Читать книгу Praha kalmistu - Umberto Eco - Страница 3

2
Kes ma olen?

Оглавление

24. märts 1897

Ma tunnen kirjutama asudes mõningast kimbatust, otsekui kisuksin ühe Saksa või Austria juudi käsul (vahet pole) – kurat võtaks, ei! öelgem ikka soovitusel – oma hinge alasti. Kes ma olen? Ehk oleks mul otstarbekam küsitleda end pigem oma kirgede kui eluseikadega seoses. Keda ma armastan? Mulle ei meenu mõne armastatud inimese nägu. Omateada armastan ma head kööki: ainuüksi La Tour d’Argent’i nime välja öeldes käib otsekui judin üle kogu mu keha. Kas see on armastus?

Keda ma vihkan? Juute, tekib tahtmine öelda, kuid tõsiasi, et ma olen nii vastutulelikult järele andmas tolle Austria (või Saksa?) tohtri ärgitustele, kinnitab, et mul pole nende kurjavaimu juutide vastu midagi.

Juutide kohta tean vaid seda, mida õpetas mulle vanaisa: „Nad on sõna otseses mõttes ateistlik rahvas,” haris ta mind. „Nad lähtuvad arusaamast, et hüve peab teoks saama siinilmas, mitte aga hauataguses elus. Seega tegutsevad nad vaid siinilma kättevõitmise nimel.”

Nende viirastus muutis nukraks mu lapsepõlveaastad. Vanaisa kirjeldas mulle neid luuravaid silmi, mis on nii võltsid, et mine või näost siniseks, neid pugejalikke naeratusi, noid hammaste kohal irevil hüäänimokkasid, noid raskeid, külgehakkavaid, tooreid pilkusid, noid nina ja huulte piirkonnas alailma tõmblevaid kurdusid, mille uuristajaks on olnud vihkamine, seda lõunamaa linnu nokaga sarnanevat nina … Ja silma, ah, silma … Palavikuliselt pöörleb see röstleiva värvi pupillis ja reedab maksahaigusi, maksale aga on laastavalt mõjunud sisenõred, mis on tekkinud kaheksateistkümne sajandi pikkuse vihkamise tulemusena; see silm kurdub tuhande väikese kortsu varjus, mis vanusega üha süvenevad, ning juba kahekümneaastaselt on juudil närtsinud välimus nagu mõnel vanainimesel. Kui juut naeratab, tõmbuvad ta tursunud laud nii vidusse, et jääb vaid vaevumärgatav pilu, riuklikkuse märk – väidab mõni –, kiimalisuse tunnus – täpsustas vanaisa … Ja kui ma olin asjast arusaamiseks juba küllalt suur, tuletas ta mulle meelde, et juut, kes on edev nagu hispaanlane, harimatu nagu horvaat, saamahimuline nagu hommikumaalane, tänamatu nagu maltalane, jultunud nagu mustlane, räpane nagu inglane, liimendav nagu kalmõkk, võimukas nagu preislane ja kurja keelega nagu astilane, on ohjeldamatu sugukihu tõttu veel liiderlik pealekauba – see tuleneb ümberlõikamisest, mis muudab nad kängunud kehaehituse ja tolle poolvigase vohandi kavernoosse kaliibri vahel valitseva koletu ebaproportsionaalsuse juures suguvõimekamaks.

Mina nägin juute aastate pikku igal öösel unes.

Õnneks ei ole ma nendega kunagi kokku juhtunud, välja arvatud see Torino getost pärit kõlvatu tüdruk mu poisipõlves (aga ma vahetasin temaga vaid mõne sõna) ja see Austria tohter (või Saksa, vahet pole).

Sakslastega olen ma küll tutvust sobitanud, ja ma olen nende heaks koguni töötanud: inimsoo kõige madalam ilmmõeldav tase. Sakslasel tekib keskmiselt kaks korda rohkem rooja kui prantslasel. Sooletalitluse hüperaktiivsus ajutalitluse arvelt – see tõendab nende füsioloogilist halvemust. Barbarite sissetungide aegu puistasid germaanlaste hordid oma teekonna üle mõistusevastase roojalasuga. Muide, ka hilisemail sajandeil võis prantslasest rändur sellest, kas tal Elsassi piir juba ületatud või mitte, otsekohe aru saada tee ääres vedelevate väljaheidete ebahariliku suuruse põhjal. Ja vähe sellest: sakslast iseloomustab bromidroos, teisisõnu vastik higihais, ja on leidnud tõestamist, et sakslase uriin sisaldab kahekümne protsendi ulatuses lämmastikku, samas kui teiste rasside uriinis leidub seda vaid viisteist protsenti.

Sakslane elab pidevate soolevaevuste küüsis, põhjuseks liialeminek õlle ja nende sealihavorstidega, millest ta end kurguni täis puugib. Ma nägin neid kord õhtul, oma ainsal Müncheni reisil, nois rüvetatud katedraalide moodi paigus, mis on suitsused nagu mõni Inglismaa sadam ning haisevad sularasva ja peki järele; nad istusid lausa kahekaupa, ikka mees ja naine isekeskis, käte vahel nood õllekruusid, mis juba üksi kustutaksid janu mõnel pahhüdermide karjal, ikka sedasi ninapidi koos ilges armudialoogis nagu kaks teineteist nuhutavat koera, sealjuures lärmakalt ja rämedalt naerdes, arusaamatu kugiseva lustiga, liimerdades igipõlisest rasvast, mis võiab nende palgeid ja ihuliikmeid samamoodi, nagu õli võidis muiste tsirkuseatleetide nahka.

Ühtelugu on neil suus see nende Geist, mis tähendab „vaimu”, aga tegelikult on see hoopis kesvamärjukese vaim, mis nüristab neid noorest peale, ja saabki selgeks, miks sealpool Reini pole kunsti vallas kunagi loodud midagi huvipakkuvat, küll aga mõni peletavaid lõustasid kujutav maal ja surmigav poeem. Rääkimata nende muusikast: ma mitte ei mainigi seda leinalikku lärmitsejat Wagnerit, kes nüüdsel ajal juhmistab ka prantslasi, aga selle vähese põhjal, mida mina olen kuulnud, on ju tolle Bachi helitööd täiesti harmoonialagedad ja külmad nagu talveöö, tollesinase Beethoveni sümfooniad aga üks matslik prassing.

Õlle kuritarvitamine röövib neilt vähimagi võime oma labasust tajuda, kuid labasuse kõrgem aste ilmneb selles, et nad ei häbene olla sakslased. Neil piisas Lutheri-suguse söömari ja kiimakotist munga (kas siis nunnaga saab abielluda?) tõsiselt võtmiseks ainuüksi sellest, et too oli Piibli seda nende keelde ümber pannes kihva keeranud. Kes see meil ütleski, et nad on kuritarvitanud kaht vägevat euroopalikku uimastit, alkoholi ja kristlust?

Nad peavad end sügavamõtteliseks, sest nende keel on ebamäärane, sellel puudub prantsuse keelele omane selgus ja kunagi ei väljenda see päris täpselt seda, mida peaks, nii et ükski sakslane ei tea ilmaski, mida ta õieti ütelda tahtis – ning ajab selle ebakindluse sügavamõttelisusega segi. Sakslastega on nagu naistega, kohe kuidagi ei saa õiget aru kätte. Kahjuks sundis vanaisa lapsepõlves mind seda väljendusvaest keelt õppima ühes tegusõnadega, mida lugemise ajal peab silmadega paaniliselt taga otsima, sest nad ei asu kunagi seal, kus peaks – mis seal ikka imestada, Austria-meelne, nagu ta oli. Ja nii ma siis vihkasingi saksa keelt samavõrra nagu jesuiitigi, kes käis seda mulle sõrmenüpeldamise varal õpetamas.


