Читать книгу Praha kalmistu - Umberto Eco - Страница 4

25. märts 1897, koidikul

Chez Magny … Omateada olen ma hea köögi armastaja ning minu mäletamist mööda ei maksnud söögikord tolles Rue de la Contrescarpe-Dauphine’i restoranis ühele inimesele rohkem kui kümme franki, kusjuures kvaliteet vastas hinnale. Aga ega siis iga päev saa Foyot’s käia. Paljud käisid ennevanasti Magny juures selleks, et eemalt imetleda selliseid kuulsust kogunud kirjanikke nagu Gautier või Flaubert, veelgi varasematel aegadel aga seda tiisikerist Poola pianisti, keda pidas ülal too pükstes ringi tõmbav allakäinud naisterahvas. Mina heitsin tollele paigale kord õhtul pilgu peale ja katsusin, et tulema saan. Kunstiinimesed on isegi eemalt talumatud, vahivad muudkui enda ümber ringi, et teha kindlaks, kas me ikka tunneme nad ära.

Hiljem jätsid „suurkujud” Magny maha ning asusid ümber Brébant-Vachette’i Boulevard Poissonnière’il, kus toit oli maitsvam ja maksta tuli rohkem, aga näha on, et carmina dant panem.32 Ja kui siis Magny oli „puhastuskuuri” läbi teinud, hakkasin ma kaheksakümnendate aastate alguses mõnikord jälle seal käima.

Panin tähele, et seal käisid teadusemehed, näiteks selline kuulus keemik nagu Berthelot, ja paljud Salpêtrière’i haigla arstid. Haigla pole sealt just kiviga visata, aga äkki noile kliinikutöötajaile pakubki mõnu väike jalutuskäik läbi Ladina kvartali, selle asemel et einestada räpastes gargote’ides,33 kus käivad haigete omaksed. Arstide jutuajamised on huvitavad, sest alati puudutavad need kellegi teise nõrkusi, ja et lärmist üle kosta, räägivad Magny juures kõik pealegi valjusti, seega tabab treenitud kõrv alati üht-teist huvipakkuvat. Terane kuulatamine ei tähenda veel seda, nagu püütaks midagi täpset teada saada. Kõik, ka ebaoluline, võib ühel päeval ära kuluda. Oluline on teada seda, mille puhul teised ei oska arvatagi, et see sinule teada on.

Kui literaadid ja kunstiinimesed istusid ikka laudkonnana koos, siis teadusemehed lõunastasid omaette nagu minagi. Ent pärast seda, kui mõnel korral on juhtutud istuma naaberlauas, hakkab sugenema tutvus. Esmalt tutvusin doktor Du Maurier’ga, too oli sedavõrd vastik indiviid, et tekib lausa küsimus, kuidas saab üks psühhiaater (seda ta ju oli) süstida oma patsientidesse usaldust, kui ta nii ebameeldiv välja näeb. Selline kadetseva ja kahkja palgega inimene, kes ka ise peab end igaveseks teiseks. Ta juhatas nimelt väikese närvikliiniku tööd Vincennes’is, kuid oli suurepäraselt teadlik, et tema hooldusasutus ei hakka kunagi nautima seesugust mainet ja sissetulekuid nagu suurema tuntusega doktor Blanche’i kliinik – ehkki Du Maurier poetas sarkastiliselt, et kolmkümmend aastat tagasi oli seal viibinud keegi Nerval (tema meelest üksjagu teenekas luuletaja), kes Blanche’i ülimalt kuulsa kliiniku ravimeetodite tagajärjel oli lõpetanud enesetapuga.

Teised kaks naaberlaudkondlast, kellega ma seadsin sisse head suhted, olid doktor Bourru ja doktor Burot, kaks iseäralikku kuju, kes nägid välja nagu kaksikvennad: ikka oli neil seljas peaaegu ühesuguse lõikega musta värvi ülikond, kummalgi kikkvuntsid ja sile lõug, kõvakrae paratamatult ikka räpasevõitu, sest Pariisis viibides olid nad ju reisil, kuna praktiseerisid Rochefort’i École de Médecine’is ning tulid korra kuus vaid mõneks päevaks pealinna Charcot’ katseid jälgima.

