Читать книгу Jää - Ulla-Lena Lundberg - Страница 4

KUI PASTORIL EI oleks nii kohutavalt kiire olnud, oleks ta enne oma esimest jutlust Örarnal õige kõvasti närvitsenud. Aeg-ajalt tuleb tal see meelde ja siis ta mõtleb, et peaks selleks aega varuma. Hommikul vara. Õhtul hilja. Võib-olla natuke pärast sööki. Esimene kord tahab ta jutluse hästi ette valmistada. Olla rahulik. Panna kõik kirja, et midagi segi ei läheks.

Aga kuidas saab vara üles tõusta, kui oled väga hilja magama läinud? Ja kuidas oleks võimalik pärast sööki kõrvale tõmbuda, kui ta on otsustanud nii palju asju remontida, korda seada ja paika panna ning kui kiriku paadisillalt tuleb mäest üles üllatuskülaline. Siis on vaja vestelda, ja on ju väga tore, kui kogudus on nii jutukas, ta tõesti ei kavatse tagasi saata kedagi, kes temaga rääkida tahab.

Jäänud on kaks päeva, ja siis üks. Siis teeb ta varahommikul meeleheitlikult algust. Istub leentoolis nagu koolnud kala ja püüab end veenda, et kui ta süveneb materjali põhjalikult ja tõsiselt, siis jõuab see päeva jooksul settida, nii et ta saab paari õhtutunniga sobiva teksti kokku. Päeva jooksul jookseb ta kui orav rattas eri toimetuste vahet, et jõuda ka kiriku protseduuridega tutvuda. Kirikuteener ja köster seletavad talle, kuidas on koguduses kombeks asju ajada ja missuguseid märguandeid köster kooripealselt ja õpetaja altari eest vajaduse korral omavahel vahetavad. Kirikuteener räägib põhjalikult kellalöömise korrast ja peensustest ning õpetaja elavneb, kui kirikuteener mainib „pastorikella”, ja ta pärib:

„Pastorikell, mis see on?”

Kirikuteener seletab, et nad peavad kinni väga vanast kombest ja löövad väikest kella, kui pastor kirikusse tuleb. „Mitte varem kui viisteist minutit enne ja mitte hiljem kui kümme minutit enne. Mina seisan kellatornis ja vaatan välja, ja kui ma sind trepil näen, hakkan kella lööma. Löön nii kaua, kui sa oled kirikuuksest sisse läinud. Siis tulen tornist alla ja aitan sul riietuda.”

Nii kirikuteener kui ka köster vaatavad talle murelikult otsa ja köster lisab: „Inimesed on niimoodi harjunud.”

Pastor taipab, et nad pelgavad, et nii noor õpetaja võib seda vanamoodsaks pidada ja sõrad vastu ajada, aga ta ütleb rõõmsa näoga: „Loomulikult, kui teil on niisugune komme, siis mõistagi jätkame.”

Nad näivad tundvat kergendust, ja kui nad jumalateenistuse järjekorda harjutavad, nii et köster on oreli taga, orelitallaja tallab nähtamatuna lõõtsasid, kirikuteener istub pingil ja pastor seisab altari ees, siis muutuvad nad üsnagi ülemeelikuks ja sõprus nende vahel süveneb. Sest kui köster annab hääle ja pastor avab suu ja laulab „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen”, kuulevad pastor ja kirikumees, et see õpetaja oskab jumalateenistust pidada. Köstri mäng elavneb ja hingestub, teenistus edeneb hiilgavalt, kirikuteener täidab oma ülesandeid ladusalt, muudab kogudusele tahvlil numbreid, avab õpetajale altarivõre ja järgneb talle käärkambrisse, kus kaasula vahetatakse kantslisalmi ajal talaari vastu.

Pastorile meenub, et seda kogudust kutsutakse laulvaks koguduseks, ja tema tuju tõuseb, sest ta on juba kuulnud, et eelmise õpetaja suurimaks puuduseks peeti seda, et ta ei osanud laulda. Pastor Petter Kummelil sellega probleeme ei ole, tal on kergem laulda kui rääkida. Lõpuliturgia edeneb suurepäraselt, ja õpetaja võpatab mõtte juures, et kui ta homme sellega tõepoolest hakkama saab, siis on tal juba jutlus peetud ja loodetavasti ei tule tal silmi peast häbeneda.

