Читать книгу Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus - Unni Turrettini - Страница 2

189 minutit terrorit

See on minu viimane päev, mõtleb ta hommikul ärgates. Kell on kaheksa hommikul. Ta peab kiirustama. Veendunud, et ta tapetakse, näeb Anders Behring Breivik kurja vaeva, et saata oma lõpetatud manifest e-kirjana laiali. Liiga palju aadresse teevad arvuti aeglaseks ja sunnivad hilinema. See ei sobi kusagile. Eelmisel õhtul oli ta paigaldanud pommi oma mikrobussi, mille parkis majast lühikese jalutuskäigu kaugusele. Väetis ja kütuseõli, täpselt nagu McVeigh’lgi.

Breivik on kurnatud ega taha surra. Juba kolm kuud on ta võtnud anaboolseid steroide. Ta joob kokteili efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist. E-kiri läheb teele. Nüüd saavad rohkem kui kaheksa tuhat inimest tema manifesti kaudu teada, kes ta on. Ja peagi veelgi rohkemad. Selleks ajaks, kui nad seda loevad, on kõik läbi. Ja võimalik, et ta ise surnud.

168 ohvrit

Täna saab maailm tema võimu tundma. Kahekümne seitsme aastane Timothy James McVeigh näeb end sõdalase ja kangelasena, kelle ülesanne on kaitsta põhiseadust. 1995. aasta 19. aprilli varahommikul sõidab McVeigh Oklahoma City kesklinna, masinaks renditud Ryder, milles surmav väetispomm, mille nad koos Terry Nicholsiga valmistasid. Jõudnud Alfred P. Murrah’ föderaalhoone juurde, pargib ta invaalasse, kargab masinast välja ning kaob tänavate ja alleede rägastikku. Kell 9.02 hävitab pomm ühe kolmandiku hoonest, tappes kokku 168 inimest, sealjuures üheksateist last. Rohkem kui viis tuhat inimest on haavatud. McVeigh, kes kannab kõrvatroppe, on nii kaugel, et ei kuule õieti sireenegi. Sündmuspaiga lähedal on plahvatus nii tugev, et tõstab jalakäijaid maast õhku.

102-tunnine inimjaht

Kuigi Tamerlan Tšarnajev kuulub enne 2013. aastat erinevatesse USA ja Venemaa jälgimisnimekirjadesse, ei suuda FBI ega CIA põhjendada, miks teda rohkem uurida. Tema vennal Džohharil õnnestub kõigile sootuks märkamatuks jääda. Ühel juhul räägib Džohhar sõbrale, et 11. septembri rünnakud USA-le võisid olla õigustatud, kuid nagu üksiku hundina tegutsejatele puhul sage, ei mäleta sõber mehe väidet enne, kui Tamerlani, Džohhari ja nende ohvrite jaoks on juba liiga hilja.

Patriootide päeval, 2013. aasta 15. aprillil algab Bostoni maraton päikese, juubelduste ja hea tahtega ning tänu ametnike topeltkontrollile ilma ühegi märgiga pommidest. Vähesed panevad tähele kaht noormeest, ühel peas must nokats, teisel pahupidi pööratud valge müts, kui nad kell 14.38 Glouchesteri tänavalt Boylstonile keeravad. Mõlemad tassivad seljas kogukat kotti. Nad jalutavad finišijoone juurde, kus kuberner on vaid mõni hetk varem jooksu korraldajaid emmanud.

Keegi ei tea, millal Tamerlan ja Džohhar seljakotid maha panid, aga just seda nad tegid. Seejärel peatusid nad mitmeks minutiks ja lahkusid rahulikul sammul.

Siis, kell 14.39, umbes kaks tundi pärast seda kui võitja on ületanud finišijoone ja 5700 jooksjat veel tulemata, juhtub Copley väljaku lähedal Boylstoni tänaval kõige hullem: umbes 200 meetri kaugusel finišijoonest plahvatab kaks pommi.