Neil piisas Lutheri-suguse söömari ja kiimakotist munga (kas siis nunnaga saab abielluda?) tõsiselt võtmiseks ainuüksi sellest, et too oli Piibli seda nende keelde ümber pannes kihva keeranud.


Sestpeale kui too Gobineau kirjutas rasside ebavõrdsusest, jääb mulje, et kui keegi juhtub mõnest teisest rahvast halvasti rääkima, siis ikka seepärast, et ta peab oma rahvast ülemaks. Minul ei ole eelarvamusi. Sestpeale kui minust sai prantslane (kusjuures ema poolt ma juba olingi prantslane), jõudis mulle pärale, kuivõrd laisad, petturlikud, leppimatud ja armukadedad on mu uued kaasmaalased, oma piiritus uhkuses arvavad nad lausa, et kes ei ole prantslane, on metslane, iseenda aadressil ei suuda nad aga taluda vähimatki etteheidet. Ent ma olen aru saanud ühest: ahvatlemaks prantslast mõnd sugurahva puudust tunnistama, piisab sellest, kui kiruda talle mõnd teist rahvast, näiteks selles vaimus: „meil poolakatel on see või teine viga küljes” – ja kuna nad isegi halvas ei taha kellestki kehvemad olla, siis kostab neilt kohe vastu: „oh ei, me siin Prantsusmaal oleme hullemad”, ja lähebki lahti prantslaste laimamine, kuni neile lõpuks kohale jõuab, et oled nad lõksu püüdnud.

Neile ei meeldi teised omasugused – isegi mitte siis, kui nad neist kasu lõikavad. Ebaviisakuse poolest ei leidu prantsuse kõrtsmikule võrdväärset, ta on niisuguse näoga, nagu vihkaks kliente (ja äkki see ongi tõsi) ja sooviks, et neid üldse olemaski poleks (see aga on vale, sest prantslane on ülimalt ahne). Ils grognent toujours.5 Eks te proovige neilt midagi küsida: sais pas, moi,6 ja torutavad huuli, otsekui laseks peeru.

Nad on halvad inimesed. Nad tapavad igavusest. See on ainus rahvas, kes pani oma kodanikud heaks mitmeks aastaks sel viisil rakkesse, et lasi neil vastastikku päid maha raiuda, ja puhas õnn, et Napoleon suunas nende raevu teisest rassist kodanikele ja rivistas nad Euroopa purustamiseks kolonnidesse.

Nad on uhked oma riigi üle ja nimetavad seda mõjuvõimsaks, kuid nende aeg kulub selle peale, et üritada seda riiki kukutada: barrikaadide püstitamisel ei ole keegi nii hakkaja kui prantslane – iga vähimagi ajendi ja tuulekahina korral, tihti põhjust isegi teadmata, olles varmalt valmis viimaste kaabakate kannul tänavale minema. Prantslane ei tea õieti ise ka, mida ta tahab, küll aga teab suurepäraselt, et ei taha seda, mis tal olemas on. Ja selle kuulutamiseks ei oska ta muud teha kui šansoone laulda.

Nad arvavad, et kogu maailm räägib prantsuse keelt. Mõni kümnend tagasi sai ju too Lucas, nutikas mees teine, hakkama sellega, et võltsis kolmkümmend tuhat käsikirjalist dokumenti, varastas Pariisi Rahvusraamatukogus vanadest raamatutest esimesi tühje lehekülgi välja lõigates vanemaaegset paberit ning jäljendas erinevaid käekirju, ehkki mitte nii osavalt, nagu see minul välja kukub … Ma ei teagi, kui suurel hulgal ta neid kõva raha eest sellele poolearulisele Chasles’ile maha müüs (jutu järgi olevat teine väljapaistev matemaatik ja Teaduste Akadeemia liige, samas aga pururumal inimene). Ja mitte üksi tema, ka paljud ta akadeemikutest ametivennad uskusid tõsimeeli, et Caligula, Kleopatra või Julius Caesar kirjutasid üksteisele prantsuse keeles ja et prantsuse keeles vahetasid kirju ka Pascal, Newton ja Galileo, kui isegi lastele on teada, et toonaste sajandite mõttetarkadel käis kirjavahetus ladina keeles. Prantsuse õpetlastel ei olnud aimugi, et teised rahvad kõnelevad muid keeli. Lisaks seisis võltsitud kirjades, et Pascal olevat universaalse gravitatsiooniseaduse avastanud kakskümmend aastat varem kui Newton, ja sellest oli küll, et pimestada noid Sorbonne’i mehi, keda närib rahvuslik kõrkus.

Äkki on võhiklikkus nende ihnuse tagajärg – ise peavad nad seda rahvusomast pahet vooruseks ja nimetavad kokkuhoidlikkuseks. Vaid sellel maal oli võimalik kavandada terve komöödia ühe ihnuri teemal. Papa Grandet’st rääkimata.

Ihnus torkab silma, kui vaadata nende tolmuseid kortereid, tapeete, mida eales ei vahetata, pesukausse, mis pärinevad esivanemate ajast, logisevast puidust keerdtreppe, mis peavad napi ruumi viimseni ära kasutama. Pookige õige – nii nagu tehakse viljapuudega – prantslane juudi nahka (äkki isegi Saksa päritolu juudi nahka), ja tulemuseks ongi see, mis meil praegu käes, Kolmas Vabariik …

Prantslaseks hakkasin ma seepärast, et ei suutnud itaallaseks olemist välja kannatada. Kuna ma olen piemontelane (sünnipäralt), siis tundsin, et olen vaid gallialase karikatuur, kuid ahtamate vaadetega. Piemontelased tõmbuvad iga uudse asja korral krampi, ootamatus tekitab neis kabuhirmu – et panna neid Mõlema Sitsiilia kuningriigini liikuma (kusjuures garibaldiinide hulgas oli piemontelasi väga vähe), läks vaja kaht liguurialast: Garibaldi-sugust fanaatikut ja Mazzini-sugust sõnatarka. Ja sellest ärme mitte räägimegi, mille jälile ma sain siis, kui mind saadeti Palermosse (millal see oli? vaja taastada). Üksnes too edev Dumas armastas sealseid rahvaid, võib-olla seepärast, et nad lipitsesid ta ees rohkem kui prantslased, kes pidasid Dumas’d ju ikkagi segavereliseks. Ta meeldis napollastele ja sitsiillastele, kes on ka ise mulatid, kuid mitte lõbunaisest ema eksimuse, vaid sugupõlvede kujunemisloo tõttu; ebausaldusväärsete hommikumaalaste, higitsevate araablaste ja mandunud idagootide ristandeist sündinuna on nad kõikidelt oma segapäritolu esivanematelt võtnud halvima: saratseenidelt loiduse, švaabidelt jõhkruse, kreeklastelt järjekindlusetuse ja ennastunustava lobisemishimu, mille tulemuseks on juuksekarva lõhkiajamine. Ja liiatigi piisab sellest, kui vaadata Napoli tänavapoisse, kes lummutavad võõrsilt tulnuid sellega, et ahmivad spagette süüa, neid näppudega kurku toppides ja mäkerdades end riknenud tomatiga kokku. Tühja ma neid näinud olen, aga ma tean seda.

Itaallane on salakaval, valelik, arg, äraandlik, ta tunneb end mugavamalt pistoda kui mõõgaga, paremini mürgi kui ravimiga, libe sell läbirääkimistel, järjekindel vaid iga tuulemuutuse korral leeri vahetama – kas ma siis ei näinud, mis sündis Bourbonide kindralitega, niipea kui Garibaldi õnnekütid ja piemontelastest kindralid olid välja ilmunud!

