Читать книгу Pessimismi põhjendus - Uku Masing - Страница 8

“Olgu see nii, mis ma nutan,

oh Jumal?!

Inimesed ei õpi ju midagi!”

Bab. koh. 272

Ma ütlen alguses juba pro domo mea^[1], et ma ei ütle midagi kindlasti ja ma palun hüpoteetilist mitte võtta olematuna, vaid tunnustada ka selle võimalust. Võib olla, et on paljugi sellaseid kangekaelseid, end kõige targemaiks pidavaid inimesi maailmas, kes jonnakalt tõendavad, et neil on õigus. Mul aga võib ka mitte õigus olla, sest mul pole selleks mingeid tõendusi, et ma olen tark ja teised rumalad — ja seda ongi vaja, et olla enda arvamisis vääramatult kindel. Enda arvamisis, siin on inimese teine puudus. Võibolla on inimesi, kes on terve elu tendeeritud ühes sihis, kelledel on juba korra kindel süsteem, ja kes sellest ei loobu kunagi sisemisil muutusil. Ma ei saa ka seda väita, sest öelda, et midagi on valge ja midagi must, selleks on vaja absoluutselt musta ja valget. Ja ma küll neid pole kunagi näind. Ja inimese nõrkus ongi ta vääramatu jonni puudus. Kas seegi alati aitab, kes seda teab?

Mu referaadi teema võib tunduda kahtlane, sest deemoni all on harjutud mõistma kuradit. Ma aga mõtlen deemoni all seda, mis pole hää ega kuri, vaid “teispool hääd ja kurja”, selles punktis, kus hää ja kuri on koos segamatult aga lahutamatult jne. nagu Chalkedoni dogma järgi Kristuses Jumal ja inimene.^[2] — Sellane nullpunkt võiks ju esineda ka inimeses, aga tavalikult seda pole, sest inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba selletõttu, et ta hindab kõiki asju positiivselt ja negatiivselt. Sellepärast võib sellast deemoni mõistet tarvitada õieti ainult Jumala kohta, kui on olemas sellane inimene, siis ta on ainult teistele koormaks, sest ta ei anna neile “rahu”! (See mõiste on oluliselt sama, mis R. Otto “numinoosne”, ainult ma usun, et “deemonlik” on numinoossem sõna).^[3] Siin aga tuleb arvestada kahe labastatud olukorraga, eeldades muidugi, et Jumal on võibolla deemonlik, mis ta täiusest on ju loogilinegi järeldus. Esmalt naiivne dualism. Kristlus ei ole printsipiaalselt ka mitte nõnda dualistlik nagu Zarathustra religioon: kaks vastandprintsiipi, kelledest üks tulevikus alistatakse teisele. Kristluses on ka saadan Jumala teenistuses, nii et kuri on Jumala sulane, ja et nii Jumal ka on kaasosaline kurjas, mis maailmas. Kui me seda printsipiaalset vahet eitaksime, siis me oleksime juba mazdaistid. Aga praktiline kristlus ongi tõepoolest erivariant mazdaismist, vähemalt nii näib ja UTs on ka midagi sellele tendeerivat (apokalüpsis eriti). See oleks üks “labastatud” olukord. Ja teine on see, kui me Jumalas tunnustame konflikti sattuvaid omadusi, nagu õigus ja armastus, aga nende vahel püüame leida mingi ratsionalistlikult tabatava ja Jumala eetilisusega harmoneeruva nullpunkti. Labastus seisab siin selles, et inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse ja siis neid antinoomsusi jälle püüab lahendada. Aga see on täiesti samasugune toiming nagu sabata koer püüdmas haarata oma saba, sest see kestab lõpmatuseni. Ja niiviisi talitavad tavalikult need, kes ratio’st midagi teada ei taha, eriti usulisis küsimusis. Miks just nad, seda ma ei tea öelda?!

/Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palun mitte kuulata edasi, sest tema usund liigub vaid neis piires ja ta tahab kõigis näha midagi tuttavat, — iseendast andestatav inimlik laiskus ( = nõrkus)./

Inimese ürgelamus Jumalast on deemonlik /= absoluutne saatus = aeg (cfr. Spengler)/, mis väljaspool seda on juba ratsionaliseerimine, inimese enda töö ja vaev, et pääseda Jumala käest, kes on nii suurena ja võõrana ta üle, et puudub võimalus end liigutada. Ja seda ürgelamust inimene oskab kirjeldada ainult üksteisele vastukäivate mõistetega, nagu vast: pime valgus, valge pimedus, kuri hää ja hää kuri. Siin pole, nagu paradoksides ikka, aga tähtis nende mõistete sisu, vaid see, mis nende taga on, mida taibata võib ainult intuitiivselt. Jumal on null ja nullis on koos positiivne ja negatiivne ja ometi pole null ei positiivne ega negatiivne ja on ometi mõlemate saamispunkt. Ja kõik need absurdseina kõlavad müstilised Jumala definitsioonid on nagu lõpmatult vähenevad ja nullile lähenevad suurused, mis aga kunagi ei saa nulliks, sest null on teisalt sama, mis ∞ (+∞ ja –∞ on kindlasti võrdsed sellepärast juba, et neil pole mõõtu ja nullil ka ei ole mõõtu, sellepärast on null võrdne lõpmatusega).

Pääküsimus arutusel seisab Jumala tahtes, see on ju muidugi ka inimese elu päämine küsimus. On võimalik kolm seisukohta ja nad on kõik olemas. Esimest ma nimetaksin e l o h i s m.^[4] See on sellane vaade, et kõik, mis maapääl, üle ja all sünnib, on Jumala tahtmine, otsekoheselt või kaudselt. Teine t h e i s m, kus arvatakse, et inimesel on ka kaasarääkimise õigus. Siin on muidugi kaks seisundit: emb-kumb, kas inimene on iseseisev või mitte, s.t. kas inimest juhib mingi väline võõras printsiip või on ta ise see Jumala võõras printsiip. Sellel staadiumil seisab dualism, mis inimese teeb mängukanniks kahe vastamisi seisva printsiibi käes. Ja kolmas ligineb jälle esimesele, aga on täiesti vastupidine. See on d e i s m: Jumal üldse ei puudu maailma, vaid maailmas on jumalaks inimene. Siin on dualism kantud inimesesse ja Jumal viidud kõigist väljaspoole. Esimene ja viimane on üsna lähedad, vahe on vaid selles, et ühes on Jumal A ja Ω, teises inimene. Theism on sünteesikatse, aga ta pole süntees, sest tal puudub Chalkedoni värv, ta asetab vastuolud vaid kõrvuti. Neljas tee — uus süntees, on mõeldav, aga küsitav on, kas ta kunagi on saavutatav, sest võib olla, et me ei tohigi seda saavutada.

