Читать книгу Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus - Unni Turrettini - Страница 3

Kui üksik hunt võtab midagi nõuks, jääb see perele ja sõpradele sellegipoolest märkamatuks. Tuttavad peavad neid tapjaid sageli imelikeks, nii et isegi kummalisele käitumisele rehmatakse tihti käega. Ent märgid on ilmselgelt olemas.

McVeigh tegeles relvade ostmise ja edasimüümisega neile, kes ei tahtnud, et tapariistu saaks kuidagi nendega seostada. 1994. aasta 13. septembril sai ta teada, et võeti vastu seadus käsi-, poolautomaatja teiste relvade tootmise tõkestamiseks. See mitte ainult ei ähvardanud leiba laualt võtta, vaid ärgitas ka paranoiat, nii et McVeigh teadis, et ei saa enam kauem oodata. Ta kirjutas Michael Fortierile, kelle vagunelamus ta oli Kingmanis põgusalt elanud. Tema, Fortier ja Terry Nichols võtsid vastu otsuse mõni föderaalhoone õhku lasta. Kuigi Fortier keeldus lõpuks nendega ühinemast, hakkasid McVeigh ja Nichols, kasutades õppematerjalina pommiehitamise käsikirju, koguma vahendeid, millest pommi teha, näiteks kapseldetonaatoreid ja nitrometaani, täpselt samamoodi nagu Breivik talu suitsukatte all.

2009. aasta mais rajas Breivik ettevõtte, mille nimetas geofarmiks. Registreeritud tema ema Oslo aadressile, loetleti firma tegevusaladena üles varude ost, müük ja haldus ning projektiarendus, sealhulgas kinnisvara omandamine ja arendus. Ta püüdis jääda võimalikult umbmääraseks, sest tahtis ettevõtte tegutsemisel teatavat vabadust saada. Peamine eesmärk oli tekitada endale parim kattevari, mille taustal pommi ehitada, ja võimalik, et ka pelgupaik pärast rünnakuid. Teeseldes talunikku, sai ta tellida väetist, ilma et keegi oleks midagi kahtlustanud.

Tema kirjeldused, varude ja kinnisvara ost-müük, polnud just midagi, mis haakuks nimetusega geofarm, kuid plaan toimis. Ka pärast seda, kui tal ei õnnestunud oma ettevõtte registreeritud eesmärki muuta, ei takistanud miski väetisi, kemikaale ja teisi pommi ehitamiseks vajalikke vahendeid tellida. Väetise tellimisel väitis ta, et tema farm on valmis köögiviljade, melonite, juurviljade ja mugulate kasvatamiseks, ning taas kord ei äratanud muudatused eesmärkide nimistus mingit kahtlust.

Breivik otsis oma võltsfarmist eraldatust, täpselt nagu otsis seda ka Kaczynski. Berkeleyst lahkunud, kolis Kaczynski kaheks aastaks Illinois’ osariiki Lombardi oma vanemate juurde. Ta ehitas Montana osariiki Lincolni kanti onni, kus puudusid kanalisatsioon ja elekter, ning lootis seal ühiskonna sekkumiseta rahulikult elada. Kaczynski vanemad toetasid teda rahaliselt, kuna tal polnud tööd, kuid isegi seesuguses enesele pealesunnitud eraldatuses ei jäänud ühiskond tagaplaanile. Kaczynski kirjutas arendajatest, kes laastasid tema ümberkaudseid maid, ja plaanis kättemaksu.

Suur osa Breiviki tapatalgute ettevalmistustööst on kirjas tema manifesti viimastel lehekülgedel, mis farmis kirja pandud. Tema jaoks kandis see osa nimetust „Templiordu logi – isiklikud nägemused ja kogemused ettevalmistusfaasis”. Kuigi mehe asjalik toon püsis selle mitme tuhande sõnalise kirjatüki jooksul sama, on selles kokkuvõttes midagi kurjakuulutavat.

„See logi,” kirjutas ta pärast päevatööd, „sisaldab palju seesugust, mis võib tunduda vingumisena, kuid selle eesmärk on peegeldada minu hetke vaimuseisundit, üsna üksikasjalikku sündmuste nimekirja ja seda, kuidas ületasin tekkinud raskused. Seda võib ühtlasi võtta kui õpetlikku juhendit või näidist, kui eesmärk on aega tõhusamalt kasutada. Teiste vigadest õppimine on alati etem, kui neid ise sooritada. Selles logis jagatud kogemustele tuginedes peaks olema võimalik vähendada märkimisväärselt aega, mis kulub ettevalmistusele, koostamisele ja tootmisele.”