„Eelmine õpetaja ei osanud laulda, uus õpetaja ei oska jutlustada,” ütlevad nad siis. Ja kuigi Monal valmib õhtusöök varakult ja Sanna saab õigel ajal voodisse ning naine püüab teda kirikukantselei poole tüürida, on mitmel põhjusel juba väga hilja, kui ta ükskord seal maha istub.

Ta istub seal, südant närib enesepõlgus, ja ta mõtleb, et ka selles asjas vajaks ta appi kedagi, köstrit ja kirikuteenrit, kes aitaksid tal karidest üle saada ja jutluse valmis kirjutada. Mis temaga lahti on? Miks on ta kena, tasakaalukas ja tark, kui tema ümber on teisi inimesi, ja miks teda täidab tühjus ja paanika, kui ta istub üksi ja peab keskenduma jutluse kirjutamisele?

Ta istub seal, omamoodi paanilises suurushullustuses, mis takistab tal ellu viimast nõuet, et ta peab olema hiilgav, särav ja unustamatu. Justkui esile peaks tõusma tema ise ja mitte Sõna. Mille valitsejaks ja kuulutajaks ta on valitud.

Sõna, sõna, trummeldab pastor Kummeli peas, aga aeg muudkui läheb ja läheb. Ta vaatab veel korra tekstid üle, kuid aega on nii vähe, et ta ei suuda neid korralikult läbi lugeda. Tekstidel ei ole midagi viga, üksnes korralik algus on puudu. Ja lõpp, ilus lõpp. Keskosa hiilgav mõtisklus.

Kas ta oleks üldse hakanud pastoriks, kui oleks teadnud, kui ängistav on jutlustada? Mitte ilmaski. Kui ta ülikoolis proovijutlusi kirjutas, arvas ta, et see muutub automaatseks, kui ta vabaneb kõigist neist jälgivatest silmadest ja kibedatest kommentaaridest. Kui ta saab sõna otseses mõttes kõnelda omal häälel, oli ta mõelnud.

Olge lahke, härra pastor, omal häälel. Aga see on vait. Talle kerkib silme ette, kuidas ta ronib üles kantslisse ja peab lühikese palvuse ning laseb pilgul käia üle koguduse, inimeste, kes on viis korda kriitilisemad kui teoloogiateaduskonnas, inimeste, kes on käinud kirikus nõnda palju, et tajuvad kohe, kui ta on astunud õhukesele jääle. Ta teeb suu lahti ja loodab, et sealt kostab midagi, aga ei midagi. Siis loeb ta päeva teksti ja kui see on läbi, siis paneb ta suu kinni. Ta teeb selle uuesti lahti, aga sealt ei tule midagi. Siis loeb ta teateid ja annab köstrile märku, et see alustaks korjanduslaulu. See algab hädiselt. Suur rahutus kirikus. Tema esimene jutlus on vaikus.

Mona vaatab üle ukse sisse. „Kuidas läheb?”

„Üldse ei lähe.”

„Sa oled liiga väsinud. Peame varem magama minema. Me kurname end ära.”

„Asi ei ole ainult väsimuses. Ma ei oska. Ma olen andetu. Ma pean ametist lahkuma.”

„Just nüüd, kui me kohale jõudsime! Mis loba sa ajad! Võta eelmise aasta jutlus. Siin ei ole seda keegi kuulnud.”

„Siis on pastor tõeliselt pankrotis, kui ta vanu jutlusi kasutab.”

„Saad sealt mingi idee. See peaks olema siin kastis. Loe see rahulikult läbi. Siis lähed magama ja öösel saab see küpsemaks. Homme hommikul tead, mida rääkida.”

„Mida ma küll ilma sinuta teeksin?”

„Ah jäta! Õnneks valitseb su paberites kord. Siin see on.”

„Tänan. Viskan pilgu peale. Sina mine magama. Ma tulen kohe.”