„Kuidas, kas täna porrusid ei olegi?” küsis Bourru ükspäev ärritatult. Ja Burot uuris nördinult: „Ah et porrusid ei olegi?”

Sellal kui kelner vabandas, sekkusin mina kõrvallauast: „See-eest on väga maitsvaid aed-piimjuuri. Ma eelistan neid porrudele. Ning laulsin tasakesi naerusui: Tous les légumes, – au clair de lune – étaient en train de s’amuser – et les passants les regardaient. – Les cornichons – dansaient en rond, – les salsifis – dansaient sans bruit …”34

Kumbki ümberveendud lauanaaber võttiski salsifi’d. Ja sellest sai alguse südamlik läbikäimine kahel päeval kuus.

„Vaadake, härra Simonini,” selgitas mulle Bourru, „doktor Charcot’l on käsil põhjalikud uuringud neuroosi erivormi hüsteeria vallas, mis avaldub mitmete psühhomotoorsete, sensoorsete ja vegetatiivsete reaktsioonide kaudu. Minevikus arvati, et see nähtus esineb üksnes naistel ja on põhjustatud emaka talitlushäiretest. Kuid Charcot mõistis vaistlikult, et hüsteeria ilmingud on ühtviisi levinud mõlema sugupoole hulgas ja võivad avalduda halvatuse, langetõve, pimedaks või kurdiks jäämise, hingamise, kõnelemise, neelamisega seotud raskuste kujul.”

„Mu ametivend,” sekkus Burot, „jättis mainimata, et Charcot on enda sõnul välja töötanud teraapia, mis ravib hüsteeria sümptomeid.”

„Tahtsingi sellest just rääkida,” kostis Bourru ninakalt vastu. „Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa. Hüpnoosile allutatud ravialused peaksid suutma meenutada hüsteeria algpõhjuseks olevaid traumaatilisi seiku ja nende teadvustamise teel ka paranema.”

„Ja kas nad siis paranevad?”

„Selles see põhiküsimus ongi, härra Simonini,” sõnas Bourru. „Meie jaoks lõhnab see, mis Salpêtrière’is tihtilugu aset leiab, pigem teatri kui psühhiaatriakliiniku järele. Olgu öeldud, et asi ei seisa õpetaja ilmeksimatu diagnostilise võimekuse küsimärgi alla seadmises …”

„Asi ei seisa selle kahtluse alla seadmises,” kinnitas Burot takka. „Hüpnoositehnika on lihtsalt iseenesest selline asi, mis …”

„Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa.”

Bourru ja Burot selgitasid mulle mitmeid hüpnoosimeetodeid, mis ulatusid kellegi abee Faria veel alles šarlatanlikest moodustest (too Dumas’le tüüpiline nimi sundis mind kõrvu kikitama, kuid teadupärast kirjutas Dumas ju ehtsatest ajalookroonikatest maha) kuni ehtsa teerajaja doktor Braidi meetoditeni, mis olid saavutanud teadusliku taseme.

„Praegu,” rääkis Burot, „järgivad osavad magnetisöörid lihtsamaid meetodeid.”

„Ja tõhusamaid,” täpsustas Bourru. „Haige silme ees pannakse võnkuma kas medal või võti ja tal kästakse seda ainiti vahtida: ühest kuni kolme minutini kõikuva ajavahemiku jooksul liiguvad ravialuse silmaterad ostsillaarselt, ta pulss langeb, silmad vajuvad kinni, näoilme väljendab lõõgastustunnet, ja uni võib kesta kuni kakskümmend minutit.”

„Olgu öeldud,” korrigeeris Burot, „et see oleneb patsiendist, kuna magnetiseerimine ei sõltu salapäraste fluidumite ülekandmisest (nagu soovis too suur narr Mesmer), vaid autosugestiooni ilminguist. Ja India pühamehed saavutavad sama tulemuse tähelepanelikult oma ninaotsa vahtides, Áthose mäe mungad jällegi omaenese naba põrnitsedes.”