Ma kõnelen siin eriti esimesest juhust, sest ainult sellel on Jumal tõepoolest deemonlik. Selle vaate nimi on valitud “tüübilisema” esindaja järgi — UTi ja Koraani. See esineb ju ka mujal — kõikjal, kus me kõneleme “ürgprimitiivsest” — wakonda’st ja orenda’st^[5] (cfr. Otto 6). Aga VTs on selgesti näha inimese heitlus selle orenda’ga (võibolla see on ainuke õige nimi ürgmonoteismi jaoks, aga ürgmonoteism ise on halb nimi, sest monoteism on võimalik vaid vastandina dualismile, ja katsed sellest võikast jagu saada ratsionaliseerimise, s.o. polüteiseerimise ja etiseerimise (= maagia — cfr. R. Otto 97) kaudu. VT religioonile heidetakse tavalikult süü, et tas on seadusreligioon ja kartusreligioon. Viimane aga pidavat olema religiooni kõige madalam aste. Siin on jälle häda nii asjaga kui nimega: õigem oleks öelda religioosse tunde ürgaste. Sest puudub iga garantia uskuda evolutsiooni, langus on samuti võimalik. Seadusreligioon on aga kasvand hoopis teisest baasist kui “kartusreligioon”. Meie võime kõik selle heita kõrvale, sest meile üpris kõrgesti “arenend” inimesil pole sellega enam midagi tegu. Aga, kes teab, võibolla mõistab sellasel astmel seisev inimene oma eksistentsi paremini kui meie (cfr. R. Bultmann).^[6] Ja ma usun, et ta seda teeb! Ja miks me siis endilt heidame mõistmise võimaluse? Ja kui me VT heidame religioonilukku, siis tehkem seda rahulikult ka Uuega ja ärgem otsigem säält enam oma vaadete jaoks dicta probantia’id.^[7] Sest me otsime nii vaid üksikuid lauseid ja teised viime ka religioonilukku. Ja mis õigusega me nii eklektiliselt sarjame inimeste kallal, parem on katsuda juba terve oma elu kestel järelelada see, mis olnud, eriti see, mis on VTs, sest ainult nii saame baasi. /Ja teisalt on võimatu, et ratsionaliseerimine ja etiseerimine terve Jumala mõiste ära ütleks, sest Jumal, keda täiesti mõistetakse, polegi enam Jumal (Otto p. 2). Kuna kõik esemed, mida tunnetatakse täiesti, saavad tunnetajaks. Sellepärast on inimeste mõistapüüdmine = inimestesöömine — ja see on malemäng. Kui mõistetakse kedagi või midagi adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse. (Aga võibolla, et tuhast tõuseb fööniks uuesti. Seda ma ei tea, sest ma pole midagi mõistnud!)/

Missugune on VT Jumal siis? Harilikult konfronteeritakse Markioni järgi, kelle nime aga ei taheta võtta suhu: õiglus VTs ja armastus UTs.^[8] Osalt võib see olla õige, aga need kaks mõistet ei lase end üldse vastu seada, vahe on aga päämiselt selles, et VT Jumal armastab Iisraeli, UT Jumal tervet maailma (armastus pole siin eetiline, sest eetika tunneb vaid silm silma seadust, ja pole sama, mis hääd tegema). Jumal, kes armastab, on aga väljaspool eetikat. Muidugi VTs on Jumal võibolla mõneski kohas palju enam etiseeritud kui UTs, aga üldiselt teavad VT usklikud, et eetika on siiski vaid üks lahenduskatse, sest VT Jumalale ei piisa sellest, et inimene on eetiliselt korrektne. Religiooni ja eetika vahel on selge vahe mõlemil pool. Inimlik on aga iseendas vastuoluline ja see avaldub ka eetikas. Häädus ja õiglus on mõlemad eetilised suurused, aga nad on omavahel alati riius ja ometigi mõlemad on eetilised ja jäävad eetilisteks.

VT on eriti praegusel ajal vähe tuntud ja teda hinnatakse enam kui “juturaamatut” mitte üksi usklike hulgas, vaid ka igalpool mujal. Prohveteid tuntakse vähe ja korra mulle üks teoloog ütles, et Moosese seadusil olevat ju mingi väärtus religioonile, aga mis kasu olevat teoloogile ja usklikule (s.t. eetilisele) inimesele prohvetitest. Ja sellepärast pole ülearune vist mu kitsapiiriline kokkuvõtt. Ma ei taha rääkida VT Jumalast kui “pühast”. See termin oleks arusaadav alles siis, kui inimene on lugenud läbi Rudolf Otto, sest muidu mõtleb iga inimene esmajoonselt pühapäevale ja siis lähevad laiali assotsiatsioonid ja oluliselt tähendab “püha” sama mis “puhas”, või võetakse seda mõistet eetiliselt (Otto 5). Võiks ju öelda, et VT Jumal on hirmus või kole, jube või õudne. Aga need terminid, kuigi nad sünniksid, on inimestel ühendatud kurjaga ja on raske leida õiget. Jahve on küll “hirmus”, “värisema panev” jne. (tavalikult tõlgitakse “püha” — sacer). Aga ta sisaldab midagi hoopis muud kui meie päevade vastav mõiste. Ta läheb nagu keerdtorm üle maa, nii et järgi on vaid pilpad ja verised liharaasud, oiged ja hädaldused. Üks vabamõtlejate ühingu liige ütles korra, et sellasele Jumalale olevat vaja teha seda, mida ta ise on teind. Israeliit oleks naernud sellase mannetu soovi üle ja mina naeran ka. — Võiks väga hästi öelda, et Jahve on kõik ja ei midagi, temast ei ole midagi väljaspool võimsat ega vägevat: Jahve ’ehād “Jahve üksi” (ta solus). T a o n o m a t a h t e g a k õ i k j a l l ä h e d a l, ta on inimesele üliväga lähedal ja ometi ta on täiesti transtsendentne, saavutamatu, nägematu, kuulmatu. Ja ometi, kõik, mis on, temalt. Am. 3, 6 seisab “Kui pasunat puhutakse linnas, kas rahvas ei vabise? Kui sünnib kuri linnas, kas Jahve pole seda teind?” Jumalalt ei tule mitte üksi kõik hää, vaid ka kõik, mis on halb ja kuri, mis raskeks teeb inimese eksistentsi. Inimene ta kõrval on ussikene, mille astub puruks Jumala jalg, rohuõiekene, mis sama kiiresti närtsib, kui ta tulnud, pilv, mis kaob ja enam tagasi ei tule, midagi, mis kärmesti oma otsa poole liigub nagu papüüruspaat, nagu kuduja süstik. Sauest tehtud, ei mitte parem kui elajad, saand Jumalalt oma “vaimu”, mille aga Jumal võib tagasi võtta igal viivul. Täiesti olenev Jumalast (“Jumala ori” on vaga nimetus), kui Simei vannub Taaveti, siis arvab Taavet, et Jahve on selleks ässitanud Simei. Ja ta annab alla. Muidugi, ratsionalismi aegu öeldi, et siin puudub õige Jumala tunnetamine. Aga millest seda tõestada. Ja see, mis VT ja UT ühendab, see Jesaja lause, et Jumal teeb ise inimesed kurdiks oma ilmutuse vastu, mis selle lausega teha? (Jes. 6, 9; Mt. 13, 14)