Ta loodab, et naine jääb kiiresti magama, väsinud nagu ta on. Mona on koristanud nagu pöörane ja küpsetanud, terve maja lõhnab hästi. Kirikunõukogu ja kogudusenõukogu liikmed tulevad pärast jumalateenistust kohvile. Kuidas saab ta pärast oma fiaskot neile intelligentsetele inimestele silma vaadata? Oma fiaskot: jälle on ta samas punktis, mõtleb üksnes endale ja sellele, mis mulje ta teistele jätab. Mitte sellele, mida ta on saadetud kuulutama: Sõna.

Tähtis ei ole tema enda särav isiksus. Tähtis on vahendada Sõna, mis on täiuslik ja iga ebatäiusliku jutlustaja tugi ja kaitse. Kuid sissejuhatus, isikupärane haare, mis annab tekstile uue sära? Miski, mis paneb koguduse teda kuulama. Mis oleks nende enda maailmast, millest nad aru saaksid ja mis neile huvi pakuks.

Antud juhul huvitab neid uus kirikuõpetaja, kuidas ta ka ei püüa ennast veenda, et tema isikul ei ole tähtsust. Kas on see siis vale, kas on see meeldida püüdmine, kui ta ütleb midagi, mida nad tahavad kuulda, räägib, missugune on tema esimene mulje kogudusest?

Need mõtted loovad temas mõjuvaid, selgeid pilte ja ta teab, millest ta peab rääkima. Ta tunneb, kuidas ta rahuneb, see ei ole reetlik rahu, vaid rahu, mis lubab tal uinuda. Ta vaatab uue pilguga oma eelmise aasta jutlust, kust ta saab kasutada lõike, millele eelneb uus sissejuhatus. Kõik saab korda.

Pastor vajub peaaegu teadvusetuna voodisse. Mona magab juba, tema nii mures ilmselt ei olnud. Naise usk, et ta tuleb toime, mõjub rahustavalt. On liiga hilja, et ta suudaks hommikul vara üles tõusta, aga küll ta jõuab teksti läbi mõelda ja liigendada.

Nii see lambapea endamisi arvab. Hommikul tuleb isal Sannaga tegelda, kui ema lehmi lüpsab, ja Sanna on tegelane, keda ei saa lihtsalt varbvoodisse jätta ja ust kinni panna. Pealegi on Sanna vastupandamatu, kui isa on päris tema päralt. Ta naeratab ja sädistab ja surub põse vastu isa põske, ja isa mõtleb, et mõne hetke päevas peab ta ju tütrele pühendama. Mis kristlane ta üldse on, kui ta ei lase oma lapsel enda juurde tulla?

Siis tuleb Mona ja vahetab kiiruga riided ja kliristab lauda kattes nõudega. Kantseleis imet ei juhtu. Pastor võtab käsiraamatu, teadaanded, oma vana jutluse, mõne lausega kirja pandud uued mõtted. Ta loodab need enne minekut läbi vaadata, aga juba on esikus kolinat kuulda, kui keegi püüab turdunud ust lahti tõmmata. Talle saab peagi selgeks, et sellel kaugel kirikusaarel aetakse õpetaja käest paberite saamine korda enne jumalateenistust, kui on juba kohale tuldud.

See on igati arusaadav, ja kui tead, siis oskad selleks valmistuda, aga esimesel korral on see ootamatu. Ta tõttab kantseleiuksele vastu ja naeratab sõbralikult, kuna tajub Mona tõrjuvat hoiakut. „Astuge aga sisse!” ütleb ta südamlikult, kuigi Mona tahaks öelda, et hetk ei ole sobiv. Ja kui asi on lahendatud, lahedalt ja lootusrikkalt, on kell juba sealmaal, et aeg on panna talaar selga ja lõkad kaela. Mona aitab ja on uhke: talaari on rätsep kalli raha eest õmmelnud ja see istub hästi! Ta on rääkinud Monale pastorikellast, ja naine jälgib teraselt kella, et saaks mehe täpselt kolmveerand välja saata. Ise tuleb ta Sannaga veidi hiljem järele. Selge see, et ta tahab esimesel jumalateenistusel kohal olla ja kogudust näha. Ta on rohkem närvis, kui mees arvab, mehele on tähtis näha rahulikku ja muretut naist. Kui ta oleks ainult osanud oma aega nii jagada, et oleks jõudnud jutluseks paremini valmistuda!