Asi on selles, et itaallased võtsid endale eeskujuks preestrid, selle ainsa tõelise valitsuse, mis neil üldse on olnud sestpeale, kui barbarid sodomiiditsesid tolle väärastunu, Rooma viimse keisri kallal, sest kristlus oli ju murdnud muistse soo uhkuse.

Preestrid … Kuidas ma nendega tutvusingi? Omateada justkui vanaisa majas, mul on häguselt meeles need pagevad pilgud, lagunevad hambad, raske hingeõhk, higised käed, mis tükkisid mu kukalt paitama. Kui vastik. Jõudeolijatena kuuluvad nad ohtlikesse ühiskonnaklassidesse, niisamuti nagu vargad ja hulkurid. Preestriks või mungaks hakatakse üksnes sihiga elada jõude, jõudeelu aga on tagatud nende arvukusega. Kui preestreid oleks tuhande hinge kohta näiteks üks, siis oleks neil nõnda palju tegemist, et nad ei saaks kabunaid pugides niisama molutada. Ja väärituimate preestrite hulgast valib valitsus välja need kõige lollimad ja nimetab nad piiskoppideks.

Preestrid hakkavad su ümber sebima otsekohe, kui nad sind pärast sündi on ristinud, sa kohtud nendega taas koolis, ning juhul, kui vanemad olid nõnda suured vagatsejad, et usaldasid sind nende hoolde, järgneb esimene armulaud ja katekismus ja leer; pulmapäeval ütleb preester sulle ette, mida sa kambris pead tegema, ja päev hiljem pihil pärib ta, mitu korda sa seda tegid, et saaks teispool võret kiima minna. Nad räägivad sulle seksist jälestusega, aga iga päev näed sa neid välja tulemas pilastatud sängist, ilma et nad sealjuures käsigi peseksid, ja nad lähevad oma issandast söönuks ja joonuks saama, et teda siis välja kakada ja pissida.

Nad rõhutavad, et nende kuningriik ei ole pärit siitilmast, ja ahmivad enda kätte kõike, mida vähegi annab kokku krabada. Inimühiskond ei saavuta täiust seni, kuni viimse kiriku viimne kivi ei ole varisenud viimsele preestrile kaela ja maamuna on sellest tõust kord vaba.

Kommunistid levitasid seisukohta, et usk on oopium rahvale. Tõsi ta on, usk kulub selleks ära, et hoida ohjes alamate kiusatusi, ja kui usku ei oleks, tõuseks barrikaadidele kaks korda rohkem rahvast, Kommuuni päevadel neid jällegi ei olnud piisavalt palju ja nii avaneski võimalus nad pikemata maha lüüa. Aga nüüd, kus ma olen kuulnud tolle Austria meediku juttu Kolumbia uimasti plussidest, julgeksin väita, et usk on ühtlasi kokaiin rahvale, sest usk on ärgitanud ja ärgitab sõdima, uskmatuid maha nottima, ja see käib nii kristlaste, moslemite kui teistegi ebajumalakummardajate kohta, ja kui Aafrikas piirdusid neegrid üksteise mahanottimisega, siis misjonärid pöörasid nad ristiusku ja tegid neist koloniaalväe, mis ülihästi passis eesliinile surema, mõnda linna sisenedes aga valgenahalisi naisi vägistama. Eales ei tee inimesed kurja nii andunult ja innukalt kui usulise veendumuse varal.

Kõigist hullemad on kahtlemata jesuiidid. Mul on selline kahtlane tunne, et olen neile nii mõnegi vingerpussi mänginud, või äkki on hoopis nemad mulle halba teinud, ma pole päris kindel. Või äkki olid need hoopis jesuiitide lihased vennad vabamüürlased. Samasugused nagu jesuiidid, ainult pisut kaootilisema mõtlemisega. Esimestel on vähemasti oma teoloogia olemas ja nad oskavad sellega manööverdada, teistel on teoloogiaid ülearu ja nad kaotavad nende keskel pea. Vabamüürlastest rääkis mulle vanaisa. Juutidega mesti lüües raiusid nad kuningal pea maha. Ja kutsusid ellu karbonaarid, nood pisut rumalamad vabamüürlased, kes millalgi lasid end maha lasta, hiljem aga, läinud sellega rappa, et hakkasid pommi valmistama, lubasid omal pea otsast raiuda, või siis hakkasid sotsialistideks, kommunistideks ja kommunaarideks. Kõik see mees seina äärde. Hästi tehtud, Thiers.

Vabamüürlased ning jesuiidid. Jesuiidid on naiste kombel rõivastuvad vabamüürlased.


Jesuiidid on naiste kombel rõivastuvad vabamüürlased.


Ma vihkan naisi – selle vähese põhjal, mida ma nende kohta tean. Aastaid on mind kummitanud nood brasserie à femme’id, kus käib koos iga masti kurjategijaid. Hullemad paigad kui lõbumajad. Lõbumaju pole naabrite vastuseisu tõttu vähemasti niisama lihtne sisse seada, õllebaare võib aga avada kõikjal, sest jutu järgi on tegemist vaid lokaalidega, kus käiakse joomas. Kuid joomisega tegeldakse alumisel korrusel ning ülakorrustel tehakse hooratööd. Iga õllebaar on temaatiline ja tüdrukud kannavad vastavaid rõivaid, mõnelt poolt leiad saksa kelnerineide, mujalt, kohtupalee vastast aga advokaadirüüs ettekandjatüdrukuid. Teisalt piisab juba selliste nimedega paikadest nagu Brasserie du Tire-cul,7 Brasserie des belles marocaines8 või Brasserie des quatorze fesses,9 mis ei jää Sorbonne’i ülikoolist kuigi kaugele. Peaaegu alati peavad õllebaare sakslased, vaat siis, kuidas õõnestatakse prantsuse moraali! Viienda ja kuuenda arrondisment’i10 kandis leidub neid vähemasti kuuskümmend, kogu Pariisi peale tuleb aga ligi kakssada ära, ja kõik paigad on lahti ka verinoortele. Poisid astuvad esmalt sisse uudishimust, seejärel väärharjumusest ja lõpuks saavadki tripperi – heal juhul. Kui õllebaar asub mõne õppeasutuse naabruses, käivad tudengid koolist tulles ukse vahelt tüdrukuid piilumas. Mina käin neis paigus joomas. Ja selleks, et seestpoolt ust piiluda ukse vahelt sisse piiluvaid koolipoisse. Ja mitte ainult koolipoisse. Täismeeste tavade ja suhtlusringkonna kohta on sealt paljutki õppida, mis võib alati marjaks ära kuluda.

Kõige enam pakub mulle lõbu laudade taga passivate kupeldajate tüübi väljaselgitamine, nende hulgas on abielumehi, kes elavad oma naise võlude kulul; nood kenasti riides mehed hoiavad suitsetades ja kaarte mängides üksteise seltsi, peremees ja tüdrukud mainivad neid kui sarvekandjate lauda; Ladina kvartalis on aga paljude kupeldajate puhul tegemist endiste läbipõrunud tudengitega, keda alailma kruvib üles kartus, et äkki lööb mõni mees neilt sissetulekuallika üle, ja pahatihti lasevad nad noa käiku. Kõige rahulikumad on vargad ja mõrtsukad, kes sõeluvad sisse-välja, kuna peavad oma operatsioonidel silma peal hoidma, ja teavad, et tüdrukud neid juba välja ei anna, sest hulbiksid päev hiljem Bièvre’is.

