Читать книгу Pessimismi põhjendus - Uku Masing - Страница 10

Olgugi, et ma algan ühe teoloogi, võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm terves omas ulatuses on pessimismi põhjustajaks. Pessimism on praegusel ajal halvas kuulsuses, mitte üksi meil, vaid ka mujal, nii nimetab B. Dörries (Der Glaube an die Welt 29) teda otsekohe uskmatuseks. Ja samuti ka siinses viisakas ja harit seltskonnas, sest ta ei edenda seitsmesaja aastase orjapõlve võitmist majandusliku tõusuga, teda nimetatakse jõuetuseks, tahtevaesuseks ja aatelageduseks. Kuigi siunatus nähakse omi vigu, sageligi ei neid tunnistata endile, vaid neile ära neetud pessimistele, kes sugugi neid eitama ei hakka, vaid küsivad ainult, mis mõte sellel kõigel ja, mis otstarve demagoogial.

Pro domo mea ma pean ütlema, et mina isiklikult ei vihka midagi sellest, vaid ta on mulle naeruväärne ja rumal, kõik see, millest kõnelen. Ja siis, täiuslikkust on oodata asjatu, samuti vastuvaidlematult fundeeritust ja selget süstemaatikat, on ainult impressioonid, tsitaadid ei ole mitte tarkuse näitamiseks, vaid selleks, et näidata, et pessimism pole nii võõras nähe, kui arvatakse.

Esmalt siis, mis ma umbes mõtlen pessimismi all, sest täpset definitsiooni ma ei katsugi anda, sest ma ei usu ühegi sellase täpsusse. Esmalt negatiivselt: mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu (Schopenhauer), mitte inimest, kel pole elus või naistega (see teeb välja peaaegu sama) hästi “vedand” ja, kes talitab nagu rebane viinamarjadega, mitte inimest, kes leiab, et maailm ei oska hinnata tema suuri mõtteid või üpris sügavaid tundeid, mitte neid, kelle pessimism on blaseerumine. Vaid pessimist on see, kes ei leia rahuldust inimese ja maailma kahenäosuses, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga, ta on samasugune elajas kui teised inimesed, võib olla, ainult vähe peenetundelikum, aga ta ei taha olla elajas — ja sellepärast ta elab alalises kriisis nende kahe vahel, ta tunneb, et ta on kahes köie otsas, mis ühel blokil, kui ta ühes edasi läheb, siis kisub teine tagasi. Ja ta ei saa midagi selle vastu, tunneb end jõuetuna. Richerti sõnadega (Schopenhauer 113): “Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.” Moodsas religioonis ei tohi aga patust olla juttu, sellepärast on moodne religioon ka pessimismi vaenlane ja ta ise on unerohuks ja õigustajaks kõigile mõttetuile tegudelle, ainult teise sildi all kui maailm.

Pessimismi tingiv hingeline seisukord esineb eriti sel ajal, kus elaja lapsest saab elajas — puberteedi ajal. Muidugi esineb ta meeste juures selgemalt ja teravamalt kui naiste juures, kellede elus psüühiline murdumine vaevalt on selge murdumine. Sellest väljudes hinnatakse ka pessimismi kui puberteediaegist nähet, mida arvatakse suutvat välja juurida kui rumalust, kõneldes noorustulest, hiilgavaist silmist, vabadusest, õnnest, ilusaist mõtteist, töötahtest, lootustest, ootustest, ilusaist tundeist ja kõrgeist aateist, see on lobisedes neile igasugust mõttetust ja lollusi. Või ignoreeritakse see täiesti, sest ta on ju lastehaigus nagu tavalikult arvatakse, aga selle loogika järgi on ka Hiiob, Koheleth, palju vana kiriku isi, Schopenhauer ja Hartmann lastehaiguses, — pessimismis. Ma saan sellest väga hästi aru, sest maailmale on kuju annud vanad ja nad ei suuda seda välja kannatada, et nende eksisteerimisõiguse nende lapsed heidavad vaekausile ja seda, mis nad teind, peavad tühiseks ja mõttetuks; siin on aga osa ka pahal südametunnistusel, kes tunneb küll, et need noored põlgavad pettusi, aga ometi tahab need armsad asjakesed alles hoida.

Kuid see on jällegi kindel, et noor elab oma elu intensiivsemalt, tunneb enam, mõtleb enam kui ta kuuekümneaastane noomija, — ta seisab elule lähemal, sest ta näeb kõiki, mitte ainult seda, mis on harjutud nägema. Ja ma võtaksin siia veel ühe Evelyn Underhilli^[2] lause (Mystik), olgugi, et ta on naine, on ta kirjutanud ühe väga mõistliku lause, võibolla kõige targema, mis naine maailma algusest saati üldse on mõelnud, — n o o r t e n a v ä h e m a l t k o r r a o n k õ i k i n i m e s e d o l n u d a r m u n u d t õ t t e. Aga kui nad näevad, et nad teda ei saavuta — siis saavad õnnetutest armastajatest peagi õnnelikud armastajad. Muidugi on nad siis juba unustanud oma esimese armumisobjekti — tõe. See on alatiseks aga absoluutne ja igavene, s.t. väljaspool elu, väljaspool maailma (Spengler II 15) ajatu ja ruumitu (II 331).^[3] Tõde ei ole mitte tõsiasjad ja tõest saab lahti sellega, et talle anda nimetus (K. Barth: Die Auferstehung der Toten 85): nii tehakse ka pessimismiga, sest pessimismi tagapõhi on t õ d e .

