Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 176

16:9.1 (195.7) Isiksuslikku olendit, kes on varustatud kosmilise meelega ja kelle sisimas elab Kohandaja, iseloomustab kaasasündinud võime mõista ja ära tunda energiareaalsust, meelereaalsust ning vaimureaalsust. Sel moel on tahteolend niisiis varustatud Jumala tõelisuse, seaduse ja armastuse tajumiseks. Kui jätta kõrvale need inimteadvuse kolm võõrandamatut osa, siis on kogu inimkogemus tegelikult subjektiivne; üksnes intuitiivne paikapidavusest arusaamine kinnitab ühendumist nende kolme universumireaalsuse kosmilise äratundmisega.

16:9.2 (195.8) Jumalat tunnistav surelik suudab tajuda nende kolme kosmilise kvaliteedi ühinemise väärtust ellujääva hinge evolutsiooni jaoks, mis on inimese ülim ettevõtmine oma surelikus kehas, kus kõlbeline meel töötab koos sisimas elava jumaliku vaimuga selle nimel, et dualiseerida surematut hinge. Juba tekkehetkest peale on hing reaalne, teda iseloomustavad kosmilise ellujäämise omadused.

16:9.3 (195.9) Kuigi surelikul inimesel ei õnnestu loomulikku surma vältida, jäävad ometi Mõttekohandaja kestva kogemuse osana elama selle sureliku inimkogemuse tõelised vaimsed väärtused. Sellise mitte-ellujääja isiksuslikud väärtused säilivad ühe tegurina tegelikustuva Ülima Olendi isiksuses. Isiksuse niisugused püsivad omadused kaotavad küll oma identiteedi, aga ei mineta lihaliku, sureliku elu vältel kogutud kogemuslikke väärtusi. Identiteedi ellujäämine sõltub morontia-seisundisse jõudnud ning üha kõrgemat jumalikku väärtust saavutava surematu hinge ellujäämisest. Isiksuse identiteet jääb elama hinge ellujäämises ja selle kaudu.

16:9.4 (195.10) Inimesele omane eneseteadvus tähendab ka seda, et ei aduta mitte ainult enese teadvusliku mina, vaid teistegi minade reaalsust ning veel sedagi, et niisugune äratundmine on vastastikune, et mina tuntakse, kui ta ise tunneb. See avaldub inimese sotsiaalses elus. Ent kaasolendi reaalsuses ei saa te kunagi olla niisama absoluutselt kindel kui teie enese sisimas elava Jumala kohaloleku reaalsuses. Sotsiaalne teadvus ei ole võõrandamatu nagu jumalateadvus, vaid on kultuurilise arengu saadus, mis sõltub teadmistest ja sümbolitest ning sellest, millist osa mängivad sealjuures inimese olemuslikud annid — teadus, kõlblus ja religioon. Ning ühiskonnastunud kujul moodustavadki need kosmilised kingid tsivilisatsiooni.

16:9.5 (196.1) Tsivilisatsioonid ei ole püsivad, sest nad pole kosmilised ning ei ole ühe või teise rassi üksikisikutele kaasasündinult omased. Teaduse, kõlbluse ja religiooni kui inimese olemuslike tegurite ühiste pingutustega tuleb tsivilisatsioone kasvatada. Tsivilisatsioonid tulevad ja lähevad, ent teadus, kõlblus ja religioon jäävad ellu pärast igasuguseid vapustusi.

16:9.6 (196.2) Jeesus mitte ainult ei ilmutanud inimesele Jumalat, vaid andis talle — kõikidele inimestele — ka uue ilmutuse inimesest endast. Jeesuse elus avaneb teie jaoks inimene oma parimal kujul. Inimene muutub seeläbi nii kaunilt reaalseks, sest Jeesuse elus oli nõnda palju Jumalast, ning Jumala mõistmine (äratundmine) on kõikide inimeste jaoks olemuslik ja võõrandamatu.

16:9.7 (196.3) Kui vanemlik instinkt kõrvale jätta, ei ole omakasupüüdmatus tegelikult päris loomulik; teisi inimesi ei armastata ega teenita lihtsalt ja loomulikult. Isetu ja altruistliku ühiskonnakorra loomiseks on tarvis valgustatud mõistust, kõlblust ning religiooni, jumalatundmise kaudu avalduvat tungi. See, et inimene endale oma isiksust teadvustab — ehk eneseteadvus — sõltub ka täiesti otseselt teiste teadvustamise faktist, sellest loomuomasest võimest ära tunda ja käsitada teiste isiksuste reaalsust inimisiksusest jumaliku isiksuseni.

16:9.8 (196.4) Põhialuselt peab omakasupüüdmatu ühiskondlik teadvus olema religioosne — seda siis, kui ta on objektiivne; vastasel korral jääb ta pelgalt subjektiivseks filosoofiliseks abstraktsiooniks, kus ei leidu kohta armastuse jaoks. Vaid Jumalat tundev indiviid suudab armastada teist isikut nii, nagu ta iseennastki armastab.

16:9.9 (196.5) Eneseteadvus on oma põhiolemuselt ühendunud teadvus: Jumal ja inimene, Isa ja poeg, Looja ja loodud-olend. Inimesele omases eneseteadvuses on sünnipäraselt varjul neli universumireaalsuse äratundmist:

16:9.10 (196.6) 1. teadmiste otsing, teaduse loogika;

16:9.11 (196.7) 2. kõlbeliste väärtuste otsing, kohusetunne;

16:9.12 (196.8) 3. vaimsete väärtuste otsing, usukogemus;

16:9.13 (196.9) 4. isiksuslike väärtuste otsing, võime ära tunda Jumala kui isiksuse reaalsuse ja sellega kaasnevalt mõista meie ning kaasinimeste vahel valitsevaid vennalikke suhteid.

16:9.14 (196.10) Te saate teadlikuks teisest inimesest kui oma loodud vennast, sest olete endale juba teadvustanud Jumala kui oma Looja-Isa. Isadus on suhe, mille juurest me jõuame vendluse äratundmiseni. Ning kõikide moraaliolendite jaoks saab — ehk siis võib saada — isadusest universumireaalsus, sest Isa ise on kõikidele niisugustele olenditele isiksuse annetanud ning hõlmanud nad universaalse isiksuseringluse mõjuvälja. Me palveldame Jumalat esmalt sellepärast, et ta on, siis seepärast, et ta on meis ning lõpuks sellepärast, et meie oleme temas.

16:9.15 (196.11) Kas on siis kummaline, et kosmiline meel tunneb eneseteadlikult omaenese allikat ehk Lõpmatu Vaimu lõpmatut meelt, teadvustades samal ajal endale kaugustesse küündivate universumite füüsilist reaalsust, Igavese Poja vaimset reaalsust ning Kõikse Isa isiksusreaalsust?

16:9.16 (196.12) [Esitanud Kõikne Hindaja Uversalt.]