Читать книгу Jää - Ulla-Lena Lundberg - Страница 1

KUI KEEGI ON näinud, kuidas maastik muutub, kui paat nähtavale tuleb, siis ei saa ta ealeski nõustuda sellega, et inimese elul ei olegi tähtsust. Vett ja maad katab eriline rahu. Inimesed lasevad pilgul libiseda üle sadamalahe, puhkavad silmi ja vahivad kaugusse. Kõik on nii nagu alati. Igaühe rinnas on igatsus millegi muu järele, ja kõik, mida igatsetakse, saabub paadiga.

Piisab sellest, kui tulija olen mina, Anton, kes saabub postiga. Ruhvis võib mul olla ükskõik kes, ja ootus täidab taeva ja maa, kui esimene silmapaar mind tabab. Maastiku rahu on kadunud, kõik on läinud liikvele, kui sõnum levib. Mõned juba jooksevad ja hüüavad: nüüd nad tulevad!

Nõndamoodi on ka nendega, kes on nähtamatud ja igivanad ning keda silm ei seleta. Kui inimene läheneb, siis õhk tiheneb, sa tunned, kuidas nad muutuvad pealetükkivaks ja tahavad sust rohkem teada, kuigi sa kahtled, kas nad enam teavadki, mida tähendab inimene olla. Kuigi sa kahtled, et nad ei olegi enam inimesed ja sinu tajutavad kogud meiega enam ei sarnane. Ja ometi saad sa aru, missuguse innuga püüavad nad sinus selgusele jõuda.

Kuigi mootor töötab täisvõimsusel, liigub paat edasi aeglaselt. Kõik on rahutud, näen, kuidas nad nihelevad. Tean, et nad ootavad, ja püüavad oodates vagusi püsida, ja mina liigun, nagu ma liigun, kindlal kursil, jätan mootori õigel hetkel seisma ja lähenen aeglaselt paadisillale. Kallel on köis ja jalg valmis, kui me liiga kõvasti vastu paadisilda peaksime põrutama, kuid enamasti me ainult riivame silla serva, ja kohal me olemegi. Sõitjad on ruhvist välja tulnud, paadist ja maalt hüütakse ja räägitakse vastastikku, ja maailm paistab hoopis teistsugune kui siis, kui me alles avamerel liikusime ja rahvas seda teadmata maal oma asju toimetas.

Erandkorras sõidan ma täna kiriku paadisilla äärde, kuna meil on pardal uus kirikuõpetaja. Seetõttu on inimesed olnud veidi uudishimulikumad ja tõtanud randa juba siis, kui me merel nähtavale ilmusime. Kirikuteener on peale passinud ja köster on hoolitsenud selle eest, et paadid, millega inimesed on tulnud, on rannakaljude juures ja meil on vaba pääs silla juurde. Korstnast tõuseb sooja suitsu, sest naised on tuld teinud ja toit ootab pliidil. Neil külmadel maihommikutel on veel õige vaikne, aga kus alles pilgud ja mõtted lendlevad. Missugune ta on? Kuidas minema hakkab? Aga kahtlused ei paista välja, sest vastuvõtt peab olema südamlik ja muredest prii, nagu see ei olekski raske, et tuleb uus inimene, kellega peab harjuma.

Pastor on juba mõnda aega väljas seisnud, kuigi pastoriproua on mitu korda käinud teda sikutamas ja öelnud, et ta külmetab ennast ära. Aga mees seisab paigal ja kui ta näeb, kuidas kirik kalju peal nähtavale tuleb ja teda oma punase katusega tervitab, siis muutub tema nägu pidulikuks ja läheb naerule, ja kui me lahte sisse pöörame, on ta nii rõõmsa näoga, et keegi ei kahtle, et kõik läheb hästi. Ta lehvitab juba kaugelt ja kaldalt lehvitatakse tervituseks vastu. Ta tänab, jah, siin me oleme, ja kui armas teist, et te olete öösel üles tõusnud ja meile vastu tulnud!

Ta on kunagi siin korra käinud ja tunneb kirikuteenrit ja köstrit ja Adele Bergmanit, kes on kirikunõukogu liige ja muretseb väga kiriku ja õpetaja pärast. Aga nüüd on hoopis teine lugu, kui tema on ajutiselt ametisse nimetatud ja asub koos naise ja lapsega siia elama. Esimene mulje on hea. Aga kui ta tahab maale astuda, nihkub paat sillast natuke eemale, nagu tahaks meri ta tagasi võtta, ja külm tuulehoog käib väinast läbi. Mina ei tea, mida see võib tähendada.

