Читать книгу Hamlet - Уильям Шекспир - Страница 3
Esimene vaatus
Esimene stseen
ОглавлениеHelsingöri loss 1 . Terrass lossimüüril; paremal ja vasakul torniuksed. Tähevalge, väga külm. Francisco kõnnib tunnimehena edasi-tagasi, hellebard käes. Kell lööb kaksteist. Peagi ilmub lossist Bernardo, teine niisama relvastatud tunnimees. Ta võpatab, kuuldes pimedas Francisco samme.
BERNARDO:
Kes on?
FRANCISCO:
Ei, vasta minule! Pea, näita end!
BERNARDO:
Elagu kuningas2!
FRANCISCO:
Bernardo?
BERNARDO:
Tema.
FRANCISCO:
Sa tuled õige täpselt oma tunniks.
BERNARDO:
Kell lõi kaksteist, Francisco, mine sängi.
FRANCISCO:
BERNARDO:
Kas oli vaikne
su vahikord?
FRANCISCO:
Ei krabistanud hiirgi.
BERNARDO:
Siis muudkui hüva ööd.
Kui näed Marcellust ja Horatiot,
mu vahikaaslasi, neid kiirusta.
Ilmuvad Horatio ja Marcellus.
FRANCISCO:
Vist kuulen neid … – Hei, seiske! Kes seal on?
HORATIO:
Me maa truud pojad4.
MARCELLUS:
Taanlase vasallid5.
FRANCISCO:
Head ööd siis teile!
MARCELLUS:
Hüvasti, aus sõdur!
Kes vahetas su välja?
FRANCISCO:
Eks Bernardo …
Head ööd siis teile!
Lahkub.
MARCELLUS:
Hei, Bernardo!
BERNARDO:
Ütle –
ons seal Horatio?
HORATIO:
Üks osa temast6.
BERNARDO:
Horatio, tervist! Tervist, hea Marcellus!
HORATIO7:
Noh, kas too asi ilmus täna jälle?
BERNARDO:
Ei näind ma midagi.
MARCELLUS:
Horatio peab meelepetteks vaid
ning uskuda ei võta nägemust,
mis kahel korral hirmutand on meid.
Seepärast kutsusin ta ühes vahti
öötunniks, et kui ilmuma peaks taas
see viirastus, ta oleks tunnistajaks
me silmile ja räägiks temaga8.
HORATIO:
Häh, mis! Ei ilmu ta.
BERNARDO:
Sa istu viivuks
ja meie veel kord ründame su kõrvu,
mis on nii kindlalt tõrjunud me juttu
siin kahel ööl meil nähtud asjast.
HORATIO:
Olgu,
eks istugem ja kuulakem Bernardot.
BERNARDO:
See oli möödund ööl,
kui täht, mis Põhjanaelast läänes, ilmus
just seda taevaosa valgustama,
kus põleb nüüdki. Mina ja Marcellus –
kell lõi just üks …
Ilmub vaim; ta on pealaest jalataldadeni soomusrüüs, käes on tal marssalikepp.
MARCELLUS:
Vait, jäta jutt, näe, sealt ta tuleb jälle!
BERNARDO:
Ja kujult täpselt kadund kuningas!
MARCELLUS:
Horatio, sa oled koolitatud,
eks räägi temaga!
BERNARDO:
Kas pole, näe,
ta just kui kuningas, Horatio?
HORATIO:
Just tema … Hirm ja hämmastus mind painab.
BERNARDO:
Ta ootab kõnetlust9.
MARCELLUS:
Horatio, räägi!
HORATIO:
Kes oled, kes ööaega anastad
ja uhket sõjamehekuju, milles
kord kõndis Taani maetud kuningas?
Ma vannutan sind taeva nimel:
räägi!
MARCELLUS:
Ta haavus.
BERNARDO:
Näed, ta sammub minema!
HORATIO:
Pea, räägi, räägi! Vannutan sind, räägi!
Vaim kaob.
MARCELLUS:
Läks ega anna vastust.
BERNARDO:
Mis nüüd, Horatio? Sa värised?
Näost kahvatu! Ons see veel meelepete?
Mis kostad nüüd?
HORATIO:
Teab jumal, ma ei usuks, kui mu silmad
nii selgelt seda tõeks ei tunnistaks.
MARCELLUS:
Eks olnud kuningaga ühte nägu?
