Читать книгу Jää - Ulla-Lena Lundberg - Страница 2

TAHAKS JU ETTE kujutada, et pastor ja tema proua võtavad teineteisel ümbert kinni nüüd, kus nad on üksi ja alustamas pastoraadis uut elu. Aga kindel see ei ole. Nii palju asju tuleb jõuda elus ära teha ja kui takka ei kiirusta, siis saab ainult murdosaga hakkama.

Puhkamisaega jääb napiks, sest kuidas muidu jõuaks? Kõigepealt tuleb hoolitseda selle eest, et Sanna, kes on jäänud oma uhkes mantlis põrandale tukkuma, saaks voodisse, seetõttu tuleks esmalt voodiriiderull sisse tuua ning lapse madrats ja tekk vastu ahju ära soojendada, enne kui varbvoodi saab üles tehtud ja laps magama pandud. Ja kui algus on tehtud, siis võiks ka teised voodid sisse kanda ja voodiriided lahti rullida, siis on sellega ühel pool. Ja kuna need sängid on nii kutsuvad, siis võiks ka ise väikese uinaku teha, sest kell on alles kaheksa ja terve päev ees. Selle mõistliku ettepanekuga tuleb lagedale pastoriproua, kellele meenub, et nad on olnud mitu ööpäeva teel ja liiga vähe magada saanud. Kuid pastor on liiga õhinas, ta ütleb, et ei leia rahu, sest nii palju on vaadata ja teha.

„Hauas on aega puhata,” ütleb ta lootusrikkalt, kuid sellele vastab üks naeruhimuline hääl: „Õpetajal ei sobi niimoodi öelda, sest öeldakse ju, et seal saab rahu1.”

Rannapiirivalvur Brage Söderberg on kohaliku kombe kohaselt, eriti kuna uks seisab lahti, sisse astunud. Sellega tõestab ta ära teesi, mida pastoriproua järgmistel aastatel kibestunult ja võidurõõmsalt kordab: „Kui sa kavatsed korra elus pooleks minutiks pikali visata, esimest korda paljude kuude jooksul, siis kindlasti astub keegi sisse.”

Tuleb tunnistada, et rannapiirivalvur on tulnud laia naeratuse, laheda oleku ja hea tujuga, mis on nii õpetaja kui ka tema proua meelest kirjeldamatult võluv. Ta seisab häirimatult, nägu naerul, lahti pakkimata kraami keskel ja pastor vastab reipalt: „Õnneks on see minu üks trumpe.”

Kohaliku kombe kohaselt ei tutvusta Brage Söderberg end, tema nime saavad nad hiljem kirikuteenrilt teada. Ta tervitab neid mõlemaid südamlikult, ütleb tere tulemast ja lisab, et tal on kirikusilla ääres rannavalvepaat, ja kui neil on plaanis sõita kooperatiivpoodi kõige selle järele, mida neil esimesel päeval kindlasti vaja läheb, siis on neil hea võimalus küüti saada, sest ta ise peab minema sinna jaama arvel kütust võtma.

„Suur tänu,” ütleb pastor. „Pakkumine on äärmiselt teretulnud, aga kas me tõesti võime sellist tüli valmistada?”

„Ei mingit tüli,” ütleb merepiirivalvur. „Tuleb püüda kuidagi hakkama saada, kui juba saarel elada.”

Pastoripere kõrvus kõlab see nagu imeline ja täiesti ainulaadne tarkus, enne kui nad teada saavad, et see kuulub sealse paiga püsirepertuaari. Nõndamoodi väljendatakse naabrite abistamise endastmõistetavust ja nõndamoodi väljendatakse loendamatuid iseseisvaid abinõusid ja loovaid lahendusi, mis rangelt võttes ei mahu alati suure maa seaduste raamesse. Pastor haistab sõltumatust, mida ta on igatsenud kogu oma üksluise elu jooksul, ja anarhismi, mis äratab temas sooje sõbratundeid seni veel nimetu Brage Söderbergi vastu. See mees on tulnud nagu koidutiivul ja teinud raske reisi sulgkergeks.

