Читать книгу Uku Masing ja Piibel - Uku Masing - Страница 6

Uku Masingu teoseid on viimase aastakümne jooksul ilmunud üsna mitu ning üsna mitmest vallast. Vaatamata sellele, et Masingu nimi või üks või teine kirjutis on Eestis tuttav igale endast lugupidavale haritud inimesele, kipub paljudel ununema või pole nad seda teadnudki, et Masing alustas oma õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ning pööras algusest peale erilist tähelepanu heebrea ja teistele semiidi keeltele ning Vanale Testamendile (VT). Nüüd on lõpuks käes aeg pöörduda n.-ö. juurte juurde, sest Piibel ning eriti VT on olnud Masingu uurimisobjekt number üks, ehkki tagasi tema elutööle vaadates võib tema panus mõnes muus valdkonnas tunduda suurema ja tähtsamana. Juurte juurde pöörduvad Uku Masingu Kolleegium ning kirjastus “Ilmamaa” seeläbi, et esmakordselt on Eesti lugeja ees peaaegu kõik Masingu väiksemad Vana ja Uut Testamenti (UT) puudutavad, erinevatel ajajärkudel ja eri keeltes kirjutatud tööd. Osa neist on eestikeelsetena ilmunud ka varem, teised on kas seni tõlkimata või üldse ilmumata. Et tegemist on kronoloogilise läbilõikega piibliteadlase Masingu tööst, siis annab see raamat tema VT ja UT-ga seonduvatest uurimisteemadest võrdlemisi hea pildi, ehkki mitte ammendava.^[1]

Alustades ülevaadet Masingu VT- ja UT-alastest töödest, peaksime kõigepealt esile tõstma tema suurt ja paljusid hilisemaid tõlkijaid mõjutanud tööd Piibli ümberpanemisel maakeelde.^[2] Masing oli nende redigeerijate hulgas, kes vaatasid 1938.–1940. a. välja antud juubelipiibli tarvis üle 1914. aasta väljaande teksti, ning tõlkis selle jaoks uuesti VT poeetilised osad. Need tõlked on oma stiililise terviklikkuse ning keelelise erudeerituse tõttu^[3] jäänud ammendamatuks varasalveks kaasaegsetele tõlkijatele. Intensiivne tegelemine pühakirja tekstidega on teda loomulikult ka pärast sõda nii või teisiti nende tõlkimise juurde toonud. Nii on ta veel enne manalateele asumist üle vaadanud ning parandanud Hillar Põllu tõlgitud VT laulud ning olnud oluliseks abiks Toomas Pauli UT^[4] tõlkimise juures. Sporaadiliselt on temalt ilmunud üksikuid tõlkeid, mis haakuvad käesoleva kogumikuga.^[5]

Vana Testamendi alase teadustööga tegi Alexander von Bulmerincqi andekaim õpilane Uku Masing algust juba üliõpilaspõlves. Oma teadaolevalt kõige esimese väikeuurimuse “Jiptahi tütar” (1928) kõrval koostas ta kaks mahukamat võistlustööd: “Kas nõuab Deuteronoomium kultuse tingimatut tsentralisatsiooni või legaliseerib ta kultuskohti ka väljaspool Jeruusalemma” (1927/28) ning saksakeelse, oma noorpõlvetööde hulgas sügavaima “Eliihu kõnede suhe Iiobi raamatu teistesse kõnedesse” (1930).^[6] Neist esimest tunnustati I auhinnaga, teist peeti lisaks tunnustusele ka magistrikraadi vääriliseks. Mõlemad käsikirjad on hoiul Tartu Ülikoolis.

Juba alates 1933. aastast oli Masing õppejõuks usuteaduskonnas, 1938. a. tuli tal asuda lahkunud Eduard Tennmanni asemele võrdleva usuteaduse õppetooli juhatama, 1940. a. jõuti ta tunnistada ka VT professuuri vääriliseks, ent saatuse tahtel ja uute võimude meelevallas vaid hetkeks. Vaatamata suurele töökoormusele ilmus Masingu sulest rida VT-alaseid väikeuurimusi või esseid: ta enda toimetatud “Usuteaduslikus Ajakirjas” “Ṣədāqā ja ṣedeq psalmides” (1933), mis annab tunnistust teadlaslikust järjekindlusest ühe mõistekompleksi lahkamisel; sama ajakirja lisavihus “Anatoti prohvet” (1933),^[7] mis avab Masingule nii iseloomuliku VT prohvetluse käsitluste jada; tähelepanuväärseima saavutusena ingliskeelne “Jahve sõna” (1936), mis rikastas veelgi juba niigi heal tasemel ja valikuga Tartu Ülikooli toimetiste sarja humaniora rida; ning “Tab’ali poja proklamatsioon” (1938) Alexander Bulmerincqi auks ja mälestuseks ilmunud saksakeelses kogumikus “In piam memoriam Alexander von Bulmerincq”. Uuema aja Eesti lugejani on juba jõudnud Masingu programmilise väärtusega ja Eliihutööle sekundeeriv ettekanne “Deemonlik Jumal” üliõpilaste suvepäevil Aegviidus (1930).^[8] Eriliselt tuleb esile tõsta üliõpilaste abiga koostatud 266-leheküljelist esimest eestikeelset “Heebrea keele grammatikat” (1937),^[9] millel olemas selge järelmõju 1985. a. ilmunud Kristiina Rossi õpiku^[10] näol. Enne sõda on Masing loomulikult kirjutanud ka jutlusi, millest hulk on juba avaldatud,^[11] üks aga, jutlus Jh. 17,11–17 üle koos hulgaliste täiendustega (1929) jõuab käesolevasse kogumikku.

Kõige selle kõrval kujunes enne sõda Masingu suurtööks saksa keeles kirjutatud doktoritöö “Der Prophet Obadja”, mis on mitmes mõttes eriline. Ühelt poolt esindab see ülimahukas ja kogu senist uurimislugu ning enamikku vana käsikirjamaterjali arvestav teos omamoodi Masingu kui teadlase stiili. Teisalt on selle teose saatus Eesti aja- ja teadusloos eksemplaarne: väitekiri valmis 1935/36. a., sellest jõudis TÜ toimetistes ilmuda vaid esimese osa algupool mahus 176 lk.^[12] Esiosa teine pool (lk. 177–422) trükiti, ent hävitati 1941. a. ja on säilinud vaid korrektuurpoognatena. Ülejäänud osa teosest (ligi 400 lk.) on siiani käsikirjaline. Kõige ilmekam on aga tõik, et Masing sai doktoriks alles pärast sõda (1948. a.) EELK Usuteaduse Instituudi kaudu Tallinnas.

Sealsamas sai Uku Masing pärast vintsutusi ning keerulistes oludes ka tööd. Tema sõjajärgset teadustegevust ilmestab kahtlemata kõige rohkem elutööks kvalifitseeruv suurteos, masinakirjas alles vahetult enne 4200. lehekülge katkev “Vana Testamendi käsiraamat” (1948–63), mis jäi lõpetamata põhjusel, et Masing pidi Usuteaduse Instituudist lahkuma. Viieteistköiteline käsikiri ootab aegu, mil kellelgi on julgust ning tahtmist seda toimetama asuda.

