Читать книгу Hamlet - Уильям Шекспир - Страница 4

Ehk Hamleti, me kalli venna surm

küll värskelt meeles on ning oleks sünnis,

et süda kannaks leina ja me riik

üksmeelses valus palet kortsutaks,

sai mõistus niivõrd jagu loomusest,

et, mõistlikult me venna pärast kurvad,

ühtaegu peame meeles endidki.

Seepärast senise me õe ja nüüd

me kuninganna, kes on pärijaks

ses vapras riigis leseõigust mööda,

nii-öelda rõõmuga, mis murtud on,

õnn ühes silmas, valupisar teises,

heas tujus matusel ja kurtes pulmas,

vaekausil võrdses kaalus hurm ja härm,

me naiseks võtsime; ei kuulamata

jäänd teie nõukam tarkus, mis ses asjas

meid varmalt toetas – kõige eest aitäh18.

Nüüd edasi. Noor Fortinbras, te teate,

meid alahinnates või arvates,

et kadund kalli venna surma läbi

me riik on lagumas ja liimist lahti,

ning nähes oma ülevõimust und

on usin tüütama meid, nõudes aina,

et andku meie tagasi need maad,

mis võitis õiguspäraselt ta isalt

me ülivapper vend. Niipalju temast.

Nüüd meist ning sellest, miks teid kokku nõuti.

Meil Norramaale saatmiseks siin kiri

on noore Fortinbrase lellele,

kes, nõrk ja põdur, vaevalt kuuldagi

saab vennapoja nõust, et takistaks

ta tolle edaspidist toimimist,

sest varustust ja väge, kõike kogub

too tema alamail! Seks läkitame

teid, hea Cornelius ja Valtemand,

meilt tervitusi viima Norrale.

Ei mingeid teisi volitusi saa

te asjaajamiseks kuningaga,

kui kirja sisust järeldub. Head teed!

Te tõttamises ilmnegu te hool.

Hoolt näitame ses asjas nagu kõiges.

Ei selles meie kahtle; hüvasti!

Ja nüüd, Laertes – mis on sinul uudist?

Sa räägid palvest – mis see on, Laertes?

Kui mõistlik asi, siis ei lähe kaotsi

küll Taani ees su hääl. Mis on, Laertes,

mis palvetagi sulle ma ei pakuks?

Ei ole peagi lähem südamele,

ei käsi suule valmim abiriist,

kui Taani troon on sinu isale.

Mis tahad sa, Laertes19?

Vägev vürst,

te lahket luba naasta Prantsusmaale,

kust meelsasti küll tulin Taanisse

te kroonimisel oma kohust täitma;

kuid, kohus täidetud, pean tunnistama,

mu meel ja mõte taas veab Prantsusmaale

ning ootab teie luba kummargil.

Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?

Mu isand, tüdimata palvetega

ta pikapeale kangutas mult loa,

ta soovi kinnitas mu tõrges pitsat.

Ma palun, andke talle sõiduks luba.

Õnn kaasa siis, Laertes, aeg on sinu,

sa veeda seda hästi, nii kuis ihkad. –

Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg.

Ei paljalt hõimlane, ei päris poeg20.

Mis on see, et sa ikka veel käid pilves?

Ei, kõrgus, kõrben liiga päikse käes21.

Hea Hamlet, heida endalt öine värv22

ja vaata Taanit sõbrasilmaga.

Sa ära otsi langetatud pilgul

vaid üha põrmust oma üllast isa.

Tead küll, et elav kõik on surelik

ja maise pärib ikka igavik.

Jah, nii see käib.

Kui nii see ikka käib,

miks iseäralik see sulle näib?

Näib, emand? Ei, vaid on. Ei tunne näimist …

Ei ainult tintmust mantel, kallis ema,

ei kombe järgi tume, ülev rüü,

ei ohkepuhanguteks hoitud hingus,

ei mitte voolsad voodsad jõed mu silmis,

ei masenduseilme minu palgeil

koos leina iga kuju, näo ja moega

mind õigelt kujuta. Need tõesti näivad,

sest neid võib inimene näidelda;

mis minus on, käib üle näitlusest –

too teab vaid leina rüüst ja ehetest.

On kiiduväärt ja kena sinust, Hamlet,

et leinalõivu maksad isale.

Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,

see oma isa. Mahajääjalt nõuab

ta lapsekohus teatud aja vältel

küll kurtmist haua ees; kuid kramplikult

ses leinas püsida ei ole muud

kui patumeelne jonn: nii mees ei leina.

See näitab tahtmist taevast uhmata,

suurt hingenõrkust, kärsimatut meelt

ning lapsikut ja harimata mõistust.

Kui teame, et see on nii tavaline

kui lihtsaim asi, mida tajub meel,

miks võtta pahutsevas tõrksuses

siis seda nõnda südamesse? Häbi!

On patt see taeva ees, patt kadunu,

patt loomu vastu, pentsik mõistusele,

mil vanemate surm on harjund aineks,

sest esimesest koolnust peale hüüab

ta selleni, kes suri täna, ikka:

„Nii olema see peab!” Sa heida maha

see ilmaaegne lein ja mõtle meist

kui oma isast; võtku teada ilm,

et meie troonile sa oled lähim23:

ei kingi vähem üllast armastust

kui õrnim isa oma pojale

ma sinule … Mis puutub sinu nõusse

taas minna Wittenbergi õppima,

see risti vastu käib me soovile24,

sind palume ja vannutame jääda

me silma trööstida ja hoida siia,

me peamine õukondlane ja poeg.

Kurt ära ole ema palvetele,

jää meile, Hamlet, jäta Wittenberg.

Ma püüan teie sõna kuulda, emand.

Jah, see on õiglane ja armas vastus!

Kui meie ole Taanis. – Tule, naine.

See lahke, sunduseta nõustumine

teeb soojaks südame; ja selle auks,

kui Taani täna rõõmsalt tervist joob25,

suur kahur teatagu sest pilvedele,

et kroonikandja sõõmust kaiguks taevas

maapealse kõue kaja! Lähme nüüd.

Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha

ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!

Kui poleks keeland Looja käsulaud

vaid endatapmist! … Jumal, jumal küll!

Kui tüütu, läila, tuim ja tühine

näib mulle kogu selle ilma viis!

Ptüi, ptüi küll seda rohimata aeda,

kus seemet kasvatab vaid vohav rämps,

mis võimust võtnud on. Et nii võis minna!

Kaks kuud vaid surnud – pole kahtegi –

nii üllas kuningas, Hyperion

saatürist venna kõrval26, ema vastu

nii õrn, et taeva tuulel keelas palet

tal riivata liig karmilt! Maa ja taevas!

Kas meenutama pean? … Ja kuidas ema

ta küljes rippus! Nagu oleks isu

tal süües kasvanud … Kuid siis, kuu jooksul …

Ei taha mõelda – nõrkus, oled naine! …

Napp kuu vaid … Veel ei olnud kulunud

need kingad, milles vaese isa keha

ta saatis, pisarais kui Niobe27 …

Ent tema, tema just – oh jumal küll,

ka loom, kel pole aru ega oidu,

peaks leina kauem! – lellega läks paari,

mu isa vennaga, kes sarnane

mu kadund isaga ei ole rohkem

kui mina Herkulesega. Kuu jooksul,

kui püsis pettepisarate sool

ta hõõrdund silme punetuses veel,

ta juba kihlus … Oo, jälk rutt! Kui kärmelt

ta lipsas verepilastuse sängi28!

Ei tule sellest head, ei võigi tulla;

kuid lõhke, süda, suu pean hoidma lukus.

Prints, soovin tervist teie kõrgusele!

Ma rõõmustan, et näen teid tervena …

Horatio – kui ma veel tunnen ennast!

Jah, prints, ja ikka teie vaene teener.

Hea sõber – nii sul muudan selle nime.

Mis ajas Wittenbergist sind, Horatio? –

Marcellus!

Mu aulik prints!

Suur rõõm on näha teidki. –

Tere õhtust! –

Kuid mis sind ikka ajas Wittenbergist?

Vaid laisklemisetuju, kallis prints.

Ei ütleks seda ka su vaenlane;

nii ära püüa sundida mu kõrvu

sind uskuma, kui iseenda vastu

sa tunnistad. Tean, et sa pole laisk.

Mis tõi su Helsingöri? Õpetame

sind jooma, enne kui sa lahkud siit.

Ma tulin, prints, te isa matusele.