Kuid pastoriprouat tabab otsekui välk, ta lendleb otsides ringi ning leiab ühest kotist paberi ja teisest pliiatsi. Ta seisab puhvetkapi juures, kirjutab palavikuliselt, tammub koha peal ja hüüab andestust paluvalt: „Ainult pool minutit veel!” Brage Söderbergi nägu väljendab imestust: pastor hakkab taipama, et ilmselt ei pea nii hirmsasti kiirustama. Aga pastoriproual ei ole aega selle üle juurelda, tal on tunne, et merepiirivalvuril on suur rutt ja see kiirustab nende minekut takka, ning proua mainib pooljoostes kõike, mida pastoril tuleb osta, küsida või tellida. Tal on kindlasti palju asju kahe silma vahele jäänud, ta hõikab ja lehvitab nimekirjaga, aga pastoril on lubatud kasutada oma aru, kogu mõistust, mõelda oma peaga. Nüüd ei ole muud kui teele, ja kas tal ostutalongid on ikka kaasas? Oh taevake küll! „Andke andeks, ma jooksen,” ja proua jookseb, nii et päkad välguvad.

Uh! Brage Söderberg ei ole veel nii tuttav, et ta võiks kommenteerida, kuid pastor ütleb poolvabandavalt, et naine kardab merepiirivalvuri hinnalist tööaega kulutada; küll ta hiljem rahuneb, kui asjad juba laabuma hakkavad. Ootamise ajal uurib pastor siira huviga rannavalvepaati, nad räägivad hobujõududest ja meresõiduomadustest ning pastor loodab temalt abi saada, kui tal endal peaks tekkima võimalus paat osta, mida ta pikisilmi ootab. Aga siis on pastoriproua juba tagasi, tema põsed õhetavad ja ta hingeldab kergelt. Ta ulatab mehele ostutalongid ja võiduka näoga ka rahakoti, mis oli lebanud köögilaual. Kõige segaduse keskel! Kas ta tõesti peab alati rahakoti kuskile pistma, kui ta tuppa tuleb, kas see ei või jääda mantlitaskusse, õhuke nagu see on? Aga oli, kuidas oli, tänu naise tähelepanelikkusele ja taibukusele ei pea mees kohe esimesel päeval poest laenu paluma ja neile häbi tegema.

Kuid nüüd teele! Ja kui paat popsutades üle väina sõidab, tundub selle minek aeglasem kui pastoriproual, kes taas mäeveerust üles puhib. Aga kui ta mäe otsas meeste vaateväljalt kaob, siis aeglustab ta natuke sammu. Ta on üksi, kuigi kõrvad kumisevad veel mootorimürinast, jutuvadast ja viimaste ööpäevade magamatusest, ta lubab endale hingetõmbehetke ja vaatab üles kiriku poole, mis seisab oma punase katusega kevade tärkavas roheluses erksinise mere ja särava taeva vahel. Kui ilus, mõtleb ta endamisi, õhk on värske, aga karge, Sannat tuleb kuni jaanipäevani korralikult riidesse toppida!

Ta mõtleb ka sellele, et nüüd on neil maja ja kodu ja oma elu, ja rõõmsal meelel läheb ta pastoraati ning hakkab mööblit paika lohistama ja asju lahti pakkima. Kuid kõigepealt, omaenese köögis, sirutab ta käe viimase võileiva järele, millel on paksult võid peal ja mida ta oleks pidanud ehk merepiirivalvurile pakkuma, aga tal ei tulnud see lihtsalt pähe. Nüüdsest hakkab ta ise võid kirnuma, ise leiba küpsetama, tegema kõike, mida väikeses talus tehakse. Ta märkab, et Signe on toonud kannutäie piima, mis on veel soe, ja kui Petter ostab jahu, siis saab ta teha pannkooki, ja kui Petter toob ka kartulit, siis on kõik hästi. Õhtul saab Petter paadisilla kõrvale võrgu sisse lasta, sest nad on oksjonilt ostnud eelmise õpetaja paadi ja ahvenavõrgu. (Oksjonil esindasid neid Petteri liiga jutukad ja seetõttu tähelepanematud ja kergesti tüssatavad sugulased; tuleb kõiksugu pettumusteks valmis olla.)

