Читать книгу Uku Masing ja Piibel - Uku Masing - Страница 7

Püha Hieronymus on korra öelnud, et kristlikul kirikul olevat iga päeva jaoks lugemata arv sündmusi meeles pidada. Ja kui me kõik need sündmused läbi vaatame, siis ei leia me nende hulgast seda, mis me väga otsime ja tähtsaks peame, päeva, mil Konstantin kuulutas ristiusu riigiusuks. Ja kui me seda enam uurime, siis leiame veel imelikumaid asju. Ei ole teada aastat, millal see sündis ega päeva, ega pole ka kindel, et Konstantin üldse Milano edikti on andnud. Ja kõige imelikum on, et katoliku kirik, kes ju kõiksugu päevi tunneb, seda ei tea. Mis on siis ometi selle põhjus? Et see suur päev on unustatud, kus taevani ülistatud Konstantin, kes kirikule raha, vilja ja maid andis, niisuguse sammu tegi?

Ja kahjuks pole seda päeva teada, kus maailm kirikusse tungis, kus riik heitis oma alla need, kes pole ühegi riigi alamad, kes pole maailmast ja ei pea säält olema. See päev peaks olema suuremaks leinaks kui Kristuse surmapäev, sest tema suri meie lunastuseks ja see päev oli meile õnnistuseks; aga teisel päeval tuli hukatus – sellest päevast saadik kristlased maailmas teenivad selle ilma isandat ja nad ei saa enam ta küünte vahelt lahti, sest ajast saadik on otsas tõsine ja puhas ristiusk ja me leiname teda tihtigi taga kui kallist kaotatud vara. Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme.

Ja sellest veel vähe: me püüame sõna, mis on tõde, pöörata, et meil võiks rahu olla südametunnistuse ees ja et see meie kompromissi õigeks tunnistaks; katsume sõnale maailmas anda teist tähendust kui tal Jeesuse suus oli. Ja see on kõige suurem võltsimine, ehk me ütleme, et kõik Jeesuse sõnad on eshatoloogiliselt mõeldud, või arvame koguni, et nendega praegusel ajal midagi pääle pole hakata, et neid võimatu on elus läbi viia. Ja seda viimast õpetavad vanemad sõnaga ja eluga lastele, ja keegi ei taha ega katsugi neid läbi viia. See on esimene viga, mis ühenduses on selle kurikuulsa sammuga – me tahame kanda küll kristlase nime, aga mitte seda olla, sest me tunneme, et kristlane teisiti peaks elama kui meie.

Mis Jeesus mõtles maailma all, on lihtne ja selge: ta mõtles kõike, mis pole veel kristlik, mõtles seda vastandina tõele, mis pidi maailmas olema, aga mitte maailmast, sest siis ei oleks seda enam olemas. Ja mis teeme meie? Ütleme: Halastaja ja armuline Jumal, sa tead, et ma maailma viise vihkan ja põlgan, et ma ei taha temaga tegemist teha, aga mu vana liha… Või me katsume sellest sõnast vähe maha kaubelda, öeldes, et siis ainult äärmus keelatakse (!!!). Ja nii me teeme ja teeme ikka edasi – ja kui maailm meile päälegi tuleb, siis ütleme: see on valitsuse käsk, ja ei mõtle sugugi, et ka valitsus ja riik on maailm – ja et me sellega ütleme: see on maailma käsk, ja nii alla anname maailmale rahulikult ja mitte sugugi mõeldes, miks me nii teeme.^[1]

Ja mis on põhjuseks? – Konstantin Suur, suur Konstantin – kõige kristlikum keiser! Sest kuidas võib maailm iseennast vihata, sest ükski linn ja koda, mis isekeskis riius on, ei või seista, ja kristlus on saanud maailmaks. Seda ei peeta kristlaseks, kes tapab – aga seda riigimeest peetakse kristlaseks, ta eest palutakse kristlaskonna kogumiskohas, kes isiklike motiivide ja omakasu pärast alustab teise kristliku rahvaga sõja; joodikud, kes õnnetustele vastu lähevad, tahavad olla kristlased, niisama hästi kui need, kes neid neisse õnnetusisse veavad, ja samuti riigivalitsused, mis omamaa tööstust tõsta püüavad. On ainult mõned õiged kristlased veel, kelle avalik arvamine risti lööb ja maha karjub; kelle ajalehed, need kõige suuremad maailma ja kuradi teenrid, vigases keeles ja viletsas stiilis soppa täis pilluvad; need on veel kristlased ja ainult nende pärast seisab veel ülal maailm. – Mis aitab nimi, kui sisu pole, mis on tegemist õlel viljaga, ütleb Jehoova. Sellepärast ärgu kartku need seda nime, kes kunagi mõeldagi ei taha, mis see tähendab; olgu ligidal see päev, kus visklabidaga juba siinilmas aganad ja terad lahutatakse.

