Читать книгу Eesti novell 2020 - Urmas Vadi Urmo Jaanimägi Maarja Kangro Kertu M Kristjan - Страница 5

Arstikabineti ooteruumis istub lisaks minule, jumala üksi, ainult üks väike tüdruk. Täitsa tavaline linalakk. Jalad tal toolilt maha ei ulatu ja nii kõlgutab ta neid edasi-tagasi. Teeksin ise meeleldi sama, aga mul on jalad vastu maad.

Kuna ma vihkan igasuguste ajakirjade (neid on seal hulgi) lugemist sellistes olukordades, siis keskendun oma mõtetele.

Mõtlen mingid mõtted ära.

Siis silmitsen tüdrukut, suhteliselt varjamatult, kedagi teist seal ei ole ju. Aga ainult seetõttu, et seal kedagi pole, sest muidu nii avalikult last jõllitama ei hakkaks. Pärast veel arvavad, et armastan lapsi.

Aga noh, vaatan last ja mõtlen, et on ikka üks rahulik isend – ei nihele, ei uuri midagi, kõlgutab ainult jalgu ja on omaette. Justkui mõtleks.

„Hei,“ ütlen. Mis siin ikka. Istume ju ühes väiksesvaikses ruumis, nii et kõik on korrektne. Kes iganes temaga siin on, on ilmselt arstikabinetis sees.

„Heu,“ vastab tüdruk. Heu.

„Sa mõtled „hei“?“

„Ma mõtlen „heu“.“

„Aga miks?“

Tüdruk kehitab õlgu. „Lahe on nii.“

Lahe tõesti. Polegi nagu midagi rohkem küsida. Aga tahaks.

„A keda sa ootad?“

„Isa.“ Midagi.

Vaikus. Räägi ometi midagi, „heu-tirts“.

„Kommi tahad?“ Olen kommionu. Aga äkki teeb keelepaelad valla.

„Ei.“

Ei taha kommi!

„Sa vist ei armasta eriti palju rääkida?“

„Armastan küll, aga ma praegu ei saa.“

„Miks sa siis praegu ei saa?“

„Ma mõtlen.“ Ootan natuke, et ta ikka edasi seletaks, ja ta siis soostubki.

„Mõtlen, et… ee, mul on üks asi. See on rohkem selline eksistentsiaalne küsimus või mure.“ See kõlab lapse suust päris naljakalt, nii täiskasvanulik, ja veel see sõnavara, aga hoian muiet targu tagasi ja küsin (nüüd juba täiesti huvitatult):

„Mure? Äkki oskan sind kuidagi aidata?“

Ta vaatab mind hetkeks kõhklevalt, siis aga pajatab.

Lapsehäälega.

„Mu isa sureb varsti ära. Ta arvab, et ma ei tea, aga ma tean. Ma kuulsin ükskord, kui ta telefonis rääkis. Ütles, et veel umbes kuus kuud on jäänud. Ma siis mõtlen, et kui kuus kuud on jäänud, et mis ma teen. Et mis ma talle sünnipäevaks kingin. Ja muud sellist. Sellised probleemid.“

Ta vuristab kiiresti rääkida, nagu oleks ta selle kõik juba ilusti läbi mõelnud – just nagu ta oli ju äsja ka viidanud, et teeb tugevat mõttetööd – nii kiiresti, et mul ei ole üldse aega reageerida. Kaalutletud esitus. Justkui emotsioonitu, aga pentsikult intellektuaalse välispinna all hooman ka ängistust. On see ängistus sellest, et isa sureb, või sellest, et ei tea, mida talle sünnipäevaks kinkida? Ma ei tea.

„Sünnipäev tuleb,“ kohman. Ja mõte on nagu udu, et mingi aruka soovitusega, üldse millegi mõistlikuga lagedale tulla. Siin istub väike tüdruk, kelle isa kohe-kohe surema hakkab.

„Nojah, niipalju ma tean,“ ütleb ta ja kõlgutab jalgu. „Äkki meisterdad ise midagi?“ Sünnipäevast kaugemale ma vist ei jõuagi.

„Ma teeks lumemehe, aga no ta võib vabalt surra enne talve.“

Issand, see plika on täitsa hull. Ja kui olukord poleks nii kurb ja traagiline, ma mõtleks, see plika on üks lahedamaid tüüpe, keda ma viimasel ajal kohanud olen.

„Sa ju armastad oma isa.“ Ma lihtsalt ei oska muud. „Väga.“

„Aga sa ütle talle, et armastad.“

„Ta on teadlik.“

Ma ei jõua end kogudagi, kui avaneb arstikabineti uks ja väljub noorepoolne naine, kes doktor Saarega hüvasti jätab, rutakal sammul välisukseni rühib ja väljub.

Mida?

„Eneken. Vanaema tuleb sulle kohe järele.“ Ja siis minu poole pöördudes: „Ega ta teile mingit loba ei ajanud? Tal on kombeks võõrastele igasuguseid lugusid puhuda.“ Doktor Saar pöörab pilgu tüdruku poole ja sõnab, pooleldi tehtult naeratades ja manitsevalt näppu viibutades: „Koolis peaksid sa olema.“ Ja taas minu poole pöördudes: „Luiskas siin sellise loo kokku, et võtsin ta heauskselt tööle kaasa. Jälle!“ Minu juhmistunud oleku peale lisab: „Nii et lobiseski. Oh.“ Ta täitsa ohkab.

„Olgu, tulge sisse. Vaatame, kuidas teil läheb.“

Olen liiga šokeeritud. Liiga šokeeritud sellest, mis juhtus. Sihuke pisike nahaal. Saar seletab midagi. Metastaas. Kuulan poole kõrvaga. Mida ma selle plikaga nüüd teen, ma ikka pean ta isale asja ära rääkima, sellised valed on ju suisa kuritegelikud. Või on tüdrukul äkki mingi psühhoos, mingi vaimne puue, haigus? Ma ei ole ekspert.

Kui kõik tehtud, sõnab Saar:

„Ärge pange mu tütre juttu pahaks. Mu ema elab Kundas.

Käib korra nädalas. Ja mina töötan. Liiga palju töötan.“

Ta võtab hetkeks prillid eest ja puhastab neid salvrätikuga. Ta käsi väriseb märgatavalt. Ta silmade ümber on tumedad rõngad. „Ta on liiga palju üksi,“ lisab ta veel vabandavalt.

Siis ulatab mulle saatekirja: „Minge tehke see asi ära.“ Ja surub vandeseltslaslikult mu kätt.

Midagi peab tegema jah.

Astun eesruumi. Järgmine patsient läheb kohe sisse ja olemegi jälle kahekesi – mina ja tüdruk.

„Eneken.“ Ta vaatab mind täiesti sõbralikult ja kõlgutab jalgu. Ei ütle midagi.

Ma siis räägin talle. Mõned head trikid ja nipid. Kui väike olin ja isa kogu aeg lennus, olin seda kõike ise teinud. Suhteliselt edukalt.

Et saaks temaga koos olla.

„Mis sa arvad?“ küsin, kui olen oma monoloogiga maha saanud.

„Kütkestav,“ ütleb Eneken. Kütkestav, ütleb ta ja kõlgutab jalgu.

Issand Jeesus.

Kui siis minekule sätin ja uksel salli kohendan – väljas tuleb vastikut märga plöga –, kostab mu selja tagant selgehäälne peenike: „Aitäh!“

Mind tabab kondinõrkus – astun ebakindlal sammul kütkestavasse lörtsi.