Tõe asemel astuvad saavutatavad objektid üks kõik millised ja tõe olemasolugi ei usuta enam. Muidugi on siis rumalad ja naiivid need, kes seda usuvad. Kuid ka sellasel tavalikul inimesel pole hää elada: tal on kolmesuguseid hädasid, millede juhtumise puhul talle jälle tuleb meelde tõde — hädad, mis tulevad iseendast, hädad, mida teevad väljaspool seisvad inimesed ja hädad, mis toob loodus endaga. Need on alaliseks ületamatud, aga nendest ka püütakse saada sellega üle, et neid tunda ei taheta, et neid ei tunta teravalt, või lepitakse selle näruse olukorraga ja katsutakse veel omale saada, niipalju kui võimalik, kasu teiste hädadest, et unustada oma hädad, seda ma nimetan animaalseks egoismiks. Aga hädade puhul, mis tulevad endale, ei leita muud teed, kui mõelda jälle tõele, tihtipääle otsitakse abi Jumalaltki, kuigi inimene selle ammu unustand, mis on palve.

Hädad elus on kaotamatud, sest inimeses seisab häda algpõhjus. Seda tunnistab viimaks ka Freud oma Das Unbehagen in der Kultur’is. Ta näeb häda põhjusena võitlust eros’e ja surma- ja hävitamistungi vahel (l. c. 97). Nii et häda, mis inimene toob, võib kaduda alles inimesega. Aga ka teine tee näib võimalik, et inimene kaotab endas hädatunde, kuid ega seegi pole täielikult võimalik.

Freud näeb selles raamatus suurema hädapõhjustajana agressioonitungi (l. c. 76 ss.), mille enda vastu juhtimine toob Freudi arvates kaasa südametunnistuse, süütunde ja ülimina (l. c. 108 ss.) — kõik väga mittemeeldivad asjad. Ja ühe inimese agressioonitung saab teisele koormavaks ja raskendab tal selle saavutamise, mis iga inimene tahab saada elades: kõige kõrgemat ja kõige kestvamat õnne (l. c. 23). Freud ei küsi mitte, mis telos on elul, milleks ta on, vaid ainult seda, mis elus tehakse — ta usub selle küsimuse olevat küllaldase ja teine jäägu kuhu tahes. Freudil võib olla inimese seisundilt ju õigus, aga kui me võtame looduse kui terviku ja seda juhtiva intentsiooni, siis ei või see olla kuidagi õnn — sest siis oleksid kõik õnnelikud. Kuid terves looduses maksvat või maksab energia jäävuse seadus, kuigi selle seaduse jäädavuse üle võib kahelda. See on elule ülekantud: elu kvantum peab olema jäädav, mingi hinna eest ei tohi midagi elavat hukkuda ilma jätmata uut elavat. Inimlikus keeles öeldud: elu otstarve on elu, soo edasiandmine.

Ma tean, et sellest kõnelemine praeguseil päevil toob ebamoraalse inimese kuulsuse, aga seksuaalsel alal kompetentne olemine toob inimesele vürstlikke sissetulekuid ja seda peavad ainult “vanad rumalad” ebamoraalseks. Teha võib, aga Jumala pärast — mitte kõnelda!

Muidugi ei ole see veel elu mõte, nagu seda võetakse filosoofilisis arutlusis, sest sääl ei piirduta sellega, mis on nähtav ja kättesaadav, kuid vastuse küsimusele võib siin anda ainult religioon.

Elu edasiandmise kui akti on teind loodus kõige õnnelikumaks silmapilguks inimese elus, aga võttes talt selle juures vähemal või suuremal määral teadvuse. Nii on lõbu ainult võrk, millega püütakse, millega püütakse saada soovitud otstarve. Ja võib olla, siit on võimalik üldistada, et kõik, mis inimesele teeb lõbu, on n.-ö. sissevedamiseks. Augustinus tahtis seda akti näha aga umbes samasena kui käeliigutust, mis iial ei ole seot mingi lõbuga. Kuid ma usun, kui see oleks võimalik, siis ei oleks peagi enam ühtki inimest maapääl, see on muidugi arvamine, sest olematu kohta ei saa keegi midagi väita. — Inimene kaotab oma teadvuse ja saab selle asemel lõbu ja ka siin on maitseasi, kumba inimene eelistab. Kui aga peab loobuma teadvusest, siis näitab see, et teadvus on midagi, mis ei ole oluline inimese elus, kui ta saab täielikult elajaks.

Loodus on ühendand kõigi eelvalmistusena ka armastuse. Tavalikult leitakse, et elu ei oleks midagi väärt ilma armastuseta ja samuti, et inimene, kes pole armastand oma elu kestel, on kindlasti anormaalne. Kuid öelda, misasi on armastus — kas seda keegi oskab, see sõna on nii ära kulund, et ta võib olla sümboolseks märgiks ka igale lollusele ja sellepärast on mul sama kerge väita: elu on vääritu sellepärast, et tas on armastus. Ka siin pole ju öeldud, mis on armastus — nn. printsiibid on ikka defineerimatud.