On ka neid, kel esineb seksuaalne rikutus, nood tegelevad sugukõlvatute meeste ja naiste püüdmisega räpaseimate teenuste tarvis. Nad hangivad kliente kas Palais-Royali kandist või Champs-Élysées’lt ja meelitavad neid ligi leppemärkidega. Sageli toimetavad nad tuppa politseinikuks maskeerunud kaasosalisi, nood ähvardavad aluspükste väele võtnud klienti vahistamisega, too anub jumalakeeli halastust ja tõmbab välja rahapataka.

Neisse pordumajadesse sisse astudes jään ikka ettevaatlikuks, sest tean, mis seal minuga juhtuda võib. Rahaka väljanägemisega kliendi korral annab baaripidaja märku, tüdruk ujub kliendile külje alla ja räägib tollele augu pähe, et kõik teised tüdrukud tuleb samuti lauda kutsuda, ja lähebki kalleima kraami tellimiseks (kusjuures tüdrukud joovad purjujäämise vältimiseks tegelikult kas anisette superfine’i11 või cassis fin’i,12 morsivett, mille eest klient maksab kallist raha). Seejärel katsuvad nad sind meelitada kaarte mängima, omavahel suhtlevad nad muidugi märkide abil, sina kaotad ning pead kõikidele tüdrukutele ja ka baaripidajale ja ta naisele õhtusöögi välja tegema. Kui aga üritad mängimist pooleli jätta, teevad nad sulle ettepaneku mängida raha asemel hoopis selle peale, et iga kord, kui võidad partii, võtab mõni tüdruk omal kleidi seljast … Ja pitshilpude langedes paljastuvadki need jäledad valged ihuliikmed, nood pringid rinnad, nood tumedad kaenlaaugud, kust leviv higiläpatis röövib sult jõu …

Ma ei ole kunagi käinud ülakorrusel. Keegi on öelnud, et naised on vaid üksildase väärharjumuse aseaine, kui jätta muidugi kõrvale tõsiasi, et vaja läheb rohkem fantaasiat. Niisiis pöördun ma koju ja näen neid öösiti unes, ma pole ju ometigi rauast, ja ise nad pealegi provotseerisid mind.

Ma olen doktor Tissot’d lugenud, teada puha, nad mõjuvad ka eemalt halvasti. Ei oska öelda, kas tegutsemistung ja suguelundite nõre on üks ja seesama asi, kuid päris kindlasti on neil kahel fluidumil mõningane sarnasus ning pikkade öiste seemnepursete tulemusena ei kao ihuliikmeist üksnes jaks, vaid keha kõhnub ja nägu muutub kahvatuks, mälu hakkab tõrkuma, nägemine tõmbub uduseks, hääl muutub kähedaks, rahutud unenäod häirivad magamist, silmad muutuvad valulikuks ja näole ilmuvad punased plekid, mõni mees rögastab välja lubiollust, täheldab südame puperdamist, lämbumistunnet, minestushoogusid, mõnele teisele valmistab muret kõhukinnisus või üha haisvamad väljaheited. Tagatipuks pimedaksjäämine.

Võib-olla kipun ma liialdama, poisipõlves olin vinnilise näoga, kuid see näikse olevat tolles vanuses tüüpiline, või hangivad äkki kõik poisid seesuguseid naudinguid, mõni hõõrub end liiale minnes lausa ööd ja päevad läbi. Nüüd oskan ma pealegi mõõtu pidada, uni on vaid siis häiritud, kui ma pärast õllebaaris veedetud õhtut koju tulles ei saa – erinevalt paljudest teistest – erektsiooni kohe, kui silman tänava peal mõnd seelikukandajat. Töö hoiab mind eemal kombelõtvusest.

Aga mis mõttega ma siin sündmuste taastamise asemel sedasi filosofeerin? Kas äkki seepärast, et mul on vaja teada saada mitte üksnes seda, mida ma enne eilset korda olen saatnud, vaid ühtlasi seda, milline ma sisimas olen? Eeldusel, et see sisim on mul ikka olemas. Jutu järgi osutuvat hing vaid selleks, mida inimene korda saadab, aga kui ma vihkan mõnd inimest ja haun salaviha, siis tähendab see jumala eest, et mingi sisim on olemas! Kuidas see filosoof ütleski? Odi ergo sum.13

Natukese aja eest anti all kella, kartsin juba mõnd sellist, kes rumalast peast soovib midagi osta, aga too tüüp teatas otsekohe, et teda läkitab Tissot – miks ma üldse sellise parooli valisin? Ta soovis saada omakäelist testamenti, mille keegi Bonnefoy on allkirjastanud kellegi Guillot’ (kahtlemata tema enda) kasuks. Tal oli kaasas kirjapaber, mida kas kasutab või kasutas too Bonnefoy, ja tolle mehe käekirja näidis. Palusin Guillot’l üles kabinetti tulla, valisin kirjasule ja pasliku tindi ning koostasin dokumendi, ilma et oleksin eelnevalt isegi proovitööd teinud. Kukkus veatu välja. Otsekui oleks too Guillot maksumääradega kursis, ulatas ta mulle pärandi suurusega kooskõlas oleva tasu.

Kas see siis ongi mu amet? Tore on koostada eimillegi põhjal mõni notariaalakt, sepistada valmis pealtnäha ehtne kiri, töötada välja mõni kompromiteeriv ülestunnistus, valmistada dokument, mis viib mõne mehe hukatusse. Kunsti vägi … Peaksin end premeerima Café Anglais’sse minekuga.

Mälu asuks mul justkui ninas, samas on mul selline tunne, et juba sajandeid pole ma enam sisse hinganud sealse menüü lõhna: soufflés à la reine,14 filets de sole à la Vénitienne,15 escalopes de turbot au gratin,16 selle de mouton purée bretonne17 Ja entrée’ks18 kas poulet à la portugaise19 või pâté chaud de cailles20 või homard à la parisienne21 või kõik koos – plat de resistance’iks22 aga vaat ei teagi, kas canetons à la rouennaise23 või ortolans sur canapés24 ja entremet’ks25 aubergines à l’espagnole,26 asperges en branches,27 cassolettes princesse28 Veini ei oskagi kohe valida, võib-olla Château-Margaux, või Château-Latour või Château-Lafite, oleneb aastakäigust. Ja kõige lõpuks üks bombe glacée.29

Söögilaud on mulle alati pakkunud rohkem rahuldust kui seks – võib-olla on see mulle külge jäänud preestritest.

Mul on pidevalt selline tunne, nagu oleks mõistus pilves, ja see takistab mul ajas tagasi vaadata. Miks meenuvad mulle äkitselt vargsed käigud Bicerini kohvikusse paater Bergamaschi rõivais? Ma olin paater Bergamaschi täiesti unustanud. Kes ta üldse oli? Meeleldi lasen sulel joosta sinna, kuhu loomusund juhatab. Tolle Austria tohtri jutu järgi peaksin ma ju välja jõudma ajahetkeni, mis tekitab tõelist valu mu mäletamisvõimele, selgitades ühtlasi, miks ma korraga olen nii paljud asjad mälust kustutanud.

Eile, omateada esmaspäeval, 22. märtsil ärkasin üles tundega, nagu teaksin suurepäraselt, kes ma selline olen: kapten Simonini, kes oma kuuekümne seitsme eluaasta juures näeb ikka hea välja (ma olen just täpselt nii tüse, et mind saab pidada nõnda-öelda nägusaks meheks), kusjuures kapteni tiitli võtsin ma endale Prantsusmaal vanaisa mälestuseks, viidates umbmääraselt ammustele sõjaseikadele Tuhatkonna retke aegu garibaldiinide ridades – siinmail, kus Garibaldist peetakse rohkem lugu kui Itaalias, tagab see mõningase prestiiži. Simone Simonini, sündinud Torinos, torinolasest isa ja prantslannast (savoialannast, aga pärast tema sündimist tungisid ju prantslased Savoiasse) ema lapsena.