Sõjajärgsel ajal, kuni oma surmani (1985) lõpetas Masing aga hulga väiksemaid töid, millest mõned jäid käsikirjaliseks: “Tooma evangeeliumist” (koostöös Kaide Rätsepaga, 1950. aastad),^[13] eksegeetiline põimik “Yheksale pyhale mõeldes” (1971–74),^[14] ettekanne piiblitõlkijate seminaril Tallinnas “Jutustamismudeleist Vanas Testamendis” (1982) ning “Ülestõusmisest Filippuse evangeeliumiss” (1986).^[15] Üksikuid Masingu kirjutisi avaldati Eestis. Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku aastaraamatus ilmus “Eksiilijärgse Juuda ajaloost” (1956),^[16] Tartu Riikliku Ülikooli toimetistes saksakeelne “Tüve wrṯ sotsioloogilisest arengust” (1967) ning kogumikus “Teoloogia ja kirik” “Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris” (1977). Mõned käsitlused ilmusid saksa keeles ka piiri taga. Nii avaldati Rootsi eestlaste väljaandes “Papers of the Estonian Theological Society in Exile” “Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis” (1954); Praha ülikooli usuteaduskonna perioodilises väljaandes “Communio Viatorum” “Abijam” (1959), “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” (1960), “Vana Testamendi evangeelium” (1960),^[17] “Põhja-Euroopa ja Vana Iisrael. Udmurdi ja Põhja-Euroopa paralleel lepingulaeka rändamisele muistses Iisraelis” (1964) jt.; Saksamaal väljaandes “Evangelisches Pfarrerblatt” “Usklik Toomas” (1962);^[18] Prantsusmaal Fanny de Sieversi koostatud kogumikus “La main et les doigts dans l’expression linguistique” “Die “Hand” im Alten Testament und die estnische Übersetzung” (1981).^[19]

Selle rea lõpetuseks olgu meelde tuletatud, et VT tekstidega tegeleb Masing ka teiste valdkondade kirjutistes, ning et Masingu loenguid on palju käsikirjaks vormistatud. Viimaseid on Masing ka autoriseerinud. VT alal osutuvad kõige väärtuslikumateks ehk “Iisraeli rahva ajaloo autoriseeritud konspekt. Uku Masing’u loengute järgi” (1937),^[20] “Prohvetluse saatus V sajandil” (1950. aastad) ning “Vana Testamendi prohvetlus” (1962).^[21]

Käesolevas kogumikus on kirjutised järjestatud kronoloogiliselt. Järgnevalt esitame märkmeid nende tööde sisu, temaatika ja ideestiku kohta. Kõigepealt võiks kirjutised jagada raskusastme järgi kolmeks: esiteks lihtsam lugemisvara, teiseks õpetlikum – lähemalt asjast huvitatuile, nt. üliõpilastele soovitatav –, ning kolmandaks rangemalt teaduslik materjal.

Esimesse rühma ehk lihtsamaks lugemiseks on sobivaimad avajutlus Jh. 17,11–17 üle, mis annab tõelise kristluse ja riigi vastandamise taustal aimu Masingust kui igavesest opositsionäärist ja prohvetist, ning viiest eksegeetilisest tekstist neli: “Palmipuudepühaks”, “Suureks Reedeks”, “Ülestõusmispühiks” ja “Usupuhastuspühaks”. Neis avaldub Eesti lugejale ilmunud esseekogumikest juba tuttav Masing, kes tegeleb tänapäeva inimesega ja eelkõige iseendaga. Viienda, “Rm. 7,14–8,2 seletuse” võiks liigitada juba tõsisemate eksegeetiliste käsitluste hulka.

Üliõpilastele ja VT-st ning UT-st lähemalt huvitatuile soovitatavaks ehk teise rühma kuuluvaks võib pidada enamikku käesoleva kogumiku kirjutistest. Neid ei tohi ega õigupoolest saagi lugeda kriitikavabalt kui õpikutekste, vaid kui näiteid Masingu teooriate rohkusest ja konstrueerimisvõimest. Nii mõndagi Masingu teesidest võib nimelt pidada tänapäeval ümberlükatuks; mõnede hilisemate teeside puhul hakkab Masingut kummitama ka kirjanduse puudus (nii ütleb ta ise kirjutise “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” alguses), mis omakorda süvendab võimalust mitmesugusteks spekulatsioonideks. Põhjus, miks tasub Masingu teooriaid aga tõsiselt võtta, peitub selles, et neile ei saa kunagi vastata lihtsalt mütsiga löömise laadis: nii see ei saanud olla. Masingu komplitseeritud teeside kummutamiseks on vaja erudeeritust ja järjekindlust, et suuta kõikvõimalike detailidega vaeva näha. Kindlasti võib väita aga seda, et need teooriad innustavad, ärgitavad ise uurima ja järele mõtlema, juurde õppima jne., mis ei saa ju kellelegi kahjuks tulla. Antud eessõna autori meelest lausa tulebki lasta end Masingu teooriatest kanda, et neid lõpuks ometi võetaks tõsiselt ehk antaks neile vääriline vastus, olgu see siis positiivne või negatiivne.

Omamoodi õpetlik on mahukas töö “Jiptahi tütar” just neile, kes tahaksid teada, mida ja kuidas võib kirjutada kaks aastat teoloogiat õppinud üliõpilane. Just nii kaua (vähe) oli Masing õppinud, et tsiteerida väga ulatuslikku kirjandust ja tõmmata paralleele maailma eri piirkondade religioonide vahele. Kirjutis ise ei ole oma paljude originaalkeeles tsitaatide tõttu sugugi lihtne lektüür, ent kui lõpuni loetud, avastab lugeja end, nagu tihti teistegi Masingu teooriate puhul, seismas silmitsi veel tänaselgi päeval võrdlemisi uudselt mõjuva teesiga. Sedakorda siis teesiga initsiatsiooniriituste kohta VT aegadel, mille tõestuseks Masingul näidetest (Polüneesiast jm.) puudu ei tule.^[22]

Artiklis “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” ei ole Masing piisava tõestusmaterjali puudumise tõttu nõus maailmas valitseva arusaamaga, et Qumrāni koguduse moodustasid esseenid. Ta pakub nende asemele hoopis hassiidlikku päritolu juutide äärmuslikku religioosset-poliitilist selootide sekti (Mt. 10,4; Lk. 6,15j.) esimesest sajandist p.Kr. või nende veelgi radikaalsemat tiiba – sikaare (vrd. Ap. 21,38). Paraku on tänapäeval Qumrāni esseenlikku iseloomu lihtsam tõestada kui selootlikku. Masing jääb siinkohal teadusmaastikul mängima marginaalset rolli ja võibolla oleks sõnastanud oma artikli hoopis teisiti, kui oleks tundnud nt. aasta hiljem ilmunud Martin Hengeli põhjalikku monograafiat.^[23] Ent paljud detailid ja võrdlused VT kirjakohtadega vääriksid siiski lähemat uurimist.