Selle üksikasjaliku aruande põhjal võib ette kujutada, kuivõrd haaratud ta oma projektist oli. Muutus oli täielik. 2006. aastal, vanuselt kakskümmend seitse, töötu ning sooviga raha säästa ja igapäevasest suhtlusest taanduda, kolis Breivik tagasi ema juurde. Esimesed psühhiaatrid, kes teda enne kohtuistungit analüüsisid, väitsid oma aruandes, et mehe vaimne tervis halvenes nimelt sel perioodil, põhjustades tõrjutuse ja eraldatuse seisundi.

„Loomulikult,” väitis Breivik oma manifesti lõpus kolm aastat pärast ema juurde kolimist, „leiab mõni, et oled friik, kui kolmekümne üheselt oma vanematega elad, kuid see on Templiordu juhi jaoks tähtsusetu.” Ta elas emaga, sest ei suutnud teiste inimestega suhteid luua. See oli viis, kuidas taandada end ühiskonnast eraklikkusesse, et viimistleda oma ideoloogiat, saada sellega üheks ja hoolikalt rünnakuid planeerida.

Mängudesse pagemine

End ema keldris sisse seadnud, veetis Breivik tunde internetis mängides, mõnel päeval lausa kuusteist tundi järjest, ent ometi ei teadnud keegi, et ta töötas ka oma manifesti kallal. Breiviki tolleaegsed sõbrad väitsid, et olid mehes pettunud, kuna ta eemaldus ja vältis neid. Ema ja õde tundsid samuti muret ja pahameelt selle üle, kuidas Breivik oli sotsiaalsest elust pealtnäha taandunud, soovides vaid toas olla, norutada ja arvutis mängida. Kuigi mees sulges Norra jaoks ukse, oli ta omal moel väga aktiivne. Ja selles kummalises maailmas leidus Breivikil sõpru kõiksugu erinevate kasutajanimede all.

„World of Warcraftis”, suurimas ja enim tuntud nii-öelda MMO (Massive Multiplayer Online) rollimängus, logis ta sisse kolme eri kontoga, kasutades esmalt nime Andersnordic (pooleldi inimene, pooleldi maagiline olend) ning hiljem Conservatism ja Conservative. Viimase kahe avatarid kujutasid endast ligitõmbavaid blonde naisterahvaid, täpselt nagu tema ema ja õde. Breivik mainib manifestis mitmes kohas, et teda veetlevad blondid naised, ent nende avataride eesmärk oli arvatavasti hoopis teisi meessoost mängijaid koostööle meelitada.

Teistele mängijatele meeldis Breivik ükskõik missuguse väljamõeldud tegelasena. Kui ta teatas, et kavatseb lahkuda, et mängida hoopis „Age of Conanit”, tahtsid paljud mehele järgneda. Keegi kirjutas talle isegi 2008. aasta 17. mail järgmise e-kirja: „Gildis on kõik ok, aga uus maag imeb sinuga võrreldes ja xxxxx igatseb sind nii väga, et kaotab juukseid veelgi kiiremini kui enne! … Igatahes, igatseme sind gildis väga ja ma loodan, et sul on (ei ole :P) AoC-s lahe ja et sa tuled varsti meie juurde tagasi :(”

Breivik suhtles umbes neljakümne eelistatud netilehekülje ja blogiga, kasutades selleks ligikaudu kahtkümmend eri e-posti aadressi ning kolmekümmend hüüdnime ja aliast. Paaril viimasel aastal pühendas ta arvestatava aja „Call of Duty” osale nimega „Modern Warfare 2”. Oma manifestis kirjutas ta, et see mäng pakkus suurepärast võimalust sihtimist harjutada. Ta mängis ka teisi strateegilisi sõjamänge ja vaatas „Dexterit”, USA telesarja kriminoloogist, kes elas salaelu sarimõrvarina. Küllap oli see seriaal Breivikile samuti inspireeriv, sest tegemist oli kangelasega, kes sooritas iga nädal mõrva ja seda vägagi auväärsel põhjusel – ning pääses puhta nahaga.