Voodis edasi pikutades lasin fantaasial lennata … Venelastega (venelastega?) tekkinud probleemide tõttu oli mul lemmikrestoranidest mõistlikum eemale hoida. Ma oleksin võinud endale ise midagi valmistada. Paar tundi tööd mõne hõrgu roa kallal mõjub mulle lõõgastavalt. Näiteks côtes de veau Foyot: vähemalt nelja sentimeetri paksune lihakänts, kahe mehe portsjon mõistagi, kaks poolpeeneks hakitud sibulat, viiskümmend grammi saiasisu, seitsekümmend viis grammi riivitud Emmentali juustu, viiskümmend grammi võid; saiasisu suruda riivsaia saamiseks läbi sõela ja segada Emmentali juustuga, seejärel koorida ja hakkida sibulad, panna nelikümmend grammi võid väiksesse kastrulisse sulama, teises kastrulis kuumutada aga tasasel tulel ülejäänud või sees samal ajal sibulad; pool sibulakogusest läheb küpsetusvaagna põhja katmiseks, liha tuleb maitsestada soola ja pipraga, asetada küpsetusvaagnale, garneerida ülejäänud sibulatega ning katta juustu ja riivsaia kihiga; et liha istuks tihedalt vaagna põhjas, tuleb seda sulavõiga ülevalamise ajal kergelt vajutada, teine kiht riivsaia puistata peale kuplikujuliselt ja lisada sulavõid, roog piserdada üle valge veini ja puljongiga, nii et liha oleks poolest saadik vedelikus. Seejärel panna kõik umbes pooleks tunniks ahju ning aeg-ajalt kasta liha veini ja puljongiga. Serveerida koos pannil kuumutatud lillkapsaga.

Viidab küll pisut aega, kuid söögilauamõnud algavad ju enne maitsmismõnusid ning roa ettevalmistamine tähendab eelnevat nautimist – ja seda ma voodisse põõnama jäädes ka tegin. Rumalad vajavad üksindustunde peletamiseks enda juurde teki alla mõnd naist või poisikest. Nad ei tea, et toiduneelud on erektsioonist etemad.

Peale liha ja Emmentali juustu oli mul kodus enam-vähem kõik olemas. Kui juhtunuks olema mõni muu päev, siis oleks liha saanud hankida Maubert’i väljakult karnipidaja juurest, kuid millegipärast on see paik esmaspäeviti kinni. Teadsin ka üht teist kohta, kakssada meetrit kaugemal Saint-Germaini bulvaril, ja lühike jalutuskäik ei oleks mulle halba teinud. Panin riided selga ning kleepisin pesukausi kohal oleva peegli ees seistes enne väljumist ette tavapärased mustad vuntsid ja kena habeme. Seejärel panin paruka pähe ning kammisin juuksed keskelt lahku, kammi eelnevalt õige pisut veega piserdades. Panin redingoti selga ja torkasin vestitaskusse hõbeuuri, jättes keti kenasti nähtavale. Et vanaduspõlve pidava kapteni moodi välja näha, meeldib mulle rääkimise ajal hüpitada rombikujulisi lagritsaliistakuid sisaldavat väikest kilpkonnaluust toosi, mille kaane sisekülge ehib pilt ühest inetust, kuid nägusais rõivais naisest – kahtlemata mõni kallis kadunuke. Aeg-ajalt pistan lagritsarombi suhu ja libistan seda keele peal ühest põsest teise, see võimaldab mul rääkida aeglasemalt – ning kuulaja jääbki huulte liikumist jälgima ega pööra jutule suuremat tähelepanu. Asi on selles, et väliselt tuleb jätta keskmisest madalama intelligentsitasemega inimese mulje.

Läksin tänavale, keerasin ümber nurga ja katsusin peatumata mööduda õllebaarist, kust juba varahommikul kostis kõlvatute naiste näotut käratsemist.

Maubert’i väljak ei ole enam see imede õu, mida ta kujutas endast siis, kui ma sinna kolmkümmend viis aastat tagasi saabusin: seal sagisid ümbertöötatud tubakaga kaubitsejad – jämeda lõikega tubakat saadi sigarijäätmetest ja piibutubaka jääkidest, peene lõikega tubakat aga mahavisatud paberossikonidest, esimese puhul oli tubakanaela hinnaks üks frank kakskümmend santiimi, teise hind kõikus ühe frangi ja viiekümne või ühe frangi ja kuuekümne santiimi vahel (kusjuures mingit erilist tulu sellest ärist ei tõusnud ega tõusegi, sest ükski neist usinatest ümbertöötajatest, kui märkimisväärne osa teenistusest mõnes veinikeldris kord läbi löödud, ei tea sedagi, kus kohas ta õhtul magama heidab) –, sutenöörid, kes, laiselnud vähemasti kella kaheni pärastlõunal voodis, saatsid ülejäänud päeva mööda paljude teiste jõukate vanaduspõlve pidajate kombel kusagil seina najal suitsetades, asudes karjakoerte kombel tegutsema pimeda saabudes, vargad, kes olid sunnitud üksteist paljaks riisuma, sest mitte ainuski kodanlane (kui just mõni linna lähimast ümbrusest tulnud logeleja) ei julgenud üle selle väljaku minna, ja minust oleks kujunenud magus saak, kui ma jalutuskeppi keerutades ei oleks astunud sõjaväelaslikul sammul – kohalikud taskuvargad pealegi tundsid mind, mõni tervitas koguni kapteniks tituleerides, eks nad arvasid, et mingil moel kuulun minagi nende allilma, ja ega siis hunt hunti murra – ja närtsinud võludega prostituudid – sest oleks neis veel vähegi veetlust järel olnud, siis harrastanuks nad oma ametit mõnes brasserie à femme’is –, kes pakkusidki end välja vaid kaltsumeestele, luparditele ja saastastele pruugitud tubakaga äritsejatele –, ent silmates nägusalt riides, korralikult harjatud torukübaraga härrasmeest, võis neil jätkuda julgust sind riivata või sul lausa käsivarrest kinni haarata, tulles seejuures nii lähedale, et sulle hakkaks ninna nende higiga segunev odava lõhnaõli lõhn – kuna aga see oleks olnud liiga ebameeldiv kogemus (ma ei tahtnud neid öösiti unes näha), siis, märgates mõnd seesugust liginemas, panin ma jalutuskepi höörivalt liikuma, et tekitada enda ümber otsekui kaitstud ja ligipääsmatu ala, ja nemad taipasid lennult, sest nad olid harjunud, et neid kamandatakse, ning kepi ees tundsid nad aukartust.

Ja tagatipuks luusisid rahvasummas ringi politseinuhid, kes tulid sinna mouchard’e ehk nuuskureid värbama või kogusid lennult ülihinnalist teavet sulitempude kohta, mida parajasti juhtuti sepitsema ja millest mõni mees rääkis mõnele teisele liiga valjul sosinal, uskudes ise, et ta hääl kaob üleüldisesse suminasse. Kuid nuhid olid liiga võllaroaliku väljanägemise tõttu otsekohe äratuntavad. Ükski tõeline suli ei näe suli moodi välja. Ainult nemad.