Plahvatused purustavad lähedalasuvate hoonete aknaid, kuid ei vigasta konstruktsioone. Osa jooksjaid ületab finišijoone kuni kaheksa minutit hiljem. Plahvatused tapavad kolm inimest – nende seas kaheksa-aastase poisi – ja vigastavad väidetavalt 264 inimest, rebides paljudel jäsemeid küljest.

Pisut hiljem teatab FBI, et pommitamise kahtlusalused on vennad Tšarnajevid, ja avalikustab ka nende fotod. Inimjahi käigus tapavad vennad Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi politseiametniku, ärandavad maasturi ja osalevad Bostoni äärelinnas Watertownis tulevahetuses politseinikega, mille käigus Tamerlan tapetakse ja Massachusettsi liikluskorralduse politseiametnik saab raskelt vigastada. Džohhar, kes saab küll haavata, põgeneb. Kolm massimõrva. Neli tapjat, keda oleks võinud märgata enne, kui nad ründasid, kuid kes said vabalt planeerida ja kuriteod toime panna, sest neist polnud paberil vähimatki jälge. Need ongi üksiku hundina tegutsevad mõrvarid, kes tegutsevad väljaspool mõnd kindlat terrorirühmitust ja kes tuleb kindlaks teha, enne kui nad uuesti ründavad. Anders Breivik on nende leidmise võti.

Miks Breivik on oluline?

Anders Breivik on ainus neist üksikutest huntidest, kes on ikka veel elus ja valmis oma kuritegudest rääkima. Kuigi Theodore Kaczynski nõustus kokkuleppekaristusega ning McVeigh ja Džohhar, ellu jäänud Tšarnajevi-vend, ei tunnistanud end süüdi, tegi Breivik oma istungist verbaalse manifesti, selgituse, miks ta tegi seda, mida tegi.

Mõista, miks see kõigi eelduste kohaselt rahumeelsest riigist pärit mees sooritas sama hirmuäratavaid kuritegusid nagu teised üksikud hundid USA-s ja mujal riikides, on ainus võimalus, kuidas õigusorganid saaksid välja nuputada, mil moel järgmist veresauna ära hoida. Vastupidi üldlevinud uskumusele pole Breivik Skandinaaviast pärit hull või friik, kes ei korda kunagi oma tegusid. Vähesed saavad aru, et tema lugu on täpselt samasugune või erakordselt sarnane USA massimõrvarite omadega. Seni on FBI eksperdid ja psühholoogid pidanud nende tapjate profiile mõistatama ja oletama, Breiviki juhtum heidab viimaks ometi vajalikku valgust masendavale probleemile mitte ainult Ühendriikides, vaid ka kogu ülejäänud maailmas.

Kaasnev kahju

Kui uurijad pääsesid lõpuks ligi paadile, milles Džohhar end varjas, avastasid nad seinalt džihaadi sugemetega kritselduse. 2013. aasta juuni lõpus esitatud kolmekümnest punktist koosneva süüdistuse järel võttis Džohhar pommitamise eest küll näiliselt vastutuse, kuid väitis, et talle ei meeldinud süütuid tappa. „Aga USA valitsus tapab meie süütuid kodanikke,” kirjutas ta, viidates arvatavasti moslemitele Iraagis ja Afganistanis. „Ma ei saa kõrvalt vaadata, kuidas selline kurjus pääseb karistuseta … Meie, moslemid, oleme üks, kui teed ühele liiga, teed meile kõigile liiga.” Sellega hõikas ta välja islamistist võitlejate klišeeliku hoiaku. Lõppu kirjutas ta Rolling Stone’i väitel „USA käigu perse”.

Paadis olnud kritselduses seisis ka, et Džohhar ei leinanud Tamerlani, vaid pidas oma venda märtriks, kes on saanud paradiisi, ja et ta kavatses vennale sinna õige pea järgneda. Tema ohvrid olid „kaasnev kahju”, kirjutas mees − väide, mis on kõhedusttekitavalt sarnane viisiga, kuidas McVeigh ja Breivik oma ohvreid kirjeldasid.