Ja see on kindel, neist ärataganenuist saavad õigeile kõige vihasemad vaenlased, kes neid veavad kohtu ette, ähvardavad surma ja vangistusega ja piinadega, mida alles maailmakristlus leidnud. Vaenlasteks saavad patrioodid, sest kristlus on enam kui universaalne; vaenlasiks kapitalistid, sest kristlus on järsum kui iga sotsialism; vaenlasiks sotsialistid, sest kristlus tahab vendlust südame, mitte päevapalga järgi; vaenlasiks kommunistid, sest kristlus ei taha vägivalda. Aga esimesed kristlased olid Rooma riigi juures just samas seisukorras kui praegu kommunistid. Ja vahe on vaid see, et kommunistid on maailmast, kristlased ei olnud aga maailmast. Ja maksev kord on meile samasugune ebajumal kui igavene Rooma, neil ei ole kriipsugi vahet.

Aga kuidas me saame siis maailmast lahti: kas sellega, et me jookseme metsa üksiklaseks, või et me põgeneme euroopa kultuuri eest kuhugile, kus seda veel pole, s.o. joomist ja suguhaigusi; või sellega, et me tõstame sõda maailma ja kõigi tema korralduste vastu, kusjuures meil igal pool toeks peab olema teadmine, et teeme Jumala meelepäralist tööd ja meiega on Jeesuse rõõm. Mis peame siis õieti tegema, et olla maailmas ja mitte maailmast, ja pühitsetud tõe sees, Jumala sõnas, mille majesteetlik tõde jääb igaveseks ajaks.

Meie ei pea võitlema! See kõlab küll imelikult, sest kas pole tõsise kristlase elu terveni võitlus iseendaga ja selle kurja vastu, mis maailmas on? Aga siiski me ei pea võitlema, sest kellega võideldakse? Lõpuks ainult sellega, mis meist suurem on, tugevam on ja kõrgemal on. Vähemaga ei maksa meil ju üldse võidelda, ta on niikuinii meist all, ja nõrgemaga ka mitte, sest ta on niikuinii meie valitseda, aga ka mitte madalamaga, sest mis võib meile see teha, kellest me kaugelt kõrgemal oleme. – Ja nii, niikaua kui me kurja vastu endas võitleme, siis tunnistame, et ta on tugevam kui hää meis, ja niisama on asi terves ilmas. Tähendab, et olla maailmas, aga maailmast üle, on vaja, et me maailma vastu midagi ette ei võtaks, vaid laseme sündida mis tahes, aga omas maailmas oleme selle eest täielikud valitsejad, kõik kuulab meie sõna enne, kui meil on vaja käskida.

See on raske tee ja seda võib ennem aimata kui täita, aga ei ole teist teed olla kristlane, kui teha seda, mis me peame, ja maailma laskma teha, mis ta hääks arvab, ja kui nende kahe maailma vahel tuleb konflikt, siis võidab kristlik, sest ta on üle maailma.

Ja kuidas avaldub see olemine maailmas, aga mitte maailmast? Muidugi mitte kibedustundega selle üle, et paljugi teha ei saa, mis maailm teeb, ega ka kibedusena selle üle, et maailmas tehakse seda ja teist, mis meile ei meeldi, sest niikaua kui need tunded on, ei ole me veel mitte kristlased, ei ole maailmast üle. Vaid see tunne avaldub rahulikus naeratuses kõigi nende lapsemängude ja mängukannide, mis maailmas on, ja kõige enam selle üle, et nad nõuavad täielikku andumust – olgu nad siis nii kenad kui tahes, ja teadmises, et Jumal ikka on ja jääb meiega; see avaldub rahus, mis ülem on kui mõistus, ja selles kindlas usus, mis mägesid paigast liigutada võib; rõõmus, mis heledaks teeb kõik öö- ja pimeduseajad, ja armastuses iga pisemagi asjakese, iga väikese linnu ja lillekese vastu; inimeste vastu, kes ei tea, mis nad teevad. Ja siis on iga maailmas hinnatud, ülistatud ja absoluutseks kuulutatud suurus ainult mingi tillukene ajaviide ja vaatlusobjekt, kõik need pimedusse eksinud riigid ei ole ühtekokku sugugi kõrgemal kui põõsas lilli, nad on isegi alamal. Meil pole ajalehti vaja, sest meil pole vaja teada kõike, mis see ehk teine maailmas suur mees sööb või joob, ega ka seda mitte, kui paljudele inimesile on õnnetusi juhtunud. Sest milleks peame me seda teadma? Kas toob see meid Jumalale lähemale, kui me teame, et keegi on rongi alla jäänud. Meil ei ole enam vaja teada kõike, mis maailmas sünnib, sest meie pole maailmast, ja meie sees ja juures ei sünni enam midagi, vaid meil on rahu. Meil ei ole vaja kunste, mis tahavad olla kõik ja puhas, nad saavad meile ainult asjuks, mida me vaatleme samuti naeratades nagu suured kunstnikud seda, mida väike laps oma südamest on teinud – ja me ei tunne vahet ilusa ja inetu vahel, need on maailmaterminid, meil pole aga muud kui Jumal ja igavene rõõm iga asja üle, mis Jumal on teinud. Meil ei ole vaja filosoofilisi pikki ja keerulisi ilmasüsteeme, sest me mõistame maailma paremini ja selgemini kui nemad, me teame, mida nemad ei tea. Jõuame sellest praegusest hirmsast ja lõhkikistud seisukorrast, kus üks rass ei mõista teist, ega üks rahvus, ega üks inimene oma kaasinimest, rääkimata kõigest muust, mis meie ümber on – sellest patusest olukorrast saame jälle aega, kus me vahesid ei tunne ühegi asja vahel, kõiki mõistame ja armastame, sest me teame siis jälle, et Jumal on kõik teinud. Ja Jumal on hää ja armastus.