Ma kõneleksin eriti sellest Jumala koledast ja “kurjast” moodusest, mis muidugi pole ainus VTs. Kurjus tundub inimesele deemonlikum kui häädus, mis ju iseendast ka võib olla deemonlik ja vast enam veel kui kuri. Meie oleme sellega harjunud, et Jumal peab olema hää Isa ja kui ta seda ei ole, siis jätame ennem Jumala, kui kahtleme enda arvamisis. /See on igatahes väga inimlik, sest inimestega toimime ju samuti. (Kuid ma pole mitte kohustatud kaabakat otsekoheselt võrrutama Jumalaga.)/ Tuletagem esmalt meele Isaki ohverdamislugu, seda käsib Jahve! — Moosesele, kes tuleb Midjanist, tungib Jahve ööl kallale ja tahab teda tappa. Siin on hää koht sellase inimese mõistmiseks. Meie seletaksime seda äkilise haigushooga ja faktiliselt meil võib olla õigus, aga… Ja sellega algab kõik: israeliit pidas haigust Jumala vihaks mingil põhjusel, mida ta ei teadnud tihtigi mitte (psalmid). Ta mõistis eksistentsi teisiti kui meie ja seisis vahenditult silm silma vastu causa causarum’iga,^[9] meie aga oleme causa causarum’i endist eemaldand, et meil oleks kergem elada, s.t. et meie vaim võiks rahulikumalt ja alistuvamalt teenida instinkte. Psühhoanalüütik Jungil on õigus, et moodsale inimesele on haigused jumalad (mõelgem paljude inimeste batsillidekartusele). Ja ka meie kõneleme vahel, et Jumal on saatnud haigused, surmagi — aga enamail juhtudel need on kätte õpitud fraasid. Oleme polüteistid, kuigi tahaksime olla monoteistid. Meie otsime igale nähtele põhjuseid — need on meie jumalad, igal inimesel isesugused ja igaüks peab oma jumalat paremaks ja tugevamaks kui teised. Meil on hüpoteesid ja teooriad, s.t. mütoloogia. Hüpotees on jumal ja tema väge nähakse selles, kui palju ta abil saab seletada. Aga kui ta midagi ei suuda seletada, siis otsitakse uus jumal, kellega see sama jant kordub. Selles suunas mõeldes saab alles selgeks, kus meie vead asuvad. Meie kaebame usulise elu languse üle ja otsime sellelegi — põhjuseid. Ja usklik inimene peaks julgema öelda ometi, et see on Jumala tahtmine. Miks? Seda me muidugi ei tea, aga võib olla, et just meie polüteismi pärast. Meile tundub nonsenss, kui kreeklased ikka ja ikka leiutasid uusi jumalaid, kuni nad ei suutnud enam meeles pidada kõiki. Ja meil on nii palju teooriaid ja hüpoteese, et tundmatuid jumalaid on enam kui tuntuid. Pada sõimab potti jne.

Ka Siinai sündmused võisid olla väga reaalsed, aga inimene, kes neid nägi, polnud meie mõistes reaalne. Jahve ilmutab enda Siinail, nii et rahvas väriseb ehmatusest ja hirmust selle koleda ja õudse Jumala ees, kellega kaasas on suits, tuli, välk, kõu ja ööpimedad rasked pilved. Ja kui keegi läheneb, siis ta hukkub! Ja Jahve suurus ei ilmutu mitte ainult selles mõistmatus korras, mille ta on seadnud loodusesse, vaid tormides, katastroofides, kõrbeüksilduses, tulikuumas tuules, maavärisemises, pimedustes, äkilistes vihmavalingutes, katkus, pidalitõves, hulludes ja kõigis koledais ja hirmsais taudides ja jubedais sündmusis. Jahve äratab riiud inimeste vahel, Sauli vaimuhaigus on Jahvelt, Rehebeami kangekaelsus on Jahvelt, saadanlikud inimesed on Jahve üles ässitatud. Ja selle tõttu on Jahveski saadanlikku. Ta tundub vahel täiesti kuri ja ülekohtune (ta valetabki), aga ta on ometi nii suur, et see kõik midagi ei tähenda: teda näha või kuulda, puutuda või vaadata seaduslaegast tähendab surma — ja just ta vihas on ta suurus, mitte armastuses oma valitud rahva vastu. Ja siiski kui keegi oleks hakand israeliidile seletama, et ta Jumal on antropomorfistlik, siis see oleks kindlasti öelnud: ei! Ainult isade ajal käis Jumal maapääl nagu inimene ja teeb seda jälle päevade otsal. Aga ta ütleks meile ka, et Jahvel puuduvad üldse omadused per accidentiam.^[10] Ta ei vihasta mitte, ta ei armasta, ta ainult talitab ja inimesile tundub see üks või teine kas neile hää või neile kuri. Inimliku ülekandmine Jumalasse tundus israeliidile jumalateotusena, võibolla alati.

Aga ometi kõneldakse Jahve vihast, aga sedagi tuleb mõista väljudes Jumala absoluutsest suurusest; Jumal on nii suur, et talle inimesed on ükskõiksed. Paradiisilood näitavad, et Jumal on eluhädade Looja, patt ei toond endaga mitte ainult eo ipso karistust, vaid Jumal määras selle. Aga Jumal tahab kõigis hoida kindla ülepääsematu piiri enda ja inimeste vahel. Kuna ta eriti Iisraeli Jumal on, siis ta on muidugi täiesti ükskõikne selle vaenlaste vastu, ta talitab nendega, nagu ei oleks neid, ta kihutab tugeva käevarre ja tõstetud käega suurte erilaste parvedega kananiidid israeliitide eest, hävitab vaenlasi väävli ja tulega, rahega, maavärisemise ja taudidega ja laseb nad maha tappa üksteise. Selles avaldub Jahve armastus oma rahva vastu. Aga ta talitab oma rahvaga niisamuti ülalt alla: ta on toond Iisraeli selleks kõrbe, et amalekiidid ta hävitaksid, ta saadab valetaja vaimu, et hukata kuningas ja sõjavägi.