Oma manifestis väidab Breivik, et mängud olid kate tema päristegevusele, nimelt ründeplaani „faasideks” kujundamisele ja meistriteose kirjutamisele. Mängud võimaldasid ühtlasi ka vanast elust põgeneda ja tunda end osana millestki – tunne, mida ta polnud ei koolis ega poliitikas suutnud tükk aega saavutada. Pärast keskkoolist väljakukkumist üritas Breivik Progressiparteis poliitikukarjääri teha, kuid hoolimata kõigist pingutustest ütles erakond talle ära.

Selline uus mängude maailm muutis viisi, kuidas Breivik inimestega suhtles. Tema manifesti keel on inspireeritud mängude keelest: strateegiate loomine, missioonidest rääkimine, esmased ja teisesed relvad, protsendid … Näiteks kirjutas ta:

„Ma tean, et on 80 %+ võimalus, et suren operatsiooni käigus, kuna mul pole mingitki kavatsust neile alistuda, enne kui olen täitnud kõik kolm peamist eesmärki JA boonusmissiooni. Kui alustan (eeldusel, et mind pole enne seda tabatud), on 70 % võimalus, et täidan esimese eesmärgi, 40 % teise ja 20 % kolmanda ning vähem kui 5 %, et suudan lõpetada boonusmissiooni.” See on mängu keel.

Kuid doktor Kathleen Puckett usub, et mänge üksi ei saa Breiviki või mõne muu massimõrvari tegudes süüdistada. „Mängud olid tema viis sotsialiseeruda,” sõnas naine. „See lihtsustab kunstlikke suhteid. Ta tundis vajadust olla juht – asja tuum oli jõuda maailmas sinna, kuhu ta enese arvates jõudma pidi. Keegi ei tea, kui suur ja võimas ta on. Kõik need inimesed, kes elavad internetis, pole rahul oma päris elu näost-näkku-suhetega.” Mängimine ei loo üksikuid hunte, kuid neid tõmbab selle maailma poole.

Breiviki reaalsus rajanes nüüd kattelugudel, valeidentiteetidel, avataridel, salajastel pangaarvetel ja valedel. Kuid arvuti teel tekkinud suhted ei rahuldanud teda kauaks. Ja selle kõige varjus soovis ta kellekski saada, olla kuulus, rebida end anonüümsusest lahti.

Relvade otsingul

2009. aastal külastas Breivik Prahat, et illegaalselt relvi osta. Manifestis räägib ta, et oli tollal „põrgulikult heas vormis”, kuid üritas vältida seksuaalsuhteid naistega, sest see teeks plaanid keeruliseks. Ei mingeid üheöösuhteid.

„Ma pole enam see inimene. Aga ma nikkusin Prahas kaht tüdrukut,” tunnistab ta üles. „Kuid seda põhiliselt selle pärast, et oli vägagi tõenäoline, et suren relvade muretsemise käigus.”

Bioloogilised vajadused olid ilmselgelt tema põhjendus abieluvälisele seksile, mis iseenesest oli vaid väike patt, nagu ta väitis, kui võrrelda seda „kogu armulikkusega, mis minu märterlikkusest sünnib”. Ta mainis hiljem, et peab moraali ja motivatsiooni kõrged hoidma. „Nädal enne missiooni täideviimist,” kirjutas ta, „kavatsen kulutada osa säästudest kõrgtasemel eskorttüdrukule.” Kuid esmalt kavatses ta osaleda oma viimasel märtrimissal Oslo Frogneri kirikus, lootuses vaimu rahustada. „Lähen pingesse ja väga närvi,” ennustas ta. „Surmaga on lihtsam silmitsi seista, kui tead, et oled bioloogilises, vaimses ja hingelises plaanis rahulik.” Selleks ajaks oli Breivik loobunud tähendusliku lähisuhte mõttest ja asendanud inimsuhted ideoloogiaga.

Tema ainus relv oli Benelli, mille ta sai 2005. aastal pärast jahitunnistuse kättesaamist. Sõbrad, kes ostsid tollal samuti jahirelvi, pidasid mehe valikut kummaliseks, kuna tegemist polnud jahipidamiseks parima valikuga. Kuid jällegi, Breivik ei kavatsenud põdrajahti pidada ega loomi küttida ka siis, kui ostis 2011. aastal 800 euro eest summuti, mis mõeldud spetsiaalselt automaatrelvadele. Temal mõlkus mõtteis teistsugune mäng.