Riigisisene terrorism

McVeigh’ hävitatud hoones jäid need inimesed, kes polnud väljas kohvitamas või muid tööülesandeid täitmas, plahvatuses kadunuks. Hävitustöö oli veelgi kohutavam laste päevahoiukeskuses, mis jäi otse mobiilipommi kohale. Põrandad lömastasid nende alla jäänuid ja tekitasid hävituse ahelreaktsiooni. Päästetöötajad kiirustasid sündmuspaigale otsekohe, kasutades pealtkuulamisseadeid, et ellujäänuid otsida, spetsialistid ja vabatahtlikud kaevasid rusudes, et aidata haavatuid ja tuua välja hukkunud.

Üks kahekümneaastane naine lebas veritsedes kolmekümne sentimeetri sügavuses vees. Ta oli kaotanud ema ja kaks last ning tema jalg oli viis tundi betoonihunniku all kinni. Tohutu rasket kuhja ei olnud võimalik liigutada, nii jäi päästemeeskonna ainsaks lootuseks amputeerida naise jalg vähimagi tuimastuseta, mis võis ohvri ohtlikusse koomasse viia. Pärast operatsiooni lohistati naine viimaks rusudest välja ja viidi haiglasse, nii elu kui keha kildudeks purunenud.

McVeigh’ vägivaldsus andis terrorismile uue näo – tegemist polnud järjekordse hullu mõrvariga igas politseiraportis, või etteaimatavaga. Oma krimiblogis (www.crimelibrary.com) võttis Ted Ottley kokku üha kasvavad ohud, mida McVeigh’ kuriteod esindasid. „Riigisisene terrorism saabus kättemaksuna ja terroristiks osutus naabripoiss. Ise sõitis ta tapatalgutest hoopis eemale – mööda I35 maanteed.”

Riigisisene terrorism on kinnitanud kanda päevil, mil me ei tea, millal ja kus järgmine mõrvar ründab – teame vaid seda, et ta nii teeb. Bostonis oli piirkonda juba kaks korda pommide suhtes läbi otsitud, viimane operatsioon leidis aset vaid tund enne plahvatusi. Piirkonnas valitses niivõrd muretu õhkkond, et kõik, kaasa arvatud tapjad, said rahumeeli kotte sisse ja välja tassida.

Ühes uudisega pommitamisest levis ka uskumatus. „Tundsin, nagu mu südamest oleks kuul läbi lennanud,” rääkis Džohhari endine maadlustreener Peter Payack poisist Rolling Stone’i ajakirjale. „Mõelda, et laps, kellele olime mentoriks ja keda armastasime nagu oma poega, on vastutav kogu selle surma eest. See on rohkem kui šokeeriv. See on nagu teine reaalsus.” Ja hiljem: „On lapsi, kelleni me ei jõua ja kes jäävad lihtsalt kahe silma vahele, kuid see kutt kulges sujuvalt nagu piljardikuul. Ei mingeid mõrasid.”

Kuid mõrasid jagus, need polnud lihtsalt nähtavad. Pinna all piinles Džohhar oma pere täitumata unistuste pärast ja nagu teistegi üksikute huntide puhul, moondus tema piinadest surmav raev, mis otsis väljundit ja tulipunkti. Lõplik eesmärk, mille Džohhar enese jaoks avastas, oli radikaalne islam.

Eesmärgipärane tapmine oli ka McVeigh’ mantra. Pommitamise päeval kandis ta enese sõnul oma lemmikut T-särki, rinnal pilt Abraham Lincolnist ja sõnad „sic semper tyrannis” − John Wilkes Booth hüüdis nii, enne kui Lincolni tulistas. Seega alati türannideni. Kogu väide kõlab sedasi: „Seega alati hävitan ma türannide elu.”