Esimest korda on kella löödud pool üksteist, kaunis kaja kumiseb kirkas õhus. Kolmveerand üksteist on näha, kuidas kirikuteener uuesti kellatorni ronib, siis võtab õpetaja piibli, käsiraamatu, paberid ja märkmed ning asutab minekule. Süda saapasääres, peab ta vaikse palve, et kõik läheks hästi, koolipoisi araverelise abipalve kimbatuses, mille ta ise on tekitanud. Sanna vigiseb ja tahab kaasa tulla, ema on vihane ja noomib: „Kuss, Sanna! Sind ei lasta kirikusse, kui sa ei oska vait olla!”

Neil on niisugune tunne nagu esimestel kristlastel, kui need aeti areenile, toeks vaid lootus ja usk. Tema on aga arg ja ebakindel, oma Jumala kehv teener. Väärimata oma ametikohta, avab ta ukse ja astub välja trepile.

Kui palju rahvast on juba kirikumäel! Ta seisab hetke trepil ja näeb, kuidas rahvast muudkui tuleb paatidest ja voogab pastoraadist mööda kiriku poole. Kui nad teda trepil näevad, teevad nad talle endi keskel ruumi, ja ta astub nende keskele. Siis hakkab pastorikell lööma.

Ainult väikene kell, nagu kirikuteener ütles, ja see lööb harvemini kui kõik kellad täistuuril koos. Kui pastor edasi kõnnib ja kell lööb, saab temast teine inimene. Ta jätab viriseva Sanna ja pahandava Mona selja taha. Mona närvilise sõnatuse, tema lootused, et kõik läheb hästi. Ta jätab maha oma isekuse, hirmu, et ta hakkama ei saa, et teeb end naerualuseks, satub pilkamise ja arvustamise objektiks. Kõndides ei ole ta enam ebatäiuslik inimene, vaid koguduse karjane, kes avab sellele müsteeriumi ja jagab sakramenti. Ta kõnnib nii, nagu saare pastorid on kõndinud reformatsioonist peale, võib-olla juba kloostrite ajal.

Ta jõuab väravasse ja läheb edasi mööda kruusateed, ja kuigi inimesi on palju, on tema ümber ruumi. Nii kaua kui kell lööb, ei kõneta teda keegi, ja temagi ei seisata, et kellegagi juttu ajada, üksnes naeratab ja noogutab. Kiriku uks on lahti, ja kui ta üle läve astub, lööb kell viimast korda.

Kirik tundub nüüd suurem, kui see täitub rahvast, lagi on kõrgem, kooripealne kaugem. Õhk on paks, seda on edasi liikudes tunda. Kirikuteener on jätnud käärkambri ukse paokile. Pastor asetab raamatud lauale ja näeb, et ametirüü on valmis pandud: valge alba, punakaslilla kaasula, millele on tikitud kuldne rist. Kirikuteener siseneb kiirel sammul, tema kannul tuleb köster, kelle riietest õhkub värsket merelõhna. Nad teretavad ja kõnelevad temaga teisel toonil kui laupäeval, vaatavad rohkem lõkasid kui silma, täna kohtlevad nad teda kui kirikuõpetajat.

„Täna tuleb kirik täis,” ütleb köster ja hõõrub käsi, võib-olla vaimustusest, aga eelkõige sellepärast, et käed on külmast kohmetud ja ta peab mängima. Vaiksel häälel vahetavad nad mõne sõna jumalateenistuse läbiviimise kohta, et nad võivad korjanduslauluga uuesti alustada, kui kirikuteener omadega valmis ei jõua, ja et nad peavad olema valmis kaks korda armulauda katma. Pastor palub nende jumalateenistusele Jumala õnnistust ja siis läheb köster oreli taha. Eriliselt närvilisena, paneb pastor oma imestuseks tähele, oma noore aruga oli ta arvanud, et tema üksi on vaevatud ja ebakindel, samal ajal kui kõik teised täidavad oma ülesandeid kindlalt ja rahulikult.

Kirikuteener on tõesti rahulik, kogu aeg valmis toetama ja seletama, kuidas koguduses asjad käivad. Pastor tõmbab laia alba üle pea ja selle peale kaasula, vaikides ulatab kirikuteener talle kammi, et ta saaks juukseid sugeda. Nad vaatavad kella ja kirikuteener piilub uksest välja: puupüsti täis. Ja kirikumäel on veel rahvast: kõige lähemalt tulijatel on raske õigeks ajaks kohale jõuda, tõdeb ta.