Suutmata omandada relvi, mida 2010. aasta Praha reisil tarvilikuks pidas, otsustas Breivik osta endale Norra seaduslikke kanaleid pidi poolautomaatse vintpüssi Ruger ja poolautomaatse 9 mm Glock 17 püstoli, kasutades õigustusena oma jahitunnistust ja relvaklubi liikmelisust.

Seni oli tal õnnestunud varjata faasideks kogutud esemeid veekindlas Pelicani kohvris, mis oli maetud sügavale metsa, ning varustust ja materjale peitis ta ema korteris ja keldri laoruumis. Pärast rünnakuid korraldatud politseiuurimisel avastati sada kaksteist asjakohast ostu üheksakümnelt müüjalt kümnest eri riigist, mis olid aset leidnud 2009. aasta septembrist 2011. aasta juulini ja mida võinuks seostada massimõrva planeerimise ja kordasaatmisega. Enamik oste toimus interneti teel, eriti eBays. Politseil ei õnnestunud avastada olulisi oste, mis jäänuks 2009. aasta sügisest varasemasse perioodi, mistõttu usuti, et just siis hakkas Breivik oma kuritööd planeerima. See võis küll olla aeg, mil ta otsustas tapatöö korda saata, kuid planeerimine algas palju varem.

Leidnud arvuti taga pea kolm aastat tegevust ja rahul, et polnud vaja muretseda, kas ema või sõbrad tema plaani avastavad, naasis Breivik 2009. aastal trenni juurde, üritamaks taastada kehamassi, mis kadus meistriteose kirjutamise ja arvutimängude mängimise tõttu. Sel ajaperioodil alustas ta ka „järjekordset steroidide tsüklit”. Jõusaalis üritas Breivik teistest igati eemale hoida.

Need vähesed, kellega ta suhtles, väitsid, et mees rääkis raamatu projektist ja sellest, et reisib peagi oma teost turustama ning peab selleks heas vormis olema. Raamat, millele Breivik neis vestlustes viitas, oli ilmselgelt tema suurteos, manifest. Mõistnud, et ükski kirjastus ei soovi tema meistriteost osta, hakkas ta Facebookis koguma (farmindusega seotud) meiliaadresse inimestelt, kes võiks olla tema eesmärgist huvitatud ja levitaks seda infot ka teistele. Veresaun oli Breiviki „turundusplaan” oma visioonile, suurima kaaluga reklaam, mis talle pähe turgatas, täpselt nagu pommitamised Kaczynski ja McVeigh’ puhul.

Ikka veel Oslos, märkas Breivik, et rahad on otsakorral. Ta otsustas maha müüa oma armsa Breitling Crosswindi kella ja Montblanc Meisterstücki pastapliiatsi ühes teiste luksusesemetega, et operatsiooni eelarvet kindlustada. Ta müüs Crosswindi 1800 ja pastapliiatsi 200 euro eest, nii jäi talle panka 3750 eurot, sama summa sularahas ja auto, mille ta hindas 4500 peale. Montblanc oli pastapliiats, mille Breivik oli ostnud 2002. aastal Libeeriast naastes ja mis oli tollal justkui sümbol edukast ärimehest, kelleks ta lootis saada.

Vaikne, eraldatud paik

2010. aastal hakkas Breivik otsima endale eraldatud pelgupaika Rootsis, võrdlemisi Oslo lähedal. Sama aasta juulis võttis ta ühendust mitme kinnisvaramaakleriga, selgitades, et kirjutab aktsiatesse investeerimise raamatut ja vajab selleks vaikset, eraldatud paika. Maaklerid vastasid tema viisakalt ja sõnaosavalt kirjutatud meilidele ja päringutele, kuid Breivik muutis meelt ja otsustas Norrasse jääda.

Alles 2011. aasta kevadel allkirjastas ta lepingu, et üürida farmi Åmoti-nimelises väikelinnas. Miks ta viivitas? Võib-olla soovis ta eelnevalt rohkem vahendeid varuda või raha kokku hoida, ehk lükkas aga lihtsalt paratamatut edasi.

Kuna aeg surus peale, kolis Breivik ema kodus hoiustatud vahendid uude elupaika ja sugugi mitte liiga vara. Valduse otsimine võttis kauem aega, kui algselt plaanitud, mis on kummaline, arvestades, kui hästi organiseeritud ta oli. Võib-olla püüdis ta viimasel hetkel alateadlikult oma kavatsusi saboteerida. Lõppude lõpuks ei paku tegelik tapatöö üksikutele huntidele alati naudingut, see on, nagu nad ise väidavad, kaasnev kahju. Kuid ideoloogia sai temast siiski võitu ja mees jätkas oma plaaniga.