Ma ei eita, et see, mis armastuse all tavalikult mõeldakse, võib alguses olla südamlik, võib olla kena ja ilus inimeste endi ja teiste arvates. Aga ainult niikaua, kui sellest midagi ei räägita, sest kõnelemisega objektiveeritakse midagi, samuti ka mingi tegevusega. Ja nagu Strindberg ütleb, ei tohi puudutada liblika tiibu, siis ta lendab kas minema või sureb pikkamisi. Sellepärast on see kõik vaid niikaua ilus, kui inimene kõigub veel teadmise ja mitteteadmise vahel, tunneb oma rippuvust teisest, kes ta elu täidab. Siis see on sümbol mingist suuremast. — Aga niisugune asi kestab tavalikult väga vähe aega, sest sõnadest ja tegudest ei pääse inimene. Ja siis tuleb kaasa süütunne, tuleb kaasa häbi. Ja miks? Psühhoanalüütika annaks sellele vastuse, mis ei ole vastus ja ma usun, et Richert on õieti öelnud (Schopenhauer 82): “Miks nii salaja, ettevaatlikult ja vargsi? Sest armastajad on äraandjad, kes salaja püüavad teha igaveseks häda, mis muidu lõpeks peatselt. Inimsugu edasi kanda tähendab edasi kanda viletsust ja surma. See on häbi sügavam põhjus. Lõbu on patt, ta tulemus surm.” Ma usun, meile kellelegi pole olnud tundmatu, et on naeruväärne, piinlik ja häbi näha paare, kelledel ka on olla piinlik maailmas. Ja nende piinlikkuse põhjuseks on langemine endiselt dialektiliselt säravast julgest sfäärist sinna, kust enam ei vii edasi rohkem teid kui üks. Ja meil on piinlik, sest oleme näind midagi mõttetumat ja rumalamat. Naeratame enam või vähem pilklikult ja arvame siis, et ongi kõik korras.

Aga miks tuleb langus sellest, mida taevalikult hiljem igatsetakse tagasi? See on päris lihtne öelda — loodus ei saavuta selle staadiumiga veel mitte seda, mis ta tahab ja tarvitab seda ainult inimeste lähendamiseks. Ta tarvitab kõike, mis ainult võimalik kokku kraapida, et inimesele meele tuletada, et ta on seksuaalne olend, et ta kohus on anda edasi elu. Selle assotsiatsioonide määratuse on ju leidnud psühhoanalüütika. Ja Mika Waltari ütleb: “Elu ei tohi hävida mingil kombel, seda peab säilitama, maksku, mis maksab ning Jumal halastagu meile hinna pärast, mis me oleme selle eest maksnud. Iga hetk uinub see meie alateadvuses, et tungida esile mingi tillukese idee assotsiatsiooni tõttu ning teha meid elajateks.” Inimene ei tahagi sellele mõelda, aga ta leiab, et ta ometigi mõtleb sellele kõige kiuste, mis ta ette võtab. Seisab raskemana kui painaja ja nõuab, et inimesel jääksid lapsed — oleksid järeltulijad. Nii seisab siis homo sapiens(omoh), loom keset loomi, sest sea elu otstarve on sama kui inimesel ja eeslil niisamuti: sünd, sigitus, suremine. Inimesed ei taha, et neile kõneldakse, et nad on elajad, aga elajad olla nad tahavad. See on pühaduse teotaja ja viisaka seltskonna haavaja, kes julgeb inimest nimetada ja pidada kahejalgseks tõpraks. Sellele öeldakse tavalikult, nii nagu väikesed lapsed teevad, eks sa ise ole tõbras, mina küll ei ole, sest, kes teise kohta arvab, ise on. See ütleja ei vaidlegi selle vastu, et ta on tõbras, ainult ta ei taha midagi isiklikku, vaid igale isikule maksvat öelda. See on raske tunda, et sea ja inimese vahel on oluliselt vähem vahe kui sea ja konna vahel. See on piin, millest suuremat ma ei tea.

Aga mitte üksi see, et inimene tunneb, et tema seksuaalsus teda lähendab ja teeb elajaks, vaid veel raskem on see, et kõik, mis inimesed üldse on teind, on tingitud sellest ebajumalast, mida nimetada ei tohi, kas positiivselt või negatiivselt. Kultuur kõigi oma nähetega on meeste töö ju tegelikult, naised on ikka olnud teatud viisi vaenulikud kultuurile (Freud l. c. 69). Kuid see on siiski tingitud sellest, et naised üldse on olemas, kui neid poleks olnud, siis poleks olnud ka kultuuri. Alguses naine valis endale mehe, kes oli tugev, aga tugevuse ületas peagi tarkus kõigis oma avaldumisvormes (osavus, kavalus jt.). Ja kui naine nägi, et tark mees maksab enam kui tugev, siis ta valis targa. Ja siis algas selle tarkuse süvendamine ja sellest kasvas kultuur. Oskus seksuaalsel alal kanti üle muudele aladele. — Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride saavutusist, siis oleks kadund ta otstarv ja teda ei oleks enam. Sest võim on maailmas naiste käes, mehed on ainult nende orjad, kui naised oskavad ja tahavad olla naised. Ja seda häda ei paranda miski asi, sellest ei näe üle miski optimism, et inimene orjab oma tunge ja neist päämiselt seksuaalsust.

Terve kultuur on püüdnud seda tungi tahaplaanile suruda, sest kunagi on olnud see viiv, kus sellane rippuvus tundus inimesele häbistav, mehele muidugi. On püütud seda peenendada, õilistada ja inimsustada — aga see on olnud ja jääb asjatuks vaevaks, kasutuks tööks, sest rippuvus jääb alles, ta ainult ei tohi inimesel olla nii suurena teadvuses, ta varjatakse ja peidetakse, aga ta valitseb nagu varemaltki.