„Meil ei ole sellistesse autosugestiooni vormidesse suuremat usku,” lisas Burot, „ehkki me ise üksnes sellega tegelemegi, et rakendada ellu vaistlikku tunnetust, mis oli Charcot’le omane varem, kui tal hüpnoosimeetodisse veel nii suurt usku ei olnud. Me tegeleme isiksuse variatsiooni juhtudega ehk patsientidega, kes kord peavad end üheks, kord teiseks, kumbki isik aga ei tunne teist. Mullu tuli meie haiglasse keegi Louis.”

„Huvipakkuv juhtum,” täpsustas Bourru, „tal ilmnesid paralüüs, tundetus, könksused, lihaskrambid, liigtundlikkus, tummumine, nahaärritused, verejooksud, köha, oksehood, langetõvehood, katatoonia, somnambulism, tantstõbi, kõnehäired …”

„Kusjuures taoti pidas ta end koeraks,” lisas Burot, „või siis auruveduriks. Ja lisaks esinesid tal jälitamisluulud, nägemisvälja ahenemine, maitsmis-, haistmis- ja nägemisluulud, pseudotuberkuloosne kopsupais, peavalud, maovalu, kõhukinnisus, anoreksia, buliimia ning letargia, kleptomaania …”

„Lühidalt öeldes,” märkis Bourru kokkuvõtteks, „normaalne pilt. Seevastu kinnitasime meie hüpnoosist abiotsimise asemel haige parema käsivarre külge terasvarda ja otsekui võluväel ilmus meie ette uus inimene. Paralüüs ja tundetus olid paremast küljest haihtunud, et kanduda üle vasakusse külge.”

„Meie ees oli teine inimene,” täpsustas Burot, „kes ei mäletanud vähimatki sellest, milline ta oli olnud hetk tagasi. Ühes seisundis oli Louis karsklane, aga teises ilmnes tal koguni purjutamiskalduvus.”

„Pange tähele,” sõnas Bourru, „osa ainete puhul toimib magnetjõud ka eemalt. Kui panna näiteks patsiendi teadmata tema tooli alla väike pudel millegi alkohoolsega, siis säärases somnambuulses seisundis ilmnevad tal kõik purjusoleku tundemärgid.”

„Mõistate ju isegi, et oma tegevuses me austame patsiendi psüühilist puutumatust,” sõnas Burot kokkuvõtteks. „Hüpnoos kutsub patsiendis esile teadvuse kaotuse, seevastu ei tekita magnetism elundile vägivaldset vapustust, vaid mõjutab närvipõimikuid järkjärgulise laenguga.”

Jõudsin selle jutuajamise põhjal veendumusele, et Bourru ja Burot’ näol on tegemist kahe imbetsilliga, kes nahaärritusainetega vaevavad õnnetuid nõdrameelseid, ja nähes, kuidas kõrvallauast jutuajamist jälgiv doktor Du Maurier korduvalt pead raputab, leidsin ma oma veendumusele ka tuge.

„Armas sõber,” lausus ta mulle kaks päeva hiljem, „selle asemel et analüüsida patsientide läbielamisi ja esitada endale küsimus, mida see kahe teadvuse omamine endast üldse kujutab, on nii Charcot’ kui ka meie kahe Rochefort’ist pärit mehe mõtted hoopis sellega ametis, kas neid isikuid annaks mõjutada hüpnoosiga või metallvarraste abil. Probleem seisneb ju selles, et paljudel puhkudel sünnib ühest isiksusest teise siirdumine iseeneslikult, ettearvamatul viisil ja ajahetkel. Võiks kõnelda lausa enesehüpnotismist. Minu meelest ei ole Charcot ja tema jüngrid vajalikul määral mõtisklenud doktor Azami katsete ja Félida juhtumi üle. Me teame seesuguste nähtuste kohta alles vähe, mäluhäire põhjuseks võib ju olla vere juurdevoolu vähenemine mingisse aju senitundmatusse ossa ning vatsakeste äkilise pitsumise võib esile kutsuda hüsteeriaseisund. Aga kus kohas siis vere sissevool mälukaotuste korral ikkagi puudub?”

„Kus see siis puudub?”

„See see põhiküsimus ongi. Teate ju isegi, et meie ajul on kaks poolkera. Seega võib leiduda isikuid, kelle puhul aeg-ajalt on mõttetegevusse haaratud ajupoolkera tervenisti, aeg-ajalt aga ajupoole see osa, kus mälufunktsioon puudub. Mul on praegu kliinikus sees Félidaga väga sarnane juhtum. Veidi üle kahekümnene neiu; ta nimi on Diana.”

