Читать книгу Eesti novell 2020 - Urmas Vadi Urmo Jaanimägi Maarja Kangro Kertu M Kristjan - Страница 4

Eelmised naabrid kolisid nii äkki, korraga oli maja tühi, müügikuulutus rippus väravas, vettis ja pleekis. Tahtjaid muidugi oli, käidi vaatamas, mõned meie uutest potentsiaalsetest naabritest tulid isegi meiega rääkima ja küsima, kuidas siin elu on. Eks nad tahtsid muidugi näha, kas me oleme normaalsed, mis on ka arusaadav, sest naabritest võib sõltuda nii mõndagi.

Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad endale mini- sea. Ka meile meeldivad loomad, asi polegi ju selles, vaid et kui me õhtud otsa niimoodi koos istusime ja rääkisime maast ja ilmast, miks siis kordagi ei rääkinud ei Kaire ega Margus oma plaanist võtta siga? Olgugi et minisiga. Siiski ilus oleks see olnud meiega kooskõlastada. Proovisin oma üllatust ja pettumust alla suruda, kui esmakordselt seda siga nende aias nägin, ma isegi silitasin teda, et näidata, et mul pole tema vastu midagi, aga tegin ääri-veeri juttu:

„Praegu on ta veel väike, aga eks ta kasvab suureks.“ Tõesti, see oli nii justkui niisama öeldud, aga Margus tõsines, võttis sisse kaitsepositsiooni:

„Eks me kõik kasvame suureks!“ Ta lausus seda nii paljutähenduslikult, nii metalselt, haaras oma põrssa sülle ja läks tuppa. Toona ei osanud ma eluski aimata, mida ta oma lausega küll mõelda võib.

Meie suhtlus uute naabritega vajus ära, ainult siga nahistas aias ringi, vahepeal kiunus, aga ega ta meid ei seganud, olin hakanud isegi kahetsema, et midagi looma kohta ütlesin, sest eks ta on kah ju loom, nagu on seda kassid või koerad. Ei ole ju tema süü, et tema on sündinud nii-öelda kääbusseana ja tal on sellised geenid, sellised vanemad, selline väljanägemine ja ilmselt ka alaväärsuskompleks, mis avalduks juhul, kui ta peaks mõne pärisseaga kokku sattuma. Aga lähiajal sellist ohtu polnud ette näha.

Ühel õhtul enne magamaminekut, kui ma oma tütart vannitasin, kostis läbi lahtise akna, kuidas Kaire hüüab oma aias:

„Marelle! Marelle!“ Mis tal peaks vastu ööd meie lapsega asja olema? Kuivatasin tüdruku ära, mähkisin ta hommikumantlisse ja panin diivanile teleka ette, ise läksin aknale, olin juba Kairele midagi hüüdmas, aga siis ma jahmusin. Kaire võttis oma sea, läks maja poole ja ise veel rääkis temaga:

„Marellekene, kus sa end niimoodi peidad, on magamamineku aeg…“ Läksin õue, ma värisesin üleni ja seisin näoga naabrite maja poole, ma ei tea, kas keegi nägi mind, ma ei tea, kaua ma seal seisin ja värisesin, traataia rombid mu silme ees kippusid lainetama. Kui me veel paar nädalat tagasi veini juues olime mõelnud, et mis seda aeda ikka vaja on, võtame maha, siis nüüd oli maru hea, et see aed ees oli, see hoidis mind tagasi ja siit läks nüüd piir meie ja nende vahel, see väsinud nõukaaegne võrkaed oli kui Berliini müür, polnud võimalustki, et meie suhted saaks kuidagi soojeneda, kuidas nüüd üldse edasi? Me ei teadnud seda.

Kõik järgnevad päevad käisin ringi nagu kuutõbine, mu peas vasardas – kuidas kurat nad võisid meie tütre nime panna oma seale! Ka naine oli mul nagu arust ära, vahel puhkes ta isegi meie tütart vaadates nutma, kuigi meie Marelle oli lihtsalt üks pisike kaheaastane tüdruk ega teadnud midagi, mis tuuleiilid ja tormihood käisid üle tema väikese heleda pea. Alandus ja häbi vaevasid meid mõlemaid, mida päev edasi, seda hullemaks läks, me oleks selle mõne päevaga justkui aastaid vanemaks jäänud, kulmud kipras, murekoormad seljas käisime hallide nägudega ringi, keegi ei suutnud meid aidata ega pakkuda leevendust. Iga heli, mis tuli naabrite aiast, sõi nagu hinge seest, iga väiksemgi krabin, liikumine või korsatus pani meie kannatuse proovile.

