Читать книгу Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde) - Urmas Bereczki - Страница 8

XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus oli väljapaistev ajastu Ungari kultuuriloos. Sel ajastul oli Ferenc Liszt (1811–1886) oma tegevust lõpetavate või alustavate heliloojate hulgas juba ammu maailmakuulus. Béla Bartók (1881–1945), Zoltán Kodály (1882–1967) ning ka Ferenc Lehár (1870–1948) ja Imre Kálmán (1882–1953) olid teel selle poole. XX sajandi alguse ungari avangardism kunstis oli ka rahvusvahelises mastaabis märkimisväärne, läänes aga hakatakse seda alles nüüd avastama.^[19.] Ajastu luuletajad ja kirjanikud, välja arvatud ehk Ferenc Molnár, ootavad keelebarjääri tõttu aga veel tänaseni laiemat avastamist maailmas.

Reaalteaduste õpetamise ja viljelemise taset Ungaris kajastab ajakirja Nature 2001. aasta numbris avaldatud artikli „Genius loci” alapealkiri: „The 20th century was made in Budapest”, mis näitab, et Ungari pealinn ei olnud sel ajal lihtsalt mõni tavaline suur linn paljude teiste Euroopa suurlinnade hulgas, vaid üks oma aja tähtsamaid teaduslikke, intellektuaalseid ja kultuurilisi keskusi.

Sama võib täheldada ka humaanteaduste ja eriti käesoleva kogumiku seisukohast tähtsa fennougristika alal. Vastav kateeder Budapesti ülikoolis loodi Ungari haridusministri käsul 1872, mida juhtis kõigepealt Saksamaalt tulnud József Budenz (1836–1892) ja tema järel József Szinnyei (1857–1943)^[20.], mõlemad väljapaistvad teadlased. Budenz oli see, kes hakkas saatma uurijaid ungarlaste keelesugulaste juurde. Viimaste hulka kuulusid näiteks Bernát Munkácsi (1860–1937), kes veetis aastaid Siberis manside keelt ja folkloori uurides ja kogudes, ning ka meie kogumikus esindatud Béla Vikár (1859–1945), kogu Kalevala ja Kalevipoja esimese laulu tõlkija. Vikár hakkas Euroopas esimesena juba 1896. aastal salvestama rahvalaule fonograafile, mida kirjutas nootideks ümber Béla Bartók. Vikár oli ka see, kes juhtis esimesena meie kogumiku põhiautori Aladár Báni tähelepanu eesti keelele ja folkloorile.

Nii pole ehk üllatav, et keelesugulusest johtuva huvi tõttu jõudsid varem mainitud Hunfalvy jälgedes ka teised ungari teadlased Eesti temaatikani, mida käsitlesid ja tutvustasid nii Ungari kui kaudselt ka Euroopa üldsusele esimeste välismaalaste hulgas. Teadlaste juurdekasvu tagas Euroopa tasemel haridussüsteem, mis andis XX sajandil terve rea nobeliste kõige erinevamates valdkondades. Õpetlased avaldasid oma Eesti-teemalisi töid nii rahvusvaheliselt arvestatavates Ungari teadusajakirjades kui ka tavalistes poliitilistes-kultuurilistes sõnumilehtedes. György Versényi (1852–1918)^[21.] artikkel „Eestlaste ebausklikud pulmakombed” ilmus näiteks 1881. aasta 25. novembri Szegedi Napló (Szegedi Päevik, poliitika-, majandus- ja kultuurileht) avalehel, Aladár Báni mitmed artiklid aga väljaannete Budapesti Hírlap ehk Budapesti Uudisleht, Az Újság (Leht) ja Katolikus Élet (Katoliiklik Elu, edumeelne, liberaalne ajakiri) veergudel, mis peegeldab ka laiema üldsuse huvi selliste teemade vastu. Palju me tänapäeva uudislehtedes teiste rahvaste folkloorist ja etnograafiast lugeda võime? Teaduslikest ajakirjadest oli Egyetemes Philologiai Közlöny Budapesti Filoloogia Seltsi ja hiljem Ungari Teaduste Akadeemia väljaanne ja tegutses aastatel 1877–1948 (algaastatel ilmus 10 numbrit aastas). Selle õigusjärglane on alates 1955. aastast tänaseni Filológiai Közlöny. Ajakiri Magyar Nyelv oli aastast 1905 Ungari Keeleteadlaste Seltsi, 1945. aastast aga Ungari Teaduste Akadeemia ajakiri. Etnographia on alates aastast 1890 tänaseni Ungari Etnograafia Seltsi ajakiri. Eraldi tuleb mainida 1911. aastal haridus- ja usuasjade ministri toel ilmunud viieköitelist, maailmas tollal ainulaadset entsüklopeediat „Üldine kirjanduslugu” (Egyetemes Irodalomtörténet), iga köide 700-leheküljeline. Selles avaldati ka Aladár Báni 15-leheküljeline kokkuvõte eesti kirjandusloost koos rohkete illustratsioonidega ja Kalevipoja esimene laul Béla Vikári tõlkes. Entsüklopeedia Uurali ja Altai rahvaste osa toimetas ülalmainitud Bernát Munkácsi.

Urmas Bereczki