UT-ga seonduvast on Masing vanatestamentlasena kirjutanud vähem, ent siia kogumikku kuuluv, Kaide Rätsepaga kahasse kirjutatud “Tooma evangeeliumist” esindab tervet vastavasisuliste artiklite ja tõlgete hulka, mis on arvestades kirjutamise aega, 1950. aastate teist poolt, mil Nag-Hammadi käsikirjad olid alles värskelt leitud ja vähe tuntud, väga eesrindlik töö. Evangeeliumi ennast tundmata on autorid suurepäraselt kirjeldanud selle iseloomu^[24] – veel rohkemgi: nad on väitnud nn. toomakristluse olemasolu. Kui ka seoste otsimine budismiga mõjub paljude lugejate või teadlaste jaoks ootamatuna, on Masingul ja Rätsepal õigus selles, et algkristlus ei saanud olla ühtne nähtus, vaid jagunes eri vooludesse, millest mõni on saanud üldtunnustatuks, mõni vajunud unustusehõlma. Veel tuleb selle ja sarnaste kirjutise kohta mainida tõsiasja, et Masingul koos Rätsepaga on õnnestunud luua Eestis lausa teatud varakristlike ja apokrüüfsete teoste uurimissuund.^[25]

Oma teises varakristlikku kirjandust puudutavas, elu lõpul kirjutatud artiklis “Ülestõusmisest Filippuse evangeeliumis” alustab Masing väitega, et meile tuntud Filippuse evangeelium on tegelikult kogum päris evangeeliumi tulpade vahele kirjutatud kommentaaridest ehk marginaalidest, ja jätkab Filippuse Jeesuse jüngrina identifitseerimisega. Põhiosa kirjutisest tegeleb ülestõusmise küsimusega ja tõdeb muuhulgas, et gnostilist leidub Filippuse evangeeliumis küll, ent sellest ei piisa evangeeliumi gnostiliseks nimetamiseks. Antud artiklit võiks aga lugeda ka kommentaarina Masingu kui religioonifilosoofi käsitlusele ülestõusmisest. Tema erilise huvi taustal ülestõusmise vastu võiks tõmmata ühendusjoone hoopis kaugema nurgaga Masingu loomingus, tema luulega, samuti ta näidendiga “Palimplastid”.^[26]

Vana Masing on pühendunud muinasjututeadlane. Muinasjutud on teda huvitanud muidugi varasest lapsepõlvest, ent Nõukogude ajal lisas õli tulle asjaolu, et üks väheseid võimalusi maailma tasemel teaduses kaasa lüüa avanes just sellel alal. Varasemast huvist annab märku “Põhja-Euroopa ja Vana Iisrael. Udmurdi ja Põhja-Euroopa paralleel lepingulaeka rändamisele muistses Iisraelis”, mis on ilmselt parimaks tõestuseks, et ainult sellistes mastaapides lugemus nagu Masingul võimaldab eri rahvaste traditsioonide kohale ulatuvat kotkapilku. Pidades võimalikuks seda, et loomade abil kultuspaiga kindlaksmääramise motiiv ühelt poolt Põhja-Euroopa ja udmurdi ning teiselt poolt Vana-Iisraeli pärimuses on ühist päritolu, saab see olla üheks tõestusvõimaluseks põhimõttelisemale teesile, “et mõni iidne komme võib säiluda kultuurmaailma ääremaadel, mitte aga kesksetel aladel”.

Masing töötas “Enzyklopädie des Märchens” artiklite tarvis läbi ja süstematiseeris suure hulga materjali. Nii ongi artiklisse “Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris” koondatud viis tähelepanekut erinevate pärimuslike ning VT-ga seotud motiivide kohta, mis on tuttavad Iisraelist Kaukaasiani.

Kõikidele VT-huvilistele soovitatava hulgas on jäänud nimetada veel kaks artiklit. Esimene neist, “Prohvetluse saatus V sajandil”, asetub ühte ritta Masingu paljude teiste kirjutistega Iisraeli eksiilijärgsest ajaloost. Õigupoolest on selle artikli tähendust raske üle hinnata, sest esiteks on VT prohvetluse teema Masingule üks hingelähedasemaid, ning teiseks, Masingu nägemus eksiilijärgsest Iisraelist on vaieldamatult üks terviklikumaid ja huvitavamaid tema VT-alases panuses üldse. Käsitluslaadi ja meeleolu poolest on see kirjutis koos teiste lähisugulastega väga sarnane Masingu Jüriöö ülestõusu vaatlustele,^[27] ent kui viimaste puhul on ajaloolased tema meetodit korduvalt kritiseerinud,^[28] siis eksiilijärgse Iisraeli puhul on Masing “kodus”. Ka siin on Masing vähemalt sama julge nagu Jüriöö mässu käsitledes, aga tema erudeeritus just vanatestamentlasena annab ta teesidele erilise kaalu. Tuleb olla vaid õnnelik selle üle, et üks olulisematest Masingu VT-alastest tekstidest on laia avalikkuse ette jõudnud. On astutud veel üks samm selles suunas, et kunagi tekiks kellelgi Eestis tahtmine Masingu hüpoteesi kontrollida.^[29]

Teise rühma viimasena nimetagem ettekannet “Jutustamismudeleist Vanas Testamendis”, mida tuleb kõigile huvilistele tungivalt soovitada ning üliõpilastele VT ainetes kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvaks pidada. Põhiosa kirjutisest tegeleb prohvet Jeremijaga ja tema kuulutuste ning traditsiooni muut(u)misega ajas. Ka siin teatab Masing otsesõnu, et esitab teooriat, mis tema teada on ainult tema oma, ja detailides võib tänase uurimisseisu juures ilmselt mõndagi ta käsitluses ümber lükata, aga põhimõttelistes küsimustes on tal tuline õigus. VT tekste on aja jooksul nii palju ümber kirjutatud, et suur osa neist on oma algse kujuga võrreldes tundmatuseni muutunud. See ei ole marginaalse tähtsusega küsimus, vaid on nii piiblitõlkijate kui eksegeetide jaoks määrav. Kaasaegses VT teaduses ei ole võimalik midagi teha, kui ses küsimuses ei ole võetud seisukohta. Ehkki Saksamaal alguse saanud ajaloolis-kriitiline meetod on juba üle kahe sajandi vana, leidub tänapäevalgi hulk teadlasi, kes ei küündi – mõnikord põhimõtteliselt – kaugemale kui kolmemõõtmeline eksegees, mis rahuldub ühes kindlas olukorras, kohas ja kindlate inimeste poolt kirjutatud tekstidega “nii nagu nad on”. Õnneks on enamuses need uurijad, kes tunnistavad neljamõõtmelist eksegeesi ehk oskavad lisada ka ajalise dimensiooni ning näha VT tekste pidevalt kasvavatena. Masing läheb aga oluliselt kaugemale, sest ta räägib VT pärimuse ja tekstide tendentslikust ümberkirjutamisest, mõnikord lausa kuritahtlikel eesmärkidel. Selliseid vanatestamentlasi, kes vabana igasugusest poliitilisest korrektsusest oma töödes väljendaksid nii selget poolehoidu mõne religioosse rühma või vastumeelsust mõne teise suhtes, olgu minevikus või olevikus, meie kaasajal peaaegu et ei esine. Masinguga tuleb esmalt harjuda ja selleks oma sisemised võitlused pidada, ent karastumine klaarima vaate huvides mõnele teisele teadlasele või harduskirjandusele tasub end ära. Ka neile, kes VT teadusega kursis, on Masingu ettekande lugemine lohutav, eriti viimastel aastakümnetel moodi tulnud “sünkroonse” ja “diakroonse” eksegeesi eristamise taustal.