Pastoriproua armastab oma meest. Noorte abikaasade armastuses ei ole midagi ebatavalist, kuid pastoriproua rinnas kuumav leek on midagi muud. Seda on raske hoida rinnakorvis ja takistada nagu keevitusleeki välja pahvatamast, kulme ja juukseid kärsatamast kõigil neil, kes röövivad mehe aega ja ruumi, mis õigusega kuulub naisele. Kuna pastor on sageli ära või kantseleis kiriku asju korraldamas, siis hoiab naine pidevate päevatoimetustega leegi vaos. Sanna, kes on ärganud, teab, et targem on istuda rahulikult varbvoodis, kui jääda jalgu tubades ringi tuiskavale tuulepöörisele. Ema möödub tõtlikul sammul ukseavast ja märkab, et Sanna on ärkvel. „Tudu veel!” hüüab ta. „Ema on siin.” On kuulda kriginat ja käginat, kui suurt puhvetkappi kohale nihutatakse. Hetkeks valitseb vaikus, kui pastoriproua mõõdab kahe nurga vahemaad, siis krigin jätkub, kuni kapp saab täpselt õigesse kohta. Ja kõik see jätkub, kuni lauad ja toolid leiavad saalis oma koha. Käib raksatus ning kolimiskastide lauad murduvad ja algab asjade väljavõtmine ja kappi ladumine. Müra taandub ja Sanna tihub üksinduses. Ema on võõras majas kuskil kaugel, nii et ta peab nutma võimalikult kõvasti, voodis püsti tõusma ja karjuma täiest kõrist: „Emme! Emme!”, enne kui ema viimaks kuuleb.

„Ole tasa!” ütleb ta. „Sul ei ole häda midagi. Kas tahad üles tulla?” Ühe ropsuga tõstab ta Sanna voodist välja, kannab ta läbi saali ja söögitoa kööki. Ema katsub Sanna tagumikku ja on rahul, et jõuab poti välja võtta ja tüdruku sinna istuma panna, enne kui õnnetus käes. „Tubli tüdruk!” ütleb ema ja lennutab tüdruku hooga troonile, kust too saab ümbrust vaadata. Seal on palju selliseid asju, mida ta näeb elus esimest korda ja mille kohta ta tahaks midagi öelda, aga ei oska. Võib-olla mää või hoopis tää. „Tää! Tää!” ütleb ta ja osutab sõrmega. „Jah,” vastab ema, „aken! Kardinad muretseme kunagi hiljem. Paberkardinad on tüütud, ma arvan, et köök võib oodata, kuni kardinariiet saame.”

„Tää!” vastab Sanna. Aga ema on käpuli põrandal ja uurib, kas köögikapi all on näha jälgi hiirtest. „Sellises vanas majas, kus on laiade vahedega laudpõrand, tuleb olla kõigeks valmis,” seletab ta Sannale, „nii et kõigepealt tuleb meil kass muretseda. Sanna tahab ju kassi?” – „Tää,” vastab Sanna. „Me toome kassi,” otsustab ema. Tal on käed-jalad tööd täis, sest ta tahab enne valmis saada, kui pastor koju jõuab, nii et mees võib üksnes imestada. Kui ta oma väledatel jalgadel ringi jookseb, mõtleb ta endamisi, kas mees laseb end nagu tavaliselt surnuks rääkida ega pääsegi sealt tulema, ja samal ajal loodab, et mees liigselt ei kiirusta, nii et ta jõuaks kõik korda seada.

Tal on kõhtki tühjaks läinud, sest kes see ikka jõuab tundide viisi rahmeldada, ilma et nälg ei näpistaks. Kannus on piima, aga isegi Sanna ei ela üksnes piimast. Bää, nutab ta, ise väike ja kõhn, ning kohe läheb nutt lohutamatuks, sel ajal kui see, kes peaks olema nende kaitsja, kelle pärast pastoriproua on jätnud oma leivatöö, istub külas ja naudib inimeste heatahtlikkust. Pastoriproua täidab poti veega, mille vastuvõtukomitee on kööki toonud, ja teeb tule pliidi alla, tõmme on hea, aga eks see ole hea tervel tuulisel saarel, kus ühtki puud ei ole korstnale varju pakkumas. Ta jagab Sannale õpetussõnu, et siibrit tohib ainult natuke lahti teha, muidu võivad halud korstnast välja lennata!

Bää! ütleb Sanna, ja ema tõmbab välja toidukasti. Nii rumal ja kogenematu ta ka ei ole, et laseks end toimetada tühjale saarele, ilma et tal ei oleks rohtu häda ja viletsuse vastu. Kastis on teed, mida nad saavad mehega õhtul saalis laua ääres nautida, ja suhkurdatud saiakuivikuid, mis ta kohe abivalmil pliidil soojeneva piimatilga sisse torkab ja Sannale suhu pistab. „Hea!” ütleb ta käskival toonil, Sanna sööb ja lõpetab nutmise. „Varsti tuleb isa koju ja siis teeme korraliku söögi. Siis läheb ema lauta, ja homme on päris tavaline päev.”