Ja ikka maksab see, et ori ostab oma isanda lahkuse. Mees ootab naiselt ta alistuvuse, ükskõik mis kujul. Ibseni “Armastuse komöödias” saab indiaanlaste misjonärist usuõpetaja kusagil puupääde koolis. Mees võib seista baasil juba, kust ta saaks elavana igavikku ja siis tuleb naine ja sunnib ta põlvile, nagu Spengler ütleb (II 405). Sinna ei ole midagi teha, sest selles ei ole süüdi ei naine ega mees, vaid nende mõlemi olemus. Häda on siin teravam, kui sõnadega öelda saab. Et mehele kunagi ei tuleks teadvusse, et tema on õieti ori, mitte naine, kelle üle ta end arvab valitsevat, siis on tehtud naine passiivsemaks, nagu kaliif, kelle ülesanne seisis troonil istumises.

Naised tavalikult leiavad, et mehel pole monogaamilist joont. See on päris õige, sest härg ei ole ka monogaamiline. Suurem osa mehi, kes on selle ära neetud tungi valitsuse all, on vähem või enam sarnased Joonasele Arthur Roose “Võhrupesas”.^[4] Kõigile on tähtis neist naised ja hästi tähtis kõht. Aga see on juba nõnda seatud ja sinna ei ole teha midagi, et inimene on elajas. Kuid naistega pole lugu sugugi parem, nende teadvus on juba piiratum kui meestel ja tähtis neile on ainult, et mees suudaks neid toita ja lapsi ja rahuldada muid nõudeid. Kes see mees on, kas neid on mitu või üks, see on ka naisele ükskõik. Aga see on ka elajatele ükskõik.

Ja see piinlemine hakkab juba väikese lapsena. Poisid demonstreerivad oma jõudu ja tarkust tüdrukute ees ja kolmeaastane tüdruk on juba olemuselt sama, mis ta hiljem on — edev ja salakavalalt meelitav. Ja mõlemaid pooli kasvatatakse kavakindlalt, nad ei kasva ainult ise. Tüdruk teeb siin muidugi suuremaid edusamme, sest tema elusisu on lõpuks saada emaks ja selleks on vaja igasuguseid oskusi. Mehel on selle kõrval ka midagi muud teha ja nii on naine võrgutaja, mitte mees. Armastuse märgiks võib ju naine mehelt nõuda, et ta jätaks terve oma senise töö, kui see naisele ei tundu küllalt vastav nõuetavale. Mees on naise ori ja mitte pää! Naine arvab muidugi ümberpöördult ja temal ka on õigus kindlasti. Nii seisab valitsev ikka nende kahe vahel.

Ja nüüd oletame, et üks mees ja naine on abiellund! Meie ajal on abielu monogaamiline — kompromiss-seisukord mehe ja naise nõuete vahel. Ja ta otstarv on lastekasvatus. Abielu on garantia sellele, et laps kasvatatakse kuni ta jõuab elada. Kuna inimeselapse kasvatamine võtab kaua aega, siis on monogaamia loomulikuim nähe vaeste juures, rikaste juures ta pole seda kunagi olnud. Ja kui abielu otstarv on lapsed — siis ta on hädade ja õnnetuste vabrik en gros või en detail. Ka kristlik abielu, sest Stockholmi konverents leiab, et kristliku abielu otstarv olevat lapsed. Aga seda on ka fetiði kummardajate abielud, aga ka tuide ja eeslite. Kas need abielud on kristlikud? Võib olla, et on sellaseid pimedaid, kes seda usuvad. Ma aga usun, et Dibeliusel^[5] on õigus: “Lapsed tähendavad kodanlikkust ja juurdumist maailma (Gesch. u. übergesch. Rel. im Christentum 23).” Ka selleski võib näha mõni kristlust.

Vaatame esmalt üldiselt. Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest maailmast tulnud võõras inimene, aga lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval kohta ja kui naised ei oleks nii laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased ja sipelgad. Nende juures võib näha, kui otstarvetu on õieti mees, et neid sünnib ainult sellepärast niipalju, et valik oleks võimalik. Võibolla oleks inimestegi juures parem, kui mehi oleks kolmkümmend korda vähem. Aga ma usun, siis kõik mehed oleksid tülgastunud oma otstarvest ja ühel hääl päeval nad pooksid endid üles ritta. — Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu lapsi: Mooramees on oma töö teind, Mooramees võib minna — otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja, “laste isa” ja muud otstarvet tal ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada ta polügaamilist algupära, tuleb teda vastavalt treneerida.

Öeldakse: lapsed olevat armastuse side, abielupäikesed ja Jumala and. Kuid seda, mida on vaja siduda, ei ole enam olemas — abielupäikene toob tavalikult esimesed pilved ja nad on Jumala nuhtluseks patu pärast, mis on tehtud. Iga isa vihkab oma lapsi enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste pärast ta peab nägema vaevu, peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud. Tema ei ole enam miskit viisi vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks saavad lapsed, seda enam nad nõuavad ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks sammast, millede vahe suureneb laste arvuga. — See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline haripunkt inimese elus, kes teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks. Ei, see on koht, kus inimene on kõige suuremas ulatuses ainult elajas. — Ma ei nimeta siin igasuguseid muid hädasid, mis toob kaasa seksuaalsusele rajatud abielu inimesile, neid on niipalju ju, et neid keegi ei jõua oma elu kestel loetella, õnnelikud viivud on ainult sissevedamiseks.