Masingu kirjutiste kolmandasse rühma kuuluvad kõrgel teaduslikul tasemel, ehk isegi täppisfiloloogiaks klassifitseeritavad tööd, mida lähedaste teemade kaasaegne uurija kindlasti arvesse peaks võtma. Andes neile sellise hinnangu, ei saa mingil juhul osutada nende absoluutse tõe väärtusele, vaid korrektsusele, põhjalikkusele, tõestuskäigu vormile ja kasutatavusele. Kas pakutud teooriad vastavad tõele, jäägu tulevaste teadustööde lahata. Võib vaid nimetada, et enamikus VT või UT teadlastes tekitavad ka selle rühma artiklite mitmed teooriad ja meetod protesti,^[30] ent harvad on senise teaduse seisu juures juhud, mil Masingu teooriaid saab ühemõtteliselt ümber lükata. Käesoleva eessõna kirjutaja arvates on materjali ulatuse poolest üheks väärtuslikumaks panuseks “Jahve Sõna”. Ei saa väita, et Masing oleks siin millestki täiesti utoopilisest rääkinud: dəḇar jahwē ei ole prohvetlusega seoses neutraalne väljend, vaid peidab endas teatud väge, milleks võiks ju prohvetite jumalikku legitimatsioonigi nimetada. Kas me peame selle seostama VT teaduses ebatraditsioonilise mõistega mana, on iseküsimus. Võib vaid kahetsust tunda, et rahvusvahelist diskussiooni juure dbr päritolu üle pole Masingu käsitlusel õnnestunud mõjutada.^[31]

Mõni aasta varem ilmunud “Ṣədāqā ja ṣedeq psalmides” on oma käsitluslaadilt väga sarnane eelmisele ja võiks olla tõeliseks eeskujuks VT-alaste uurimistööde kirjutajaile. Ka siin on töö aluseks kõik vastavate mõistete esinemiskohad, seekord aga ühes raamatus – Psaltris. Sarnane valiku piiramine võimaldab väikeuurimuse vormis suhteliselt terviklikku vastust püstitatud küsimusele. Masingu vastus seisneb kahe mõiste tähendusvarjundite eristamises ning nende kujunemise valgustamises: ṣədāqā on seotud hoiaku ja suhtumisega ning ṣedeq normikohasusega. Nagu on osutatud, ei erine Masing siin tänapäevastest teadlastest drastiliselt, ehkki võis olla silmatorkavam kaasaegsete suhtes.^[32] Pigem tõuseb ta esile oma isikupärase käsitlusviisiga.

Kaalukate VT terminite käsitluste ritta asetub ka “Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis”, omades väga laia võrdlevat semitoloogilist kandepinda ning ulatudes, nagu ka “Jahve sõna”, kaugele üle VT piiride. Ent jumaliku sõna sarnastamise kõrval mana’ga “Jahve sõnas” tundub siinses töös ḥesed’i (“arm, heldus”) algse, ürgsemiitliku tähenduse seostamine indiaanlastelt tuntud ning Masingu arvates ka semiitidel esinenud nn. potlatši pidustustega veelgi üllatavam ning spekulatiivsem. Sõna vastandlikku tähendust heebrea ja süüria keeles selline teooria vähemasti seletab, ning pakub lisaks hulgaliselt huvitavat materjali, ent lõplikult tõestada on seda pea võimatu ja sõna etümoloogia tänaseni hämar.^[33] Mitmed teoreetilised ja metodoloogilised eeldused selles töös peavad aga paika ja vääriksid hoopis omaette uurimusi, nt. on põhimõttelise tähtsusega väide, et “kultuurilise murrangu ajal pärsia ning kreeka ülemvõimu all kaotasid mõisted oma teravuse, muutusid ähmasteks ning võisid üksteisesse üle minna. See on iseloomulik tervele juutluse restauratsiooniajastule”. Nimetatud artikkel paistab silma veel Eesti teaduslooski, sest tõestab sõjaeelse Tartu ülikooli potentsiaali kujuneda just VT ja judaistika alal olulise diskussiooni kohaks: nimelt vaidleb siin Eesti vanatestamentlane vastu ühele Tartus tegutsenud judaistika teadlasele – Lazar Gulkowitschile –, kes omakorda oli 1940. aastal olnud “arvaja” Masingu sobivuse kohta VT professuuri kohale ja kritiseerinud ta meetodit.^[34]

Filoloogilise erudeerituse kõrval demonstreerivad Masingu väsimatut julgust ja konstrueerimisindu “Tab’ali poja proklamatsioon” ning “Abijam”, mis vaatlevad kahte VT-s suhteliselt kõrvalise tähendusega ajaloolist seika, ent pakuvad neile originaalse lahenduse. Esimeses on ainulaadsel viisil kokku viidud märkus kavatsusest tõsta troonile Tab’ali poeg (Js. 7,6) ning Deuterosakarja tekstide hulka kuuluvad prohvetikuulutused Iisraeli naabrite hukust ja Siioni õitsengust ühes uue õiglase kuningaga (Sk. 9). Teises on käsitletud Juuda kuninga Abijami episoodiliseks jäänud valitsusaega ja selle samavõrd lühikest kirjeldust 1. Ku. 15,1–8. On üldteada, et VT Kuningate raamatute Juuda ja Iisraeli kuningate sünkroonne kronoloogia on seotud hulga probleemidega, mis tulenevad nt. erinevatest kalendritest, valitsusaasta pikkuse arvestamise omapäradest, eksitustest, aga ka redigeerijate-täiendajate ja masoreetide teoloogilisest hinnangust. Aastate arvu ümardamine suuremaks või väiksemaks on mõnikord sõltunud vastava kuninga sobivusest kirjutajate religioossete hinnangute skeemi. Taavet ja Saalomon hiilgavad mõlemad 40 valitsusaastaga, mille taga võib näha sümboolseid arve, seega ei ole kindlalt fikseeritud Saalomoni esimese järglase troonilasumise aasta. Masingu arvates on vaid masoreetliku teksti kohaselt Abijami puhul tegemist episoodilise valitsusajaga, tegelikkuses võis see hõlmata isegi 13–16 aastat ja oleks seega võrreldav selliste oluliste kaasaegsete kuningatega nagu Rehabeam ja Jerobeam.