Nad igatsevad tõesti palavalt päris tavalist päeva pärast kõiki sõja-aastaid ja pärast Petteri esimest ametissenimetamist armuaasta jutlustajana, kui ta elas naise ja vastsündinud lapsega ühetoalises köögiga korteris. Inimesel on raske ette kujutada midagi mõnusamat kui omaenese rutiin, kui ta on pidanud kohanema kõikvõimalikes olukordades, mille üle tal endal puudub otsustusõigus. Kogu Soome igatseb oma kodu, ja nüüd on see üks pere purjetanud siia Läänemere kaugemasse serva. Maja on juba korda seatud, pastoriproua on muutnud selle paari tunniga elamisväärseks, puudu on ainult veel head toidulõhnad. Ta on rahutu, tütar süles, kõnnib ta akna juurest akna juurde ja vaatab välja. Vesi keeb mühinal kahes potis, nii et ükskõik mida mees poest ka ei tooks, saab selle kohe aega viitmata potti pista.

„Küll aga aeg kulub kiiresti!” ütleb ta Sannale. „Varsti on lüpsiaeg käes ja ma ei ole veel söögitegemisega alustanud. Kus ta ON?”

„Kää,” vastab Sanna. „Issi, issi, issi.”

„Ta tuleb varsti,” ütleb ema. Ja kui ta on seda paar korda öelnud, siis pastor tulebki, raske kandami all lookas, sellal kui merepiirivalvur kordonisse tagasi sõidab. Pastoriproua oli mõelnud, et nad vaatavad kodu hoolikalt üle, aga kui pastor on Sanna sülle võtnud ja valmis naise kätetööd imetlema, hüüab too, et neil ei ole selleks aega, sest vaja on süüa. Kohe peaks tulema Signe ja siis tuleb minna lehmi lüpsma. „Noh, mida sa siis ka tõid?”

Õpetaja on rahul, Jumal ise oli tema toiduhankimiskäiku õnnistanud. „Kui ma ei oleks sinuga abielus, siis kosiksin Adele Bergmanit,” vastab ta. „On see alles naine! Ta troonib siin nagu mõni kõrgem olend, kellele kõik alt üles vaatavad. Arva, mida ta tegi! Ta kutsus mu kontorisse ja pakkus istet. Sain kohe aru, et tema räägib ja mina vastan siis, kui küsitakse. Ta ütles, et saab väga hästi aru, et peale piima meil muud toidukraami ei olegi, mistõttu ta oli täna hommikul meile üht-teist kõrvale pannud. „Sest kaup kipub otsa saama!” ütles ta. „On lihtsalt hämmastav, kuidas inimesed kahmavad kaupu, mida vabalt müüakse. Kui kõik oli talongide peal, siis võis läbimüüki vähemalt ette arvestada.”

Istusin nagu nuiaga pähe saanud ja mõtlesin endamisi, et kui midagi ei ole, siis küllap on Adele Bergmanil väike laovaru, kust ta väljavalitutele kraami jagab. Nüüd kuulume meie ka nende hulka. Mul on jahu, Mona. Mul on suhkrut. Mul on kaerahelbeid ja mannat. Mul on munapulbrit. Mul on herneid. Täna õhtuks on mul heeringat, edaspidi püüame ise kala. Mul on soola. Mul on näkileiba, kuni me ise jõuame leiba küpsetada, soolaleivakingituseks sain isegi pätsi värsket leiba. See imeline naine oli muretsenud külast koguni koti kartuleid, enne kui saame neid lähemalt hankida.”

„Anna siia!” ütleb pastoriproua ja küürib paraja koguse kartuleid köögikausis puhtaks ning kallab keevasse vette, järgneb sorts soola. „Kakskümmend minutit!” hõikab ta. „Kus sul jahu on? Teen jahukastet. Pipart mul on. Pane heeringapurk lauale! Oi, missugune jahu! Ma teen pannkooke, oleme nälga suremas. Tore, et süüa saab. Kas jaksad veel oodata? Võta näkileiba!” Ta tegutseb pöörase tempoga, klopib pannkoogitainast, teeb sousti, katab lauda, hakkab väikese panniga pannkooke praadima. „Kui meil moosi oleks,” õhkab ta, ja õpetaja naeratab endamisi ning kougib välja väikese purgi õunamoosi. Õunamoos! Esimene tööstuslikult toodetud moos pärast sõda. Ohoo!