Aga kuidas saame me niikaugele, et me enam ei võitle? Öeldakse ju ikka, et elu on võitlus, ja seda lauset armastavad kõige enam need, kes veel elanud ei ole, kelledele võitlus paistab mingi suur ja kauge eesmärk, elu mõte ja siht, kuigi see lause on mõttetu, sest mis tähendab: elu on võitlus elu eest? On ju nii raske mitte võidelda, nii raske olla rahulik ja seletatud valguses üle kõigi sündmuste. Seda me ise ealgi kätte ei saa, me võime selle tulemisele endasse ainult kaasa aidata. Mis on siis vaja teha meil, et Jumal annaks meile selle rahu, mis jumalariigi toob maa pääle. Me ei saagi midagi muud teha, kui uskuda, meil pole midagi muud Jumalale anda, kui ainult usk. Ja mida peame me uskuma? Peame usaldama kõik Jumala kätte, sest mis Jumal teeb, on ikka hää. Kõik meie tahtmised lõpevad ainult valudesse ja iga me soov kaob lõpuks pettumusse. Meie ei saa ega suudagi midagi teha, ja mis meie teinud arvame olevat, see on nii väike ja tihtigi on ainult Jumal seda meie läbi teinud.

Peame uskuma ja mitte küsima, miks üks asi nii või teisiti on; seda teab ainult Jumal ja mitte meie; peame teadma, et Jumal on hää, ja tundma, et on igavene armastus, kes meid oma käte sisse on üles märkinud, et ükski ei pea hukka minema.

20.–24. II 29

Siis, kui aeg oli täis saanud ja Jumal saatis oma poja maailma, kes pidi lõpetama töö, mis isa talle andnud, inimesed lunastama poolikust maailmast ja patusest maailmast; kes pidi neile andma igavese rahu, mis üle meie kitsapiirilise ja nõrga mõistuse on ja hoidma nii Isa nime sees. Rahu maailma kallalekippumiste eest ja võidu ta üle. Ja Jeesus on teinud selle töö, mis Isa talle andnud, – aga kuidasviisi ja kus on see töö? Kas meie silmad selle töö tagajärgi näevad? Mis mõtles Jeesus maailma all kui inimene? Maailma all, kust ta ära läks, millest ta meid vabastas või vabastada tahtis? Öeldakse: maailm on hädaorg, maailm elab patus ja taevani kisendavas ülekohtus, aga mis on maailm? Ja maailm on Jeesusele iga Jumala loodud asi, mille inimene endale ebajumalaks teeb, ja niiviisi maailm on kurjus. Niisuguseid asju on palju ja niisuguseid ebajumalaid on lõpmatu hulk. Inimesed teevad kunsti kunsti pärast, see on nende ebajumal, mis kord ümber lükatakse; inimesed koguvad raha raha pärast, ja need koid, mis raha ära söövad, need söövad ära ka inimese; – inimesed austavad ja tunnevad aukartust riigi ees, põlvitavad ja kummardavad selle ebajumala ees ja täidavad selle käske, peljates märtrisurma. Ja ükskord kõrvaldab Jumal viimase kui riigi. See on kõik maailm; aga kristlane peab olema maailmas, nende esemete seas, aga mitte nende võimu all – maailmast. Seda tahtis Jeesus. Kas võib kristlane, kas võime nii öelda, ja kui mitte – kus on häda?