Adele Bergman teab hästi, et külalisi tuleb väljas vastu võtta. Kui nad tulevad Turust, on nad vähemalt pool ööpäeva teel olnud, ja sinna hulka ei ole arvestatud seda aega, mis neil on kulunud Turusse jõudmiseks. Neid on solgutatud ja loksutatud igasuguse ilmaga. Kui nad viimaks maale vaaruvad, oleks neil nagu liiva silma läinud ja riided tunduvad külmad ja niisked. Neil on kõht tühi ja paha olla. Nad vabisevad ja higistavad. Nähvavad üksteisele ja kahetsevad, et üldse selle tee ette võtsid.

Just sellel rajaneb Örarna külalislahkuse kuulsus. Inimene on juba kord niimoodi loodud, et poole ööpäeva pärast on kõht tühi, tuju ära ja uni kallal, ning kui ta lõpuks nelja seina vahele jõuab, kus kuuma pliidi peal ootab soe toit, siis usub ta tõemeeli, et on viimasel hetkel pääsenud, ega ole kostitajatele kiituse jagamisega kitsi. Mõistagi on Örarna rahvast tänatud ennegi, aga tore on see ikkagi, ja pliidi alla ning ahju tuld teha oli lõbus, mis sest, et öö sellest lühemaks jäi.

Seal nad seisavad rõõmsate nägudega, Adele Bergman ja tema Elis, kirikuteener ja köster ja kirikuteenri Signe, sest harva saab nii väikese tööpanuse eest nõnda suurt kiitust. Värskeid saabujaid on alati põnev jälgida, ja peale selle moodustavad nad nüüd ametliku kiriku vastuvõtukomitee, kellel on täielik õigus paadisillal seista, tulijaid uurida, nad oma kaitsva tiiva alla võtta ja üles pastoraati juhatada.

Ja jagada neile juhatussõnu koguduse kohta, sest on väga tähtis, et õpetaja kohe algusest peale teatavatest hoiakutest aimu saaks, mis võib talle edasises tegevuses kasuks tulla. Praegune tulija on noor ja tema proua veel noorem ning võib loota, et neil jätkub oidu õppust võtta.

Pastor on rõõmus. Noorele inimesele tundub reis lõputu, kui peab paigal püsima ja tegemist on vähe, aga nüüd on ta rõõmus, sest on kohal ja võib maale minna, inimesi tervitada, hoolitseda pagasi eest, suruda postimehel kätt ja tänada teda selle eest, et ta on toonud nad kogu kraamiga kiriku paadisilla äärde. Aga tal jätkub ka teistmoodi rõõmu, sest see kuulub tema loomusesse ja tema rinnas põleb tuli, mida sütitab kõik, mida ta elus tahab kogeda ja teha.

Oleks tore, kui õpetaja oleks katoliiklane, tuleks üksi ja kuuluks seega rohkem meile, mõtleb Adele Bergman tihti endamisi. Meie luteri kirikus peavad olema abikaasa, lapsed ja mööbel, mis teda seovad ja tema aega viidavad. Kui õpetajal neid ei ole, siis on peaaegu selline tunne, nagu oleks tal midagi viga, ja seetõttu silmitsevad kõik pastoriprouat tohutu sõbralikult, kui ta kohe kaldale tuli ja pani sülest maha lapse, kes on nii väike, et on lausa üllatav, et ta suudab nii kindlalt oma jalgadel seista. Tüdrukul on peas müts ja tema mantlil on seljalõhik, tõeline pastoraadipreili, ütleb galantne ja lapsi armastav köster, kui ta viisakalt ka seda tulijat tervitab. „Tere tulemast Örarnale,” ütleb ta, ja laps ei hakka tihkuma, vaid vaatab talle tõsiselt otsa.

Pastoriproua on väikest kasvu ja toimekas. Ta ei tea, et paat seisab paadisilla ääres nii kaua, kuni kraam on maale kantud, ja heidab vihaseid pilke abikaasale, kes seisab ja ajab juttu, laps süles, sel ajal kui naine näeb vaeva ning kohvreid, kaste ja rullis voodiriideid kaldale tassib ning küsib, mida teha mööbliga, mis on tekile kinni seotud. „Petter, tule siia,” hüüab ta viimaks.