See, kes on näinud pastoriprouat toimetamas, ei oska aimatagi, et ta suudab ka rahulikult paigal istuda, kauem kui võiks arvatagi, kui ta on saanud toidu lauale ja pere laua äärde. Nad söövad heeringat hea kartuli ja soustiga, ja siis kugistavad nad pannkooke tuhksuhkru ja õunamoosiga, väikese pere kohta söövad nad päris vägevalt. Nad söövad nii palju, et istudes tekib neil mõnus rammestus, mida mitu tundi hiljaks jäänud soe toit võib tekitada. Sanna naeratab õndsalt, suu ümber suhkru- ja moosivõru. Pastoriproua küsib, keda pastor poes kohtas, mismoodi inimesed välja nägid ja mida nad ütlesid, ning pastor seletab, et nad olid käitunud uskumatult sõbralikult, kõik olid andnud kätt ja tervitanud viisakalt saabumise puhul, ja ajanud nii vabalt ja sundimatult juttu, et lust kuulata. „Siin on inimestega kerge jutule saada,” kinnitab ta. „On alles inimesed! Ja on meil alles päev olnud. Pea käib ringi. Ei usukski, et ainult ööpäev tagasi seisime Turus kail ja mõtlesime, et kas see laev üldse kunagi välja sõidab.”

Mehe pilk rändab saali ja selle taha jääva magamistoa poole, sest nüüd tahaks ta näha, mida imet proua on korda saatnud. „Heakene küll, tule siis, kuigi Signe võib iga hetk sisse astuda ja ma tahaksin hea meelega laua enne ära koristada. Aga tule pealegi.”

Isa võtab Sanna sülle ja siis lähevad nad maja üle vaatama: kõik asjad on oma kohal, kõik on korras. „Kuidas sa jõudsid? Kuidas sa jaksasid? Armas sõber, sa ei oleks tohtinud puhvetkappi ja lauda üksi paika nihutada! Sain ära olla vaid paar tunnikest, ja kui ma tagasi jõuan, valitseb kaose asemel kord.”

„Nonoh,” vastab naine. „Raamatukastid on tühjendamata, kuna sa pead enne laudadest raamaturiiuli tegema. Ja kohvri kirikukantselei asjadega olen ma lihtsalt sisse tõstnud. Need pakid sa ise lahti, sel ajal kui mina lüpsmas olen. Kus ON Signe? Kell on juba peaaegu kuus!”

Ta vaatab akendest välja, mere poole ja maa poole, ja õpetaja jälgib tema pilku ja näeb, kui ilus kõik on, paljad kivimürakad, kübeke helerohelist nagu suits kinkude vahel varasel maikuul. Õhtupäike, säravpunane kirikukatus, mis nüüd on teist tooni kui hommikul. Surnuaias on valged ja mustad ristid, terve kogudus.

„Mis sa arvad, kas ta ei julge sisse tulla?” küsib pastoriproua.

„Ei ta pelga,” vastab õpetaja. „Me oleme ju juba tuttavad ja nad teavad, et me neile ninna ei karga.”

„Jajah,” vastab pastoriproua, „aga me oleksime pidanud aja kokku leppima. Mul on veel nii palju asju vaja teha, ja siin ma nüüd lihtsalt kõnnin akna alt akna alla.” Möödaminnes koristab ta laua ja kallab nõudepesukaussi mõnusalt sooja vett. „Hakkan õige pihta!” ütleb ta. „Võib-olla siis ta tuleb, kui mina käsi pidi nõudepesukausis olen.”

„Ma lähen vett tooma,” ütleb õpetaja, „ja siis ma näen, kas ta tõesti pelgab tulla. Kui ma õigesti mäletan, siis kaev oli kuskil aia servas.” Ta käib kaevul ära ega näe Signet, kuid vesi on õige pehme, sinna hulka on palju lund sulanud ja see on kuldpruun, nagu kaevuvesi ikka kevaditi.

Pastoriproua jõuab nõud ära pesta ja Sanna uuesti potile panna, kuid Signet ei tule ikka veel. „Kui nad ei oleks nii sõbralikud olnud, siis saaks ma juba õige kurjaks,” ütleb proua. „Mis sa arvad, äkki sai ta minust valesti aru? Kas ma peaksin järsku üksi lauta minema? Aga siis ta kindlasti pahandab, et ma teda ära ei oodanud. Küll on tüütu! Oh kuidas ma juba igatsen, et saaksime omaette olla.”