Siinkohal pidas Du Maurier silmapilgu vahet, nagu kardaks välja öelda midagi salajast.

„Üks neiu naissoost sugulane usaldas ta kaks aastat tagasi minu juurde ravile ja otsustas siis ise maha surra, lõpetades mõistagi ravikulude tasumise, aga mis mul peale hakata, patsienti ei saa ju ometi tänavale tõsta. Diana minevikust tean ma vähe. Tema enda juttude põhjal näib nii, et murdeeast alates hakanud ta iga viie-kuue päeva tagant mõne erutava elamuse tagajärjel tundma meelekohtades valu ja vajunud seejärel otsekui unne. Mida Diana nimetab uneks, need on tegelikult hoopis hüsteeriahood: kui ta uuesti üles ärkab või maha rahuneb, siis on ta sootuks erinev sellest, kes ta oli varem, nimelt on ta langenud sellesse seisundisse, mida juba doktor Azam nimetas teiseks konditsiooniks. Seisundis, mis meie määratluse põhjal on normaalolek, käitub Diana otsekui mõne vabamüürliku sekti pühitsetu … Ärge saage minust valesti aru, minagi kuulun suurlooži Grand Orient ridadesse, see tähendab korralikele inimestele mõeldud vabamüürlusse, aga ehk olete kursis, et leidub mitmeid templirüütellikku traditsiooni „obedientse”, mida kummalisel kombel tõmbab salateaduste poole, ja nii mõnigi neist (õnneks on loomulikult tegemist marginaalsete rühmitustega) kipub pooldama satanistlikke riitusi. Selles konditsioonis, mida paraku tuleb määratleda kui normaalset, peab Diana end Luciferi adeptiks või kellekski selliseks, ta räägib riivatusi, jutustab sündmatuid seiku, üritab võrgutada põetajaid ja isegi mind, kummatigi on mulle vastumeelt mainida sellist piinlikku asja ühtlasi sel põhjusel, et Diana kohta sobib öelda „kütkestav naine”. Ma arvan, et selles seisundis annavad end jälle tunda traumad, mida Diana koges murdeeas, ja kuna ta üritab neid mälestusi vältida, siis langebki ta ajuti teise konditsiooni. Selles seisundis ilmutab Diana end malbe ja puhtsüdamliku olevusena, ta on tubli kristlane, soovib alailma palveraamatut, tahab minna jumalateenistusele. Kuid ebatavaliseks osutub see – kusjuures sama nähtus ilmnes ka Félidal –, et teises konditsioonis, kui ta on vooruslik, mäletab Diana suurepäraselt, milline ta oli normaalkonditsioonis, ta tunneb hingepiina ja vaevab end küsimusega, kuidas ta ometi sai nii pahatahtlik olla, ja karistab end patukahetsusvööga, jõudes koguni selleni, et nimetab teist konditsiooni arukaks seisundiks ning meenutab normaalkonditsiooni kui ajavahemikku, mil ta viibis hallutsinatsioonide küüsis. Samas aga ei mäleta normaalkonditsioonis viibiv Diana vähimatki sellest, millega ta saab hakkama teises konditsioonis. Kaks teadvusseisundit vahelduvad ettearvamatute ajavahemike tagant ja neiu jääb mõnikord kas ühte või teise paljudeks päevadeks. Nõustuksin doktor Azamiga, kes kõneles täielikust somnambulismist. Sest mitte ainult unesrändajad, vaid ka uimastite, hašiši, karumustika, oopiumi tarvitajad ja alkoholiga liialdajad saadavad ju korda tegusid, mida nad üles ärgates ei mäleta.”

Ei oskagi öelda, miks Diana haiguse kirjeldus minus nii suurt huvi äratas, kuid mul on meeles, et sõnasin Du Maurier’le: „Ma räägin sellest ühe oma tuttavaga, kes tegeleb sääraste haletsusväärsete juhtumitega ja teab, kuhu kohta võiks orvuks jäänud neiu paigutada. Ma saadan teie juurde abee Dalla Piccola, jumalale meelepäraste hooldeasutuste küsimuses väga mõjuvõimsa vaimuliku.”