Muidugi hakkab inimene otsima sellase teguviisi — põhjuseid. Ja neid on ainult kaks, neid lahendusteid. Religioon: täielik oma väärtusetuse tundmine absoluutse ees, täielik ussikese seisukord, R. Otto nimetaks seda “kreatuurtundeks”. Ja teisalt maagia ja eetika, kus inimene arvab, et ta oma olemisega, tegudega suudab mõjutada väljaspool teda Seisvat. Eetika on ürgne ratsionaliseerimine, nagu ka dualism ja polüteism ja mulle tundub, et täieliku monoteismi juures eetikal puudub mõte, tal on tähendus ainult inimeste seas, nagu ka Elihu ütleb Hiiobile, et jumalal ei ole midagi sellest kasu, kas inimene on õige või mitte, kasu on sellest vaid omasugusel. /Sellepärast inimene ei pruugi olla ebaeetiline, aga eetika on degradeeritud oma kõikvõimsalt seisukohalt, tast ei tehta enam palju juttu. Muidugi püüab inimene väljendada oma jumalaelamust elus, sest deemonlik Jumal tuleb ta üle kõigepäält hävitava tahtena. Kuidas selle väljendamine õnnestub, see oleneb inimesest, aga ma arvan, et võimatu on seada selleks norme. Aga tavalikult on nii, et need, kes Jumalat tunnevad vägivallana oma üle, talitavad elus vastupidi ja need, kes teda tunnevad hääna, on kalgid ja karmid otsustama, sest nad teadvad ju, et nende hää Jumal neile annab andeks kõik ülekohtu. — Kuid Jumalal pole kõigest sest midagi kasu. Ja kõik väljendused on viimaks väga armetud, nad ei ütle kunagi ära seda sisemist olukorda. Kes vihane on, võib sõimata surmani, aga ta pole siiski veel küllalt väljendanud oma viha. Kes armastab, võib teha, mida ta tahab, et seda väljendada, aga ta pole kunagi sellega rahul. — Võiks ju ka kõik esialgu väljendamata jätta — ja võib olla, et see ongi kõige parem tee, sest siis saab inimene nii täis väljendamata jäetust, et see endale leiab viimaks spontaanse tee, muidugi kõige adekvaatsema, mis võimalik. — Tavalikult inimestel aga pole nii palju kannatust ja kui neil on sääseraskune elamus, siis nad püüavad seda väljendada elevandina ja usuvad ise ka, et see on nii suur ja raske. Teised muidugi ei näe — ja siis tulevad igasugused “arusaamatused”./

Eetika alla kuulub muidugi kultuseetika ja sellest lootsid VTi inimesed palju, aga kunagi mitte kõike. Nad teadsid ju, et Jumala tahtmist ei muuda eetika (vastupidist paistab ka olevat). Pääasi aga oli Jumala kartus; nimetus, mis sel ajal polnud see eetiline fraas, milleks ta praegu on saand. Aga siis kardeti tõepoolest Jumalat! Meie kardame katastroofe, nende asemel oli Jumal, kardame haigusi ja surma, aga sellaseid personifitseeritud hüpostaase ei tunne VT üldse, ta tunneb ainult Jumalat, kes on tahe, on liikumine ja pääle tema pole midagi sellast.

VT vaga elas ja kannatas, sest ta eetika ja kultuskombed ei hoidnud teda ometi mitte alati Jumala eest. Ja siis algas see titaanlik heitlus, millest aimu võime saada Hiiobist. Jahve hoolis ju omist orjadest niisama vähe kui teistest. Moosest ta tahtis tappa, Elia ta viskas kusagile mäkke või orgu. Ta ei hooli oma prohvetitestki, seda kinnitab Jahve ise ilmutuses Hesekielile. Ja Jeremia, Hiiobi antitüpos, kaebab: “Ma pole istund lõbusate hulgas, ei ole hõisata suutnud Su vägivaldse käe pärast, üksi ma istun, sest hingepiinaga oled mu täitnud”… “Sa oled mu võrgutand, oled kinni haarand mu ja mahatalland, ma olen naeruks /tolaks/ iga päev, alati hirvitatakse mind.” Aga ometi ta ei saa lahti selle Jumala käest, sest ta tahtmine on nagu tuli, mis ta sisemuses sööb ja ei anna talle enam rahu. Haripunktiks sellases võitluses on Hiiobi raamat. Hiiobi õnnetuse põhjuseks on vaid, et Jumal veab kihla ühe oma ingliga. Ja Jumal piinab Hiiobit, kuigi ta teab, et Hiiob on nii õige, kui inimene üldse võib olla. Jumal on loond inimese selleks, et ta hävitada ja lõhkuda ja sellest tunda lõbu. Ta jõllitab koledate silmadega Hiiobile näkku, ei lase teda hinge tõmmata, vaid on nagu luupainaja ta kallal ja kui Hiiob on uinunud, siis ta kihutab ta üles koledate unenägudega. See on Jumala teotamine, aga Jumal ise ütleb, et Hiiob tast on õieti rääkind. Tähendab: s e e Jumal vihkab komplimente nagu meie talle tihtigi teeme ja tahab, et teda tuntaks ta hirmsas võimus ja vägivallas ta manalikus fascinantia’s. Meie ei taha teda sellasena näha, vaid tahame, et ta oleks eetiline just nagu oleks armastus = eetika. /Eetiline armastus pole üldse armastus, sest mõiste juure on seatud piirav adjektiiv. Armastada võib ainult fascinans’i ja mirum’it, mitte aga moraalset = eetilist, sest siis peaks inimene armastama Codex iuris’t mitte Jumalat ja inimese asemel “Uut Nuhtlusseadust” — sest need on eetilised ja neis ep ole raasugi fascinans’i, mitte kübetki mirum’it.