Viimasena nimetagem ilmtingimata mahukamat analüüsi nõudvat artiklit “Tüve wrt sotsioloogilisest arengust”, mis käsitlusviisilt on omamoodi süntees Masingu mõisteuurimustest ja ta eksiilijärgse Juuda ajaloo käsitlustest (vrd. “Prohvetluse saatus V sajandil”). Masingul õnnestub siin rakendada heebrea sõnajuure jrš arengu küsimused ning võrdlus naaberkultuuridega oma teooria teenistusse, et jeruusalemlased olid ka pärast eksiili liigsööjad, ahnitsejad ja türannid ning kasutasid kõikvõimalikke meetodeid enda huvides. Ei põrganud nad tagasi prohvetite tapmisest ega maade omastamisest “pärimise” (jrš) sildi all.

Oleme teinud ülevaate Masingu VT- ja UT-alasest tööst ning peatunud lühidalt käesoleva kogumiku artiklitel. Tõdesime, et mitmed või enamik neist, olgu need tõsiteaduslikud või jutluslikud mõtisklused, on omavahel seotud, nii nagu Masingu mõtteilmaski polnud kohta ripakil ideedel või mõtetel. Jumal, tema loodud maailm, inimene selles, maailmakord, kannatus, surm, ülestõusmine, Lunastaja jne., ning eelkõige Masing ise kui homo religiosus on seotud erilise jõuga ühtsesse tervikusse. Seetõttu ei tohiks meid tema puhul üllatada teadlaste hulgas harvaesinev isiklikkus ükskõik millise teema analüüsimisel.^[35] Ta võib nimetada oma teaduslikku käsitlust küll “igavaks”,^[36] ent samas keset kõige kuivemat analüüsi torgata märkusega otse elust. Esmapilgul võime sattuda sellest hämmeldusse, ent kirjutise lõpuks oleme veendunud, et see märkus moodustab olulise momendi autori tõestuskäigus. Masingu pessimism, et inimene ei ole viimaste aastatuhandete jooksul paranenud, millega ta väidab risti vastu kõikvõimalikele evolutsionistidele, avaldub väga tihti tema metodoloogias. Nimelt tundub ta vaikimisi eeldavat, et enamik inimest iseloomustavaid momente ei saanud olla vanal ajal teisiti kui praegu. Tänase inimese hingeelus peegelduvad samad eksistentsiaalsed probleemid. Veelgi enam, Jumal kõnetab inimest igal ajal sarnaselt, mis siis, et vastuvõtja tõlgendab seda eri aegadel erinevalt. Just sellise loogikaga asub ta lahkama nt. Jahve-usundit eksiilieelses ja -järgses Iisraelis. Ta näib teadvat, milline pidi Jahve-usund olema, milline see tahtis olla ja milliseks see tehti. Näiteks kaks lauset 5. saj. prohvetluse käsitlusest, mis tõestavad väidetut suurepäraselt ja osutavad lisaks Masingu liberaalsele, protestantlikule vaateviisile sõna tõsises mõttes. Esiteks ütleb ta, et “radikaalsemad ringid väitsid, et Jahve üldse ei vaja ega taha kultust, vaid prohvetite juhistele kuulekas meelsus on ta ainus nõue”. Või kohe jätkuks: “Jahve ei ela reaalselt kuskil pühamus, neile ta vaid ilmutab end, kuid ta võib ilmutada end otse või mõne vaimolendi kaudu kellele tahes kus tahes”.

Masing uskus end saavat osa sellest ilmutusest, pidamata primaarseks oma asukohta, aega, ametit jne. Kui ta kirjutas oma doktoritöö pühenduseks lause: “Oma esiisade, Valgu ja Raiküla nõidade, surematuile südameile ja ülestõusvaile kehile”,^[37] siis ei ole meil siin tegemist mitte ainult kogu teadusloo ekstravagantseima pühendusega, vaid osaga Masingu usutunnistusest. Ka see “igav” ja kuiv käsitlus on allutatud tema usule ja ilmutusele. Masing pole ainult oma esiisade vääriline nõid, vaid eksegeet ja hermeneut nende sõnade parimas mõttes. Nagu kuulutasid VT prohvetid Juudale ja Iisraelile, nagu jutlustasid traditsiooni ära kasutades VT tradendid rahvale, nõnda kuulutab meile Masing, mis on õige, mis vale, mis jumalik, mis inimlik, mis religioosne, mis omakasupüüdlik. Just sellepärast ei saa käesolevas kogumikus teadusartiklite kõrvalt puududa jutlused – Masing on jutlustaja, väga isiklikus stiilis jutlustaja. Isegi sel määral, et võiksime Masingu tööde puhul tihti küsida, kas me saame neist rohkem teada uurimuse objektist – inimesest kui religioossest fenomenist – või Masingust endast.

Selle kõigega seoses tuleb vaadelda lühidalt Masingut vast kõige enam paelunud teemade valdkonda: VT prohvetlust ning eksiiliaegse ja -järgse Juuda ajalugu. Need kaks leiavad kokkupuutepunkti mitte ainult ülalnimetatud kõikehaaravas terviklikkuses, vaid ka tõigas, et senist prohvetite pärimust kujundati eksiilijärgsel ajal ümber võrdlemisi vägivaldselt, ning et tõelisi prohveteid sel ajal lausa hävitati, kuni nende kadumiseni.

Lisaks juba nimetatud pisematele kirjutistele tegeleb just nende valdkondadega ka enam kui pool Masingu “Vana Testamendi käsiraamatust”. Kõige rohkem jääb neis kõlama jeruusalemlaste ehk Juuda eliidi upsakus ja kuritahtlikkus, mis ei sallinud enda kõrval vaba religioosset mõtet. Tõeline Jahve-usund, mida esindasid algselt VT prohvetid, oli eliidile pinnuks silmas, sest see piiras nende “õigust” maale, orjatööle, maksudele jne. Neid huvitas vaid kindlalt piiritletud dogmaatiline usund, mille peale võis olla kindel. Ka eliiti teenivat preesterkonda sai huvitada vaid Jahve kasutatavus kultuse abil äraelamises. Preestrite sellise Jahve tahte ärakasutamise liigitab Masing maagia valdkonda. Tõeline religioon Masingu meelest lööb aga inimestel jalad alt, vastandab inimese temast mõõtmatult suuremale. Isegi VT prohvetid, kelle hingeelu on Masing suurepäraselt kirjeldanud “Anatoti prohvetis”, ägavad oma jumaliku koorma all. Prohvet hea meelega elaks rahulikult, aga Jahve nõuab karmi kriitikat ligimeste suhtes ja õnnetuse kuulutamist. See omakorda toob häda kaela nii rahvale kui kuulutajale endale. Nii kujunebki inimese elu nagu ka rahva ajalugu lainetena pessimismi ja optimismi vahel. Kord õnnestub inimesel Jahve unustada ja rahulikult elada, kord ei lase Jahve inimest oma haardest lahti (typos’eks on siin muidugi Iiob).^[38]