Järelikult pidin ma siis, kui vestlesin Du Maurier’ga, tundma abee Dalla Piccolat vähemasti nimepidi. Aga miks ma tolle Diana pärast nii väga muretsesin?

Olen juba tundide viisi vahetpidamata kirjutanud, pöialgi tuikab, liiati einestasin ühtepuhku vaid töölaua taga, määrisin leiva peale pasteeti ja võid, kõrvale rüüpasin aga mõne klaasi Château Latouri mälu ergutamiseks.

Ma oleksin tahtnud end premeerida, noh kas või lausa Brébant-Vachette’i minekuga, aga niikaua, kui ma ei ole arusaamisele jõudnud, kes ma selline olen, ei tohi ma linna peal nägu näidata. Siiski pean varem või hiljem võtma jälle ette käigu Maubert’i väljakule, et tuua koju pisut söögipoolist.

Praegu ärme selle peale mõtleme ja hakakem jälle kirjutama.

Noil aastail (mulle tundub, et see oli kas kaheksakümne viiendal või kaheksakümne kuuendal) tutvusin Magny juures tolle mehega, keda ma järjekindlalt mäletan kui Austria (või Saksa) tohtrit. Nüüd tuleb mulle ka nimi meelde, ta nimi oli Froïde (usutavasti on kirjapilt selline), kolmekümnendates eluaastates arst, kes Magny juures käis kahtlemata vaid seepärast, et ei saanud endale paremat lubada, ja kes parasjagu stažeeris Charcot’ juures. Harilikult istus ta naaberlauas ning esialgu piirdusime sellega, et vahetasime viisaka peanoogutuse. Minu hinnangul oli ta loomult kurvameelne ja omadega veidi segamini, soovides häbelikkusega pooleks, et keegi kuulaks ta südamepuistamist, mis aitaks tal ärevust pisut vaigistada. Paaril-kolmel korral oli ta otsinud ettekäänet, et mõni sõna juttu puhuda, kuid ma jäin alati reserveerituks.

Ehkki nimi Froïde ei kõlanud minu kõrvus samamoodi kui Steiner või Rosenberg, teadsin ma ometigi, et kõigil Pariisis elutsevail ja rikastuvail juutidel on saksa nimi, ning kuna ta kongus nina oli muutnud mind kahtlustavaks, uurisin asja ükspäev Du Maurier’lt; too lõi ebamääraselt käega ja lisas „ma küll päris täpselt ei tea, kuid hoian temast sellegipoolest eemale, juudi ja sakslase segu ei meeldi mulle”.

„Kas ei ole ta mitte austerlane?” küsisin ma.

„Kas see ei teegi sama välja? Sama keel, sama mõtteviis. Ei ole ma neid preislasi unustanud, kes marssisid Champs-Élysées’l.”

„Räägitakse, et arstiamet kuulub nende elukutsete hulka, mida juudid usinasti harrastavad, võrdväärselt liigkasuvõtmisega. Parem muidugi oleks, kui kunagi ei läheks raha vaja ega jääks üldse haigeks.”

„Aga leidub ju ka kristlastest arste,” naeratas Du Maurier jäiselt.

Olin hakkama saanud taktitusega.

Pariisi intellektuaalide seltskonnas kohtab ka selliseid, kes enne, kui väljendavad oma vastumeelsust juutide suhtes, tunnistavad, et nende parimate sõprade hulgas leidub nii mõnigi juut. Silmakirjalikkus. Minul ei ole juudi soost sõpru (Jumal hoidku mind nende eest), ma olen oma elus alati juutidest eemale hoidnud. Ehk olen ma neist eemale hoidnud vaistlikult, sest juuti (nagu huvitaval kombel sakslastki) tunneb juba haisust (seda ütles ka Victor Hugo: fetor judaica), mis aitab neil üksteist ära tunda, ikka nii- ja naasuguste märkide põhjal, pederastidel käib see samamoodi. Vanaisa tuletas mulle meelde, et juutidele iseloomuliku lõhna põhjustab liigne küüslaugu ja sibula tarvitamine, ning vististi jäära- ja haneliha, mis valmistamise käigus muutub kleepuva suhkruvedeliku tõttu raskepäraseks ja sapimaitseliseks toiduks. Aga ilmselt on oma osa ka rassil, nakatunud verel, nõrgenenud nimmetel. On teised puha kommunistid, võta või Marx ja Lassalle, vähemasti selles osas oli mu jesuiitidel õigus.