Möödus nädal, ehk isegi mõni päev rohkem, hea kui paarkolm tundi sai ööpäevas magatud, me mõlemad tundsime, et nii enam edasi ei saa, me peame midagi ette võtma. Paar mõtet mul muidugi oli. Ma olin valmis seda siga isegi röövima, viima selle elaja kuhugi sügavasse metsa, kus ongi ühe looma koht, las ta teeb seal siis huntide ja rebaste ja metssigadega tutvust! Aga ju aimasid mu kavatsusi ka nemad, enam ei jäetud siga hetkekski üksi aeda, alati oli kusagil läheduses kas Margus või Kaire kontrollimaks, kas kõik on seaga hästi, kutsusid teda nimepidi. Ja iga kord lõikas see nagu vikatiga südamest läbi. Oli veel ka teisi plaane, kas siis siga mürgitada või tulistada teda jahipüssist. Enda hinge peale ma seda ei soovinud, tahtsin kokku leppida ühe tuttava jahimehega, kes võiks meie puukuuris varitseda ja siis sobival hetkel teha ühe summutatud lasu. Jumal näeb, et ma ei ole vägivaldne inimene, mitte kordagi pole ma kätt naiste ega laste ega loomade vastu tõstnud, aga Jumal näeb ka seda, et me olime vii-dud nii viimase piirini, et olime valmis juba kõigeks, et hoida ja kaitsta oma perekonda. Rääkisin seatapu mõttest ka naisele, aga tema on mul nii tundlik, hakkas selle peale karjuma ja nutma, et mis inimene ma küll olen!

„Mis siis on, mida me peame siis tegema?“ Sain ise kah aru, et mu mõtted on juba nii kinni kiilunud, nii sõgedad, aga siiski laiutasin käsi: „Midagi peab ju tegema!“

„Ta on ju meie tütar!“

„Kes!?“

„Marelle.“

„Milline Marelle? See siga või?“

„Ma räägin meie tütrest!“ Tõsi, kui ma ägestun, olen ma väga halb kuulaja ja kaasamõtleja. „Ja ma kuidagi tunnen, et kui me midagi sellele seale teeme, siis see muudab meie Marelle karmat.“

„Mis karmat, kuidas ta seda muudab?“ pahvatasin, aga midagi mu naise jutus oli, hakkasin ka ise kartma. Sel päeval see vestlus jäigi, nagu jäi, seatapumõttest ma igal juhul loobusin, sest mine tea, mismoodi need asjad käivad, äkki tõesti on meil mingi karma olemas ja oma lapse elu ja lapse laste elu ma rikkuda ei soovinud, ega me ei tea nendest hinge- ja teispoolsuse asjadest ju eriti midagi, ainult arvame, aga pärast selgub, et on hoopis teistmoodi.

Kuid midagi me pidime siiski tegema! Ja viimases hädas, läbi peavalu, äranutetud silmade, selle õhtu kuuenda klaasi džinn-tooniku juures mu kallimal turgatas:

„Äkki me räägiksime nendega!?“ See tuli nii ootamatult! „Mismoodi? Milleks?“

„No et selgitame neile, et mida meie tunneme, et see on meie suhtes nii ülekohtune, ja äkki nad panevad talle mõne teise nime.“

„Muidugi räägime!“ Olin hetkeks juba nii õnnelik, samas ka kahtlev, kas sest asjast ikka saab midagi. Ja ega ei saanudki. Vestlus ise oli selline:

„Me peaksime rääkima teie seast,“ alustasin, ja proovisin olla hästi rahulik, ma ei tea, kas see õnnestus.

„Marellest?“ täpsustas Kaire. Mul juba kiilus kinni, aga naine jätkas ise, tema suudab alati olla kriitilistes ja pinevates kõnelustes nii adekvaatne:

„Jah, temast. Ta on väga tore loom, ärge saage valesti aru, meil ei ole tema vastu mitte midagi. Aga asi on tema nimes.“

„Nii, mis sellega on?“ Margus ja Kaire vaatasid nii arusaamatul pilgul teineteisele otsa ja siis vaatasid meid. Kas on võimalik, et nad tõesti ei hammustanud läbi, millest jutt?

„Kuna meie tütre nimi on juba Marelle, siis kas teie võiksite talle panna mõne muu nime?“ Imetlesin, kuidas mu naine suutis nii viisakaks jääda, ma nii armastan teda!

„Millise muu nime?“ ajas Margus vastu, nagu tal poleks aimugi, et maailmas on veel nimesid. Mu naine aitas teda:

„Kas siis Margit või Katrin, või Eliisabet. Tegelikult on ole-mas väga palju ilusaid nimesid.“

„Jah, aga meile meeldib just Marelle!“ pistis Kaire vahele ja sellest tekkis üks pinev paus, ka minu naine ilmselt luges numbreid, mul viskas juba ammu üle, meie siin pingutame ja nemad on nii jõngad! Aga ma sundisin end ja olin vait. Jätkas mu naine:

„Vaadake, Marelle on meie laps ja ma leian, et pole viisakas panna oma seale meie lapse nimi.“ Nüüd kogus end Kaire, enne kui vastas:

„Uskuge, me ei mõelnud üldse teie lapse peale, kui me selle sea endale võtsime. Aga kui me talle otsa vaatasime, siis meil mõlemal oli kohe selge, et ta on nii Marelle nägu.“

„Kuidas!“ pahvatasin vahele.