Me vaesed inimesed ei või endi kohta nii öelda: “sest maailm on neid vihanud, sest nemad ei ole mitte maailmast, nõnda kui mina mitte maailmast ei ole.” Aga missugust kristlast, kes kristlust kannab, vihkab praegu või aastasadu tagasi maailm? Missugust? Isegi mõrtsukad, liiakasuvõtjad, kõige mustemad kaabakad ei vihka kristlust, – neilegi on kristlus asi, mida ei saagi vihata, sest ta on tühine; ükski teadus ei ole kristluse vaenlane, vaid kõik need ütlevad: sina, kristlus, oled ussike, mille jalaga surnuks tallata võib, sina ei suuda midagi mu vastu, ja kui sa mu vaenlane olla tahad, siis ajab see mu naerma nagu see, kui lapsuke algab sõda vanainimese vastu. – Terve maailm tunneb nii, et ta on kristlusest üle, et see on nagu pilvekene, mis mööda läheb, sellepärast ta ei vihka teda. – Miks? Ja ometi öeldakse: meie usk on see võimus, mis maailma on ära võitnud. Kus on võit? Et teda praegu ei ole, siis ei ole meil usku olnud ega pole ka praegu, seda kõikvõimsat ja kõikiväärivat väge. Aga kuhu ta on saanud? Kuhu ta on jäänud, mis on ta ära hävitanud – nii ära hävitanud, et praegu me ei suuda ega oska uskuda, ja sellepärast ei saagi maailmaga võidelda ega teda võita, ja sellepärast ei vihkagi meid maailm.

2. III 29

Porfyrios heidab kristlastele ette, et apostlid olevat uskmatud olnud. Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud, juba siis, kui leigeks said eshatoloogilised ootused, need iga usu toed; kui ümbritseva paganusega hakati ikka järeleandlikumaid vaherahusid püüdma ja vahetevahel ainult loitis veel tuli, aga kustus viimaks ometi, ja inimeste usu asemele tuli üksikute sügavamate või juhtide usk. Ja viimane samm on see olnud, mida sageli nii taevasse on tõstetud, sest sellest ajast pääle on kirik julgeoleku saanud, ja maid, vilja ja rohkesti raha. Aga see päev peaks olema suuremaks leinapäevaks (õnnetuseks ei tea me seda päeva) kui Suur Reede, sest sellel suurel päeval tuli meie lunastus, sai meie õnnistus, aga teisel päeval tuli meie hukatus, meie usu kättesaamatu kadumine. Ma mõtlen nimelt päeva, millal kõige kristlikum ja kõige sünkretistlikum suur mõrtsukas Konstantin kuulutas ristiusu riigiusuks. See on ristiusu surmapäev, sest siis tungis paganus määratu tugevusega sanktsioneeritud usku, mis ju riigiusuna kõik mahutama pidi, ja riik sai valitsema südamete üle. Ja sest ajast pääle pole midagi paranenud, sest keskajal võrdusid riik ja kirik, usk ja kohtuseadused, ja hiljem Saksa vürstid olid tugevamad kui Luther. Ja praegu – enamasti kõikjal on kirik ja riik lahutatud ja usk pole seadus, aga ometi valitseb seadus usu ja südametunnistuse üle ja ebajumalad Jumala üle. Paistab ju küll, nagu oleks maailmavõim usule järele andnud teda vabaks kuulutades, aga see on ainult sellepärast võimalik, et usk on ise maailmale alluv ja kõigiga nõus, ja maailm käib oma sõpradega väga demokraatlikult ümber, kõige enam iseendaga.

Usk ja usukandja kirik on nõus olnud iga alandava kompromissiga, usk on maailma teenistusse astunud ja maailmaks saanud, kristlus on ainult noore inimese ilusaks õhulossiks veel, ta öeldakse olevat ilus, suur ja sügav, irratsionaalne ja numinoosne. Kõike seda ta on, aga mitte sugugi enam – ta ei ole enam jõud, mis maailma ümber korraldada suudaks, uuesti alata loomist, nagu tahtsid esimesed kristlased, vaid ta on väsinud ja alistunud, ja tahab ja jõuab veel vaevalt oma pää tõsta.

