Elu mõttetusest
Описание книги
Kirjanik Urmas Vadi viibis kolm aastat Pettunud inimeste külas ja kirjutas sealsete inimeste elust kroonika.Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga sealt läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks.Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.
Отрывок из книги
See on lihtsalt selline nimi – Pettunud inimeste küla. Tegelikult pole see mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu.
Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter1I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks. Esmalt oli siin vaid paar väikest majakest, needki teineteisest meeletus kauguses. Kuid siis rajati sadam ja maanteed, kerkisid hooned, esmalt ühepereelamud, siis juba kortermajad. Siia elama soovijaid oli rohkem, kui ehitada jõuti. Peagi töötasid koolimaja, lasteaed, ostukeskus, jäähall, pakiautomaadid koos kullerteenusega, valmisid seikluspark, haigla ning hooldekodu. Ka paljud firmad olid otsustanud oma tootmise ja logistikakeskused koos kontoritega siia üle tuua. Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Ka turistide huvi ja külastatavus tõusid iga aastaga. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.
.....
„No näed siis.”
Logistikakeskuse omanik on muidu väga rõõmus mees, osaleb aktiivselt linnaelus, teeb annetusi, toetab sporti, aga vahel juhtub, et ta kukub ära, mingi nukrus tuleb peale, on tunne, nagu oleks kõigest ja kõigist nii eemal.
.....