„Ei, mitte teie lapse nägu, vaid meie kujutluse Marelle.“ „Kujutluse?“ Millest me siin räägime, mis kujutlus? Selle mu küsimuse peale astus Margus eemale ja keeras enda pilgu kuhugi aiasügavusse, ju ta aimas, et nüüd tuleb Kaire suust midagi, milles ta osaline olla ei taha, või ei taha seda kuulata, või ei taha, et meie kuuleme, aga me kuulsime:

„Tegelikult oli see nimi meil juba ammu olemas, juba aastaid, alates sellest, kui me Margusega kokku saime ja unistasime, et meil võiks olla kunagi kas väike poiss või tüdruk, siis mis võiks olla nende nimed, et siis poiss oleks kindlasti Paul, aga tüdruk Marelle. Me oleme nüüd kõike proovinud, aga mitte midagi, meile pole last antud.“

„Kahju,“ trööstis mu naine Kairet, kelle silmad läksid märjaks. „Ja siis kui me kevadlaadal temaga kohtusime, siis kohe esimesest pilgust oli selge, et tema on meie oma, ta vaatas oma väikeste armsate põrsasilmadega meile otsa ja me teadsime, et ta on Marelle. Tema ongi meie laps.“

„Nojah, aga…“ jätsin oma alustatud lause pooleli, sest ükskõik kuidas ma selle oleksin lõpetanud, oleks see igal juhul lõppenud valesti, sest teema on tundlik ja on parem, kui räägivad naised: „Tegelikult on ju kõik väga lihtne.“ Kaire vaatas meid nii siiral pilgul, ta tõesti ei tahtnud midagi paha, me nägime seda kõik. „Teil on teie laps, meil on meie Marelle.“

Ja kõik oligi selge ja lihtne, ehk isegi kena, aga oli midagi, mis kriipis ja ei andnud rahu.

„Aga ta on ju ikkagi siga, üks on ikkagi loom ja teine on inimene.“

„Seda muidugi,“ nõustus ka Kaire, kuigi ei saanud ikka aru, mida ma silmas pean, mida me tunneme.

„Iga kord, kui te oma siga kutsute, siis te alandate meid ja meie tütart.“

„Aga me ei alanda ju!“ Ka Margus pööras end ümber:

„Ei alanda.“

„Nojah, ma usun teid, et te tahtlikult ei alanda, aga siiski meile see mõjub nii. Et äkki te vahetate tal nime ära, sest meie olime ju juba enne siin ja meie laps on ikkagi vanem ja juba harjunud oma nimega.“ Naine tonksas mind põlvega, jah, juba ammu oleks olnud aeg lause pooleli jätta, parem, kui ma poleks seda alustanudki. Margus sai sellest nüüd kinni haarata:

„See, et teie elasite siin varem, ei anna teile õigust meile ette kirjutada, mis nime me oma lapsele paneme!“

„Seda muidugi,“ jätkas mu naine. „Olukord ongi väga delikaatne ja me ei dikteeri midagi, vaid kui te kasutades inimlikku empaatiat, paneksite endid meie olukorda, siis te ehk saaksite aru.“

„Inimlikku empaatiat!“ kähvas Kaire. Nüüd oli tema hale ja nutune nägu eest pühitud, silmad sähvisid, ma teadsin, et just selline ta ongi. „Millist empaatiat meie siis kasutame?“

„Kuulge,“ ajasin naised lahku, „ma toon näite. Teil on selline tore kääbussiga, ta tõesti armsalt sahistab rohus nagu Husqvarna robotmuruniiduk, aga see selleks. Kujutame ette, et ma võtaks ühe suure sea, kuldi, ja teise, emise, ja elama hakkaksid nad siinsamas aia ääres sulus ja nende nimedeks paneksin täiesti juhuslikult Margus ja Kaire, sest nad on nii Marguse ja Kaire nägu. Käiksin iga päev ja hõiguks neid nimepidi, Kaire, kosu nüüd,

Margus, küll oled sina alles isukas, tubli orikas! Ja viskaksin neile rokka ja sügisel tõmbaks köiega õunapuu otsa ja veristaks ja siis need Margus ja Kaire röögivad ja kiunuvad… Et lihtsalt selline kujutlus.“

Me kõik ehmusime mu jutust, proovisin veidi asja kohendada: „No see oli selline näide, sest loomulikult ma ei võtaks siia mingisugust siga.“

Margus tuli mulle nina alla, vaatas mulle otsa, olime nii üsna jupp aega. Viimaks ta lausus:

„Sinul küll ei ole vaja endale siga võtta.“

Nad kolisid nii äkki, korraga oli maja tühi, aed vaikne, müügikuulutus rippus tuules. Aga ikkagi natuke veel praegugi veidi närib, et kusagil on see siga, kelle nimi on Marelle. Ja võibolla olen kusagil minagi. Ja mis saab karmast?