Jumalateenistuse algus läheneb ja kirikuteener läheb kella lööma. Nüüd löövad mõlemad kellad, jõuliselt ja helgelt, need kõlavad hästi kokku, ta peab meeles pidama, et kirikuteenrit kiita. Ja kui kellad on paar minutit löönud, kostab oreli vääksumist. Isegi käärkambrisse on kuulda orelitallaja tallamist, kohinat ja kahinat, enne kui mehhanism tööle hakkab ja köster sõrmed klaviatuurile paneb. Ta mängib alguslaulu tireleid, lauluraamatu variatsioone, rahustavalt ja kaasahaaravalt, kuni inimesed kirikus veel köhatavad ja nagistavad. Aga kui köster mängib „Au, kiitus olgu igavest”, on nad sisse elanud.

Pastor ei ole veel kunagi sellist laulmist kuulnud. Nüüd ta mõistab, miks kirikus on võlvid, sest peab olema ruumi laulule, mis täidab koguduseliikmete rinna. Nad laulavad täiel häälel, tugev vahelihas annab laulule hoogu juurde, nad laulavad, rindkere kummis ja hingamistee vaba. Nad laulavad vägevasti, nad laulavad aeglaselt, ja madalate meeshäälte ning surmapõlglikult kõrgele küündivate naishäälte vahel valitseb imeline pinge.

Pastoril ei ole põgenemisteed, ja laulul on ainult kolm salmi, nii et tal tuleb kohe minna. Ta püüab mitte kiirustada, astuda väärikalt, ta läheb altarivõre taha, jõuab näha Monat ja Sannat esimeses reas: Sanna elavneb, tõstab käed üles ja suu ütleb Isa!, kuid laulu tõttu ei kuule ta midagi. Ta paneb armulauakarika altarile ja laskub põlvili. Püüab palvetada, aga kõik ainult laulavad. Ja laulmise ajal muutub inimene teistsuguseks, kindlamaks, rõõmsamaks. Nad lõpetavad otsekui vastu tahtmist, nagu nõudes neljandat, viiendat ja kuuendat salmi, ja ta pöörab ringi. Käsiraamat käes, näeb ta köstri tähelepanelikku selga, kuuleb teda viisi üles võtmas. Ta vastab kõlava pasunahäälega: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.”

On näha, et kogudusele meeldib tema laulmine, ja see laulab oma aameni venitatult ja kõhkluseta.

Liturgia on sündinud raskete tülide ja väsitavate komiteekoosolekute tulemusena, kuid nüüd on see käsiraamatus siledaks poleeritud nagu Jumala kingitus. See on sõnastatud nii, et pastoril ei saa miski ebaõnnestuda ja ta ei pea oma puudulikkusega silmitsi seisma, kui tema ülesanne on luua koguduse ja kõige püha vahele otseühendus. Ta juhatab neid läbi teenistuse lauldes ja lugedes ning nemad vastavad talle lauldes. Ta ei ole tühi koht, vaid tunneb kergendust, sest tänu oma lauluoskusele on ta võitnud nende usalduse. Jumal olgu tänatud! Tema hääl kõlab rõõmsalt, ta tunneb end võidetud sideme pärast kindlalt, kui alustab patutunnistust sõnadega „Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!”, ja siis armukuulutus, see tuleb südamest, ta laulab „Issand, halasta” koos kogudusega, kes kahiseb ja lohiseb ja püüab sundida teda hoogu maha võtma, kuigi köster üleval kooripealsel otsib kompromissi. Ja missugune puhas rõõm, kui nad püsti tõusevad ja laulavad „Me kiidame Sind, me ülistame Sind, me kummardame Sind”, see on raske keskaegne viis, mida nad laulavad isegi keerulistes kohtades väga kindlalt ja kandval häälel, see kõlab nii uhkesti, et altari ees kaasa lauldes hakkab ta värisema, kohandub ja venitab teatud kohti, nagu on tema meelest tehtud kiriku algaegadest peale.