Norra seadus nõuab, et igaüks, kes üürib talumaad, peab seda avaliku korra kohaselt harima. Breivik võis kasutada spetsiaalset ja kohustuslikku farmi ID-koodi, et riiklikult varustajalt suurel hulgal väetist tellida. Tema tellimuse põhjendus oli kümme lehekülge pikk ja selles oli eesmärgina nimetatud suhkrupeedi tootmise katsetamine. Kui jälgida Breiviki kinnisideelikku planeerimist ning üritada talle pähe pääseda ja mõtteid lugeda, jääb üle vaid ette kujutada, mida see nutikas ja keskendunud noor mees oleks võinud saavutada, kui ta poleks olnud sedavõrd meelesõge.

Piiratud aja ja kasinate ressurssidega jäi enesevaatluseks vähe võimalusi, Breivik oli ise endale niisuguse olukorra tekitanud. Nüüd vaatas ta üle nimekirja esemetest, mida ta missiooni edukaks läbiviimiseks endiselt vajas, ja summad, mida nende ostuks tuli välja käia

1. Kile − 30 eurot.

2. Alumiinumist/puidust ramp masina peale- ja mahalaadimiseks − 30 eurot.

3. Väetis, suur 500 kg kott: 1 x CAN, 1 x N34, 1 x 0-5-17 (näitamiseks), korrata paari nädala tagant − 2000 eurot.

4. Betoonisegisti, rentida või osta − 100 eurot.

5. Etanool 96 %, 6 liitrit − 30 eurot.

6. Sinine politsei LED-vilkur ühele masinale − 150 eurot.

7. Pritsmekindel näomask − 30 eurot.

8. Käsikahveltõstuk 600 kg kottide jaoks − 200 eurot.

9. Plastmassist alus 600 kg kottide jaoks (kasutada eelnimetatuga) − 200 eurot.

10. Külmik − 100 eurot.

11. Sügavkülm − 100 eurot.

12. Tõmbekapp − 1000 eurot (pole veel kindel).

13. Mikropallid, 20 kg. Glock 17 − 700 eurot.

14. Lisalaskemoon − 1000 eurot.

15. Dunnage õhkpadjad koorma ohutuks transpordiks, ostetud eBayst − 100 eurot.

16. Rihmad/võrk suure koorma kinnituseks, toestuseks võib kasutada kruvidega alumiinium/metall-profiile.

Kemikaalid osutusid põrgulikuks seguks, suuresti selliseks, nagu McVeigh kasutas, ning on hirmutav, kuivõrd lihtsalt neid peaaegu igalt põllumajanduskaupade hulgimüüjalt kätte võis saada. Breivik tundis kindlasti muret, miks niisuguste ohtlike koostisosade tellimine kelleski küsimusi ei äratanud − säärased kemikaalid ühes süütamiseks vajaliku tehnikaga peaksid ju mingil hetkel silma jääma. „Kui ma keeraksin asja vussi ja saaksin märgi külge,” kirjutas ta, „tõkestatakse mind enne, kui jõuan oma operatsiooni lõpule viia.”

2011. aasta 11. juulil pidi Breivik kandma krediitkaardile 2000 eurot, et rentida Aviselt teine masin. Neid autosid kavatses ta kasutada 22. juuli surmaval rünnakupäeval. Ta ostis ka „palju peenemaitselist toitu ja maiustusi”, et oma „patareisid laadida” ja moraali tõsta. Teda ootas ees riskantsemate kemikaalide segamine, mille jaoks oli vaja kanda kaitseülikonda. Nagu kombeks, jõi ta Red Bulli ja neelas alla peotäie EKA segu (kombinatsioon efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist), et premeerida end keeruliste ülesannete eest ja saada lisaenergiat.

Seni oli kattevari toiminud. Farmer, kes tegutses kõrvalmaadel, kirjeldas Breivikit hiljem linnamehe-tüübina, kes ei paistnud õigest talupidamisest midagi jagavat. Veelgi enam, naabri arvates oli küllap kummaline, et see noor mees, kes kandis uhkeid riideid, oli kõik aknad kinni katnud, ent kahtlustused ei jõudnud kaugemale. Üsna lähedal asuva baari omanik, kes töötas kunagi Oslo lennujaamas kehakeelejälgijana, teatas hiljem politseile, et selle noore mehe juures, kes tellis tema asutuses vahetevahel mõne joogi, polnud midagi ebatavalist.