Nüüd sõidavad isegi trammid väljakult läbi ja ma ei tunne end seal enam koduselt, ehkki indiviide – ole vaid mees neid eristama –, kellest võib kasu olla, leidub ikka veel, kas või mõne majanurga najal, Café Maître-Albert’i lävel või mõnes kitsas kõrvaltänavas. Aga kokkuvõttes ei ole Pariis enam endine sellest ajast alates, kui iga nurga peal ilmub eemalt nähtavale see pliiatsiteritist Eiffeli torn.

Aitab jutust, ma ei ole härdameelne kuju, ja leidub teisigi kohti, kust võin alati hankida seda, mida mul vaja läheb. Eile hommikul läks mul vaja liha ja juustu ning Maubert’i väljak oli igati asjaks.

Juust ostetud, viis mu tee vana tuttava karnipidaja juurest mööda; märkasin, et karn on lahti.

„Kuidas te siis esmaspäeval lahti olete?” küsisin sisse astudes.

„Aga täna on ju teisipäev, kapten,” vastas tema mulle naerdes. Vabandasin segadusse sattudes, sõnasin, et vanuse lisandudes mälu halveneb, tema sõnas vastu, et ma olla endistviisi nooruslik ja igaühega võib juhtuda, et liiga varase ärkamise tõttu lähevad mõtted hajevile; ma valisin liha välja ja maksin ega teinud hinnaalandusest poole sõnagagi juttu – see on ainus viis, kuidas pälvida kaupmeeste lugupidamist.

Arutades endamisi, mis päev siis ikkagi on, tulin koju tagasi. Kavatsesin vuntsid ja habeme eest võtta, nagu mul omaette olles ikka kombeks on, ja astusin magamistuppa. Ja alles siis rabas mind miski, mis paistis olevat vales kohas: kummutriiuli kõrval nagis rippus üks ülerõivas, kahtlemata preestrile kuuluv kuub. Lähemale astudes nägin ühel kummuti vaheriiulil kastanpruuni, vaat et heledapoolset parukat.

Küsisin juba endalt, mis masti rändnäitlejale olen ma viimasel ajal peavarju andnud, kui mulle jõudis pärale, et kannan ju ka ise maskeeringut, sest vuntsid ja habe, mis mul ees olid, ei olnud ehtsad. Olin ma siis keegi selline, kes mõnikord riietub ümber jõukaks härrasmeheks, teinekord jällegi vaimulikuks? Aga kuidasmoodi olin ma minema pühkinud vähimagi mälestuse sellest omaenda teisest loomusest? Või tegin ma end mingil põhjusel (võib-olla selleks, et kinnivõtmise eest kõrvale hiilida) vuntside ja habeme abil teiseks, andes samal ajal omaenese kodus peavarju kellelegi, kes riietus abeeks? Ja kui see liba-abee (sest ehtne abee ei oleks omale ju parukat pähe pannud) elas minuga ühes, siis kus kohas ta magas, kui võtta arvesse, et majas oli vaid üks voodi? Või ta ei elanudki minu juures, küll aga oli eelmisel päeval tulnud millegipärast minu juurde varjule ning seejärel võtnud moonderüü seljast, et minna jumal teab kuhu jumal teab mida tegema?

Tajusin peas tühjust, otsekui näeksin midagi sellist, mida ma oleksin pidanud mäletama, kuid ei mäletanud ja mis õigupoolest kuulub nagu kellegi teise mälestuste hulka. Ma usun, et jutt kellegi teise mälestustest on õige väljend. Tol hetkel oli mul tunne, et ma olen keegi teine, kes vaatab end nagu kõrvalt. Ja tollel teisel oli Simoninit vaadates korraga selline tunne, et ta ei teagi enam täpselt, kes ta selline on.

Rahu, ja arutagem asja, sõnasin endamisi. Indiviidi puhul, kes bric-à-brac’i müümise sildi all võltsib dokumente ning on valinud oma elupaigaks Pariisi vähim ihaldusväärse kvartali, ei olnukski ebatõenäoline anda ulualust mõnele räpasevõitu sobingutesse segatud isikule. Aga et ma võisin olla unustanud, kellele peavarju pakkusin, vaat see ei kõlanud minu kõrvus normaalselt.

Tundsin vajadust kiigata üle õla tagasi ja korraga näis mu oma kodu mulle võõra paigana, mis võiks peita muidki saladusi. Asusin seda uurima, nagu olnuks tegu kellegi teise eluasemega. Köögist väljudes jäi paremat kätt magamistuba, vasakut kätt aga tavapärase sisustusega võõrastetuba. Tõmbasin lahti kirjutuslauasahtlid, mis sisaldasid mu töövahendeid, kirjasulgi, potikesi mitmesuguse tindiga, eri aegadest pärit ja eri suuruses, alles valgeid (või kollaseid) paberilehti; peale raamatute leidus riiulitel veel karpe, mis sisaldasid mu dokumente, ja antiikne pähklipuust tabernaakel. Katsusin parajasti meelde tuletada, mille jaoks seda vaja peaks minema, kui kuulsin, et all antakse kella. Läksin alla, et see suvaline tülitaja minema kihutada, ja nägin üht vanaeite, kes tuli mulle tuttav ette. Ta teatas mulle klaasi tagant: „Mind läkitab Tissot”, ja ma pidin ta sisse laskma – mis hea pärast ma küll sellise parooli olin valinud!

Ta tuli sisse ja lappas lahti tihedalt vastu rinda surutud riidetüki, näidates mulle ligi kahtekümmet oblaati.

„Abee Dalla Piccola rääkis, et olete asjast huvitatud.”

Eneselegi üllatuseks vastasin „loomulikult” ja küsisin hinda. Kümme franki tükk, sõnas vanaeit.

„Te olete peast põrunud,” kostsin kaupmehevaistu kihvatades.

„Peast põrunud olete hoopis teie, kes te korraldate nendega musti missasid. Kas arvate, et on niisama lihtne käia kolme päeva jooksul kahekümnes kirikus, hoida enne armulaua saamist suud kuivana, laskuda põlvili, käed näo ees, ja katsuda oblaati sedasi suust kätte saada, et see ei tõmbuks niiskeks, koguda need põue kotikese sisse varjule, nii et küree ega lähedalolijad ei märkagi? Rääkimata pühaduse teotamisest ja põrgust, mis mind ees ootab. Nii et kui soovite, siis hind on kakssada franki, või ma lähen abee Boullani juurde.”

„Abee Boullan on surnud, oblaatide pärast ei ole teil tema juurde nähtavasti juba mõnda aega asja olnud,” vastasin peaaegu masinlikult. Seejärel otsustasin, et kuna mu peas valitseb segadus, siis tuleb mul pikemalt aru pidamata oma vaistu järgida.

„Tühja kah, ostan ära,” sõnasin ma ja maksingi. Ja taipasin, et pean need oblaadimurdmed panema oma kabinetti tabernaaklisse varjule, jäädes ootama mõnd asjahuvilist klienti. Töö nagu iga teinegi.

Kokkuvõttes paistis kõik mulle argine, kodune. Siiski tajusin enda ümber nagu vaevu hoomatavat pahaendelisuse hõngu.

Läksin jälle üles kabinetti ja märkasin, et ruumi tagumises seinas portjääri varjus on üks uks. Ust avades teadsin juba ette, et astun kottpimedasse koridori ning vajan koridorist läbiminekuks lampi. Koridor nägi välja nagu teatri rekvisiidiladu või Templi vanavaramüüja panipaik. Seintel rippusid kõige erinevamad kehakatted: talumehele, karbonaarile, jooksupoisile, kerjusele sobivad seljariided, sõdurivammus ühes pükstega, sealsamas kõrval aga riietele vastavad kunstjuuksed. Puust riiulile korralikult ritta pandud tosinkond parukahoidjat toetasid igaüks ise parukat. Tagapool asuv kometimängijate riietusruumi tualettlauda meenutav coiffeuse oli üleni kaetud pliivalge ja põsepuna toosikeste, mustade ja türkiissiniste pliiatsite, jänesekäppade, puudritupsude, pintslite, harjadega.