Ja nüüd selle kõrvale nõuded, mis võivad ainult vihastada. Der Regel nach ist es die einfache sichere Pflicht eines jeden gesunden (kas on ühtki tervet inimest?) in die Ehe zu treten (pattu teha!)… Und es ist unrecht es zu unterlassen (muidugi igaüks vabandab kurja, mis ta teind). Jeder einzelne ist mitverantwortlich für die Zukunft seines Volkes. Es kann sich durchaus nicht darumhandeln, wobei man besser steht und wie man bequemer durchs Leben kommt.^[6] (Selles ei seisa küsimus, vaid selles, kuidas teistele kõige vähem häda teha.) Es ist eine Frage die eine recht niedrige Lebensauffassung verrät. Die Frage kann nur lauten, was man zu tun hat um seines Lebens Aufgabe (kurja teha!) zu erfüllen. (Dörries 184). Hää küll, — siis inimese elu ülesanne on iseendalle muretseda kannatusi, siis on optimistide Jumal kõige koledam kõigist. Ja kus nõuab Uus Testament, et iga inimese kohus on iseend piinata ja teisi veel enam?

Sest lastekasvatamine ei ole piinaks mitte üksi vanemaile, vaid lastele endile on nende elu algusest saadik vaid piin. Igakord, kui on saanud laps, on laulev kell jälle üles keeratud, et ta kordaks oma lugemata arv korratud labast viisi, noot noodilt, takt taktilt. Ta tulemine siia ilma on juba piin, lapsele samuti kui emale, aga inimesi on, kes ihaldavad piinu ühelt poolt ja teisal neid kuidagi ei taha. Vanemad ei mõista kunagi last, neil ei ole ta jaoks aega ja kui neil on aega, siis on laps neile narrimisobjekt. Kõik lapse katsed midagi teha tunnistatakse ebaõnnestunuiks ja öeldakse talle seda otsekoheselt, oma kaasvanustele ei julgeta seda, tema toimingud on mäng, vanal aga töö. Ja vahe on ometigi vaid see, et laps ei saa palka ja vana saab. Kuid palk on alati töö hinnang! Vanemad tarvitavad last oma agressioonitungile objektiks ja neil on õigus vihata last, teda peksa ja teisitigi karistada, sest ta on lõhkund nende elu, teind nad oma sulasteks. Aga nad peaksid end ka süüdi tundma lapse ees, sest tihtigi on laps kehaliselt või vaimselt juba sündides enam või vähem kretiin. Ja see ei ole mitte lapse süü, et ta on sündinud halvana ja kurjana, vaid vanemate. Kristlikud vanemad peaksid ju ometi teadma, et see nende s ü ü on, et laps on kuri ja halb. Aga seda ei taha keegi teada ja tavalik on see lugu, et kuri karistab kurja sama kurja pärast tihtigi, mis ta ise teeb. Ja need, kes jaatavad pärivust, peaksid teadma sama. Kuid inimestel ei ole südametunnistust. Ja selle sumbutamiseks mõeldakse veel igasuguseid abinõusid, mis oma tarkuse pärast esialgu läbinägematud. Lapsed ei tohi kunagi pärida vanemate käest, mis otstarveks nad on maailmas, sest sellega oleks puudutatud vanemate südametunnistus, sellase küsimuse eest saab laps peksa. Ja siin on ometi lapse hääl Jumala hääl, mis küsib: mispärast tegite teie pattu? Kristliku kasvatuse saanud lapsed õpivad, õnneks vanaduses, kus nad veel ei taipa, et nemad peavad kandma vanemate patte ja kui nad seda korra taipavad ja näevad. Mis siis? Kuid kindel on, et see ei ole kristlik omi patte laduda teisele inimesele, kes selle vastu suu julgeb lahti teha, ei ole kristlane. Ainult vaevaga vabandada ta end võib, aga ta süü jääb. Ja imelikku viisi palutakse Jumala lepitust igale patule, mitte aga sellele, et maailma ollakse saatnud olendid — tõbised ühel või teisel kujul. Kuid oma patte panna teisele on kerge. Aga siin see on mõttetu püüd, sest oma patud jäävad, ainult teisele on pandud needsamad.

Targad härrad leiavad, et emaarmastus on suur tunne. Võib olla, et see on inimlik, võib olla, et on lapsele rõõmuks? Kõige päält, see ei ole mingi ärateenimatu arm lapsele teoloogilises mõttes, see on loomulik, et inimene hoolitseb selle eest, kellele ta on niipalju häda ja kurja teind! Ma aga leidsin ammu tagasi ühes ajakirjas lause, et emaarmastus olevat tunne, kus kohtavat loom ja inimene. Ja see on päris õigus, ainult ta esineb inimese juures palju piiratumal kujul kui looma juures. Koer kaitseb oma poegi surmani, hobune jookseb enda surnuks varsa pärast, — ema teeb seda laste pärast harva. Nii siis see on täitsa elajalik tunne, mitte midagi kõrget ega inimlikku! Ja Karl König (Das Schicksal 59) ütleb, et inimese patt seisab selles, et ta on seda kultiveerind, seda kõrgeks pidand ja hinnand, mis teda ühendab elajaga. Tehke ise süllogismist järeldus! Ja veel enam: emaarmastus on tunne, mis sageli risti vastu käib igale eetikale. Sest ka elukutselise mõrtsuka ema armastab oma last! Ja mina ei saa aru, miks eetikud on sellasele tundele üldse koha annud eetikas, sest sellega võib hävitada iga eetika süsteemi, olgu ta siis religioosne või filosoofiline. — Ja lapsele on selle tunde avaldus tihtigi häbistav, sest talle on sisse kasvatatud ju häbi iga silmatorkava nähte puhul.