HORATIO:
Just nagu sina iseendaga …
Seesama soomusrüü tal oli seljas,
kui võitles ta auahne Norra vastu;
nii kortsutas ta kulmu kord, kui peksis
jääl regedega sõitvaid poolakaid.
MARCELLUS:
Kaks korda varem ta sel surnud tunnil
meist vahil möödus sõjamehesammul.
HORATIO:
Mis sellest mõelda eriti, ei tea ma,
kuid üldse kaldun arvama, et tõotab
see rasket katsumist me riigile10.
MARCELLUS:
Nüüd istugem. Ning ütelgu, kes teab,
misjaoks see karm ja valvas vahitöö
kõik ööd meil kurnab riigi alamaid?
Miks päeval valatakse kahureid
ning kaubeldakse võõrsilt sõjatarbeid?
Miks pressib laevameistreid kibe sundus,
et pühapäevalgi neil pole vahet?
Mis on küll ees, et higist nõrguv rutt
nii päevale töökaaslaseks teeb öö?
Kes mulle seletab?
HORATIO:
Võin seda öelda.
Nii kuuldus käib: me kadund kuninga,
kes äsja ilmutas end meile, kutsus
kord, nagu teate, Norra Fortinbras
auahne kadeduse tõukel välja
jõuproovile. Me vapper Hamlet – nii
see tuntud pool maailmast teda hindas –
lõi tolle maha. Leppe põhjal, mida
küll õigus tagas, küll turniiripruuk11,
too kaotas ühes eluga kõik maad,
mis oli vallutanud, võitjale.
Selsamal kombel meie kuningas
ka oli pandiks määrand võrdselt suure
maaosa, et kui võitnuks Fortinbras,
see läinuks talle, nagu tema jagu
just sama leppe tingimuste põhjal
sai Hamletile. Nüüd noor Fortinbras,
täis klaarimata tuhinat ja tuld,
on kraapind kokku Norra ääremailt
peatoiduse ja päevapalga eest
röövjõugu söakaid mehi ettevõtteks,
mis nõuab julget meelt: see pole muud –
ja seda mõistab hästi meie riik –
kui võtta tagasi väevõimuga
ja sundi tarvitades meilt need maad,
mis tema isa kaotas. Selles, arvan,
peapõhjus ongi, miks me valmistume,
miks peame vahti; see just tingibki
nii tulijalgset rähklust meie maal.
BERNARDO:
Vist küll: eks sellepärast sarnanegi
see endeline kuju, mis meil vahil
käib soomusrüüs, nii kadund kuningaga,
kes on ja oli sõja põhjuseks.
HORATIO:
See on me vaimusilmas tüütu kübe …
Kuid Rooma palmirikkail hiilgepäevil,
just võimsa Juliuse huku eel,
jäid hauad tühjaks, surilinas kooljad
kesk Rooma linna tänitades uitsid.
Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,
mis ikka ette kuulutavad saatust
ja käivad läheneva häda eel,
on ilmutanud taevas kui ka maa
siin paigus meie suguvendadele:
küll tulisabatähti, verikastet,
küll päikseplekke; niiske taevakeha12,
mis mõjutab Neptunuse suurt riiki,
kui viimselpäeval põdes varjutust.
Vaim ilmub uuesti.
Kuid tasa, näe, ta tuleb uuesti!
Pean kinni ta, kui see ka tapab mind13!
(Ajab käed laiali.) Pea, viirastus!
Kui sul on hääl ja voli rääkida,
siis kõnele!
Kui mingi asi õigeks seada on,
mis sulle rahu tooks14 ja mulle au,
siis kõnele!
Kui tead sa riiki ähvardavat saatust15,
mis etteteatuna on välditav,
oo, kõnele!
Või kui maa rüppe eluajal peitnud
sa oled vägivaldselt saadud aarde,
mis, räägitakse, sundivat teid, vaime,
veel tihti pärast surma hulkuma (kukk kireb),
siis ütle … Pea! – Pea kinni ta, Marcellus!
MARCELLUS:
Kas äigan talle hellebardiga?
HORATIO:
Löö, kui ei peatu ta!
BERNARDO:
Näe, siin!
HORATIO:
Näe, siin!
Vaim kaob.
MARCELLUS:
Ta kaduski! Me teeme liiga talle,
kes on nii kuninglik, kui näitame
ta vastu üles väetit vägivalda,
sest haavamatu on ta nagu õhk
ja kuri pilge on me tühjad hoobid.