Sellisesse skeemi koob Masing tuhandeid detaile ja killukesi, ning kasutab kogu VT ja UT teksti tõestuseks sellises ulatuses, mis VT teadlastel õnnestub harva. Jah, ka UT teksti, sest esiteks on selles peidus küllalt vihjeid eelnevate sajandite kuritegudele ja taganemisele Jumalast, ning teiseks, ka UT tekkimise ajal oli olemas analoogseid parteisid, millede hulgas oli religioossemaid ja vähem religioosseid, mille kavatsused ei tarvitsenud alati haakuda jumalike plaanidega, ning mis võitlesid mõnikord ebapuhaste vahenditega. Näeme ju käesolevagi kogumiku UT-d puudutavatest artiklitest, et selle kõige puhtama Jeesuse-usu märke ei pea me automaatselt eeldama neljast kanoonilisest evangeeliumist, vaid võibolla hoopis apokrüüfsetest.

Masingu rekonstruktsioon prohvetlikest parteidest, tradentide kildkondadest eksiiliaegses ja -järgses Juudas on nii kaugeleminev spekulatsioon, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas see saab olla totaalselt konstrueeritud ehk täiesti ilma toetuspunktita reaalsuses. Võime Masingule pahaks panna tema jäägitut jeruusalemlaste kirumist, ent Masing postuleerib suure hulga väga olulisi tõsiasju ning leiab kümneid detaile, mis on õiged. Kõigel on vaid üks puudus – materjali selliste teooriate tõestamiseks praeguse seisuga napib. Võime loota muuhulgas uutele arheoloogilistele leidudele, vana Lähis-Ida kuningakodade kroonikate võrdlusele ning praegu maailmas populaarsust koguvale VT ja Mesopotaamia kultuuride prohvetluse võrdlusele, millest seni kirjutatud vähe.

Siiski, pole mingi saladus, et eksiilijärgse Juuda ja Iisraeli ajalugu on üks suuremaid valgeid laike VT ajaloos. On üldteada, et Esra ja Nehemja missioonide dateerimisega vahemikus 6.–4. saj. e.Kr. on tõsiseid, kui mitte ületamatuid raskusi.^[39] Eksiilijärgse Juuda ajaloo kohta tundub igal juhul väga loogiline Masingu väide, et vangiviidud eksulantide eesmärgiks oli saada tagasi oma maad ja varad. Et olukord nende tagasitulekul oli konfliktne või suisa plahvatusohtlik, on samuti loogiline, sest oma “esiisade maadele” tulid tagasi deporteeritute järglased, kes aga kohtasid siin vahepeal maad kasutama asunud “esiisade” järglasi. Tagasitulijad vajasid legitimatsiooni ja tegid kõik, et saabuda Juudasse Pärsia kuninga poolt volitatud isikutena. Vajadusel ilmselt ka võltsiti dokumente, nt. on praeguseks üsna kindel, et Pärsia kuninga Kyrose edikti tekst VT-s (Esr. 1,2–4) on võltsing.^[40] Muuseas, Eesti enda 20. saj. ajalugu pakub ohtralt võrdlusmaterjali, mille abil meile selgitada VT ajaloo ja ajalookirjutuse probleeme. Teame, kuidas ja mil määral võltsiti “õige ajaloo” huvides Nõukogude ajal; teame, milline erinevus võib tekkida kõigest 50 aasta jooksul kodu- ja väliseestlaste vahel; teame, milliseid ületamatuid probleeme põhjustab kinnisvara natsionaliseerimine ja tagastamine.

Masingut toetavad paremate ja selgemate alternatiivsete allikate puudumisel mitmed Nh. peatükid, kust selgub näiteks, et Jeruusalemma müüri taastamine ei kulgenud valutult, et sel oli vastaseid (Nh. 3,33–4,17; 6), ning kus räägitakse ülempreestreist (Eljasib), kes ei käitu puhtale kultusele kohaselt (Nh. 13,4–12), ja suurnikest, kes kiusavad rahvast taga (Nh. 5). Me ei tea Esra ja Nehemja raamatute põhjal kahjuks täpselt, millised olid need probleemid tegelikult ja kui suur oli nende ulatus, ent võime kindlad olla, et probleemid olid.

Veel on selge, et kohalikud juudalased ja deporteeritud ei tarvitsenud olla üksmeelel Juuda viimaste kuningate ja nende õukondadega seoses. Muidu oma hinnangutes üsna ühtlases Deuteronomistlikus Ajalooraamatus ähmastub pilt muuhulgas just viimaste kuningate Sidkija ja Joojakini puhul. Üheks põhjuseks on paradoksaalsel kombel deuteronomistliku ajaloopildi vaatepunkti ajaline lähedus kirjeldatavale – eksiiliaeg ise –, teiseks on aga ilmselt õiguslikud vaidlused või eri parteid. Hilisemal ajal VT tekstide tendentslikkus süveneb veelgi. Masingul on tuline õigus, kui ta ütleb: “Lihtsaim ja häbematuim viis oli otsene võltsimine. Muistsed prohvetid pandi rääkima asjust, mis alles V saj. olid akuutsed. Nõnda pandi Jeremija ülistama sabatit (Jr. 17,19–27), mis Nehemja päevil vajaline; pandi ta kiitma legitiimse Joojakini eksulante illegitiimse Sidkija omadest paremaiks (Jr. 24) hoolimata sellest, et Jeremija oli Joojakini vastu” (“Prohvetluse saatus V sajandil”).

Ka religioosses plaanis on silmnähtavaid probleeme. Loogiline on Masingu põhjal arutleda umbes nii: kui prohvetid kritiseerivad paljuski jeruusalemlasi, siis kritiseerivad nad ühtlasi ebajumalakultust ja seega polüteismi monoteismi seisukohalt. Kui Masing väidab, et maarahvas oli vastupidiselt linnale religioossem, siis tähendab see VT mõttes: monoteistlik. Polüteistist jeruusalemlasele polnud eksiilis olles kohalike jumalate omaksvõtt probleem, nagu ka eksiilist tagasi pöördudes Jahve omakstunnistamine Juudas. Et viis, kuidas seda tehti, oli polüteisti oma, mitte monoteisti, ja et Jahvet kasutati oma huvides ära, siis äratas see tõeliselt religioossetes proteste, ja uued konfliktid olidki alguse saanud.

Eksiilijärgset aega peetakse tänapäevase juutluse kujunemise alguseks. See tähendab aga ka religiooni formaliseerumise ja dogmatiseerumise tunnistamist vastaval ajal. Loogiline on siinjuures, et vabal prohvetlusel pole sellistes kindlates raamides enam kohta ning asemele astub kirjatundjate institutsioon. Olemasolevat kuulutust ja seadust saab nüüd vaid tõlgendada, mitte uut luua. Jeesuse ajaks olid välja kujunenud mitmed religioossed või religioossed-poliitilised parteid, mis tegelesid just tõlgendamise küsimustega.

