Читать книгу Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde) - Urmas Bereczki - Страница 10

Ungari leksikonid eestlastest

Pallase Suur Leksikon, 1894

Estonia (sks Estland; eesti keeles: Eestimaa; soome keeles: Viromaa; läti keeles: Iggaunusemme; vene keeles: Estljandskaja gubernija), üks Balti provintse, Vene kubermang Soome lahe, Narva, mis lahutab teda Sankt Peterburi kubermangust, Peipsi järve, Livonia ja Läänemere vahel. Rannajoone pikkus käänakuid arvestamata 320 km. Pindala koos riigi juurde kuuluvate Dagö, Wormsi, Odensholmi, Nargeni jt saartega (1175 km²), Peipsi (533 km²) ja teiste väikeste järvedega (19 km²) 20 248 km². E. on lauge maa ja vaid mõnes kohas künklik; suuremaid kõrgendikke ei ole kusagil; hulgaliselt leidub graniidipanku; põhjas on rannik aga liigendatud ja järsk. Maad katavad paljudes kohtades sood, pisikesed järved, liiv, kruus ja savi; huumust suhteliselt vähe. Peale piirijõe Narva niisutavad seda vaid väiksemad jõed, nagu Kunda, Loksa, Jägala, Keila ja Kassari. Kliima mõõdukas ja mereline. Pinnas ei ole kuigi viljakas; 16,5% põllumaad, 41,5% niite ja karjamaad, 19% metsa ja 23% viljatu. Peamised kultuurid on rukis, oder, kaer ja kartul; peale selle kasvatatakse kanepit, lina, tubakat, humalat ja palju teisi kaunvilju. Õitsval järjel on looma-, eriti lamba- ja hobusekasvatus. Kalapüük on tulus rannaaladel. E. rahvaarv (1886) on 395 979 (20 in/km²); 1881. aasta rahvaloenduse andmetel 87,6% eestlasi, 5,8% sakslasi, 4,6% venelasi, 1,4% rootslasi; usutunnistuse järgi 92% evangeelseid luterlasi, 7% kreekakatoliiklasi, 0,3% roomakatoliiklasi ja 0,5% israeliite. Piirituse- ja õlletootmine annab tööd paljudele töölistele; hiljuti arenes välja ka puuvillatööstus (Krähnholmis Narva lähedal); tehaseid kokku (1887. a) 232, töölisi 7725 ja toodangu väärtus 21 miljonit kuldforintit. Kaubandust elavdab 301,6 km pikkune raudteevõrk. Väljaveoartiklid: piiritus, kaer, rukis, lina, õlikook jne 23,5 miljoni rubla väärtuses, sisseveoartiklid: toorpuuvill, süsi, masinad, raua- ja terasekaubad, heeringas, koloniaalkaubad jne 44,2 miljoni rubla väärtuses. Sadamate laevaliiklus (1887. a) 1116. Haridus oli juba varem suhteliselt kõrgel tasemel; venelased kasutavad koole elanikkonna venestamiseks ja seepärast on õppekeeleks kõikjal koolides vene keel. 1886. aastal oli 6 kesk-, 4 kutse- ja 680 rahvakooli, õpilasi kokku 15 556 poeglast ja 12 934 tütarlast. E. jaguneb 4 maakonnaks: Reval, Haapsalu, Weissenstein (eesti keeles: Järva) ja Wesenberg (eesti keeles: Viru). Kuberneri residents: Reval.