Ja sellest on tulnud, et igal pool ainult mäda ja hukkamõistmist on näha. Tahame kiidelda, et oleme pühitsetud sõnas, mis tõde on, et meie täht ja märk ja usu alus on Pühakiri. Aga me pole kunagi selles sõnas pühitsetud, võib-olla mõned vähesed ainult, kellede inimsuse siis kaasvennad ära närivad ja nad hulluks teevad, või kes endist kunagi kuulda ei lase. Ja mis siis meie? Maailm on meid tingima ja “Geschäfte” tegema õpetanud. Südametunnistus piinab meid, sest tunneme, et meis pole soovi olla SS-kristlane^[2] – ja meie ei taha ennast muuta, vaid SS-i. Ütleme: ah, Jeesus mõtles neid asju eshatoloogiliselt, ja ega me ei teagi ju, millal see aeg tuleb, mis me siis endid muidu vaevame! Või mõtleme iga lihtsamagi asja juures: ma tahaks, aga ma ei suuda, ja ütleme selle “tahaks” nii, et isegi teame, et me valetame, et me teps mitte pole tahtnud. Ja niisuguse usklikuks peetud kõneviisi õpivad lapsed oma usklikkude vanemate sõnadest ja elust, ja kuigi see kahekordne raamatupidamine neile alguses imelik näib, võtavad nad ta viimaks siiski omaks, sest nii on kergem, ja nii on hõlpsam sellest hädaorust läbi saada, mis mitte Jumal, vaid inimesed on teinud; on hää teada, et sa oled vaga ja usklik, ja see midagi maksma ei lähe, et seda olles ühtegi suurt ega väikest kaotust vaja pole, ainult kõnelda tuleb vähe, teod – ah, kes siis neid hääks teha jõuab! Ja me oleme kõik nii suured variserid, et me ei tunnistagi: oleme läbi ja läbi uskmatud, halvemad kui kõik paganad, rahvad, kellede nimesid me põlgame, sest sellaine tunnistus enda ees teeks elu ju siiski vähe kibedaks, ja milleks seda siis vaja on, meil on muresid küll ja küll: küll selle täitmatu kõhu, küll selle hästiistuva riietusega ja sellega, kuidas saavutada oma lihale võimalikult suuri ja kestvaid lõbusid. Ja kui need kõik saadud on, teatris, kinos või kohvikus oldud, aga ka jumalavallatut, mõttetut kirjandust ja ajalehti hariduse täiendamiseks loetud, siis istume kusagil ja mõtleme, et Piibel on kirjutatud vägevas stiilis, lapidaarsete võrdlustega, ja leiame mingis esteetilis-erootilises melanhoolitsemises, et see ometi nii suur ja sügav mõte on, et Jumal on armastus, või keerame selle lause koguni ümber. Ja niiviisi hoolitseme selle eest, et tal ikka uskujaid on. – Ja see on meieaegse nõndaöeldud haritud inimese maksimaalne usk. Aga see ei olegi usk, see ei ole õieti mitte midagi, ka ebausk mitte, sest usk peab olema meis ja mitte mingi kosmiline fluidum, mis vahel meie üle tuleb.

5. III 29

Sellepärast võime otsida laternaga või päiksega ilmast ja inimeste seast usku, ja me leiame harva midagi pääle traditsionaalse etiketi. Kust me seda leida võiksimegi? Selleks pole enam kohtagi. Riigid on niivõrd patused asutused, et ime on, et Jumal neid veel ära pole kaotanud, riigid toetavad viinavalmistamist, aga toetavad tihtigi sellega saadud rahaga niiviisi ebakõlbeliseks saanud karskusliikumist; joogikohtade omanikud on nime poolest needsamad kristlased kui joodikud; kohtud tahavad õigust, mida metafüüsiliseks suuruseks peetakse, tuua maa pääle, aga selleks, et õigusetoojad ja -kaitsjad elada saaks, on vaja võimalikult palju ja võimalikult suuri õiguserikkujaid; mõrtsukaid nuheldakse ühel pool vähem või enam raskesti, aga teisel pool tasutakse nende vaeva määratute austustega; võideldakse kõlblusetusega ja selle kaasnähete vastu, teisal aga toetatakse ja armastatakse kirjandust, mis üks selle tooja ja edendaja. Iga asi enese vastu. Niisugune on maailm, ja asjata vaev on sellest katsuda leida kristlust ja usku, ja siis teda ei ole ka kuskil leida; ta on kadunud nende mõningate õigete inimeste juurde, keda keegi ei tunne, nende juurde, kelle avalik arvamine ja pühaks saanud seltskondlikud traditsioonid risti löövad, ja kelle ajalehed, need kõige suuremad maailma ja kuradi teenrid, vigases keeles ja viletsas ja armetus stiilis soppa täis pilluvad. Ja ka neid inimesi on nii vähe – ja nemad on inimesed ja nõrgad, ka nemad tunnevad, et neil ei ole küllalt usku, et maailmas olla ja mitte maailmast, ja nad hoiavad maailmast kõrvale, väsinud ja pessimistlikud, teades, et see kõik siin on koledam kui iga põrgu, ja oodates oma lunastust ja ometi ükskord kohtumõistja tulemist, kes istub paremal käel Isa, ja see on veel nende ainuke rõõm, kui nad sellele suudavad mõelda, et Kristus on jälle lubanud tulla Jumala riigis. Aga maailm ei anna ka neile kunagi rahu, ta toob ühe koleduse teise järel nende haigete silmade ette ja laseb nende kõrvad, mis kurdid tahaks olla, kuulda asju, mis raskemad kui tuli. – Ja kui niisugused inimesed lähevad vahel rõõmsa ootusega ilma, seda Jumala abiga muuta tahtes, siis tapab maailm nad või teeb igavesti vigaseks, sest kõik on siis nende vaenlased: patrioodid, sest usk on enam kui universaalne; kapitalistid, sest kristlus on järsum igast sotsialismist; aga ka sotsialistid, sest kristlus tahab üheõiguslust ja vendlust südame, mitte päevapalga järgi; ja kommunistid, sest kristlus ei taha midagi vägivallaga. Aga inimesed alistuvad vägivallale ja mitte häädusele ja armastusele, kuigi seda öeldakse.