Õpetaja ulatab lapse Signele, otsekui mõistaks, kuidas too last igatseb. Ta tõttab reelingu juurde ja teised järgnevad talle. Kipper ja Kalle seisavad oma poole peal, peavad nõu ja tõstavad siis ühe ropsuga paadist maha puhvetkapi, serveerimislaua, lauad ja toolid, mis nüüd uniselt sillal seisavad.

„Sisse tassimiseks valmis olla!” ütleb köster. „Vaade merele ja pea püsti!”

Lisanduvad veel kaks voodit ja varbvoodi, köögilaud ja pingid, kummut, pesukapp ja kaks jalgratast, siis näib kogu kraam olevat kaldal. Proua arvestab ja kontrollib, sellal kui pastor seisab ja manitseb last, kes püüab end sülest maha libistada. Adele vaatab alla lastiruumi ja küsib, kui palju on kipper Turust kaupa toonud. „Päris palju,” kinnitab too. „Tasapisi hakkab juurde tulema.” Tõtt-öelda on seda õigus ka oodata, sest sõjast on kulunud poolteist aastat.

Kipper ja Kalle peavad kauba toimetama kaubasillale, enne kui koju pääsevad, ja nüüd vaatavad nad pastoriprouale otsa ja küsivad, kas kõik on korras. Too arvab, et on, ning kipper ronib alla masinaruumi ja Kalle annab otsad lahti ning õpetaja tänab veel kord. Paat eemaldub, kuid inimesed seisavad endiselt paadisillal ja ajavad juttu, kuigi peaksid minema sisse sooja ja võtma midagi hamba alla. Nagu ikka, peab Adele kõige eest hoolitsema. „Kas te ei näe, et tulijad on väsinud!” ütleb ta. „Nüüd veel tähtsamad asjad käru peale ja siis on pastoraati minek!”

Nad sammuvad läbi kaste pastoraadi poole, punase maja korstnatest tõusev suits väreleb ahjusoojusest. Vastuvõtukomitee on korralikult kütnud. Veekastrulid ja kohvikann hüplevad köögis pliidirõngastel. Pudrupott on püsinud soe ja võileivad ootavad piimakannu kõrval katte all.

Täpselt nii nagu komme nõuab, jäävad nad seisma ja tõmbavad sügavalt hinge: „On alles mõnus soojus! Ja meie arvasime, et saabume külma ja niiskesse majja, ja mõtlesime, et kust me küll võtme leiame!” Ja: „On see tõesti võimalik? Ka see on meile? Oi jah, armsad sõbrad!”

„Istuge maha ja võtke ette,” ütlevad võõrustajad mitu korda ja mitmel häälel ja nõustuvad ka ise istet võtma, sest Adelel on korvis tassid ja ersatskohv, nii et jätkub kõigile. Ka leiba, kuigi mõte oli, et midagi peaks jääma ka õpetajaperele.

„Oh kui hea,” ütlevad nad. „Missugune leib! Ja või! Vaata, Sanna, isa paneb pudrule võisilma. Nüüd võtame suure lusikatäie! Eks ole hea? Nüüd saad näidata, kui ilusasti sa tassist piima jood. Ja missugune kohv! Nii kuum, et soe levib varvasteni. Ma ei tea, kuidas me küll saame tänada ja kõike seda hüvitada!”

Ja palju muudki. Seda on tore kuulda, sellist tasu vajab hästi tehtud töö eest iga inimene. Vastuvõtukomitee liikmed istuvad ja lobisevad edasi, kuigi nad teavad, et tulijatel on vaja elamist korda seada ja puhata. Nood räägivad, kui pika maa nad on maha sõitnud ja kui uskumatult tore on päral olla, eriti kui vastuvõtt on nii südamlik. Siia kavatsevad nad jääda, sest paremat kohta ei ole kuskil.

Õpetaja uurib, mis küladest nad pärit on, ja tahab teada, kas need on ka kaugel. Köster, kellega tal tuleb kõige rohkem tegemist teha, elab kõige kaugemal, aga ta ei tee sellest numbrit: mis sellest, kui on olemas paat! Tarvitseb ainult helistada ja ta ilmub kohe. Kirikuteener elab lähedal, tal on vaja kirikusse jõudmiseks ainult üle väikese väina sõuda, nii et ta tuleb hea meelega appi. Nagu Signegi, kes kavatseb nüüd minna lauta lehmi lüpsma.