Pastoriproua põleb soovist lauta minna. Algul arvab kogudus kindlasti, et tema huvi kahe lehma ja kolme ute vastu on teeseldud, nagu tahaks ta näidata, kuidas ta igati püüab nende argipäevast osa saada, aga tegelikult ei ole Örarnal ühtki inimest, kes loomapidamisest nii innustunud oleks nagu pastoriproua. Lapsepõlves isatalus pidas ta lauda ja talli asukatest rohkem lugu kui talus elavatest inimestest, ja veel nüüdki, kui ta on leidnud armastatud mehe ja tema kaudu ka perekonna, armastab ta loomi, kes on teinud temast inimese. Ent see ei ole mingi sentimentaalne armastus, romantiline loba, sest pastoriproua saadab kangekaelseid lojuseid tapamajja ja nuhtleb neid ega ütle kunagi, et ta armastab lehmi, üksnes nende pidamine on kirg. Mõistliku ja realistliku inimesena armastab ta loomi, kuna nad aitavad neil paremini toime tulla ja kuna lehm tagab iseseisva elu.

Ta ei saa lauta tormata, kuna ta on kirikuteenri Signega kokku leppinud, et nad lähevad sinna koos, aga kuidas on võimalik, et Signe ei tule sel ajal, kui terve Soome, kõik Põhjamaad lehmi lüpsavad?

„Vahest lüpstakse siin hiljem, kuna piima ei viida meiereisse?” arutleb õpetaja, kes mõnikord ilmutab praktilist asjatundlikkust, mis naist imestama paneb. Ta nõustub, et mehel võib õigus olla, ja vahest on tal nüüd targem Sanna magama panna. Teisest küljest tuleks tüdruk enne voodisse panekut puhtaks pesta. Pliidil on veel sooja vett, oleks patt seda kasutamata jätta, sellisel juhul … „Kui Signe peaks sel ajal tulema, siis pead sina jätkama!”

Sanna jõutakse puhtaks pesta ja voodisse panna ja õhtupalvegi jõutakse ära lugeda, enne kui Signe tuleb. Ja ta ei tule üksi, vaid koos kirikuteenriga. Nad tulevad täiesti rahulikult, ei vabanda, et nad hiljaks jäid, sest enda arvates nad ei jäänud. Kirikuteener küsib, kuidas nende päev on läinud. Ta oletab, et nad on väsinud, ja ütleb, et nad võivad Signega kahekesi lauta minna, nii et nemad saaksid väheke puhata.

„Ei tule kõne allagi!” ütleb pastoriproua, kes põleb ootusest. „On hiiglama tore oma lehmi näha. Nägin, et piimanõud olid puhtaks pestud, tänan, armas Signe – nüüd ei ole muud, kui võtame need ühes ja lähme!”

Võimalik, et kirikuteener ja Signe on oodanud pikemat sissejuhatust, kuid nad lepivad kohe olukorraga ja järgnevad pastoriprouale esikusse, kus too kolistab toimekalt piimanõude ja kurnadega ja kahmab kaasa paki kurnavatti. „Kas laudas seepi on?” küsib ta, ja Signe noogutab. Õpetaja seletab, et tema tahaks ka meelsasti kaasa tulla, aga keegi peab esimesel õhtul Sanna juurde tuppa jääma, sest uues kohas ärgates võib ta kartma hakata.

Pastoriproua sammub rivi ees lauda poole. Tal on laudakittel, mida ta on kasutanud ennegi, ja esikus lükkab ta jala otsa vanad kotad, kuid oma sisimas on ta piduriides. Ta tõmbab ukse lahti ja astub otse lauta, mitte piimakambrisse, nagu ta on harjunud. Kaks latrit lehmadele, tühi vasikaaedik, lõpus lambaaedik ja seal kolm rahutut utte, ja vaheseina taga mükslevad pead ja kiitsakad koivad, mis moodustavad viis talle.

Lehmad pööravad pead ja ammuvad. Suur vana tumepunane on Õuni, tutvustab Signe, ning väiksem, kes on heleda naha ja leebe loomuga, on Õnne. Mõlemad on tiined ja poegivad juunis.

Liiga hilja! mõtleb pastoriproua, ja Signe seletab, et paaritamine venis. Eelmine pastoripere teadis, et kolib minema, ja lehmad jäid väheke hooletusse. Nüüd hakkab neil piim kinni jääma, aga sellest hoolimata annavad nad mõne liitri hommikul ja õhtul, millest peaks jätkuma.

Pastoriproua patsutab lehmi kindla ja kogenud käega, uurib udaraid, mis on väiksed ja kõvad, eriti Õnnel. Lehmad nuhutavad teda ettevaatlikult ja ammuvad jälle, et meenutada ninaesist. Jah muidugi, küün on lauda küljes ukse taga. Heina ei olegi peaaegu enam järel, kuid eks loomad saa varsti välja lasta. Neis külades, kus tõeline häda käes, ongi juba nii juba tehtud.