Kristlus on maailma ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast; kuigi paistab viimasel ajal, nagu tõstaks kristlus oma pää, ollakse siiski igal pool väsinud, sest maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud ja ei ole enam seda jõudu ega kindlat usku, mida vaja oleks. Kirjutatakse ilusaid raamatuid ja loodetakse, et teised selle täide viivad, ise suudetakse ainult mõelda, mis õige ja mis hää on, aga seda mitte teha, ja ei tahetagi seda teha. Maailma patt on igal pool meie ümber ja sees, ja kes teab, kui kaua me paludagi jõuame, et sellest lahti saaksime. Euroopa kultuuri lõpppäevad pole enam kaugel, oleme skeptitsismi ja stoitsismi aegade lävel, lõpp on ligi, ja mida enam lõpu poole, seda koledamaks ja haigemaks läheb kõik, sest jõud saab otsa, ja juba praegu ei tee me enam midagi, valame ainult vanu asju ümber nii ja teisiti, suurema ja vähema tehnilise oskusega teeme ainult teadust. Ja ka usuga on nii läinud, me ei usu enam, vaid mõtleme vähem või enam sügavalt usu üle, arutame ainult ja mõtleme selle juures – nüüd ma usun ja ei tunne ometi mitte, et Jumal meie ligi on. Kas me üldse veel midagi teha jõuame, – Jumal taevas, – mis me peame tegema, et su au ilmsiks saaks, et see maailm tunnistaks alistudes sulle ja meile, et usk on see võimus, mis ilma on ära võitnud?

7. III 29

Ja kuidas me saame siis sellest kurja asetatud maailmast lahti? Kas sellega, et me kuskile pageme ta eest, kloostrisse või maile, kus kõige suurem maailma kandja, Euroopa kaduv kultuur pole veel mitte oma koledaid saavutusi üldiseks teinud, või sellega, et me Jumala abiga algame sõda maailma ja ta korralduste vastu, katsudes läbi viia mingit kristlikult anakronistlikku ilmakorda ja teades, et kui me langeme, siis oleme usutunnistajad? Või peame ennem endast võitma kurja, et seda mujal kaotada?

Aga ükski neist teedest ei vii meid sinna, kuhu tahame. Vahel on ju suur ja ülepääsmatu vajadus eemalduda sellest ilmast, aga selle juures tunneme kohe, et põgenemine on allaandmine, ja et kui me enam maailmale midagi teha ei suuda, elame tuha all hõõguvas vaenus ta vastu, ja siis me pole tast ometi lahti saanud, vaid oleme ikka maailmast, mõtleme enam talle kui Jumalale. Ja Kristus ei taha ka, et meid maailmast ära võetaks niisugusel viisil, vaid et me oleks ta kurja eest hoitud. Aga ükski võitlus ei vii sihile. Ei enda juures ega ilma juures. Me ei tohi võidelda, olgugi et me seda ikka ja alati armastame teha ja seda kristlikuks peame. Öeldakse, et tõsise kristlase elu olevat ainult võitlus vana Aadamaga ja see on igavene ja lõputu, tagajärjetu võitlus. Me teeme nii, aga me ei tohi seda teha, sest sellel pole mõtet: ühegi inimese jõud ei ulatu võitluses enda kurjuse vastu niikaugele, et selle täiesti võita võiks, et oleks rahu südame majas. Just siis, kui me arvame, et ometi oleme sellest nuhtlusest korra jagu saanud ja võitluse pääle puhata tahame, tõstab ta uuesti oma pää, ja isegi Augustinus kaebab, et kui ta oma kurja päeval olevat maha suutnud suruda, siis olevat see ööl teda unes veel enam vaevanud, ja ta oli lõpmata õnnetu selle pärast, ja nii ka meie. Me ei jõua lihtsalt, kuri on meis niisama tugev kui hää või veel tugevam. Ja kelle vastu võideldakse? Keda püütakse suruda ja vaevata – ikka ainult seda, kes meist tugevam on, kes meist kõrgemal on ja meid valitseb. Nii on kurja vastu võitlemine iseendas ainult patutunnistus, oma nõrkuse tunnistus, aga see ei tee meid veel maailmast ega kurjast lahti – ja ükskõik kuidasviisi me mõõga tõmbame, mõõga läbi saame me kindlasti hukka, ja siis oleme olnud vaesed ja õnnetud inimesed, kes ainult endaga sõdivad ja sellepärast ei tee hääd ega kurja, kellede elu on elatud, aga kes pole vilja kandnud, ei vähe ega palju.