Maailmasõda oleks olnud israeliidile Jumala taltsutamatu vihatorm, väljavalatud neile, kes teadsid Jumalast väga palju “olulist” (kes teadsid sedagi, kas Jumal õigeksmõistul teeb analüütilise või sünteetilise otsustuse), s.o. ei midagi. Siin oli inimkond, oleks võind vähemalt olla, Hiiobi seisukohal. Aga mitte midagi sellest — meie otsime aga — põhjuseid! Ja paljud on kaotanud usu Jumalasse, sest Jumal ei või ju ometi tahta kurja ja juhusel, kui arvatakse, et ta seda on lasknud teha inimesil, siis ta on nähtavasti võimetu nende vastu. Ja ma arvan, et see on suurem Jumala teotamine, kui Hiiobis üldse on olnud. Selle sõja viimane aste on Koheleth,^[11] mida sageli ei peeta üldse religioosseks raamatuks. Sõda jõudis resignatsioonini, sest Jumala vastu ei suutnud keegi mitte midagi ja siis jäi üle vaid väsimus ja koleda Jumala eemaletõrjumine, nagu laps tõrjub eemale lõvi. Midagi ei aita selle vastu. Ja sellest resignatsioonist, millel pole mingit filosoofilist mõju ega süsteemi, viis tee tagasi elutarkuse juure. Ring sai käidud; inimene algas eetikaga ja lõpetas taas sellega ja Jumalaelamus vahepääl oli sama üürikene kui suur rakett. Ja kui aeg täis sai, tuli uus rakett ja temagi valgus sai peagi inimeste südametes jälle pimeduseks.

See on Jumala suhtumine üksikusse prohvetlikul perioodil, terve rahva vastu ta on täitsa samasugune nagu ennegi, eetilisi nõudeid on, aga need saavad domineerivateks alles viimaste prohvetite juures. Jahve viha on nagu tuli, kaljud põlevad ta ees, ta hingeõhk on palav nagu kõrvetuul, mille assüürlased ja egiptlased on nagu mesilased ja kärpsed. Ta tulekul sulavad mäed nagu vaha, maa lõhkeb, kuu ja päike peidavad end ära, ta ees on mõõk ja ta järgi on katk. Ja prohvetid kirjeldavad võibolla otse füüsilise lõbuga, kuidas Jahve hävitab Iisraeli, maa, mida nad siiski armastasid. Ta kägistab Iisraeli viimseni ja kui mõni juhtub pääsema, siis ta otsib läbi maad ja mered, taeva ja še’ol’i,^[12] et ei jääks järgi ühtki israeliiti. Ta kisub nad lõhki nagu lõvi ja selle ennekuulmatus on ainult selleks, et inimesed saaksid kangekaelseteks ja ei mõistaks. Prohvetid teadsid, et Iisraelile tuleb hukatus ja muidugi otsisid ka põhjuseid. Muidugi leiti hulk eetilisi, aga pääasi oli siiski see viimaks, et rahvas ei tahtnud mõista ka prohveteid mitte, et nad ei tahtnud elada samas õhkkonnas (). — Muidugi, sõnad, mis on tarvitatud kirjeldusis, meile midagi ei ütle, sest meil pole sellast keelt, mille sõnadetagavara ulataks äärmiste koledusteni, sellele rahutule heebrea värsirütmile, mis ei lase hingata, vaid kõige aja ainult tõukab ja lööb, meil on võimalik ainult alata hoobiga, edasi peab järgnema kergendus, heebrea värsis see on ümberpöördult. Võime ainult aimata, mis inimesed tunda võisid. Kuulates neid õudseid sõnu ( jne. “hävitama”), mis nende oluline sisu oli, seda me enam ei tea. Ja veel koledam on päev — päevade lõpus (), kus Jahve hävitab Iisraeli vaenlased, aga ka suurema osa Iisraeli, jäävad üle ainult mõningad. Selle Jahve päeva teadvus on prohvetite juures sama suureks koormaks kui Iisraeli hukatus, tihtigi need kaks liidetakse nii, et esmalt paganad hävitavad suure osa Iisraeli, siis aga Jahve hävitab nemad.

Šefanja näiteks ütleb (rütm pole muidugi see) kõneldes Jahve päevast (Sf. 1, 14):

Jahve ülisuur päev ligi

ligi ja ruttab väga

Kuule! Jahve päev,

kibedasti ägab siis kangelane

Hirmsa viha päev see päev,

kitsikuse ja vaeva päev

ärarikkumise ja äraraiskamise päev

pimeduse ja raske öö päev

pilvede ja õuduse päev

Pasuna ja kisa päev

Kindlustatud linnade

ja kõrgete nurgatornide üle

Ei nende hõbe ega nende kuld

päästa või neid

Jahve hirmsa viha päeval

Ja tema “kadeduse” tuli

sööb ära kõik maa,

sest otsa ta teeb kõigile maa elanikele.

Aga ka suured Jahve orjad on kuidagi deemonlikud, vähemalt nad ei ole eetilised. Mooses maksab rahva uskmatuse neile täiesti kätte (Ex. 32, 27 j.) “Ja ta ütles neile: “Kes on Jahve oma, minu juure!” Ja kogusid ta juure kõik Levi pojad. Ja ta ütles neile: “Nii ütleb Jahve, Iisraeli Jumal; pange igaüks oma mõõk puusale, minge väljale ja käige mööda väravast värava juure leeris ja lööge maha igamees oma vend ja igamees oma sõber ja igamees oma sugulane. Ja tegid Levi pojad Moosese “tahtmist” mööda ja langes rahvast sel päeval umbes kolm tuhat meest.” Samuel täidab heremi nõude Agagi juures. Elia hävitab Ba’ali prohvetid Kišoni ääres, jookseb Ahabi ees Jesreeli, laseb tule tulla taevast ja põletada kuninga saadikud. Sarepta lesknaine ütleb talle: “Mis mul on suga asja, oh Jumala mees, oled tulnud mu juure meele tuletama mu pattu ja tapma mu poja!” Elia kutsub karud ja need söövad ära pilkajad poisid. Jesaja kolab alasti mööda Jeruusalemma ja Jeremia ütleb oma vastastele, et ta peab surema. Ja prohvet Hananja suri selsamal aastal seitsmendal kuul. — Ja viimaks pole ka Jeesuse talitusviis tihtigi eetiline ja ta jüngrid pole sellega rahul, vaid näeksid selle asemel meeleldi eetilist.