Talus elades viibis Breivik täielikus eraldatuses, töötas manifesti ja pommi kallal ning vaatas aeg-ajalt televiisorit. Kuigi ta oli tegutsenud võimalikult varjatult, murdis ta korraks rutiinist välja, et külastada oma kolme parimat lapsepõlvesõpra.

2011. aasta 30. juunil seisis tema logis: „Olen vist oma sotsiaalvõrgustiku säilitamise suhtes hooletu olnud. Täieliku isolatsiooni valimine ja ebasotsiaalne käitumine oleks minu tegusid arvatavasti paremini salajas hoidnud, kuid täielik isolatsioon ja ebasotsiaalne käitumine võivad ka kogu eesmärgi nurjata, kui kaotad lõpuks armastuse inimeste vastu, keda oled vandunud kaitsta. Sest milleks õnnistada oma lähedasi armastuse suure kingiga, kui igaüks sind vihkab?”

Logist ei selgu, kas Breivik ka tegelikult oma sõpradega mingil määral koos aega veetis, kuid ta tundis sellegipoolest muret, et võib näida kahtlane, kui neid ei külasta. Ehk soovis ta isegi põgusa üksindushetke ajel nendega hüvasti jätta. Sõprade silmis näis see arvatavasti elujärje parandamisena, kui mees kolis ema juurest tallu ja vabanes sõjateemaliste arvutimängude maaniast.

Breivik väitis, et on selle semudekamba „liim, sotsiaalne administraator”, kuid mehe eemalviibimise jooksul oli üks liige ilmutanud märke tema asemele tõusmisest. Kas ta ka päriselt selle väikese kamba metafooriline liim oli, on ebaselge. Breiviki nartsissistlikud mõtted tundusid missiooni lähenedes üha süvenevat, justkui oleks ta end üles kehutanud, et ettevalmistuse viimastest päevadest läbi spurtida. Kui ta kavatses oma plaanid teoks teha, oli vaja neid enda jaoks õigustada. Lühidalt öeldes pidi ta end veenma, et on päästja. Viimased kaks-kolm kuud enne massimõrva arvas ta, kasutades taas armastatud mängude keelt, et on kolmekümneprotsendiline võimalus, kas temast teatatakse jälituse kestel riikliku luureagentuuri ametnikele.

Kas ta peatus hetkekski, et mõelda tapatalgutele, mille sooritamist ta nii meeleheitlikult ihkas? Siin, tema enda sõnadega, mis kirja pandud 2011. aasta kevadel, selgitab Breivik, mida ta teod võivad tähendada süütutele inimestele, kelle elu satub ohtu, kui teda ei takistata.

„Selle faasiga seotud mured ja hirmud mõjutasid motivatsiooni punktini, mil pidin rakendama teatavaid vastumeetmeid, et moraali ja tahet kõrgel hoida. Otsustasin, et õige lähenemine oleks alustada järjekordse DBOL steroiditsükliga ja muuta jõutreeningu intensiivsust. Kulutasin aega ka uue muusika leidmisele ja allalaadimisele. Palju uusi vokaalseid transilugusid ja pisut inspiratsioonimuusikat Helene Bøkslelt. Lisaks sellele otsustasin, et luban endale värskelt välja antud lisa „World of Warcraft – Cataclysmi” mängimist. Nende kolme meetme rakendamine lisaks kolmele iganädalasele ideoloogiaga seotud meditatsioonijalutuskäigule tõstis mu moraali ja motivatsiooni taas lakke.”

Seega, ei mingit endassesüüvimist.

Mahaloendus

Logi kaheksandal päeval jätkas ta internetiotsinguid, et leida õige viis, kuidas salitsüülhapet puhastada. Pärast mitut tundi otsimist ja erinevate otsingusõnade katsetamist suutis Breivik leida üheainsa väga väheseid kordi vaadatud YouTube’i-video, milles selgitati üksikasjalikult ebaharilikku meetodit, kuidas aspiriinist atsetüülsalitsüülhapet sünteesida. Breivik, kes polnud nõus leppima esimese meetodiga, mille leidis, mõtles välja uue viisi, kuidas illustratsiooniks kasutatud kallite laboratooriumipumpade asemel ise õhku kuivatada. Veendunud, et tema meetod toimib, asus ta looma materjali, mida enamik inimesi ei oska isegi välja hääldada.