Aga aitab sellest! Kuid ma küsin nüüd: Kas on sellel elul, mis seisab elu edasiandmise tähe all, kas on sellel elul, mis niihästi lastele kui vanematele toob palju unetuid öid, tuhkhalle päevi ja väsinuid mõtteid, valu niipalju kui inimene oskab kujutella, puudusi siin ja sääl, haigusi igaveseks arstimatuid, kas on sellel elul mõtet, kas see peab kestma igavesti? Kristus ütles “ei” ja mina ütlen ka “ei”!

Igatahes on üks kindel: kui lapsed taipaksid, milliseks koormaks nad on vanemaile, siis ei elaks neist keegi kümne aastani, kui vanemad teaksid, millise patu nad teevad sünnitades lapsi, siis nad oleksid alati veel suuremais piinus, kui seda on küsides oma laste tulevikku!

Ja lapsekasvatus? Tavaliselt kõrvaldatakse kuri kurjaga — ja see peab olema kristlik. Ja kuidas võib üks patune inimene mõelda, et tema võib kasvatada hää ja korraliku lapse? Mis õigusega karistab ta, sest tema pole sugugi parem. Kasvatusmeetodid on tegelikult samasugused kui tsirkuskunstnikkude loomade treneerimismeetodid. Ja milleks kasvatatakse? Samasugusteks närudeks, kui ollakse ise, sest muu on ju võimatu. Mopsikoer ei saa oma pojast mingi meetodiga lõvi, aga kui väike mops satuks lõvide keskele, siis tast kuidagi saaks lõvi sarnane. Aga inimese juures on see võimatu ja sellepärast ei ole pedagoogikal mingit suuremat väärtust, ta tagab ainult selle, et kasvatust saab kasvataja. Siin on iga pedagoogika surmapunkt ja elupunkt.

Ja viimaks saadetakse inimene ellu, nüüd ta saab oma mängimise eest palka. Ja kui ta silmad lahti on, mitte kinni kleebitud igasuguste halbade õpetustega, siis ta näeb elus asju, mis teda kuidagi ei rõõmusta. Ta näeb ainult ülekohut, ainult inimeste piinamisi, ainult jante siin ja sääl. Neid hädasid: sotsiaalseid, vaimlisi, kõlblisi on nii palju. Ja ta leiab, et kõigi põhjuseks on ikka see nimetamatu ebajumal — seksuaalsus. Ja nüüd ta tunneb inimelu kurba konflikti täielikult — viivul, kus ta alles seisab seksuaalsuse ja selle vastandi kaalumomendil, hiljem läheb ka tema kõige ilma teed, saab elajaks nagu teised.

Ja siis ta näeb: mitte ainult, et ühe surm on teise leib, vaid seda, et siin maailmas, inimeste keskel, iga asi hävitab iseenda. Iga asi, iga nähe vajab olemiseks oma vastandit. Surma ei oleks, kui sünde ei oleks ja ümberpöördult, — kohtuid ei oleks ega juriste, kui inimesed oleksid õiglased, arste ei oleks ja apteeke ei oleks, kui poleks haigeid jne. jne. Ja ometi tahavad kohtud olukorda, kus kõik oleksid õiged, tahavad iseend teha olematuks ja samuti arstid, kelle ideaal ometigi on, et kõik inimesed oleksid terved. Ja mis peab inimene ütlema selle narrimängu kohta? Naerda on valus ja muud ei ole lõpuks teha. Ja ta näeb ka, et tavalik religioossus, kõik moraali nõuded, milledes tänapäev laius hulkades leitakse religiooni oluline osa, ka on samale saatusele määratud. Ja kui ta ei leia moraali asemel religioonist midagi muud, siis tast saab ateist. Kui ta suudab jääda inimeseks, siis ta süütunne kasvab määratuseni, kui ta seda ei suuda, siis ta kaob igavesse tühjusse. Ja tas endas on meeleheit. Ta on elajas nagu kõik muudki, aga ta ei taha olla elajas, vaid inimene, see ideaal, mis vist igaveseks jääb teostamata. Vahel ta usub, et kui ta tahab, siis ta saab välja sellest olukorrast, aga siis tuleb puruksrebiv meeleheide, sest see on võimatu ju, et seast saaks midagi muud, see on naeruväärne, kui siga iriseb ja ei taha olla siga, tema soov on täitumatu ja on nonsenss. Niisugusis piinus kaob ta elu teatud aja, kuid loodus hoolitseb veel siingi sageli selle eest, et ta ei kaotaks ühtki inimest oma võrgust. Ta annab talle religiooni, mille katte all on võimalik teha kõike sama, mis tehakse maailmas, annab talle religiooni, mis ta seob selle eluga. Ja siis jääb vähe neid inimesi, kes ka selle kui endapette lükkavad tagasi ja tahavad religiooni, mis neid lunastaks ja vabaks teeks sellest kurjusest, mis valitseb selles maailmas. Meie päevil aga tapetakse askeedid või võetakse neilt teisiti eluvõimalused, mida nad ei tahagi hinnata, sest sellane virisemine rikub noorsugu ja viib ära inimese huvid sellest viletsuse maailmast — uki-yoye’st.^[7] Kõigest sellest aga pikemalt terve referaadi lõpul.