Aga kas on võimalik elada ilma võitluseta, ütles mees, keda prohvetiks peetakse paljude poolt; elu ise olevat võitlus – olemise eest. Aga mis vahe on elu ja olemise vahel. Igatahes on see mõte ainult ring. On muidugi raske olla võitluseta, sest siis peab inimene seisma nagu püramiid, mida tuul ja liiv ikka ja alati lõhkuda püüavad, aga ei suuda – siis peab inimene alati tundma, et ta seisab ja et teda miski paigast liigutada ei jõua, ei inglid ega kuradid, siis peab inimene teadma, et ta endas kannab ja kehastab Jumala vääramatut tahtmist. – Ja see on usk, mida meil nii vähe on, usk, mis igast asjast on tugevam, mis asjast üle seisab, ise kellelegi kallale ei tiku, ja kellele hoobid ilma poolt tunduvad sama naeruväärsed kui laps vihas ja pisarates müüri tagudes; see usk, mis tunneb, et kõik on võimetu pääle enda. Ja see usk on usaldus Jumalasse, Jeesuse täielik rõõm meie sees, et Jumal teab ja hästi teeb ja hästi minna laseb, sest kui viimaks see, kui usklik inimene, kellele üksilugu valu tehakse, neid [hoope] enam ei tunne, ega tea, et teda vaevatakse, siis tüdib viimaks ka vaevaja kuri maailm, sest ta näeb, et ta midagi ei suuda – ja siis põgeneb tema. Kurat käib ringi kui lõukoer ja otsib saaki, aga kui ta leiab, et tal midagi suu- ega kõhupärast ei ole, siis peab ka tema ükskord nälga surema, kuigi ta enne valudes hirmsasti märatseda võib. Ja häda sellele, kes üheks silmapilgukski kaotab oma usu ja oma usalduse Jumalasse!

9. III 29

Niisugune elu on tõsine maailmas, aga mitte maailmast olemine; ta on passiviteet küll, aga ta on kõige aktiivsem eluviis, mis üldse võimalik on; kõik murdub ta vastu, kõik kuri, mille olemasolu üle tal enam kibedustunnetki pole, sest niikaua kui see tunne veel on, siis ei ole inimene üle enda ega ilma, siis ei olegi veel kindlat usku, inimene ei naera veel selle üle, mida valudeks nimetatakse. Aga kui ta sellest üle on saanud, siis ta naerab rahulikult nende lapsemängude ja nende mängukannide üle, mis endale nõuavad täielist andumist, sest ta on neist vaba, olgu ka need asjakesed nii kenad kui tahes; ta teeb nendega ehk veel tegemist, aga ta elu sisu ei seisa mitte nendes ja ta võib elada ka ilma nende kõigita, sest tal on rahu, mis on igast üle, üle iga mõistuse, see rahu, mis terve ilma võib mässama panna, aga mis siiski ealeski ei kao; ta teab, et kõik on Jumala tahtmine, ja ükski vaev ega häda ei tundu talle enam vaev. Vaid ta on alati rõõmus, kandes Jeesuse rõõmu, alati õnnelik kõige selle üle, mis Jumal teeb ja teinud on; talle on armsad kõik asjad, iga tillukene rohuliblegi, aga ta armastus on nii suur, et seda ükski asi enda külge siduda ei suuda ainuüksi – kõik asjad jäävad üheväärseiks ja armsaiks, kõik maailmas hinnatud ja absoluutseks kuulutatud suurused on talle sama palju väärt kui pihutäis kirjuid kive, ükski pimedusse eksinud riik ei ole sugugi rohkem vajalik kui salk kuuski; nad on õieti palju vähem vajalikud, sest need on Jumal otsekohe teinud, riigid on aga inimeste kätetöö. – Kõik on talle ükskõikne, ta ei vaja ajalehti, et teada, mis mõni suur maailmamees arvab tühiste asjakeste kohta, ja ta teab selgesti, et see talle midagi ei anna, kui ta teaks, mitu inimest kusagil rongi alla jäänud või kus midagi muud halba juhtunud. Ta vaatab sellele maailmas igaveseks ja absoluutseks kuulutatud kunstile nagu kunstnik vaatab väikese lapse abituile, kuigi südamest tulevaile joonistuskatseile. Ta on üle igasuguse filosoofia, sest ta on Jumalale hulga lähemal, tunneb Jumala tahet enda pää üle ja Püha Vaimu vaikset tööd ja segamata rõõmu oma südames; ta tunneb end kõigile inimestele ligi, ei tunne vahet enda ja kellegi muu, oma või võõra rassi inimese vahel; ta saab neist kõigist aru ja mõistab neid kõiki, teades, et ka nemad on samal ülesandel ilmas: saada täielikuks, nagu nende Isa taevas täielik on. Ta on lunastatud, ta ei tunne enam pattu, sest tal pole enam soove mingi maise järgi, sest ta teab, et ta Isa talle ise annab, mis ta lapsel vaja, ja kõigiti ta eest hoolt kannab.