Järgmisel päeval otsustas ta koostada evakutsiooniplaani juhuks, kui naaber või keegi teine peaks otsustama läbi tulla ja vaadata, millega ta tegeleb. Võimalikud stsenaariumid olid küllap hirmutavad, nii hakkas Breivik mõtteis hädaevakutsiooniplaani hauduma. Ta kirjutas samal päeval hiljem: „Pean pakkima kõige suuremasse seljakotti ellujäämiseks vajalikke esemeid ja vahendeid, sealjuures söögiportse, 10 l vett, relvi, laskemoona ja sobilikke rõivaid. Hakkasin eelmainitut valmistama.”

Kui saabus logi neljateistkümnes päev, näis Breivik olevat paremas tujus. Selgus, et ta oli kirglikult Eurovisiooni jälginud. „Sitt muusika,” nentis ta, „kuid kokkuvõttes hea show.” Ta jälgis poolfinaale ja vaatas neid internetist pärast päevatööd. Norra oli saatnud Breiviki hinnangul sita, poliitiliselt korrektse etteaste: asüüli otsiva keenialase, kes esitas bongo-laulu.

„Väga Euroopat esindav,” sõnas ta, suunates oma sarkasmi ilmselgelt Norra poole. „Igatahes,” lisas ta, „ma loodan, et Saksamaa võidab.”

„PÕMAKI”

Juuni keskel oli Breivik valmis esimest pommi katsetama. Ta valmistas ette katseseadme ja sõitis eraldatud kohta, mille oli sündmuseks välja valinud. Ta läitis süütenööri, jooksis eemale ja ootas. Tegemist oli arvatavasti kõige pikema kümne sekundiga, mida see mees oli kunagi pidanud kannatama. Siin on tema kommentaar juhtunule. Breiviki kirjakeel ja lisatud naerunägu tekitab mulje, nagu saadaks ta hoopis sõbrale e-kirja, mitte ei harjutaks massimõrvaks:

„PÕMAKI! Plahvatus oli edukas!!!: – ) Sõitsin ruttu ära, et vältida lähikondsete võimalikku soovimatut tähelepanu. Pean mõne tunni pärast tagasi minema, et lõhkeauku uurida, vaadata, kas mõlemad segud plahvatasid.”

Naasnud restoranist, kus ta oma edu tähistas, läks ta lõhangupaigale ja hindas plahvatust. Peamine segu oli edukalt lõhkenud, aga kuiva pikriinhappe annus üldsegi mitte. Breivik leidis, et suudab probleemi lahendada, kommenteerides oma logis: „Täna oli väga hea päev, sest ma tõesti vajasin, et see õnnestuks.”

Tema jaoks polnud tagasiteed. Ent kas Breivik liikus edasi eesmärgipäraselt või lükkas paratamatut edasi? Suutmatusest otsustada, milline oleks võltstalule õige asukoht, oli ta niigi graafikust maas. Äpardused, kui need just seda olid, jätkusid.

Viiekümne teise päeva logis on kirjas, kui palju tugines Breivik internetile, seda nii mõtete pideva ülesmärkimise kui ka funktsioonide puhul, millega kavatses oma raamatut (manifesti) reklaamida, kui saabus aeg see elektroonilisel kujul välja lasta. Ta üritas samal päeval uuesti oma arvutisse Windows 7 installida, kuid see ei õnnestunud. Midagi oli valesti kas võrguvõtme või telefoniliiniga.

Breivik sõitis linna, et arvutieksperdiga nõu pidada. Kuulnud, et töövahend saab korda ja on järgmiseks päevaks kasutusvalmis, naasis ta, et seada valmis vajalik keemiavarustus, et toota juurde uusi partiisid diaso-dinitrofenooli-nimelist kemikaali, mis toimib detonaatori päästel esmase laenguna, süüdates seejärel teise, peamise laengu. Kui see töö valmis, puhastas ta viimase partii – jah, lõpliku, viimase partii – pikriinhapet, tootes mitu liitrit, mida tuli jahutada. Jõudmas üha lähemale päevale, mille nimel ta oli aastaid töötanud, sõitis Breivik linna ja ostis kolm portsu Hiina kiirtoitu. „Veiseliha nuudlite ja praetud riisiga, nämma!” kirjutas ta. „Läksin varakult õhtule, kuna arvutit polnud.”