Ja sellane vaatleja leiab veel enam, ta leiab, et nähted, mis ette tulevad ainult inimese juures, on kõige ebainimlikumad või iseend hävitavamad kõige suuremas ulatuses. Mis teha? Ainult pääd raputada jääb selle jandi kohta. Aga ka nende puhtinimlikkude nähete aluseks ta leiab ikka sama — seksuaalsuse. — Inimliku elu üks omapärane asi on eraomandus, koeral ja kassil on ta kuidagi olemas, aga selle primitiivse ööbimiskoha asemel on inimesel palju, palju muud. Ma ei usu isiklikult, et eraomandusest kunagi võimalik oleks saada lahti, sest, mis inimene sööb, on ikkagi ainult tema varandus, teatud mõttes naisele mees ja mehele naine, kas või kümneks minutiks. Ja sellepärast on võimatu eraomandust hävitada. Kuid see eraomandus sunnib üksteist tapma ja see on mõttetu juba sellepärast, et inimese tappasuutmisele on siin pandud ometigi viimaks piir. France kirjeldab oma “Pingviinide saares” kuidas üks suur pingviin tapab väikese, et saada ta maa. Ja kui pingviinide apostel selle üle pahandab, siis ütleb talle kurat munkvend Bullochi näol: “Mis teie nimetate tapmiseks ja varguseks, on tõepoolest sõda ja allaheitmine, keiserriikide pühitsetud alusmüürid, iga inimliku vooruse ja suuruse allikad.” Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada — kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. — Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud.

Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda — inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui — üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja — ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo! Et mu seletus on õige, paistab juba sellest, et naised kunagi pole sõdind, sest amatsoonid on muinasjutt. Praegu ei seisa muidugi sellase talitusviisi põhjendused nii esiplaanil, sest naisega koos on tulnud kõik muu, mille pärast sõditakse, majandus, turg etc — aga kõige selle taga seisab naine ja lapsed (cfr. France “Pingviinide saar” kabinetikriis ja sõda.).

Ja naised näevad vaeva lastega ja nõuavad neilt tänulikkust selle eest, et nad on saanud siia ikka enam vereauruks sarnanevasse maailma. Kas peab selle eest tõesti olema tänulik? Ka see ilmasõja sõdur, kelle koerad poolelades ära sõid, oleks pidand oma vanemaid tänama selle elu eest? Kuid naised kasvatavad lapsi enneaegsele surmale, sest Euroopas pole praegu ühelegi sündinule mehele garantiat, et ta sureb vanadusenõrkusse. See on loomulik, et naised ei astu sõjale vastu, sest sõda on ju nende pärast. Kui kaks isapõtra kisuvad, siis vaatab emapõder päält. Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad leppida ka selle terve maailma ajaloos kuulmatu nähtega, — üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad vaenlased, aga teiselt poolt usu ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab — varakristlikke veretunnistajaid ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras.

Vana Moltke, kes muuseas oli väga korralik kristlane, on korra väitnud, et sõjas avalduvat inimese õilsamad voorused. Kahju on, et ta neid ei nimeta, aga arvata võib, et need on umbes järgmised: inimesetapmine, mille seadused on tunnistand lubamatuks, röövimised: seadus suhtub samuti, kultuurvarade hävitamised: seadus suhtub samuti, vägistamised: seadus suhtub samuti, inimese hinge lõhkumine, ainult selle kohta ei ütle seadus midagi, sest inimese hing ei ole seaduse asi. Võib olla, siinkohal on paras koht teha üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat väga kasulik tervisele. Ja pääle selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks. — Mõni ehk ütleks, et see ei ole humaanne, aga kumb on humaansem: seatapmine või sealihasöömine — viimane on kergem. Niisama ka siin. Ja kristlikust seisukohast ei ole ka selle vastu midagi öelda, sest “kristlus” hoolitseb hinge ja mitte keha eest, ta on õnneks mõiste, mis praegusel ajal end igapidi annab venitada (cfr. U. Sinclair Love’s Pilgrimage). Ma tean, et patsifismil ei ole paraegusel ajal mõtet, kus hoolega valmistatakse ette uutele sõdadele, kus sõdade perioodid alles on ees, kus gaasisõjakeelu konverentsi järgi iga maa endale juure ehitab uusi vabrikuid. Ma tean, et öeldakse ka, et patsifism on sureva rahva tunnus. See on õigus. Mida elujõulisem rahvas, seda enam ta tapab, nii et sõdade arv on väärtuse mõõt. Südametunnistus on teiste inimeste jaoks, mitte neile, kes armastavad alati moraalsest elust kõnelda ja usu asemel asetavad kõlbluse.

Aga vastu võib väita — isamaa on hädaohus! Kuid iga inimese isamaa on naine, lapsed ja koht kust ta saab toitu neile. Ja need ei ole niipalju väärt, et end tappa lasta. Ja ma saaksin veel kuidagi aru sõjast usu ja mõttevabaduse eest. Aga ilmasõda? Siin pole midagi sellest ja õigus on kirikuvaenulikel sektel, et kirik on mängind halba mängu. Kui üks preester Poolast poob üles Saksa preestri, mis siis? Kristlus hävitab ka iseend! Ja ometi ütles mulle eila veel üks kaasvõitleja, et sõjast rääkida on asjatu, sest see on nii kauge asi! Aga meiegi seisame oma surma lävel ja sellest ei päästa meid ilusad naised, kes korra on samasugused kui inetud, ega ka miski muu. Ainukene tee kristlasele ja igale tõsisele inimesele on: õndsam on iseenda tappa kui kaaskristlast või paganat. Kas aga me seda suudame? Vast ei ja ära neetud olgu meie jõuetus!