Esimest korda mainib eestlasi aestii nimetuse all Pytheas (340 eKr). Nemad ise kutsuvad end nimega maamees või talupoeg. Oma kodumaad nimetavad nad meie maaks ja oma rahvast maarahvaks. Nende peakuju ja nägu annab tunnistust mongoliidsest tüübist; märkimist väärib, et nad on silmatorkavalt kogukate ja suurte peadega. Näojooned on korrapärased, kuid näonahka elavdava punata ühetaoline pruunikas jume ja pilgu süngus näitavaid neid lausa vastumeelsust tekitavas ebasõbralikus valguses. Juuste ja habeme värv varieerub heleblondi ja tumeruuge vahel (peab märkima, et mehed pügavad habet, kuid juukseid mitte). Silmade värv on tumehall, vahel sinakas, naisterahvaste puhul peetakse kõige ilusamaks punakaspruuni silmavärvi. Laup on üsna kõrge ja lai, nina sirge ja proportsionaalse pikkusega, suu väike, hambad ilusad, terved, lõug pisut esiletungiv. Kehaehitus kõhetu, aga tugev, kasv üldiselt keskmine, liivimaalased on 1.65 pikad, kuid paiguti, nagu nt Dagöl, on näha ka silmatorkavalt pikki, lausa hiiglasekasvu inimesi. Toit ei ole vaheldusrikas ning on üsna lihtne, leiba küpsetatakse kliisid sisaldavast rukkijahust. Liha süüakse ainult talvel ja seda kuivatatud või suitsutatud kujul. Rahvusjoogiks on taar, mis tekib pärast jahu ja leivakoorikute kääritamist vees. Rahvariided on nende iseloomule vastavalt üksluised; kõige soositum on tume, must ja pruun rõivavärv; riiete lõige on kohmakas, tahumatu. Eestlased hindavad väga pereelu, vanapoissi põlgavad kõik, tüdrukuks jäänud naine on vaevu võimalik. Tüdruku panevad mehele vanemad, tüdrukul pole niiöelda sõnaõigust, ta kuuletub pimesi, läheb sellele, kelle vanemad talle välja vaatavad. E-sed on vagurad, usklikud, kuid mitte fanaatilised, nende moraal on lihtne nagu nende elugi. Riiakus ja tülitsemishimu on nende juures harv, nad on kõiges tagasihoidlikud, isegi üleaisalöömine on nende juures harv. Nende peamised iseloomujooned: aeglus kõiges, ent seejuures visadus töös ja sõnapidamine, kannatlikkus ja leppimine saatusega. Vanimate allikate järgi olid ka eestlased, nagu paljud teisedki rahvad, jagunenud hõimudeks, kes kaitsesid oma kodumaad vanemate juhtimisel. Nende kindlusteks olid lihtsad mullavallid, mis ümbritseti kraavidega; sääraste kindlustuste jäänused on säilinud Turaida ja Sigulda all. XI sajandi teisel poolel laiendasid taanlased on võimu ka eestlastele ja tõid neile ristiusu. 1219 andis Taani kuningas Valdemar oma võidukaid relvi maitsta ka E-le ning rajas Revali ja Narva. Valdemar IV müüs 1347. aasta Marienburgi lepingu alusel oma valduses olevad E. osad Saksa Ordule. Sellest peale kuni XIV sajandini jagas E. Livonia saatust. 1561. aastal kutsusid eesti ordud ja linnad venelaste vastu appi Rootsi kuninga Erik XIV; 1660. aasta Oliwa rahu kindlustab E. alad rootslastele, kes loovutavad need 1721. aasta Nystadi rahuga Venemaale.

Kirjandus. C. Russwurm: Eibofolke od. die Schweden an den Küsten Esthlands. Reval 1855; O. Rutenberg; Gesch. d. Ostsee-Provinzen 1860; F. Müller, Beiträge zur Orogr. u. Hydr. von Esthland 1872; Hunfalvy Pál, Utazás a Balti-tenger vidékein. Pest 1872; C. v. Seidlitz, Das General-Nivellement Esthlands 1873; Bunge, Das Herzogthum E. unter d. Königen v. Dänemark 1877; Jordan, Beiträge z. Geogr. u. Stat. Esthlands 1889; Arbusow, Grundr. d. Gesch. Liv-, Est- u. Kurlands 1890.

Esztonia. A Pallas Nagy Lexikona, VI köide. Budapest, 1894. Lk 515–516.