Särgi seljal ilmestas nimetatud lauset puu, mille okstelt tilgub verd: „Vabaduse puud tuleb aeg-ajalt patriootide ja türannide verega kasta.” Seda tsitaati, mis pärineb Thomas Jeffersoni 1787. aastal saadetud kirjast William Smithile seoses Ameerika revolutsiooni järgse ülestõusuga Massachusettsis, on tihtilugu kontekstist välja rebitud. Ülejäänud kirjas seisab, et me peaksime teataval määral vägivallaga leppima, et vabadus säiliks, kuid selle eesmärgiks pole vägivallale õhutada. Siiski kasutasid nii McVeigh kui ka Breivik seda tsitaati oma tegude selgituseks. Jefferson poleks ealeski osanud arvata, et tema ilukõnelist väljendit võidakse kasutada Oklahoma ja Norra veresaunade õigustusena.

Valitsuse tapmine

Kui 2011. aasta 22. juulil uudiseid kuulsin, sõitsin parasjagu meie Šveitsi mägimajakesse, pisipoeg ja tütar autos. Sõbranna helistas ja rääkis mulle tapatööst, hääl teisel pool toru hingeldav ja paaniline.

Panin sedamaid raadio käima. Pomm valitsusehoones. Saarel viibivate noorte tulistamine, kellest paljud hüppasid jäisesse vette, ent kas uppusid või said kuuli.

Halvatud šokist ja uskumatusest, tundus kõik veelgi suurem löök, kui sain teada, et terrorist oli norralane, üks meie seast. Kuidas sai minu sünnimaal midagi sellist juhtuda?

Peagi teadis üksikasju kogu maailm, ent ometi pole keegi vastanud küsimusele, mille tol päeval endale esitasin.

Suvine pärastlõuna Lõuna-Norras oli vihmane ja külm. Tolle päevani oli selle riigi ainus ennustamatu tegur ilm. Anders Breivik oli riietunud selleks puhuks turvamehe vormi − käik, mis oli mõeldud tähelepanu hajutama. Ta parkis mikrobussi justiitsministeeriumi hoone ette, eirates parkimiskeeldu. Kohalikuna teadis Breivik hästi, et Norra ühiskonna inimesed kõnnivad praktiliselt unes ringi, kodanikud elavad oma igapäevaelu justkui uimas. Värava valvamisele ei pööraks keegi tähelepanu. Tal oleks oma plaane hulga keerulisem ellu viia enamikus teistes riikides, kus turvateenistuse eesmärk on pöörata tähelepanu ja tegutseda nõuetekohaselt, aga siin, kus isegi kuningas ja peaminister on avalikkusele ligipääsetavad, ei reageerinud keegi piisavalt kiiresti, et elimineerida masin, mis poleks pidanud seal olema.

Parkimiskoht, mida Breivik tahtis, oli hõivatud. Ta oli kavatsenud parkida oma valge Volkswagen Crafteri sedasi, et plahvatus hävitaks tugikonstruktsioonid ja kogu hoone variseks kokku nagu McVeigh’ pommi tagajärjel Oklahoma Citys. Ärritunult parkis ta järgmisele vabale kohale.

Riigipüha tõttu polnud hoone hästi valvatud. Hõbehall Fiat ootas Hammersborgi väljakul ja Breivik kiirustas sinnapoole, eemale sellest, mida teadis peagi juhtuvat.

Kell 15.25 samal pärastlõunal plahvatas Volkswagen peaministri büroo vahetus läheduses. Vallandus kaos, telefoniliinid olid umbes. Norra polnud harjunud selliste mõõtmetega katastroofidega tegelema. Pealtnägijatel õnnestus teise auto number üles tähendada, kuid kogu segaduse keskel ei suutnud politsei piisavalt kiiresti tegutseda ja Breivikil läks korda linnast põgeneda.

Uudis pommitamisest jõudis ka Utøyale umbes nelikümmend kilomeetrit Oslost loodes, kus peamajja kogunesid Tööpartei noorte suvelaagris osalejad.