BERNARDO:
Ta tahtis kõnelda, kui kukk just laulis.
HORATIO:
Ning siis ta võpatas kui süüdlane,
kes kohtult kutse saab; ma olen kuulnud,
et kui teeb kuke kime, lõikav kõri,
see koidupasun, häält, siis äratab
ta päevajumaluse, kelle käsul,
kas olgu vees või tules, maal või õhus,
kaob oma asupaika iga vaim,
kes ula eksleb; ning eks õigeks seda
siin nähtud asi selgelt tunnista.
MARCELLUS:
Ta hajus ära kuke laulu peale.
Jutt käibki, et kui tuleb aastaaeg,
mil pühitseme Lunastaja sündi,
siis laulvat terve öö see puhtelind.
Ei tohtivat siis vaimud hulkuda,
ei ööd siis haigust, tähed halba too,
ei lumma haldjad, võluda või nõiad,
nii püha ja nii õnnis on see aeg.
HORATIO:
Nii olen kuulnud ka, ja osalt usun.
Kuid vaata, hommik, seljas punav mantel,
käib idas kõrge kingu kastest teed.
Nüüd lõpetagem vaht. Ja minu arust
peaks kõigest, mis me nägime sel ööl,
noor Hamlet16 teada saama; elu nimel –
vaim, kes jäi tummaks meile, vastab talle.
Kas nõustute, et talle teatame,
kuis ajab armastus ja käsib kohus?
MARCELLUS:
Nii tehkem, palun; tean, kuspool meil hõlpus
on teda leida täna hommikul.
Lahkuvad.
1
Helsingöri loss – praegune Kronborgi loss Helsingøri linna lähedal Sundi väina ääres.
2
Elagu kuningas! – Shakespeare’i rahvateatris mängiti avastseeni päevavalgel. Valvurite hõiked ja lavaline liikumine peavad rõhutama öö pilkast pimedust ja nende endi närvilisust. Teose lõpul tapetava kuninga eladalaskmises peitub dramaatiline iroonia.
3
Ja südant närib tusk. – Francisco ei selgita põhjust; ta sõnad aitavad kaasa avastseeni õhkkonna loomisel.
4
Me maa truud pojad. – Horatio kui humanist on ühtlasi kujuneva rahvusriigi patrioot.
5
Taanlase vasallid. – „Taanlase” ja vahel ka „Taani” all mõeldakse Taani kuningat.
6
Üks osa temast. – Teine osa olevat külmavõetud. Horatio naljatlev vastus peab kontrasteerima teiste vahtide erutusega: tema üksi ei usu vaimudesse.
7
Horatio. – Teine kvartväljaanne omistab need sõnad Horatiole, XIX sajandi kanooniline tekst aga Marcellusele.
8
Ja räägiks temaga. – Horatio kaasatoomine on ettevaatusabinõu. Et vaimu manada ja kahjutuks teha, pidi tundma ladina keelt; seega võisid ainult haritlased vaimudega kartmatult kõnelda.
9
Ta ootab kõnetlust. – Arvati, et vaimud ei saa ise kõnet alustada, vaid peavad ära ootama, kuni neid kõnetletakse.
10
Tõotab see ränka katsumist me riigile. – Kui patrioot seob Horatio salapärase sündmuse otsekohe oma rahva saatusega.
11
Turniiripruuk. – Algupärand kõneleb heraldikast; Inglismaal korraldas turniire lordmarssal kui heeroldite kolleegiumi ülem.
12
Niiske taevakeha – kuu, millest olenevad merelooded; temast arvati olenevat ka vee aurumine ja sademed.
13
Pean kinni ta, kui see ka tapab mind! – Vaimule ettesattumisest arvati, et sellel võivad olla hukatuslikud tagajärjed.
14
Kui mingi asi õigeks seada on, mis sulle rahu tooks. – Ebausklikud arvasid, et vaimudele ei anna rahu mingi asja poolelijätmine; kui mõni inimene asja lõpule viib, lakkab vaim rändamast.
15
Kui tead sa riiki ähvardavat saatust. – Horatio ilmutab jällegi muret riigi saatuse pärast.
16
Noor Hamlet. – Hamletit nimetatakse nooreks, sest vana Hamleti kuju on meestel alles silmade ees.
