendada mitut moraalifilosoofilist probleemi jne.

„Hamleti” püsiv populaarsus ongi seotud teose mitmetahulisusega, mis võimaldab interpretatsioonide rohkust, kusjuures tihtipeale ühed interpretatsioonid välistavad teisi, arvukad interpreteerijad omakorda vaidlustavad pidevalt oma eelkäijaid.

Shakespeare ei saanud formaalset haridust, mille poolest ta erines teistest väljapaistvatest Elizabethiaegsetest dramaturgidest. Robert Greene, samuti märkimisväärne näitekirjanik, kellelt Shakespeare nii mõndagi on õppinud, nimetas Shakespeare põlglikult eneseupitajast vareseks, kes arvab, et ta oskab möirata blankvärsis nii nagu kirjanikud, kes õppisid seda kunsti ülikoolides. Sellegipoolest peame tõdema, et Shakespeare’i teadmised ei olnud ehk nii süstemaatilised, kuid olid väga laiaulatuslikud ja nii mõnelgi alal üllatavalt sügavad (siit ka arvukad spekulatsioonid teemal, et hariduseta mees polnuks võimeline taolisi tekste kirjutama). Eriti puudutab see nimelt „Hamletit”. Kus me kohtame arvukaid viiteid meditsiinile, astronoomiale, filosoofiale ja muudele valdkondadele, kusjuures need teadmised ei ole esitatud kuivade arutlustena, vaid enamasti vihjamisi ja möödaminnes. Shakespeare, nagu ka tema tegelased (v.a komöödiates), ei eputa oma teadmistega, vaid kasutab neid unikaalse kunstilise terviku loomiseks. Paljud asjad jäävad nüüdisaja lugejale ilma spetsiaalse kommentaarita hämaraks, enamasti ei pandagi neid tähele – nagu näiteks Hamleti retoorilises küsimuses Laertesele sisalduv väide, et temagi on joonud äädikat ja söönud krokodille. Mida see tähendab? Milleks? Kust Taanis (või Inglismaal) krokodillid? Ilmselt arvab tänapäeva lugeja, et siin on tegu mingisuguse kujundiga, ülekantud tähendusega. Tegelikult aga ei ole see sugugi mitte kunstlik kujund ega Shakespeare’i väljamõeldis: äädika all peetakse silmas tõepoolest äädikat ja krokodilli all krokodilli ning nende manustamine on seotud tollal populaarse arusaamaga armastuse olemusest. Sama kehtib ka arvukate vihjete kohta poliitikale, astroloogiale jt valdkondadele.

„Hamlet” on väärtuslik allikas ka inglise teatrikultuuri uurijatele. Väidetav ajalooline Amleth elas 10. sajandil, Shakespeare aga toob tegevuse oma aega ja ehkki tegevuskohana on nimetatud Taanit ja konkreetselt Elsinore kuningalossi, on olustikus märgata palju Shakespeare’i-aegseid inglise reaale. Ennekõike puudutab see näitekunsti. Nt Hamleti dialoogis rändnäitlejatega kohtame arvukaid vihjeid nii poliitilisele olukorrale kui ka konkreetsetele sündmustele teatrielus.

Vahel püütakse „Hamletist” leida sügavaid filosoofilisi ja teaduslikke mõtteid, mis tunduvad üsnagi meelevaldsed, nagu näiteks katse esitada tragöödia ühe tähtsa kõrvalliinina võitlus geotsentrilise ja heliotsentrilise kosmoloogilise mudeli vahel: tekstis esineb nii otsene viide Ptolemaiosele kui ka kaudne viide väljapaistvale Taani astronoomile Tycho Brahele, kes muide nimetab Wittenbergi tudengeid Rosencrantzi ja Guildensterni. Ehkki Tycho Brahe ise ei pooldanud heliotsentrilist mudelit (ta lõi omaenda kosmosemudeli, mida võib pidada hübriidseks ja mille järgi Päike tiirleb ikkagi ümber Maa, samas kui teised planeedid tiirlevad ümber Päikese), olid Koperniku ideed tol ajal Wittenbergis juba tuttavad. Samuti olevat „Hamletis” väljendatud lõpmatu universumi ideed. Sedalaadi tõlgendusi leidub hulgaliselt, kõik nad on parimal juhul teravmeelsed.

„Hamleti” tohutu populaarsus ei ole seotud üksnes sellega, et see lubab autori kavatsustest erinevaid tõlgendusi, vaid kõnetab vaatajaid ja lugejaid probleemidega, mis on värskelt aktuaalseks muutunud. Just see juhtus juba nimetatud Tormi ja tungi ajal. Herderit huvitas mitte niivõrd Shakespeare’i aeg ja tema intentsioonid, kuivõrd kaasaegne Saksa esteetiline ja poliitiline olukord ning Shakespeare’ilt leidis ta selle kohta üllatavalt palju sügavaid mõtteid. Ka hiljem on nii mõnigi kunsti- või ühiskonnategelane leidnud Shakespeare’ilt ja konkreetselt „Hamletist” toetust oma ideedele. Näiteks 19. sajandi teise poole Venemaal oli päevakorras poleemika Hamleti ja Don Quijote asjus, kusjuures jutt ei käinud esteetilisest, vaid Venemaa ühiskondlikust ja koguni poliitilisest problemaatikast. Tänapäevalgi kohtame pidevalt sedalaadi mõttekäike. „Hamletist” on otsitud ja leitud ökoloogilist problemaatikat, homoseksuaalsuse teemasid, ei saa mööda minna ka alkoholismist kui tõsisest taanlaste probleemist „Hamletis”.

„Hamletit” on korduvalt tõlgitud saksa, prantsuse, vene jt keeltesse, kusjuures nendes kultuurides kujunes välja omapärane „Hamleti” tõlkimise traditsioon, milles iga järgmine tõlge polemiseerib eelmistega. Eesti keelde on „Hamletit” hakatud tõlkima alates 20. sajandi algusest. Esimene täistõlge ilmus 1910. aastal Tombach-Kaljuvalla sulest. Hiljem on „Hamletit” tõlkinud üks 20. sajandi väljapaistvamaid tõlkijaid Ants Oras, kuid see jäi avaldamata. Georg Meri, märkimisväärne Shakespeare’i tõlkija ja asjatundja, eestindas suure osa tema pärandist, sealhulgas „Hamleti”. Georg Meri tõlget võibki pidada standardiks: seda on kõige rohkem avaldatud ja mängitud teatrilavadel. Hiljem on seda erinevate lavastuste jaoks ka kohendatud, mõnikord tehtud koguni uustõlkeid (nt Anu Lambi ja Doris Kareva poolt), kuid rääkides „Hamletist” eesti kultuuris, peame ennekõike silmas nimelt Georg Meri tõlget.

Mihhail Lotman