Nüüd kokkuvõttena. Praegu on moes Hegel-Wellhauseni^[13] evolutsionistlik vaatlusviis: alguses Jahve loodusjumal nagu Ba’al, siis prohvetite religioon ja siis seadused ja eetika. Ja olgu teadlased millised tahes, eetikas nad näevad viimast haripunkti, mis täiusele jõuab Jeesuses. — Ma ei usu seda skeemi ja konstrueeriksin järgmiselt: enne Moosest rahval eetika ja seadused, siis Moosese jumalaelamus, millele rahvas polnud veel täiesti küps ja jäi peaaegu täielikult maagiasse ja eetikasse, kus inimesel siiski veel on mingi mõju täielikult tunnetamatule Jumalale. Siis järgnesid alalised pettumused sel alal ja kasvas ikka enam religioosne tunne, mis haripunktile sai Hiiobis. Sellele järgneb resignatsioon (Koheleth), siis jällegi praktiline elutarkus ja seadusreligioon. Ja sellest pettumisel tuli Jeesus. Kordus jällegi muidugi sama, sest inimene on lõhestatud religioosse ja maagilis-eetilise vahel, keegi ei suutnud enam täiesti olla samal seisundil kui Jeesus ja nii sai võimalikuks apologeetide äärmine ratsionalism. Ja nii läheb see võnkumine läbi terve läänemaa. Religioosne elamus, inimese enda tühisuse ja tähtsusetuse tunne on nagu vulkaanipurse ja eetika on laava, mis susiseb ja soe on aastasadu, kuni tuleb jällegi uus tõuge.

Ühe sellase tõukena võiks võtta ka islami. Tema ja algse ristiusu suhe võiks olla umbes samasugune kui algsel ristiusul puritanismiga. Faktiliselt on islam paganiseerunud juudakristlik sekt, sest Sidna Aissa’l (Sajjidna ‘Isā)^[14] on samasuur tähendus peaaegu kui Sidna Muhammadil. Aga islam sõltub peagi eetikaga ja see saab palju tähtsamaks viimaks kui religioon just nagu puritanismiski.

Ja veel on üks asi, mis neid täiesti lähestab: absoluutne predestinatsioon. Predestinatsioon aga on deemonliku Jumala üks seletuskatse, vähemalt selleks, et viia probleem inimesest kaugemale. Muidugi siin võib vastu tulla vaba tahtega, aga seda eitavad Augustinus ja Muhammad niisamuti kui Luther ja Calvin, nimelt vaba tahet valida endale õndsus või hukatus. See on iseendast suurem probleem kui me üldse aimata suudame, sest poolik vaba tahe pole mitte vaba tahe ja täielik vaba tahe teeks inimesest Jumala (nii arutab Luther). Igatahes see, kes tunneb vahet enda ja Jumala vahel, ei saa kõnelda vabast tahtest, kes aga Jumalaga läbi käib nagu koolipoiss oma vanemast klassist sõbraga, see muidugi võib. Vaba tahe tingib endaga apokatastasis’e^[15] ja apokatastasis’e usul pole vaja Jumalat. Kui osa inimesi hukka läheb, siis see peab olema Jumala tahe, sest inimesed ei soovi endale õnnetust, ja kui see sellest tuleb, et nad õnnest midagi ei tea, siis, kes nad on teadmatuks teind? Ja nii võib siin arutada päevad läbi, lõppu ei tule, lahendust ei tule, emb-kumb kas Jumal deemonlik või inimene Jumal, ja seda kindlasti otsustada pole võimalik inimesel.

Aga olgu sellega kuidas on, mingil kujul inimene ikka usub predestinatsiooni kui ta Jumalat usub. Islam aga teatavasti on kõige predestinatoorsem religioon maailmas. Jumal talitab täiesti omavoliliselt: ühed on õndsusele määratud, teised hukatusele, aga õndsusele määratudki ei saa mitte Jumala juure. Sellasel kontseptsioonil ei peaks olema otstarvet mingil eetikal, aga Koraan on juba vastuolusid täis. Hääd teod on vaid selleks, et avalikuks saaks see staatus, milles inimene viibib, nad on selle staatuse reaalseks tulemuseks. Faktiliselt aga ei tea keegi, millele ta on predestineeritud ja sellest järgneb absoluutne rippuvus Jumalast — islam. Puudub siis muidugi õndsuskindlus nagu ka Calvinil ja katoliku kirikul. Päävahe ristiusuga on see, et Kristus hindab inimesi valmisoleku järgi Jumala riigi jaoks, Muhammad aga islami suuruse järgi. Viimaks on neilgi kahel palju puutepunkte ja vaheks jääks ainult Muhammadi isik, sest ka UTs leidub küllalt predestinatoorseid mõtetekäike.

Aga predestineeriv Jumal ei või kunagi olla eetiline, sest eetikast võib olla vaid sääl juttu, kus Jumal jätab inimesele tegevusvabaduse ja siis hindab teda tegude järgi, kas siin ilmas või tulevas, pole selle juures oluline. Muidugi võib öelda, et Jumal teab ära ette inimeste teod ja nende järgi predestineerib, aga see on probleemi edasilükkamine, mitte lahendus (praescientia). Ja praegused islamiusulised arvavad ju ka, et patt on Jumala predestineeritud, aga selle oletuseks lisavad juure, et Jumal on vihane inimesele, keda laseb pattu teha. Nii siis ikkagi deemonlik Jumal ja demoonsust oskab inimene seletada vaid antropomorfistlik-dualistlikult, muidu see on tal üle mõistmisvõime — ja kui ta ei taha seda demoonsust Jumalas, siis ta peab tegema endale hulga vähemaid deemonlikke olendeid ja sel teel saab algsest maagiast kasuistlik eetika.

Küsimus on muidugi, kas sellane elohistlik religioonitüüp üldse on Kristlik. Seda eitatakse tihti ja leitakse, et elohistlik religioon on kartusreligioon ja see pidavat veel madalamal seisma kui seadusreligioon. Aga sellele on võimalik kaks vastuväidet: esmalt on võimalik sama hästi dekadents kui evolutsioon. Ja teiseks ei ole sellane religioonitüüp hästi defineeritud kartusreligioonina, kuna sel sõnal on meie juures maagiline varjund. Tõsi küll, Jumal on (Kas ainult Jumal? Võibolla, et kõik asjad?) tremenda maiestas, aga ta on ka fascinans ja mirum — ühe sõnaga Jumal on mana, “ülemeeleline ja ülelooduslik jõud”. Ja tõsi on ka, et ta esineb sellasena nende juures, keda m e i e nimetame primitiivseiks ja kes meid peavad barbariteks. Sellane numinoosne elamus pole sugugi kartus, sest tihtigi on elamusobjekt nii “kole”, et kartus midagi ei ütle. Selle elamuse võrdkujuks võiks vast olla muusikas järsk üleminek mollist duuri, või ümberpöördult (Haydni “Loomine” — “siis sai valgus”; Händeli “Messias” — “on tõotatud”) igatahes on kõigis selles mingi imelik rütm, mis vast inimesel kanda on koletult r a s k e aga ometi kuidagi katartiliselt mõjuv. Alles reflekteerimine selle elamuse üle annab sellase Jumala m õ i s t e, mis on deemonlik.