Ja kui ta surema peab, siis teab ta, et see on ainult lühike ja magus uni, mille järel ta üles ärkab veel suuremasse rahhu Isa riigis. Ta on alati õnnelik, sest tal ei puudu midagi, kuna Jumal on temaga, ja ta teab, et ta on Jumala meelepärast, sest ta kannab eneses Kristuse usku ja Püha Vaimu väge.

Aga ta ei ole ometi mitte selline inimene, kes seisab üksi eemal ilmast ja inimesist, ta on küll inimesile arusaamatu, võibolla paistab ta neile liiga hall või läbipõlenud vaimuga inimene. Aga kuhu ta tuleb, toob ta endaga kaasa midagi võõrast ja muinasjutuliselt kaunist, seda, mille järele vaatavad väsinud ja haigete inimeste valutavad silmad; ta toob endaga kaasa selle rahu, mis ülem on mõistusest, selle kindluse, mis kõik kindlused võidab, ja paljudeski inimesis tõuseb soov omandada sama igavest rahu Jumala juures Kristuse läbi. – Aga ometi ei tee ta midagi, see kõik hõõgub ja särab tast välja, nii et ta isegi seda ei tea ja ei aima, ja inimesed tunnevad, et Jumala vaim nende ligi on tulnud, ja neil on määratu palju kergem, neile on taevas jälle selge ja päike on ka nende jaoks, midagi langeb neilt ära ja kaob.

10. III 29

Ja siis tuleb Kristus maailma, siis on kõik inimesed üks, tuleb vaikne rahulik elu, kus igaüks teeb, mis hää on, ja ei tunne enam muresid, sest ta teab, et Jumal tema eest hoolitseb hää ja kurjaga, siis algab uus aeg maailmas, aeg, kus pole kurja, kus enam midagi ei muutu ja ei kao, kus pole enam lõhkikistud ja õnnetuid inimesi, kes iga päev mõtlevad ja paluvad: Issand, võta mind ära sellest ilmast, ma ei suuda, ma ei jõua enam kannatada. Siis on Jumala sõna kõik läbi ja läbi pühitsenud, ja meie usk suurem kui lapsel isa sisse, ja siis teame, et kõik meie usu järgi sünnib, sest me oleme lähedal Jumalale, ja keda ometi see ilm veel kuidagiviisi seob. Aga see kõik on nii kaugel, niisugune õnnis elu on lootus meile, on siht, mida me kõrgel ja kaugel näeme, ja teame ometi, kui valus see ka on, et me silmad enam neid päevi ei näe; teame ometigi, et meie seda aega tuua ei suuda, kui Jumal seda ei taha, kui Jumal meile usku ei taha anda. Usku on vaja, ainult suurt ja tugevat usku, ja siis, kui meil see on, siis võime öelda siit ilmast ära minnes: Issand, nüüd lased sa oma sulase ära minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.

11. III 29

____________

1. Läbitõmmatud osa: Aga sest “nemad ei ole mitte maailmast, nõnda kui mina maailmast ei ole”, maailm on meid vihanud. Missugust kristlust vihkab praegu maailm, vaevalt mõni mõrtsukas. Või varas, liiakasuvõtja. Ja kas on see siis maailm, see protsendike või paar tervest maailmast. Kas tõesti on maailm nii väike? Ei, vaid mõrtsukale, vargale, liiakasuvõtjale on kristlus täiesti ükskõik, nad ei vihka teda, vaid nad naeravad rahulikult nende tõsiste narride üle. 2. SS – scriptura sancta (toim.)