Kõige selle taustal pole vist vaja enam kahelda Masingu väites, et eksiilijärgses Juudas eksisteeris mitmeid koolkondi, religioosseid parteisid, mis ei tarvitsenud omavahel läbi saada, ja mis tõlgendasid kuulutust ning ajalugu erinevalt. Miks on see kõik meie jaoks oluline, kui põhiosa VT-st räägib hoopis varasematest aegadest? Nimelt mõjub Masing oma küsimuseasetustega tänapäeval vägagi aktuaalselt, sest huvi eksiilijärgse Juuda ajaloo suhtes on jõudu kogumas. Redaktsiooni- ja traditsiooniloolistes vaidlustes on selgeks saanud, et suurem osa VT kirjandusest on välja kujunenud just pärast eksiili ja mitte aegadel, mida VT ajaloolises kirjanduses põhiliselt kirjeldatakse.^[41] On mõistetud, et esmalt loeme me VT tekstikohtadest välja midagi vastava koha kirjutaja ajast ja suhtumisest, ning siis alles midagi aja kohta, mida ta kirjeldab. Me loeme VT-st kaudses mõttes eksiilijärgset ajalugu. Raskus seisneb selles, et VT tekstid on väga mitmekihilised ning kohati lausa konglomeraadid. Siit millegi eraldamine ja järelduste tegemine on täppistöö, mida Masing suurepäraselt oskas. Võime olla talle tänulikud, et ta üldse pakub välja mingi rekonstruktsiooni, sealjuures veel nii tervikliku. Selle rekonstruktsiooni suurim väärtus seisneb selles, et meil on vähemalt midagi, mida kritiseerida, midagi, mis pakub laiatarbeteooriatele alternatiivi.

Võttes kokku ülalkirjutatut, tuleb tõdeda, et Masing kuulub nende teadlaste hulka, kes juhinduvad oma eksegeetilistes või religiooniloolistes töödes homo religiosus’est kui fenomenist. See omakorda on põhjuseks kasutatava võrdlusmaterjali rohkusele ning geograafilis-ajalisele ulatusele. Masing eristub suurest hulgast VT teadlastest seeläbi, et kui tavaliselt üks teadlane ei suuda haarata nii palju keeli ja mõtteilmasid, et piisavalt tõestada oma väiteid, siis Masing tundub olevat õnnestunud kombinatsioon erakordsest erudeeritusest, teoloogist selle sõna kõige tõsisemas mõttes ning fantaasiast ehk julgusest kombineerida ebatraditsioonilist. Masingus oli veel seda 19. sajandi teadlast, kes tavatses ühele küsimusele vastamiseks kõik vastavad VT kirjakohad või paralleelide puhul terminite kasutamise sugulaskeeltes läbi uurida. Piisab pelgast pilgust üle-eelmise sajandi piibliraamatute kommentaaridesse, et saada aru kaasaegse teaduse filoloogilisest jõuetusest nende pühendunud teadlaste kõrval, kes juba ülikooli astudes valdasid klassikalist ladina, kreeka ja heebrea keelt. Tänapäeval viitsitakse selliseid süvaekskursse tihti teha vaid tellimuse peale.

Masingut võib süüdistada ülepingutatud psühhologismis, subjektiivses lähenemisviisis nii auväärsetele tekstidele nagu seda on erinevad pühakirjad. Ometi, ei ole vist maailmas olnud teadlast, kes suudaks olla absoluutselt neutraalne. Ei suutnud ka Masing, ega vist tahtnudki. Ta on alati tunnistanud, et tema uurimisobjektid lähevad talle korda. Masingu lugemine on jõuline kogemus, paljudele isegi äratav. Seda olenemata teksti iseloomust või viimistletuse astmest.

Küllap on käesolev kogumik innustuseks paljudele tegutsevatele või tulevastele teadlastele, sest Masingu käsitlusviisi avarus ning julgus, eelkõige aga lugematu hulk ääretult huvitavaid ideid pakuvad aastakümneteks uurimismaterjali. Tänaste ja homsete uurijate üheks ülesandeks Eestis on Masingu teooriate kontrollimine ning neile hinnangu andmine. See on väljakutse, meie originaalne võimalus maailmas ja meie kohus Masingu ees.