Mina olen juutidest pidevalt eemale hoidnud kummatigi seetõttu, et pööran nimedele tähelepanu. Vaevalt olid Austria juudid rikkaks saanud, kui ostsid omale kauni nime, milles peitus kas lill, kalliskivi või väärismetall, ena siis, kust pärineb Silbermann või Goldstein. Kõige vaesemad vennikesed hankisid omale Grünspani (vaserooste) masti nimesid. Ühtviisi nii Prantsusmaal kui ka Itaalias maskeerusid nad sel teel, et tunnistasid omaks linna- ja kohanimesid – näiteks Ravenna, Modena, Picard, Flamand –, vahel innustas neid revolutsioonikalender (Froment,35 Avoine,36 Laurier37) – õige kah, sest nende esiisad sepitsesid ju salamisi kuningatappu. Kuid tähelepanu tuleb pöörata ka eesnimedele, mis nii mõnigi kord maskeerivad heebrea nimesid: Maurice tuleneb Moosesest, Isidore Iisakust, Edouard Aaronist, Jacques Jaakobist ja Alphonse Aadamast …

Kas Sigmund on heebrea nimi? Olin vaistlikult otsustanud, et ei lasku selle arstihakatisega usalduslikku vestlusse, aga ükspäev, kui Froïde küünitus soolatoosi võtma, ajas ta selle ümber. Kuna kõrvallauas istujad peavad austama teatavaid viisakusreegleid, ulatasin talle oma soolatoosi, märkides seejuures, et mõnel maal peetakse soola mahaajamist halvaks endeks, mispeale tema kostis naerdes, et ta pole ebausklik. Tollest päevast peale hakkasime pisut juttu puhuma. Ta palus vabandust oma prantsuse keele pärast, tema arvates kõlas see liiga vaevaliselt, kuid ta rääkis igas mõttes arusaadavalt. Väärharjumuse tõttu on nad ju rändrahvas ning peavad kohanema kõikide keeltega. Sõnasin lahkelt: „Üksnes kõrv peab teil veel harjuma.” Ja tema naeratas mulle tänulikult. Libeda tänulikkusega.

Froïde oli ka ehtjuudilikult valelik. Kas ma vähe olin kuulnud räägitavat, et tema rassi esindajad peavad sööma vaid spetsiaalselt valmistatud erilisi toitusid, seetõttu nad ju elunevadki aina getodes, samas aga haukas Froïde isukalt kõike, mida talle Magny juures pakuti, ega põlanud söögi alla rüübata klaasitäit õlut.

Kuid ühel õhtul näis tal olevat soov südant puistata. Ta oli juba kaks õlut tellinud ja küsinud pärast magustoitu närviliselt suitsu kiskudes veel kolmandagi. Korraga, kui ta parajasti ägedalt žestikuleerides rääkis, juhtus ta soola teist korda ümber ajama.

„Asi pole üldse mitte kohmakuses,” sõnas ta vabandavalt, „vaid selles, et ma olen närvis. Juba kolm päeva ei ole ma oma pruudilt teateid saanud. Ma ei nõuagi, et ta kirjutaks päris iga päev nagu ma ise, aga see vaikus teeb mind murelikuks. Ta on õrna tervisega, mind nii kohutavalt vaevab, et ma ei saa ta lähedal olla. Ja pealegi vajan ma tema heakskiitu kõikidele oma tegemistele. Sooviksin, et ta kirjutaks, mida ta mõtleb Charcot’ pool toimunud supeest. Sest teate ka, härra Simonini, et mõni õhtu tagasi olin kutsutud tolle suurmehe juurde supeele. Igale noorele külalistohtrile, liiati veel võõramaalasele, selline au juba osaks ei lange.”