See ei ole mingi ime kui sellased turukirjanikud nagu Paul Ernst või Rudolf Herzog nõnda ütlesid: Wir sind heute das höchste Volk! Wir haben die Menschheit weiterzuführen und jede Schonung die wir niedrigen Völkern angedeihen lassen, ist eine Sünde gegen unsere Aufgabe.^[8] Aga see on võõrastav, et kirikuõpetaja nõnda iseloomustas sõdurit: Er soll dem Feinde das Bajonett zwischen die Rippen rennen; er soll sein Gewehr auf ihre Schädel zerschmettern, das ist seine heilige Pflicht, das ist sein Gottesdienst.^[9] Üks Helveetsia teoloog on leidnud võimaliku olevat Jeesust kujutella kuulipildujat reguleerimas ja arvand, et see on dekadentselt nõrk, kes seda ei suuda (Ragaz: Weltreich, Religion und Gottesherrschaft II 180).^[10] Ja nüüd nad hädaldavad religioossete huvide languse pärast, aga keegi ei mõtle sellele, et süüdi on tema Jumalat teotavad jutlused ja vaimulikud kõned, mis õhutasid vaenu Inglismaa vastu. Ja sõja tagajärjed? Kakskümmend miljoni surnut, see on tühi asi muidugi! Ja Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis,^[11] samal ajal vaevlevad haigemajades tuhanded, kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub võimalus söömiseks, enda liigutamiseks ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: “Mis mul on ja, mis ma olen, — tänu sulle, isamaa!” ja tänama oma vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind maailmas teha lõpmata palju hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need, kes on sõja toond, need pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja mina usun, neile on põrgusse valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad.

Võib olla, et mu vaen paistab põhjendamatu, et sõjast on kasu? Aga ma arvan, et ma pole küllalt terav. Kus on kasu? Kas selles, et sadutuhandeid armeenia lapsi nälgis surnuks süüria kõrves? Kas selles, et hävitati varandusi, millede tasategemine proletariaadilt võtab veel hulga aastaid? Kas selles, et väikesi lapsi õpetati inimesi piinama? Neid ei jõua keegi üles lugeda. (Muidugi ka teiseltpoolt, sõda poleks olnud, kui poleks olnud lapsi, kelledele oli vaja muretseda eluvõimalused, vähemalt senised hoida oleval kõrgusel. Kuspool süü on, ei saa määrata nagu alati ja ikka.) Kuid üks on kindel, et isad magasid kodu, nad olid toond sõja, poegade loorbereil, sest nemad olid ju liiaks vanad, selleks — et surra. /Ja kui keegi usub, et sõda kedagi moraalselt kasvatab, siis palun teda lugeda seda dokumenti (vist: Krieg dem Kriege Friedrich, 165), mis näitab kui kõrgel seisab Euroopa kultuur ja kui kristlik ta on! Vaadake siis ka need pildid läbi ja siis küsige endilt — kas sellane elu on väärt, et seda elada./

Ma ei usu, et siit oleks teed välja, ma ei usu, et neist kehalisist ja vaimlisist hädadest aitaks muu välja kui Jeesuse sõna (II CI XII Clem. Al Strom. III 13. 92), et tema riik tuleb siis: “Kui on kaks üks ja see, mis on väljas, on see, mis on sees ja mees naisega ei mees ega naine”. Sest niikaua kui naised lepivad sõjaga ja teda soodustavad, jääb ta ikka seisma. See mees ei ole huvitav, vaid argpüks, kes inimest ei julge tappa, temaga ei tasu üldse teha tegemist, sest korralikku lasteisa tast ju niikuinii ei saa. Ja nii elatakse ja ollakse optimistlik, nähakse seda, mida nimetatakse roosiliseks tulevikuks, aga ei taheta teadagi, et ise ollakse ära lõigand selle võimalused. Kuid teisiti ei saa, sest seksuaalsus sunnib kõiki, keegi ei vabane tast, keegi ei saa inimeseks. Ja ei või olla vist midagi koledamat, kui seda tunda ja teada, et aasta-aastalt ling kaela ümber kistakse koomale ja ükskõik on, kas panna vastu või mitte.

Oleks selle kohta veel paljugi öelda, palju on ju hädasid, mis sellest tingitud. Aga ma ei taha kasuistikat ja täielikkus on siin võimatu. Ja ma arvan, et olen ennem vähe rääkind kui palju, sest see kõik on ju inimese elus põhilise tähtsusega. Kõik muu on ainult selle tulemus ja tagajärg, kes siin positiivselt suhtub, see peab seda ka edaspidi tegema. Kes negatiivselt suhtub, see peab veel negatiivsemaks saama. Mitte vaen, vaid üleolek, sest vaen just sunnib seda tegema, mida vihatakse. (Kõige suuremaks piinaks on pessimistile aga ikka see, et, võibolla, et tulevad päevad, kus ta müüb ära oma pärli ja ostab selle loobumisega endale hulga klaasist prahti.) Ja et eemaldada veel üks võimalik arusaamine: ma usun praegu, et ma oma usuga võin seista rahulikult ja julgesti, niipalju kui see surelikul võimalik, selle ees, kes mulle tasub mu olemist mööda. Issanda Rahu olgu meiega!