Eesti keel ja kirjandus. Eesti keel kuulub suure Uurali-Altai keelerühma ugri perekonda ja on kõige lähemas suguluses soome keelega. Eesti keelt räägib kogu Estonia, lisaks Öseli saare elanikud ja suur osa Liivimaast, kokku umbes miljon inimest. Eristatakse kolme murret: 1. Dorpati ehk idamurre, 2. Revali ehk põhjamurre ja 3. Pernau ehk läänemurre. Dorpati murre on säilitanud üsna palju vanu jooni, kõige arenenum on aga Revali murre, sellest kujunes eesti kirjakeel. Ajast enne Kolmekümneaastast sõda ei ole eesti rahval keelemälestisi. Pärast seda, kui Vene sõda 1617 lõppes ja rahu tingimuste kohaselt Poola võim Liivimaal kadus ning koolid ja kirikud uuesti tegustema hakkasid, seadsid mõned tublid inimesed oma ülesandeks eestlaste hariduse edendamise. Teerajajaks oli selles vallas Stahl, kes andis 1630. aastal eesti keeles välja kristliku religooni põhimõtted, sõnastades need lühikeste küsimustena. Tema järel tuli Rossinius, kes tõlkis eesti keelde Lutheri katekismuse (Riia 1632), sellega samal ajal ilmus Stahli teine teos: Käsi- ja koduraamat Eesti- ja Liivimaa tarbeks (Riia 1632); sama mees andis välja Eesti grammatika (1637), Revali vaimulik Simon Blankenhagen aga 1642. aastal jutlusekogumiku. Esimene eesti lauluraamat valmis mitme vaimuliku koostöös 1656. Tegelikust eesti kirjandusest võib aga rääkida alles 19. sajandi teisest kümnendist. Eestlaste rahvaluule on erakordselt rikas ja üsna tihti on nende tõsikurvad laulud improvisatsioonid. Üks nende silmapaistvaid kunstluuletajaid on Lydia Jannsen. Virgutavalt mõjus eriti 1838. aastal tekkinud Õpetatud Eesti Selts ja Rosenplänteri ajakiri. Õpetatud selts kogus kokku vana rahvaluulepärimuse ja koostas sellest kangelaslaulu pealkirjaga Kalevipoeg, mis on vääriliseks paariliseks soome Kalevalale.

Kirjandus. Eesti keele tundmiseks on kõige olulisemad F. J. Wiedemanni tööd, mis ilmusid Sankt Peterburi akadeemia kuludega: Estnisch-deutsches Wörterbuch, St-Peterburg 1865; uuesti andis välja Hurt 1892; Estnische Grammatik, samas 1875; Aus dem Volksleben der Esten, samas; Weske, Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes, Leipzig 1873; Julius Krohn kirjutas soome keeles lühikese eesti keele grammatika; Rosenplänter, Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache (Reval 1813–32, kakskümmend vihikut); Neus, Ehstnische Volkslieder (originaal ja tõlge, 3 köidet, Reval 1850–52); Kreutzwald ja Neus, Lieder der Esten (Sankt Peterburg, 1854); Kreutzwald, Estnische Sagen und Märchen (Reval 1866, saksa keeles Berlin 1869); Verhandlungen der Estn. Gelehrten-Gesellschaft.

Eszt nyelv és irodalom. A Pallas Nagy Lexikona, V köide. Budapest, 1894. Lk 515.