Ja ongi su ees, nentisin endamisi, väike semiidi soost tõusik, kes karjääritegemise sihiga sokutab end korralikesse peredesse. Ja kas see pruudi pärast närvitsemine ei reetnud mitte alailma seksist mõtleva juudi meelast ja lõbuhimulist loomust? Sa ju mõtled temast öösiti, eks? Ja võib-olla ka hõõrud ennast, manades samal ajal oma vaimusilma teda, sinulgi oleks vaja lugeda Tissot’d. Aga ma lasin tal edasi rääkida.

„Supeele olid kutsutud kõrget klassi külalised: Daudet’ poeg, doktor Strauss, Pasteuri assistent, professor Beck Instituudist ja väljapaistev Itaalia maalikunstnik Emilio Toffano. See õhtu läks mulle maksma neliteist franki, Hamburgi ärist hangitud ilus must lips, valged kindad, uus triiksärk ja esmakordselt elus ka frakk. Ja esmakordselt elus lasin ma oma habeme kärpida prantsuspäraseks. Häbelikkuse vastu aitab aga pisut kokaiini, see päästab keelepaelad valla.”

„Kokaiin? Kas see ei ole mitte mürk?”

„Kõik on mürk, kui võtta ülemäärane annus, vein niisamuti. Juba kaks aastat tegelen ma selle imetabase ühendi uurimisega. Vaadake, kokaiin on alkaloid ja seda saadakse taimest, mida Ameerika põlisasukad mäluvad selleks, et Andide kõrgusi paremini taluda. Erinevalt oopiumist ja alkoholist kutsub kokaiin esile ergutavaid meeleseisundeid, ilma et sellega kaasneksid negatiivsed tagajärjed. Valuvaigistina on ta suurepärane eeskätt kas silmahaiguste korral või siis astma ravis, ta on tõhus abivahend alkoholismist või narkosõltuvusest võõrutamisel, merehaiguse vastu on kokaiin esmaklassiline, diabeedi korral jällegi väärt ravim, otsekui võluväel pühib ta minema näljatunde, une, väsimuse, ta sobib asendama tubakat, ravib düspepsiat, puhutisi, voolmeid, maokrampe, hüpohondriat, seljaaju põletikke, heinapalavikku, ta on hinnaline taastusravim tiisikuse puhul ja aitab migreeni vastu, ja kui ägeda kaariese korral torgata hambaauku neljaprotsendilises lahuses immutatud vatitampoon, läheb valu otsekohe üle. Ning eeskätt on tal imeline võime sisendada raskemeelsetesse eneseusku, turgutada vaimu, muuta aktiivseks ja optimistlikuks.”

„… kui ägeda kaariese korral torgata hambaauku nelja-protsendilises lahuses immutatud vatitampoon, läheb valu otsekohe üle.”

Tohtril oli juba neljas klaas käsil ja nähtavasti oli teda vallanud kurvameelne joove. Ta küünitus minu poole, nagu sooviks pihtida.

„Kokaiin on suurepärane minusuguse mehe jaoks, kes, nagu ma ikka kinnitan oma jumaldatud Marthale, ei pea end kuigi ligitõmbavaks ja kes nooruses ei ole kunagi olnud noor ega suuda nüüd, mil kolmekümnes eluaasta on ette löönud, täiskasvanuks saada. Mingi aeg valdas mind auahnus ja õppimistuhin ja ma olin päev päeva kõrval masenduses seepärast, et emake loodus ei olnud mõnel halastusrikkal hetkel vajutanud mulle suurvaimu pitserit, mille ta aeg-ajalt mõnele mehele ju loovutab.”

Ühtäkki ta vakatas, näol sellise inimese ilme, kes taipab, et on oma hinge kiskunud alasti. Oh sind väikest hädaldavat juuti, sõnasin endamisi. Ja võtsin nõuks ta kimbatusse ajada.

„Kas kokaiinist ei räägita mitte kui afrodisiaakumist?” küsisin ma.