Pastoriproua kikitab kõrvu, sest nad on eelmise õpetaja kaks lehma ära ostnud. Temast õhkub huvi ja ta tahab teada, kas võib kaasa minna, aga siis muudab ta meelt, kui mõtleb sellele, mida hommikul on veel vaja ära teha. See jääb õhtu peale: „Kui Signe on nii kena ja talitab veel täna lehmad ära, siis saame ehk õhtul koos lauta minna. Homsest alates hakkan ma ise lüpsma.”

Nad vaatavad teda: üldiselt pastoriprouad ei käi laudas, aga too siin ütleb, et on talust pärit ja loomapidamine huvitab teda eriti. „Seetõttu on väga tore, et meil on oma lehmad, kuigi neid on ainult kaks,” seletab ta, ja pastor on uhke näoga. „Too meie Mona saab kõigega hakkama,” ütleb ta. „Oleme jõudnud õigesse kohta, sest siin saame peale teenistuskohustuste nautida ka igapäevaseid toimetusi.”

Ta pöördub uuesti köstri poole, kes on kirikunõukogu esimees, naeratab ja ütleb, et neil on palju arutamist. Ta loodab, et see liiga palju köstri aega ei kuluta, ja teeb ettepaneku, et nad juba sel nädalal kokku saaksid ja koguduse põhiküsimused läbi arutaksid, ja köster on sellega lahkesti nõus. Adele paneb tähele, et köstrile on hakanud õpetaja juba meeldima, isegi väga. Õpetajasse, kes talle vähem meeldiks, suhtuks ta sama lahkelt, aga pisut ettevaatlikumalt, nüüd aga näeb köster võimalust, et saab uue õpetaja eest hoolitseda ja talle toeks olla. Ja õnneks või õnnetuseks on köster toeks paljudele, kes talle lähenevad. Ka Adelele, kuigi Adele vaikseks meelehärmiks oli ta juba abielus, kui Adele sinna saabus.

Pastoriproua ütleb, et kavatseb Petteri juba täna poodi saata, kui ta on natuke puhanud, ja pastorile seletatakse, kuidas poodi pääseb. Ratta võib paati panna ja üle väikese väina sõuda. Sealt on poodi ainult viis kilomeetrit. „On hea, et õpetajal on Ahvenamaa juured,” ütleb Adele, „sest neid pastoreid, kes linnast tulevad, on lõbus vaadata, kui nad sõudma hakkavad.”

Õpetaja naerab muhedalt ja ütleb, et õnneks ta juba tunneb kooperatiivkaupluse juhatajat, kellest on kohe näha, et ta raskel ajal abikäe ulatab. Adele teatab pidulikult, et õpetaja on alati teretulnud ja et ta ootab tema külaskäiku kannatamatult. Õpetaja istub rahulikult paigal ja tal ei paista olevat vähimatki kiiret kuhugi, kuid proua on muutunud rahutuks, tõuseb lauast, väsinud laps süles, ja vaatab ringi, kuhu saaks teda magama panna. Asjad tuleks katuse alla tuua, mõtleb ta, ja kõige hädapärasemad toimetused kiiresti ära teha.

Adele märkab, et pastoriproua suudab suurivaevu oma ärritust varjata, et nad juba ükskord minema ei hakka, ise täis indu kõike käsile võtta, ja korraga saab Adele aru, et ka pastoriproua meeldib talle. Kuna nad on mõlemad sellest toimekast soost, kes on alati valmis appi tulema, kui midagi on teha vaja. Nad naeratavad teineteisele: ka pastoriproua on juba aru saanud, mis inimene on Adele Bergman. Adele tõuseb püsti ja ütleb: „Einoh, head sõbrad, laskem õpetaja perel ennast oma kodus sisse seada! Täname omalt poolt ja tervitame neid veel kord saabumise puhul. Mehed aitavad mööbli sillalt sisse kanda, siis ütleme aitäh ja nägemist.”

Külades räägitakse, et Adele kipub kamandama, aga paljudele on kergenduseks, kui keegi otsustamise enda peale võtab. Köster ja kirikuteener ja Elis tänavad ja suunduvad meelsasti paadisilla poole ning pastor tõttab neile järele ja ütleb, et ta aitaks heameelega oma kraami kanda, sest mingi piir peaks ikka olema. Neli meest saavad sellega kiiresti hakkama ja peagi on kogu kraam saalis koos.

Hüvasti ja veel kord suur tänu. Rõõmsalt nagu noored inimesed lähevad kirikuteener ja Signe lauta ning Adele, köster ja Elis paadisillale, kiriku teenrid ja suured sõbrad. Kerge südamega, sest vastuvõtt läks kenasti.