Ühekorraga keeras koridor täisnurkselt ära ja koridori lõpus oli üks teine uks, mis viis ruumi, kus oli rohkem valgust kui minu tubades, sest see valgus ei paistnud teps mitte kitsukesest Maubert’i umbtänavast. Ja ühe akna juurde astudes nägingi, et see avaneb Rue Maître-Albert’i poole.

Väike trepp viis toast tänavale, kuid see oli ka kõik. Tegemist oli ühetoalise korteriga, kabineti ja magamistoa vahepealse variandiga, mille tagasihoidliku tumeda sisustuse hulka kuulus laud, põlvituspadi, voodi. Väljapääsu juurde jäi väike köök ja trepi kõrvale chiotte30 ühes kraanikausiga.

Ilmselt kuulus see pied-à-terre31 mõnele vaimulikule, kellega mul pidanuks olema kodused suhted, sest meie korterid olid ju läbikäidavad. Samas, ehkki kõik näis mulle midagi meenutavat, oli mul tegelikult tunne, nagu viibiksin selles ruumis esmakordselt.

Ma läksin laua juurde ja silmasin käputäit kirju ühes ümbrikutega, kõik olid adresseeritud ühele ja samale isikule: kas Üliauväärsele või Väga Auväärsele isandale abee Dalla Piccolale. Kirjade kõrval märkasin mõningaid paberilehti, millel ilutses peen ja nõtke, peaaegu naiselik, minu omast väga erinev käekiri. Vähetähtsate kirjade visandid, tänuavaldused mõne kingi eest, mõne kohtumise ülekinnitamine. Kõige pealmine paberileht oli aga lohaka käekirjaga, nagu oleks kirjutaja tähendanud märkmete kujul üles järelemõtlemist vajavaid küsimusi. Lugesin mõningase vaevaga.

Kõik näib ebareaalne. Just nagu oleksin keegi teine, kes jälgib mind kõrvalt. Pean selle üles kirjutama, et veenduda selle paikapidavuses.

Täna on 22. märts.

Kus on vaimulikukuub ja parukas?

Mida ma tegin eile õhtul? Otsekui udu oleks peas.

Ma ei mäletanud isegi seda, kuhu viib too uks toa tagumises otsas.

Ma avastasin koridori (kas võõra?), kus on hulgaliselt rõivaid, parukaid, võideid ja grimmivaha, mis kuuluvad näitlejate arsenali.

Nagi otsas rippus korralik vaimulikukuub, vaheriiuli pealt leidsin lisaks korralikule parukale ka kunstkulmud. Ookrikarva alusgrimmi ja pisut õhetavate põsesarnade abil sai minust jälle see, kes ma enda arvates olen – kahvatu ja pisut palavikulise ilmega isik. Askeetlik. Mina ise. Kes siis ikkagi?

Omateada olen ma abee Dalla Piccola. Või õigemini too, keda maailm tunneb abee Dalla Piccolana. Aga ilmselt ma siiski ei ole Dalla Piccola, kuna pean tema välimuse saavutamiseks oma välimuse teiseks tegema.

Kuhu see koridor välja viib? Hirm jõuda koridori lõppu.

Eelnevad märkmed tuleb üle lugeda. Kui see, mis seisab kirjas, seisab kirjas, siis juhtus see minuga tõepoolest. Kirjalikke dokumente tuleb usaldada.

Kas keegi on mulle mõnd nõiajooki jootnud? Boullan? Ta on selleks vägagi võimeline. Või jesuiidid? Või vabamüürlased? Mis on minul nendega pistmist?

Juudid! Vaat siis, kuhu koer võib maetud olla.

Ma ei tunne end siin turvaliselt. Äkki käis keegi ööajal sees, nahistas mu rõivad ära, ja mis kõige hullem, piilus mu pabereid. Võib-olla luusib mõni mees praegu Pariisi peal ringi, pannes kõiki uskuma, et tema on abee Dalla Piccola.

Pean Auteuil’sse varjule minema. Võib-olla Diana oskab öelda. Kes see Diana selline on?

*

Siinkohal abee Dalla Piccola ülestähendused katkesid, iseenesest aga on kummaline, et ta polnud sedavõrd konfidentsiaalset dokumenti kaasa võtnud – kahtlemata oli see painava ärevuse märk. Ja siinkohal lõppes see, mida minul oli võimalik tema kohta teada saada.

Pöördusin Maubert’i umbtänava korterisse tagasi ja istusin oma töölaua taha. Mil kombel ristus abee Dalla Piccola elu minu omaga?

Mõistagi ei saanud ma hoiduda kõige loomulikumast oletusest. Mina ja abee Dalla Piccola oleme üks ja seesama isik, ja kui asjalugu nii oleks, seletaks see kõike: kaht ühist korterit ja koguni seda, et ma olin Dalla Piccolaks riietunult pöördunud tagasi Simonini korterisse, pannud vaimulikukuue ja paruka sinna hoiule ning seejärel magama uinunud. Üks pisiasi välja arvatud: kui Simonini on Dalla Piccola, miks ei tea mina siis Dalla Piccolast midagi ega tunne end Dalla Piccolana, kes ei tea midagi Simoninist – ning olin Dalla Piccola mõtetest ja tunnetest aimusaamiseks pidanud koguni ta ülestähendusi lugema? Ning juhul, kui ma oleksin ühtlasi Dalla Piccola, siis pidanuks ma ju viibima Auteuil’s, selles majas, mille kohta tema näis kõike teadvat, mina (Simonini) aga ei teadnud midagi. Ja kes see Diana veel oli?

Kui ma muidugi ei juhtu ajuti olema Simonini, kes on Dalla Piccola ära unustanud, ajuti aga Dalla Piccola, kes on unustanud Simonini. Selles ei oleks midagi uudset. Kes see rääkiski mulle kaksikisiksuse juhtumeist? Kas sama ei sünni mitte Dianaga? Aga kes see Diana selline on?

Võtsin nõuks läheneda juhtunule metoodiliselt. Teadsin, et mul on asjatoimetused vihikus kirjas ja leidsin sealt järgnevad ülestähendused:

21. märtsil missa

22. märtsil Taxil

23. märtsil Bonnefoy testamendi asjus Guillot

24. märtsil Drumont’i juurde?

*

Mitte ei oska öelda, mispärast pidin ma 21. kuupäeval missale minema, ma ei usu, et oleksin usklik. Kui inimene on usklik, siis ta ju usub millessegi. Usun ma siis millessegi? Enda meelest mitte. Järelikult olen ma uskmatu. Iseenesest on see loogiline. Aga olgu pealegi. Mõnikord on missal käimiseks hulk muid põhjusi ning usk ei puutu asjasse.

Tundus usutavam, et päev, mida mina pidasin esmaspäevaks, oli hoopiski teisipäev, 23. märts, kusjuures too Guillot oligi ju tulnud selleks, et lasta mul koostada Bonnefoy testament. Oli 23. kuupäev, mina aga uskusin, et on 22. kuupäev. Mis oli aset leidnud 22. kuupäeval? Kes või mis oli Taxil?