Mulle tundub, et VT ja UT vahel pole muud vahet kui vaid märk. Seda, mida VTs võeti Jumala vihana, võetakse UTs Jumala armastusena. Ja sellega vabastus inimese hing aastasadade koormast. Aga armastusel pole üldse midagi tegemist eetikaga. Räägitakse ju ka UT ja Jeesuse uuest eetikast, aga uus eetika ei ole enam eetika.

Muidugi UTs on teisigi mõttekäike ja paistab, nagu oleks Jeesus tahtnud, et inimene on sama deemonlik kui Jumal, et inimesest peab saama Jumal. Igatahes olid sellasel arvamisel kristlusest Väikeaasia teoloogid (Ignatios, Eirenaios). Ja muidugi o n j u m a l u s t u m i n e v õ i m a l i k a i n u l t m ü s t i k a k a u d u, m u i d u p o l e i n i m e s e l m i n g i t t e e d. — Võib ju oletada ka, et UTs mõistetakse armastuse all seda, mis meiegi mõtleme. Aga see pole alati õige, teoorias on Jumal küll armastus-häädus. Aga, kes seda ka praktilises maailmas usub veendunud kindlusega, see on deemonlik inimene. — Meie ei leia just, et Jumal armastas oma veretunnistajaid, meie ei leia ka , et maailmasõda oleks Jumala hääduseavaldus. Aga ometigi ta oli Jumalalt! Ja see näitab, et meie mõiste — armastus — on inimlik ja tas pole palju jumalikku, deemonlikku. Meie — faustilist laadi inimesed peame end liiga tähtsaiks ja kõige võikam Jumala iroonia on see, et neilt, kellele oleks kohane olnud heliotsentriline süsteem, ta ära võeti ja suruti pääle geotsentriline. Ja läänemaaga sündis samuti, idamaa maksis nüüd kätte, sest faustilisele kultuurile läheks küll geotsentriline süsteem, kus maa ja inimene on A ja O.

Luther sõdis hääde tegude kultuse vastu, meil oleks aga vaja uut Lutheri, sest me oleme tagasi langend eetikasse ja inimese oma suurusse. Ma ei eita, et inimene midagi suudab, aga kui keegi tahab saada aimu elohistlikust religioossest elamusest (ja tunda, et iga suur asi on faktiliselt null), siis ta vaadelgu korra linnutee ja spiraaludude fotosid (ligem spiraaludu 860 000 valgusaastat, Canes Venatici M51 — 1 500 000, Ursa Maior 3 000 000) ja katsuge siis mõelda, mis see kõik tähendab, tunda selle võigast saladuslikkust, mida inimene kunagi ei näe läbi. Ja katsutagu siis olla iseteadvad ja kindlad — see on võimatu, sest ei ole muud kui tuhk ja põrm, inimene teab, aga ta ei tea siiski midagi. See on inimelu kriis, see on murre, tähtsusetu on eetika, tähtis on ainult selge teadvus enda eksistentsist. Ja see on ka ainuke asi, mida inimene võib saavutada, teatud määrani, kuna ta ise seisab kesk oma eksistentsi. Aga see teadmine on vasturääkiv iseenda ratsionaalses sisus ja sellepärast tunneb oma eksistentsi kõige paremini see, kes võngub nagu pendel ühest äärmusest teise, predestinatsioonist hukatusele predestinatsiooni õnnistusele, s.t. see, kes tunneb oma elu vasturääkivust. (See, kes tunnetab oma elu vasturääkivust, tunnetab oma eksistentsi ja see on viimane, mis inimene võib saavutada!) Kui kaua inimene seda välja kannatab on iseküsimus, kuid kivinemine ühte äärmusse on midagi laiska. Deemonlik inimene, kui ta kunagi peaks olema siin võimalik, peaks olema nagu Kristus Chalkedoni dogma järgi, mis pole mingi nonsenss, vaid on inimesele võimalikkudest kõige adekvaatsem definitsioon. Kuid mulle tundub, et see pole üldse enam inimene, vähemalt meie mõttes mitte. Sest ta ühendab endas vastuolud ja ei kleebi neid üksteise pääle ega kõrvale, vaid siin on absoluutne null (üks hirmus salapärane asi, sest rida pole siin lõpmatu) liidetud kuumuse lõpmatusega ja ometi pole tulemus mitte midagi vahepäälist ja leiget, vaid tas on kõik temperatuurid ja ometi kuumuse ja külmuse maksimum eraldatud.

Kuigi paradoksne ja võib olla isegi absurdne seisund, aga teoreetiliselt on ta võimalik. Raskem on aga elaval inimesel üle saada dualistlikest tendentsest. Mõned näited vast aitavad.

Mu arvates pole maailmas palju sellaselt tühiseid ja surnuid pilte kui Raffaeli Sixtini madonna, mis selle tõttu on ka kõige tuntum maal maailmas, sest ta jaoks on olemas omalaadne kultuski. Ja mina ei saa aru, kuidas ta ühele mõistlikule inimesele üldse võib meeldida! Aga et see pilt on olemas, on Jumala tahe, et ta mulle põrmugi ei meeldi, on ka Jumala tahe. — Et kõik see üksteisele vastu käib, siis otsib inimene kuidagi lahendust, võibolla, siingi predestinatsiooniga. Aga mulle meeldib Botticelli ja ma hävitaksin kõik Raffaelid, et nad ei rikuks mu silmi Botticelli nägemiseks. Aga väikekodanlased ei salli teda, sest ta inimesed elavad ja neil on vaeva helk nagu vesiläätsa kasvav tiik üle nägude. Ja see on Jumala tahe, et ta mulle meeldib ja teistele mitte. Aga Jumal on nii tahtnud Raffaeli kui Botticelli ja suuremaid vastandeid ma ei tea enam. Kui üks neist on inimese ja mitte Jumala tahe, siis kumb? Aga deemonlik inimene peaks mõlemisse suhtuma ühtviisi, peaks — ja Jeesus oleks vast seda teinudki, aga meie ei suuda. Ja meie ei saa teisiti, kui peame olema kahepoolsed või sundima endid alistuma Jumala tahtele. Kolmas tee — seletada midagi, on teadmatu tee. Muidugi me võime ju jääda oma arvamise juurde, sest ka see on üks Jumala tahteavaldus, aga mitte kõik! (Ja inimene tahab tavalikult ikka olla — kõik.)

Oletame, et on üks patsifist ja tal on valida, kas sõtta minna, teisi tapma, või iseend tappa või tappa lasta. Ja need mõlemad on Jumala tahe, aga inimene ei saa teha kaht korraga! Kui üks ei ole Jumala tahe, siis pole meil kindlust teisegi jaoks. Võib rääkida kaitsesõjast, aga kui inimene peaks end kaitsma tapmisega, siis ta ei teekski üldse muud, sest kahjuks homo homini lupus est. — Ma ei tea sellest seisukorrast teed välja, mis saabub sellasest päris praktilisest küsimusest, igatahes on selge, et inimelu on õudne.