„Meil samamoodi!” lisab kirikuteener. „Tuleb kõvasti vaeva näha, et kogu talveks heina jätkuks. Ega rohi praegu kes teab kui lopsakas ole, aga rannas saavad nad lehepungi ja pilliroovõrseid nosida.”

Pastoriproua tõmbab küünis viglaga heinariismed kokku ja saab paraja tuusti, mille ta heidab Õuni ette, ja siis saab ka Õnne oma tolmuse ja armetu jao. Laudas ei paista jälgegi söödaviljakotist. Õuni ja Õnne tiine kõht on punnis ja pingul, aga puusaluud turritavad nagu pulgad, ja kui inimene tuleb Uusimaa söödaküünidest, siis näeb ta kohe, et lehmad on liiga lahjad.

„Tõepoolest, kevad saabub õigel ajal!” ütleb pastoriproua. Endamisi leiab ta aga, et eelmine pastor on loomade eest halvasti hoolitsenud. Aga ta ei taha arvustada ja kraabib viglaga riismeid kokku ja viib lammastele mõne kuivanud viha. Siis leiab ta sõnnikuhargi ja hakkab sõnnikut välja kandma, ehkki kirikuteener kavatses seda just teha. See käib hõlpsalt, sest lahjad loomad on tootnud väikseid kõvasid lehmakooke, mis püsivad hästi koos, ja algelises laudas on siiski olemas renn, mida mööda virts läbi kivivundamendi välja voolab. Lauda nurga juures on kaev, mis nüüd kevadel on täis lumesulamisvett, näitab kirikuteener. Ta jõuab kaevule esimesena ja vinnab üles paar ämbritäit vett, mis ta künasse kallab.

Lehmad inisevad rahumeelselt ja ampsavad kuiva heina, sellal kui pastoriproua ja Signe udaraid pesevad ja lüpsma hakkavad. Järgmisel päeval võivad kirikuteener ja Signe kõigile huvilistele rääkida, et pastoriproua lüpsab nii osavalt, nagu keegi ei ole näinud, ja kohtleb loomi sellise vilumusega, et lausa imesta. Õuni ja Õnne pööravad pead ja jõllitavad, pööravad uuesti ja jõllitavad veel korra, mida kõike üks lehm oma elu jooksul ei pea kogema. Eriti palju piima nad enam ei anna, aga nii palju ikka, et see pritsib uhkelt, kui pastoriproua lüpsab.

„Head nisad, tugevad udarad,” teatab ta. „Nüüd on neid vaja ainult korralikult sööta. Meil tuleb paljud asjad selgeks teha, missugune on karjamaa ja heinamaa.”

Küüni põhjal otsustades on karta, et heinamaad ei jätku, kuid kirikuteener, keda huvitavad omandisuhted, hakkab sedamaid kiriku maade kohta põhjalikult aru andma. „Heina saab ikka, ja heinateole tulevad appi pastoraadi popsid, kes teevad oma maa eest päevatööd.”

„Ega praegusel ajal pastoraadil enam ometi popse ole?” küsib pastoriproua, ja kirikuvaht tunnistab, et ega ole tõesti. Popsikohad on vabaks ostetud, aga need, kes vajavad rohkem heinamaad, maksavad renti päevatööga.

„Või nii!” ütleb pastoriproua ja aimab, et sellega tuleb tegemist. Kiire taibuga nagu ta on, on ta juba aru saanud, et heina pärast käib äge võitlus. Ta küsib pastoraadi karjamaa olukorra kohta, ja kirikuteener vastab rõhutatult, et kirikusaarel on pastori lojustel karjamaad piisavalt. Aga pastoraadi endise popsi seis ei ole kiita. Ta ei peaks seda ütlema, aga ütleb siiski, et on juhtunud, et popsi poolel on piirdeaed käest lastud, mistõttu nende lehmad on tulnud pastoraadi poolele ja kõhu täis ahminud.

„Ah nii,” ütleb pastoriproua. Tõepoolest tuleb tegemist, sest Õunil ja Õnnel on õigus väljas rohtu süüa, selle on ta juba endamisi ära otsustanud. Ta kallab piima läbi kurna ja patsutab lehmi veel korra, et need mõistaksid, et edaspidi tuleb neil tema poole hoida. Nende silmis kaob kirikuteenri Signe uttu, sest nüüd on võim uutes kätes.