Livonia (Lifljandskaja gubernija, läti keeles Widseme), Vene kubermang, üks Balti provintse Riia lahe, Estonia, Peterburi, Pihkva, Vitebski ja Kuramaa vahel, pindalaga 47 030 km², millest 2898 km² langeb Läänemeres asuvatele saartele (Ösel, Moon, Kihnu, Ruhnu jne), 1492 km² järvedele, elanikke 1 319 796, 28 in/km². Riia lahe, suuremate järvede ja jõgede kõrval laiuvad sood. Estonia poolt sirutuvad madalad lamedad künkad (suurima kõrgusega 120 m), mis jagunevad Võrtsjärve juures lääneharuks (60–135 m) ja idaharuks (keskmiselt 150 m), viimane kujutab Võrts- ja Peipsi järve vahelist veelahet. Võrust lõunasse lahutab seda madalik Haanja-nimelisest 570 km² pindalaga, keskmiselt 130 m kõrgusest kõrgustikust, mille kõrgeimaks punktiks on Munamägi (324 m). Marienburgi järvedest lõunasse on teine madalik, millest edelasse laiub Aa kõrgustik; selle osa, mis asub Livonia-Aa, Daugava ja selle lisajõe Ewsti vahel ja mille pindala on 2280 km², kutsutakse Cēsise Šveitsiks. Kõige kõrgem tipp on seal Gaiziņkalns 314 meetriga. Haanja ja Aa kõrgustikud on Venemaa Euroopa-osas kõige kõrgemal asuvad osad. L. on erakordselt veerikas; seal on 325 jõge ja umbes 1000 järve. Riia lahe rannajoone pikkus on 297 km. Jõed kuuluvad Riia ja Soome lahe vesikonda. Esimese olulisemad jõed on Pärnu, Salatsi (90 km), Sanet-Uppé, Livonia Aa, Daugava koos Ewsti ja Buļļupega. Soome lahe jõgikonda kuuluvad: Väike ja Suur Emajõgi. Suuremad järved: Peisi, Võrtsjärv, Lubāns, Burnieks, Babīte. Ilm on muutlik, sageli esineb udu. Kaevandus annab lupja, kipsi, alabastrit, marmorit ja rauda. Maast 18,5% moodustab põllumaa, 24,4% mets, 41,5% niit ja karjamaa. Elanikkonnas on sakslasi (7,87%), venelasi (4,71%), israeliite (2,4%), lätlasi (42,72%) ja eestlasi (41,49%). Usutunnistuse järgi on 81,6% protestante, 13,4% kreekakatoliiklasi, 1% roomakatoliiklasi. Rahvastiku peamiseks elatusalaks on põlluharimine, loomakasvatus, kalapüük ja jahindus. Peamisteks põllukultuurideks on rukis, kaer, kartul ja lina. Tehaseid 591, töölisi 18 380, toodangu väärtuseks 43,7 miljonit rubla aastas. Tehaste hulgas on 301 piirituse- ja õlletehast, 18 masina- ja traaditehast, 41 saeveskit, 12 kalevivabrikut, 16 tubaka-, 8 paberivabrikut jne. Kaubavahetuse keskuseks on Riia. Väljavedu (1892) ulatub 60,7, sissevedu 23 miljoni rublani; peamised väljaveoartiklid: petrooleum, lina ja linaseemned, kanep, teravili ja ehituspuit; sisseveoartiklid: heeringas, sool, süsi, vein, koloniaalkaubad, raud, põllumajandus- ja muud masinad. Koolid: üks ülikool (Dorpatis), 13 poeglaste- ja sama palju tütarlastegümnaasiume, 9 kutsekooli (Riia polütehnikum, Dorpati Veterinaarinstituut, Õpetajate Seminar jne) ning 1896 alg- ja rahvakooli. Maakonnad: Riia, Fellin, Jurjev (Dorpat), Ösel, Pernau, Walk, Wenden, Werro ja Wolmar. Pealinn: Riia. Lääne-Euroopast külastasid Daugava suudme ümbrust XII sajandil esimestena Lübecki kaupmehed. 30 aastat hiljem alustas augustiinlaste ordust pärit munk Meinhard sealse elanikkonna ristiusustamist. Piiskop Albert rajas 1201. aastal Riia linna ning 1202. aastal Mõõgavendade Ordu, mis pärast liitumist Saksa Orduga haaras enda võimu alla kogu Livonia, Kuramaa ja Estonia. Pärast ordu laialisaatmist 1561 sai L-st Poola provints, kuid juba 1629. aasta septembris sõlmitud vaherahuga läks see Gustav Adolfi ja 1660. aasta Oliwa rahuga lõplikult Rootsi võimu alla. Põhjasõjas heitsid L. ja Estonia end tsaar Peeter I alla ja Nystadi rahuga loobus neist ka Rootsi. Hoolimata allaandmise käigus kindlustatud privileegidest (usuvabadus, oma halduskord ja kohtusüsteem) toimub neis alates 1881. aastast armutu venestamine.