Kui see on Jumala tahtmine, et on mõrtsukaid, siis poleks inimestel mingit õigust karistada. Aga, et mõrtsukat karistatakse, see on Jumala tahtmine samuti. Ja kui inimesetapp pole Jumala tahe, siis on küsitav kas selle eest karistaminegi on Jumala tahe.

Neist näib järgnevat, et eetika on võimatu praegusel poolkasuistlikul kujul. Aga kõige raskemaks teeb probleemi see, et ka sellane eetika on Jumala tahtmine. See on vast dialeksise tipp. On purunenud kõik, saand nii mõttetuks, et ühelgi toimingul ei paista enam otstarvet. Ja Jumal kes kõik teeb ja kõik on, on sama, mis ei midagi.

Inimesel on kolm teed: elohism, theism ja deism. Theism on eo ipso kuidagi dualistlik. Ja elohistlikul seisundil võib inimesele ainsaks rõõmuks olla õnnistuspredestinatsiooni teadvus. Kuid see puruneb viiv-viivult inimese enda pärast, kuna ta pole kindel iseendast, vaid kaldub ikka dualismi. Ja veel on üks tee: öelda, et Jumal, kes on nonsenss, ei eksisteeri üldse, aga seegi on vaid titaanlik trots või on ta rumalus. Sest see, et inimene eitab aja olemasolu, ei tee aega olematuks, kuidas siis Jumala?

Ja ma usun, et elohistlik jumalaelamus oli inimese ürgelamus, selles oli õudust, võibolla jälkustki, aga selles oli terve eksistents, terve maailm ja inimene oli mikrokosmos. Seda elamust ratsionaliseeriti, etiseeriti ja polüteiseeriti. Ja on perioode olnud, kus inimkonnal on vaid tegu olnud selle elamuste modifikatsioonidega. Aga me oleme muld ja mullaks me saame jälle. Aastatuhandeid on inimkond heidelnud üksikuis kultuures Elohimiga, püüdnud mõista teda, maailma ja iseennast, aga kui ta väsib ja saab vanaks, siis ta tunneb, et kõik see ei ole selgitand mitte midagi, et kõik on sama pime nagu alguses. Ja siis vaikib viimaks küsimusteahel: kes ma olen, milleks ma olen? Sest, milleks kaebata, meie ei tea ju ometi mitte midagi! (Mis ma nutan, oh Jumal, etc —)

Ja elu ei ole niiviisi muud kui endatapmine, jäle valu ja enda elavalt lõhkikiskumine. Istume gooti doomi ukse ees ja doomis on Jumal ja meie ei tea mitte, millal ja kuidas avaneb uks. Võime end puruks taguda selle vastu, võime istuda resigneerunult trepil ja oodata. Ainuke, mis võimalik, peame olema valmis ja ootama, sest millal uks avaneb, seda me ju ei tea. Ja niikauaks meil on ainult kaks olemismoodust: meie ei ole rahul sellega, mis on — h ä d a; ja — meie tahame midagi muud — i g a t s u s. (Mis ütleks selle kohta psühhoanalüütik? — Tõrje! Võibolla!) Mina ei tea muud; ühest saab teine ja teisest saab esimene ja meie ei olegi sellega rahul, kui see igatsus meile täitub, sest see sünnib labasemalt, kui oleme oodanud. Ja väsinud oleme viimaks kõige selle juures ja ükskord peab ju ka maailm surema vanadusnõrkusse.

Ja kõige viimane häda. Sellane võib olla inimese elamus kõigest, mis on väljaspool teda. Seda võib tunda terve inimene kõigi oma võimetega, aga terve inimene kõigi oma võimetega räägib ka sellele vastu. Inimene tahab kõiges leida mingi mõtte, mingi otstarbe ja ei lepi sellega, et see on talle taipamatu, tundmatu ja mõistmatu (poolikult mõistmine pole ju mitte veel mõistmine). Inimene ei resigneeru kergelt, sest tal on teatavasti sama visa hing nagu kanal, kes pää maha löödud jookseb ringi. See on juba korra nii!

Meie oleme väsind, terve Euroopa on väsind ja maailm on väsind. Dualistlik theism on muidugi elohistlikult seisundilt Jumala tahe ja siin on jälle dialeksise tipp. Inimesel pole ühtegi kohta enam jalgealuseks. Miks? Võib olla, et me ei tohigi seda teada. Võib olla, et oleme liiaks vanad ja meie surm on ligi juba. Me oleme väsind vaevlemisest ja kui omale katsume imbutada sisse jõudu, kas teoreetilise või praktilise militarismiga, me oleme väsind heitlusest Jumalaga. Kõik oleneb Jumalast, mis ta meiega tahab teha, meie ise oleme põrm ja tuhk. Kui me arvame, et suudame midagi, siis me petame endid, sest suudame vaid vähe aega kannatada ja kaevata.

Igatseda ja tunda piinu ja vaevu — see on inimlik. Kas me sellest kunagi kaugemale jõuame? Võibolla! Kui ainult igatsuse teostumises ei peituks jällegi häda. Kui ainult! Aga kui meie ka pääseksime praegusest kriisist, korra me kustume ikka, vaatamata majanduslikule ja kultuurilisele kõrgusele, mida viimast meil pole.

Iga sõna, mis öeldakse, on endaveenmiseks, iga süsteem on selleks, et rahu leida endale (mitte selleks, et teisi veenda, sest sellest pole midagi kasu) ja üks ei ole parem kui teine. Ja uskuda tähendab olla hulljulge, kuid seda pole inimene kunagi suutnud kõik oma elupäevad, ta komberdab ja kukub nagu pime ja vigane kerjus. Kas ta sinna saab, kuhu ta rännata tahab, seda meie ei tea enne kui oma surmaviivul, sest surm on lõpp siinsega — siis on ju maksetud patu palk — ja minek “paremasse” maailma, — kuna ei või olla kohta, kus oleks rohkem mõttetuid piinu, rohkem hädasid ja vaevu, midagi koledamat kui see, mis on siin.

O hör des Huǧǧat Rat — er weiss wie rastlos

sich Unbill übend dreht das Sphärenrund

nicht einen gibt’s im Churasānschen Volke

der mit dem Himmel mehr als dieser rang

bis nach des machtvoll engen Gottes Ratschluss

durch Glauben er dem Griff der Welt entsprang (?)^[16]

Sic et Amen!