Umbes 16.45 saabus Breivik kaile, et sõita praamiga oma järgmise sihtmärgi, Utøya ja sinna kogunenud noorte juurde.

Jätkuvalt vormiriietuses, isikut tõendav dokument kaelas rippumas, püstol ja poolautomaat kaasas, tutvustas ta end oma ohvritele luureteenistuse agendi Martin Nilsenina ja palus neil aidata musta kohvrit praamile tassida. Usaldusest politsei vastu ja teadmatusest, et kohver oli täis relvi ja laskemoona, nõustuti.

Kell 17.18 saabus Breivik Utøyale. Neli minutit hiljem hakkas ta tulistama.

Kui tol reede õhtul viimaks magama läksin, oli teatatud kümne inimese hukkumisest Utøyal ja Oslo pommitamise ohvrite arvu polnud veel kinnitatud. Kui järgmisel hommikul ärkasin ja esimese asjana uudised käima panin, räägiti kaheksakümne nelja inimese surmast. Kaos ja organiseerimatus takistasid ohvrite tuvastamise protsessi. Esmaspäevaks leidis kinnitust seitsmekümne seitsme inimese surm ja veel sajad, enamik neist teismelised, olid vigastatud. Kogu riik leinas ja oma Šveitsi kodus tegin seda ka mina.

Kuigi toona keegi seda ei teadnud, inspireeris Breivik järgmise põlvkonna tapjaid, sealhulgas Connecticuti koolitulistajat Adam Lanzat, kes imiteeris Breivikut üldjoontes samamoodi nagu tema ise Kaczynskit ja McVeigh’d, kuid järelmõjude eel, enne jäljendajaid, läbis Breivik kohtuprotsessi, kus Norra eksperdid hindasid ta süüdivaks. Talle määrati Norra mõistes maksimumkaristus − kakskümmend üks aastat vanglat.

Draama ja vaidluste arenedes naasin mina pidevalt oma algse küsimuse juurde. Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai Norra ühiskond luua koletise, kes ründab oma valitsust ja noori teismelisi? Kuidas sai see juhtuda Norras, maailma rikkuselt teises riigis, kus on peaaegu kõrgeim sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta? Norras, oma 2,6 % töötuse määra ja Nobeli rahupreemiaga?

Võib ju väita, et hullumeelseid sirgub igast riigist, aga Breiviki lugu on enamat kui kokkusattumus. Osa Norras välja antud raamatuid vaatab tagasi mehe elule, süüdistab tema lapsepõlve ja vanemaid. Paljud süüdistavad riigi kapitalistlikke mõjutusi, samas kui teised peavad süüdlasteks moslemivastaseid blogisid ja džihaadivastaseid. Vähemalt Norra päritolu autoritest ei uuri keegi psühholoogilisi ja sotsioloogilisi aspekte, mis aitavad kaasa, et meie ühiskonnas areneksid välja seesugused mõrvarid. Ja mis ehk kõige hämmastavam − mitte keegi pole tõstatanud neid probleeme, mida Breivik ise oma manifestis välja tõi.Võib-olla kardetakse, ollakse eitusfaasis, ja võib-olla käituksin ise samamoodi, kui ma poleks toona Norrast lahkunud. Aga ma lahkusin. Ma mõistan neid probleeme, olen neid isegi kogenud. Ja kuigi ma ei õigusta eales tema kuritööd, rääkimata niisugusele mõrvarile kaasa tundmisest, suudan Breiviki kannatustega üsnagi paljus samastuda.

Nii see raamat alguse sai, sotsioloogilise uurimusena. Uskusin, et see kinnitab mu teooriaid, kuidas Norra jätab kahe silma vahele isiksusehäired, mis viisid Breiviki tapatalguteni. Tahtsin mõista, kuidas saab üks riik olla nii juhmikstehtud ja ettevalmistamata, et mõrvar pidi endale ise politsei kutsuma, et nad ta arreteeriks. Selle raamatu kirjutamisest sai minu jaoks tõeline avastusretk, kui alustasin uurimistööga ja intervjueerisin eksperte. Mulle sai teatavaks info, millest ei osanud unistadagi päevil, mil algne vapustus innustas mind kirjutama Breivikist Norra ühiskonna kontekstis.