Kolmapäevane kohtumine tolle Drumont’iga ei tulnud nüüd aga enam kõne allagi. Kuidas ma saanukski kohtuda mõne inimesega, kui ma enam isegi ei teadnud, kes ma selline olen? Pidin end senikauaks ära peitma, kuni loon oma mõtetes selguse. Drumont … Kinnitasin endale, et tean suurepäraselt, kellega on tegemist, aga kui ma üritasin teda ette kujutada, oli mu aru otsekui veinist hämune.

Tulgem siinkohal välja mõne teisegi oletusega, sõnasin iseendale. Esiteks: Dalla Piccola näol on tegemist kellegi teisega, kes mingil salapärasel põhjusel astub tihti läbi minu kodust, mida tema omaga ühendab poolsalajane koridor. 21. märtsi õhtul tuli ta minu poole Maubert’i umbtänavale, pani oma vaimulikukuue hoiule (miks?), seejärel läks oma koju magama, ärgates seal järgmisel hommikul mälu kaotanuna. Ja täpselt samamoodi mälu kaotanuna ärkasin mina ülejärgmisel hommikul. Aga mida oleksin ma sel juhul võinud korda saata esmaspäeval, 22. märtsil, kui ma mälu kaotanuna ärkasin 23. kuupäeva hommikul? Ja mis hea pärast pidanuks Dalla Piccola lahti rõivastuma minu pool ja minema oma koju ilma vaimulikukuueta – ja mis kella ajal? Korraga haaras mind kole hirm, et äkki on ta esimese poole ööst veetnud minu voodis … issand, tõsi ta ju on, et naised tekitavad minus õudust, kuid mingi abeega oleks see asi veel hullem. Ma olen küll sugukarske, aga mitte väärastunu …

Või oleme mina ja Dalla Piccola üks ja seesama isik. Kuna ma leidsin vaimulikukuue oma toast pärast missa toimumispäeva (21. kuupäev), siis võib-olla olin ma Maubert’i umbtänavasse tagasi pöördunud Dalla Piccolaks maskeerunult (juhul kui mul oli vaja missale minna, siis usutavasti läksin ma sinna ikka abeena), et vabaneda vaimulikukuuest ja parukast ja minna pärastpoole abee korterisse magama (unustades sealjuures, et olin vaimulikukuue jätnud Simonini juurde). Järgmisel hommikul, esmaspäeval, 22. märtsil Dalla Piccolana üles ärgates ei avastanud ma ainuüksi seda, et olen mälu kaotanud, vaid ma ei leidnud voodijalutsi juurest isegi vaimulikukuube. Mälu kaotanud Dalla Piccolana leidsin ma koridorist vahetuskuue ja mul oli kuhjaga aega, et põgeneda samal päeval Auteuil’sse, ainult et sama päeva lõpul muutsin ma meelt, võtsin julguse kokku ja pöördusin hilisõhtul tagasi Pariisi, Maubert’i umbtänava korterisse, riputasin vaimulikukuue magamistuppa nagi otsa ja virgusin taas mälu kaotanuna, kuid juba Simoninina teisipäeval, arvates sealjuures, et on alles esmaspäev. Järelikult, arutlesin ma, tabab Dalla Piccolat mälukaotus 22. märtsil ja sellisesse seisu jääb ta terveks päevaks, avastamaks seejärel 23. kuupäeval, et ta on mälu kaotanud Simonini. Pärast seda, mida ma kuulsin tollelt … mis selle Vincennes’i kliiniku tohtri nimi nüüd ongi … ei ole selles midagi nii erakordset.

Üks väike probleem välja arvatud. Lugesin oma märkmed uuesti läbi: sellise asjakäigu korral poleks Simonini pidanud 23. kuupäeva hommikul leidma magamistoast mitte ühe, vaid kaks vaimulikukuube: selle, mille ta oli jätnud 21. kuupäeva hilisõhtul, ja tolle teise, mille ta oli jätnud 22. kuupäeva hilisõhtul. Ometi aga oli vaimulikukuubesid üksainus.

No ei, täitsa napakas. Dalla Piccola pöördus ju 22. kuupäeva õhtul Auteuil’st tagasi Rue Maître-Albert’ile, jättis oma vaimulikukuue sinna, seejärel suundus Maubert’i umbtänava korterisse ja heitis magama, ärgates järgmisel hommikul (23. kuupäeval) Simoninina ja leides varnast üheainsa vaimulikukuue. Tõsi ta ju on, et sellise asjakäigu korral oleksin mina pidanud 23. kuupäeva hommikul Dalla Piccola korterisse sisenedes leidma tema toast vaimulikukuue, mille ta oli sinna pannud 22. kuupäeva õhtul. Aga ta võis selle tagasi koridori riputada, kust ta oli selle leidnud. Tuli vaid järele vaadata.

Põleva lambi valgel sammusin mõningase kartusega läbi koridori. Juhul kui Dalla Piccola ei osutu minuks, sõnasin endamisi, võib juhtuda, et näen teda vahekäigu teisest otsast välja ilmumas, ja äkki hoiab temagi väljasirutatud käes lampi … Seda aga õnneks ei juhtunud. Ja koridori otsast leidsingi ma nagis rippuva vaimulikukuue.

Sellegipoolest, sellegipoolest … Juhul kui Dalla Piccola oli pöördunud Auteuil’st tagasi, ja pannud vaimulikukuue ära, tulnud läbi koridori minu korterisse ning pugenud vähimagi kõhkluseta minu voodisse magama, siis nimelt põhjusel, et sel hetkel meenusin talle mina ning ta teadis, et võib ühtviisi magada nii minu pool kui ka oma kodus, kuna me oleme üks ja seesama isik. Järelikult oli Dalla Piccola heitnud voodisse teadmisega, et ta on Simonini, Simonini aga ei olnud järgmisel hommikul üles ärgates teadnud, et tema on Dalla Piccola. Teisisõnu öeldes tabab mälukaotus esmalt Dalla Piccolat, seejärel ta mälu taastub, ta magab öö ära ja tema mälukaotus kandub üle Simoninile.

Mälukaotus … See sõna, mis tähendab mittemäletamist, tekitas otsekui läbimurdeavause udu sisse, mis mähkis ununenud aega. Ma vestlesin mälu kaotanuist ju Magny juures, enam kui kümme aastat tagasi. Just seal vestlesin ma sel teemal Bourru ja Burot’ga, Du Maurier’ ja tolle Austria tohtriga.


„Minevikus arvati, et see nähtus esineb üksnes naistel ja on põhjustatud emaka talitlushäiretest.”


5

Nad torisevad alailma (pr)

6

ei mina tea (pr)

7

Seanahavedaja õllebaar (pr)

8

Kaunite Marokolannade õllebaar (pr)

9

Neljateistkümne Kannika õllebaar (pr)

10

linnaosa (pr)

11

ülipeen siirupine aniisiaroomiga liköör (pr)

12

peen mustasõstraliköör (pr)

13

Vihkan, järelikult olen olemas (lad)

14

tibusuflee trühvlitega (pr)

15

merikeele fileerullid Veneetsia moodi (pr)

16

gratineeritud kammeljas (pr)

17

lamba seljatükk oapüree ja Bretooni kastmega (pr)

18

esimene käik (pr)

19

tibu Portugali moodi (pr)

20

soe vutipasteet (pr)

21

homaar Pariisi moodi (pr)

22

põhiroog (pr)

23

pardipoeg Roueni moodi (pr)

24

röstitud põldtsiitsitajad (pr)

25

vaheroog (pr)

26

baklažaanid Hispaania moodi (pr)

27

sparglivarred (pr)

28

kartuli ja suitsupeki pajaroog (pr)

29

külmutatud jäätisepuding (pr)

30

kemmerg (pr)

31

elupaik (pr)

Praha kalmistu

Подняться наверх