Pastoriproua küsib Signe enda lehmade kohta, ja tõesti, õige pea on neid kaks, Vanda ja Vanda mullikas, kes poegib sel kevadel esimest korda. „Hein otsustab, kas me peame ta üle talve või saadame sügisel tapamajja,” seletab kirikuteener ja tema häälest kõlab rahulolu, ja pastoriproua taipab, et läheb, kuidas läheb, mullikas ja vasikas ja suvine piim on tõhus varude täiendus.

„Mul on hea meel, et me tuttavaks saime,” ütleb pastoriproua siiralt. „Nii palju asju on vaja teilt küsida. Näiteks lammaste kohta. Kus neid saaks pidada? Neid ei saa ju koos lehmadega karjatada, ükski aed ei pea neid kinni.”

Kirikuteener seletab, et pastoraadi asjad on hästi korraldatud. Kirikusaare lähedal on kaks suurt laidu, mis on pastori lambasaared. Kui lambaid paari nädala takka ühelt laiult teisele viia, jätkub neil süüa terveks suveks, nõnda kenasti sujub see.

„Kui küüni vaadata, siis tuleks nad juba homme laiule viia!” ütleb pastoriproua. „Vahest saame külast paati laenata?”

„Kas või meie käest,” pakub kirikuteener, kellele ei ole jäänud märkamata, et proua on kiire taibuga ja kena, ning oleks tore, kui ta pastori kuuldes tema kohta mõne hea sõna lausuks.

„Tänan!” ütleb pastoriproua. „Eks leppige sobiv päev ja aeg Petteriga kokku. Loodan, et te astute sisse ja joote meiega koos teed, nüüd kus laudaga on asi klaar.”

Pastoraadi poole tagasi lähevad nad juba sõpradena. Kirikuteener näitab kaevus olevaid köisi, millega saab piimanõud kaevu lasta, et piima öösel maha jahutada. Siis läheb piim koorelahutajasse ja koor säilitatakse. Esikus ootab koorelahutaja, mille pastori isa oksjonilt ostis. Pastoriproua peseb piimanõud kiiresti puhtaks, puhub köögipliidi all tule uuesti hõõguma, paneb veepoti pliidile sooja ja toob lauale söögipoolist: kuivikuid ja värsket leiba õunamoosiga!

Pastor peab võrkude merrelaskmise plaanid sinnapaika jätma, sest kirikuteener ja Signe istuvad südamerahus ja ajavad juttu. Õpetaja siiski ei jäta ja teeb kavandatud kalapüügist juttu, ja siis rehmab kirikuteener endale käega vastu laupa: „Oh taeva ristike! Tõin teile ju ahvenaid, mis ma jätsin välja trepile. Loodan, et mõni elukas ei ole neid nahka pannud!”

„Nagu loeksid mu mõtteid!” ütleb pastor. „Suur tänu! Aga alates homsest peame ise hakkama saama. Selline sõbralikkus teeb meid täitsa abituks. On meil alles päev olnud!”

Ta ei saa sinna midagi parata, et haigutab laia suuga, ja siis haigutab ka proua, nagu kass. Siis on pastor sunnitud veel korra haigutama, nii et kõik pealuu liikuvad osad nagisevad. Kirikuteener ja Signe pööravad viisakalt pilgu kõrvale ja ajavad veel pisut juttu, aga tõusevad siis, ja Signe ütleb, et nüüd tuleb minna oma lehma lüpsma. Kell on kümme ja pastoriproua kargab püsti: „Kas tõesti jäi teil oma lehm lüpsmata, sest tulite meile appi! See on ju kohutav!”

„Mitte sugugi,” vastab Signe rahustavalt. „Ta annab praegu nii vähe piima, et ei ole vahet, kas ma lüpsan teda õhtul või homme hommikul.”

Aga see pastoriprouat ei veena. Tema meelest on kole, et Signe enda lehm kannatab, ja selle peale hakkab Signetki südametunnistus vaevama. Ja kui nad on viimaks lahkunud, läheb pastoril ja tema abikaasal väsimusest silme eest kirjuks. Nad puterdavad ja koperdavad ja leiavad vaevaga kemmergu üles ega suuda õieti nägugi pesta, enne kui lõpuks voodisse vajuvad.

„Tore, et oled voodi üles teinud,” ütleb pastor. „Nüüd me enam küll ei jaksaks. Ma ei usu, et ma eales oleksin omadega nii läbi olnud. Ja nii rõõmus.”

Pastor ja tema proua veedavad esimese öö pastoraadis nagu üks uimaseks löödud lutsukala teise kõrval. Kummagi viimane mälestus on see, et teine juba sügavalt magab.