Olles ise ametilt advokaat, alustasin uurimistööd psühholoogidega vestlemisest. See viis mu tee Kathleen M. Puckettini, kes on doktorikraadiga endine FBI käitumisteadlane. FBI profileerijana kirjutas doktor Puckett oma doktoritöö nendest, keda ta nimetab üksiku hundina tegutsevateks tapjateks. Temaga kahasse kirjutatud raamat Unabomber Theodore Kaczynskist uurib seesuguste mõrvarite psüühilist arengut ja doktorit peetakse Ühendriikide juhtivaks eksperdiks niisugust haruldast tüüpi massimõrvari alal, kes „tapab sümboolselt oma valitsuse” põhjustel, mida põgusalt käsitleme.

Kuigi doktor Pucketti doktoritöö kuulub FBI-le, kõneles ta minuga siiralt ja üksikasjalikult, selgitades, miks ta usub, et Breivik, nagu Kaczynski ja McVeigh enne teda, on tõepoolest üksik hunt. See, mida temalt teada sain, leidis ka minu enda uurimistöös kinnitust, kuid doktor Puckett oli ekspert, kes muutis esimesena mu mõttelaadi ja suuresti ka plaane raamatu suhtes Norra massimõrvast. Selle tulemusena pole käesolev raamat enam pelgalt sotsioloogiline uurimus. Selle asemel näitab siin esitatud informatsioon, kuidas riigid nagu Norra ja USA lihtsustavad üksikute huntide tegutsemist. Samuti kirjeldab see, kuidas eristada ja tuvastada üksikut hunti – mõrvarit, kes planeerib suurt sündmust nagu Kaczynski, McVeigh ja Breivik –, kuigi neist pole paberil vähimatki märki, mis võiks võimudele neist aimu anda.

Üksik hunt ei mõrva lõbu, kasu või kiire enesetapu nimel. See mõrvar on inimlikkusest nõnda kaugel ja väljalülitunud, et ainus viis korda minna on eesmärgiga niivõrd süvitsi suhestuda, et ta on sunnitud selle nimel tapma.

Timothy McVeigh’ psühholoogilist profiili uurides avastas doktor Puckett enesele üllatuseks, et mehe isiksus sarnanes Kaczynski omaga. „Ta ei kirjutanud üles iga mõtet nagu Kaczynski,” rääkis naine, „kuid võis täheldada püsivaid ja mõjuvaid sarnasusi viisis, kuidas nad nägid ennast ja oma kohta selles maailmas.” Sama kehtib Breiviki puhul. Ja kuigi ka tema ei kirjutanud üles iga mõtet, on mehe manifest enneolematu pilguheit tema psüühikasse ja võti teiste temasarnaste omasse.

Üksikuid hunte saab peatada, enne kui nad ründavad. Me ei pea ootama järgmist rünnakut Bostoni maratonil, väliselt rahumeelses riigis nagu Norra või kusagil mujal, me saame astuda agressiivseid ja positiivseid samme nende tapmiste peatamiseks.

Doktor Pucketti sõnul peame esmalt mõistma nende tapjate vaimset seisundit – enne kui nad ründavad. Breivikit analüüsides saame heita valgust ka teistele massimõrvaritele nagu Columbine’i veresauna korraldajatele Eric Harrisele ja Dylan Kleboldile. Columbine’i mõrvarid ja teised koolitulistajad pole termini rangemas mõttes üksikud hundid, nad on sageli enesetapja kalduvustega ning neist on maha jäänud jälg, mis juhatab võimud nendeni ja neid saab kergemini peatada – kui teame, mida otsida.

Breiviki kaudu teame nüüd, mis see on.