Froïde punastas: „Tal on ka see väärt omadus, nii mulle vähemasti tundub, kuid … mul ei ole vastavaid kogemusi. Meesterahvana ei ole ma seesuguste kihude suhtes tundlik. Minu kui arsti jaoks ei ole aga seks kuigivõrd paeluv teema. Ehkki ka Salpêtrière’is kiputakse seksist üha rohkem rääkima. Charcot avastas nimelt, et üks tema naispatsient, keegi Augustine oli hüsteerianähtude kaugelearenenud staadiumis tunnistanud, et trauma põhjustaja oli olnud lapsena kogetud seksuaalvägivald. Loomulikult ei hakka ma eitama, et hüsteeriat vallandavate traumade hulka võivad kuuluda ka seksiga seotud ilmingud, see veel puuduks. Lihtsalt kõige taandamine seksile tundub mulle ülepakkumisena. Aga võib-olla hoiab mind neist probleemidest eemal mu väikekodanlik pruderie.”38

Ei, sõnasin endamisi, mitte su pruderie’s pole konks, vaid selles, et nii nagu kõiki sinu tõugu ümberlõigatuid painab seks ka sind, ehkki sa katsud seda unustada. Eks näis, kui see Martha kord su higiräpase käpa all on, kas sa siis ei teegi talle trobikonda juudipõngerjaid, kuni tast jääb järele hädine tiisiker …

Sedaaegu jätkas Froïde: „Häda on pigem selles, et ma olen oma kokaiinivaru ammendanud ning hakkan jälle kurvameelsuse küüsi vajuma, omaaegsed tohtrid oleksid öelnud, et mul on veres musta sapi üleküllus. Mingi aeg leidsin Mercki ja Gehe preparaate, kuid nad olid sunnitud tootmise katkestama, sest olid hakanud saama vaid kõlbmatut toorainet. Värskeid kokalehti tohib töödelda vaid Ameerikas ning parim toodang on Detroitis tegutseval Parke’il ja Davisel: kergemini lahustuv, puhast valget värvi ja aromaatse lõhnaga varieteet. Mõningane varu mul ju oli, aga siin Pariisis ei oska ma kellegi poole pöörduda.”

Väga meeltmööda ettepanek inimesele, kes oli kursis kõigi Maubert’i väljaku ja selle lähiümbruse saladustega. Ma tundsin isikuid, kellele pruukis mainida mitte ainult kokaiini, vaid ka näiteks teemanti, lõvitopist või ankrutäit vitrioli, ja päeva pärast tõid nad soovitu kohale, ilma et sa pidanuks uurima, kust nad selle välja koukisid. Minu jaoks on kokaiin mürk, sõnasin endamisi, ja ühe juudi mürgitamisele kaasaaitamine ei ole mulle sugugi vastumeelt. Sestap siis ütlesin ma doktor Froïde’ile, et juba lähipäevil hangin talle tubli varu seda alkaloidi. Loomulikult ei tekkinud Froïde’il vähimatki kahtlust, et äkki mu meetodid ei olegi läbini laitmatud. „Teate,” kinnitasin talle, „me, antikvaarid, tunneme ju kõige erinevamaid inimesi.”

Sel kõigel ei ole minu hädaga mingit pistmist, aga jutu mõte on selgitada, kuidas me lõpuks laskusime usalduslikku vestlusse ja kõnelesime nii mõnestki asjast. Froïde oli jutukas ja vaimukas, äkki ma eksisin ja ta ei olnudki juut. Temaga sujus vestlus lihtsalt paremini kui Bourru ja Burot’ga; nende kahe mehe katsetele meie jutt läkski ning sealjuures mainisin ka Du Maurier’ patsienti.

„Kas teie usute,” küsisin ta käest, „et säärast haiget on võimalik Bourru ja Burot’ magnetitega terveks ravida?”

„Armas sõber,” vastas Froïde, „paljude uuritavate juhtumite korral unustame füüsilise aspekti ületähtsustamise tõttu ära, et kui haigus välja lööb, siis märksa suurema tõenäosusega on tekkepõhjused psüühilist laadi. Ja kui haiguse tekkepõhjused on psüühilist laadi, siis tuleb ravida psüühet, mitte aga keha. Traumaatilise neuroosi korral ei peitu haiguse tegelik põhjus mitte kahjustuses, mis iseenesest on harilikult tagasihoidlik, vaid hoopis algses psüühilises traumas. Tugeva tundeelamuse tagajärjena võib ju ette tulla minestamist? Ja seepärast ei seisnegi närvihaiguste asjatundja jaoks probleem selles, kuidas toimub meelemärkuse kaotamine, vaid milline see tundeelamus ikkagi on, mis röövis meilt meelemärkuse.”