Urmas Nõmmik

____________

1. Masingust kui VT teadlasest on seni kirjutatud vähe, kui UT teadlasest veel vähem. Teada on ta rohkem oma õpilastele, kes küll õnneks on temast kirjutanud, nt.: Toomas Paul. “Juhatus Uku Masingu juurde” – Akadeemia 1989, nr. 5, lk. 1006–1023; “Uku Masing kui teoloog ja religioonifilosoof” – Looming 1989, nr. 9, lk. 1269–1275; Kalle Kasemaa. “Uku Masing semitistina” – Keel ja Kirjandus 1995, nr. 11, lk. 721–732, vt. ka retsensiooni “Teoloogi raamat maailma kohta” – Keel ja Kirjandus 1994, nr. 6, lk. 378–382. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on 1997. a. oma magistriväitekirja Masingu sõjaeelsetest VT-alastest töödest kaitsnud Andres Gross (“Uku Masing Vana Testamendi teadlasena Tartu Ülikoolis 1926–1940”), tema artiklit “Uku Masingu üliõpilastööd” võib lugeda Usuteaduslikus Ajakirjas 2002, nr. 1, lk. 3–32. Suurepärase faktoloogia ning tausta Uku Masingule Lähis- ja Kaug-Ida asjatundjana esitab ka Martin Hallik oma dissertatsioonis “Tartu Ülikooli õppejõudude ja kasvandike osast humanitaarorientalistikas (1802–1940)” – Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 4 (eriti lk. 211–215). 2. Vt. ka: T. Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised 72. Tallinn: Emakeele Selts 1999 (eriti lk. 709–714). 3. Vt. kommentaariks: T. Paul. Uku Masing kui teoloog ja religioonifilosoof, lk. 1273. 4. Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989; 1990. Psalmide tekstid toimetas trükivalmis Kalle Kasemaa. 5. Mahukas on Clemensi I kirja tõlge, mis esmakordselt ilmus koguteoses EELK 1983.–84. a. ning uuesti teoses “Apostlikud isad” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002), lk. 13–50. Ülemlaulust on katkendeid avaldatud ajakirjas Noorus (1969). 6. Saksakeelse pealkirjaga “Das Verhältnis der Elihureden zu den übrigen Reden des Buches Hiob“. Mõlemast tööst on teinud ülevaate A. Gross artiklis “Uku Masingu üliõpilastööd”, lk. 8–17 ja 22–31. 7. Uuesti ilmunud kogumikus “Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt” (Tartu: Ilmamaa 1993), lk. 59–90. 8. Uuesti ilmunud kogumikus “Pessimismi põhjendus” (Tartu: Ilmamaa 1995), lk. 9–29. 9. Uku Masing. Heebrea keele grammatika. Tartu: Akadeemiline Usuteadlaste Selts 1937. 10. Kristiina Ross. Heebrea keel algajatele 1–2. EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised I. Tallinn 1985. 11. Kogumikus “Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt”. 12. Uku Masing. Der Prophet Obadja. Band I: Einleitung in das Buch des Propheten Obadja. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 41. Tartu 1937. 13. Mainitagu teistki 1950. aastatel Kaide Rätsepaga kahasse kirjutatud lühiuurimust “Algjohannesest”, mida aga võib pidada rohkem K. Rätsepa tööks. 14. Ilmunud uuemal ajal pealkirjastatult “Yheksale pyhale mõeldes” – Akadeemia 1992, nr. 10–11, lk. 2213–2238, 2431–2462 (sellest on käesolevas kogumikus pärit just puhteksegeetilised “Palmipuudepühaks”, “Suureks Reedeks”, “Ülestõusmispühiks”, “Usupuhastuspühaks” ja “Rm. 7,14–8,2 seletus”). 15. Ilmunud postuumselt koos hulga Masingu tõlgete ja kommentaaridega teoses “Studia ecclesiastica orientalia” (EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised II, Tallinn, 1986), lk. 150–163. 16. Uuesti ilmunud kogumikus “Meil on lootust” (Tartu: Ilmamaa, 1998), lk. 187–216. 17. Uuesti ilmunud: “Meil on lootust”, lk. 217–230. 18. Uuesti ilmunud: “Meil on lootust”, lk. 231–242. 19. Lacito-Documents Eurasie 6 – 1981 – Paris, SELAF, lk. 213–222. 20. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1937. 21. Käsikirjas 148 lk. 22. Kirjutisest on ülevaate teinud, hilisema Masinguga võrrelnud ning hinnangu andnud A. Gross artiklis “Uku Masingu üliõpilastööd”, lk. 17–22. 23. Martin Hengel. Die Zeloten. Untersuchungen zur jüdischen Freiheitsbewegung in der Zeit von Herodes I. bis 70 n.Chr. Arbeiten zur Geschichte des Spätjudentums und des Urchristentums 1, Leiden: Brill, 1961. 24. Vrd.: T. Paul. Juhatus Uku Masingu juurde, lk. 1020j. 25. Silmapaistev saavutus on ülalnimetatud, tõlkeid ja kommentaare sisaldav “Studia ecclesiastica orientalia” (1986). Vastava temaatika uurijaid on Eestis tänaselgi päeval. Peagi ilmuvad uuesti Masingu Tooma ja Filippuse evangeeliumide tõlked, vt. Jaan Lahe eessõnu ja kommentaare neile. 26. Üks näidendi kolmest osast ning selle erilist esiletõstmist vääriv epiloog on ilmunud kogumikus “Pessimismi põhjendus”, lk. 369–426. 27. Uku Masing. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Tartu: Ilmamaa, 2002. 28. Vt. Jüri Kivimäe järelsõna ja seal osutatud kriitikat ibid., lk. 221–237. 29. Tuntud VT teadlane Otto Kaiser on 1995. a. Tartus muuhulgas ütelnud, et Masingu rekonstruktsioon asjade käigust 6.–5. saj. Juudas-Iisraelis olevat ebatõenäoline, ent seda tulevat ilmtingimata kontrollida. 30. Me ei saa kahjuks rääkida Masingu VT- ja UT-alaste tööde otsesest retseptsioonist pärast sõda või siis tema sõjaeelsete tööde kuigi suurest tuntusest väljaspool Eestit. Sellegipoolest osutub huvitavaks lugemismaterjaliks 1940. a. ilmunud vihikukene, millesse koondatud kolme professori arvamused Masingu sobivusest VT professuuri kohale (“Arvamused Tartu Ülikooli usuteaduskonna vakantse Vana Testamendi usuteaduse ja semi keelte professuurile kandideerija teaduslikkude tööde ja sobivuse kohta”. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) C 25.1). Tuleb tõdeda, et positiivse hinnangu kõrval ei saa kaks tol ajal rahvusvaheliselt tuntud professorit – vanatestamentlane Antti Filemon Puukko ja judaistika teadlane Lazar Gulkowitsch – hoiduda silmatorkavast kriitikast Masingu meetodi ja kirjutamisviisi suhtes. 31. Nt. vastavas mahukas artiklis teoses “Theologisches Wörterbuch zum Alten Testament” (Stuttgart jm.: Kohlhammer, 2. kd., 1974, v. 89–133) hulga teiste teooriate hulgas Masingu oma ei mainita. 32. A. Gross. Uku Masing Vana Testamendi teadlasena Tartu Ülikoolis 1926–1940, lk. 97. 33. Nii tõdeb H.-J. Zobel vastavas artiklis teoses “Theologisches Wörterbuch zum Alten Testament” (3. kd., 1977, v. 49), kus muuseas Masingu kirjutis esineb tõepoolest kirjanduse nimekirjas. 34. Vt. ülalnimetatud “Arvamused”, lk. 7. 35. A. Gross oma magistritöös on rõhutanud Masingut kui psühholoogi ja kasutanud ta meetodi kohta terminit “psühholingvistika” (“Uku Masing Vana Testamendi teadlasena”, lk. 98). 36. Nii “Der Prophet Obadja” eessõnas, lk. 5. 37. Der Prophet Obadja, lk. 3. 38. Vrd. eriti töödes “Das Verhältnis der Elihureden zu den übrigen Reden des Buches Hiob”, “Deemonlik Jumal”, “Pessimismi põhjustavad nähted” (viimane kogumikus “Pessimismi põhjendus”, lk. 30–77) jne. 39. Vt. uurimisloo kokkuvõtet: Lester L. Grabbe. The History of Israel: The Persian and Hellenistic Periods. – A. D. H. Mayes (ed.). Text in Context. Oxford: Oxford University Press, 2000, lk. 403–427. 40. Vt. nt.: L. L. Grabbe. Judaism from Cyrus to Hadrian. Minneapolis: Fortress Press, 1992, lk. 34–35. 41. Senimaani on poleemiliselt ja kriitiliselt tegeletud ikka põhiliselt varasema ajaga, ehkki neiski töödes hakkab VT kirjanduse tekke küsimus oma rolli mängima; nt. viimaste aastate populaarsetest teostest üks sensatsioonilisemaid – Israel Finkelstein, Neil A. Silberman. The Bible Unearthed. Archaeology’s New Vision of Ancient Israel and the Origin of Its Sacred Texts (New York jm.: Touchstone, Simon and Schuster, 2001) – on sunnitud lõpetama käsitluse alles 4. sajandiga e.Kr., sest ei vastaks muidu kuningate aja ja neid kajastavate tekstide õige suhte küsimusele. Sellegipoolest, probleemsemate Esra ja Nehemjaga ei taha see raamat ikkagi enam tegeleda.