Читать книгу Hing maanteeserval - Urmas Vadi - Страница 3

That’s me in the corner That’s me in the spot-light Losing my religion Trying to keep up with you And I don’t know if I can do it R.E.M.

Praegu tahavad olla paljud Sammalhabemed. Kas siis maailmavaatelt ja kolida kuhugi maale, ehk isegi otse metsa, või siis olla Sammalhabe oma väljanägemiselt ning osta endale roheline parka. Aga mina tahtsin kooli karnevalil olla kauboi nagu kõik normaalsed tüübid. Või siis konkskäsi James Hook. Või kapten Tenkeš. Või Bruce Lee.

„Meil on ju Sammalhabeme kostüüm!“ vastas ema mulle varjamatu uhkusega.

Justkui polekski enam midagi muud eluks vaja, kui sul on juba see kostüüm! See hõre hõlst, see kasetohust kaabu ja samblast habe lahendavad kõik meie mured, viivad ära kurbuse ja tunde, et mind pole mitte kellelegi vaja, et mul ei saa olema mitte kunagi oma tüdrukut ega ühtegi tõelist sõpra, ei armastust ega hingesugulast ja sel karnevalil jääb minu osaks vaid alandus ja totrus ning aina kasvav teadmine, et ma ei vääri muud kui see nõme kostüüm!

„Kuidas ta nõme on! Ei ole ju!“

Ema oli õmmelnud seda õhtud otsa, torkinud nõelaga veriseks oma näpuotsi, sest kasetohust nõela läbi pressida polegi niisama! Ta oli lõiganud enda kunagise heleda suvepluusi eest veripunased nööbikesed ja kinnitanud need habeme külge pohladeks ning oli tulemusega väga rahul. Aga minu jaoks oli kogu see komplekt midagi relikti ja reliikvia vahepealset, justkui oleks keegi vanad sussid ja surnud tuhkru pakkepaberisse keeranud ja pandud kapinurka ootele, mil tuleb uus karneval.

„Ema, ma tõesti ei taha,“ palusin, pisarad kippusid silma, olin meeleheitel.

„Aga, see on ju nii tore…“ lausus ema juba teab kui mitmendat korda ja astus muudkui minu suunas kasetohust kaabuga ning üritas seda mulle pähe panna. Lootuses, et kui see mul juba peas on, siis kõik laabub ja ma saan isegi aru, kui mõnus on olla Sammalhabe. Mina tõrkusin, tõmbasin pea eest ära, ema tuli aga aina edasi, olin nurka aetud, viimaks karjatasin:

„Ei!“

Ema taltus, ta käsi ühes kaabuga vajus jõuetult rippu, mis sest poisist küll sedaviisi saab! Kuidas teha oma lapsele selgeks, mis on talle parem? See on nii raske, sa näed ja tunned teda ja tead, mis talle sobib, kuid sõnad ei aita, nad on nii tühjad ja kõmisevad kumedalt. Siiski ema proovis veel, ta enda lapsepõlv oli olnud raske, isa Magadanis sunnitööl, nad ise kodust pagendatud, elasid ühe kapi taga, aga ta oli sellest viletsusest ja vaesusest läbi murdnud, ega andnud alla ka nüüd:

„See on sulle kui loodud!“

See polnud muidugi tõsi, kostüümi oli esmalt kandnud mu õde ja seda korduvalt. Kas Kaili ei tajunud mingit sisemist vastuolu, kui pani endale ette sammaldunud habeme? Või oli selle taga tema leebe ja leplik loomus, mis vältis konflikte nii lapsena kui hiljem, sundides tegema enda jaoks halbu ja kahjulikke otsuseid ja leidma üles kõige sobimatumad mehed, keda teenida.

Igatahes oli kostüüm vana, mõnikord oli seda ka välja laenatud ja alati pärast kahetsetud, sest aina rohkem hakkas midagi karvendama, kuue küljest kukkusid käbid, uhke jändriku kepi oli Kaili unustanud bussi, kasetohust kaabu vahelt terendas kohati lillakat vilti. Endiste aegade hiilgus oli kadunud, minuni jõudis sellest kostüümist pigem mälestus või mõte.

Lõpuks panin ta muidugi selga, ise panin, sest kui ema oli juba kõike proovinud, keelitanud, meelitanud, nõudnud ja ka ähvardanud ja see kõik polnud aidanud, siis korraga hakkas ta nutma. Enne veel lausus:

„Kui mind enam ei ole, küll te siis kahetsete!“

Selle lause ees olime me Kailiga võimetud, kahetsus ja hirm jõudis meieni hetkega. Kiiruga pusisin kostüümi selga, kaabulotu pähe ja avasin köögi ukse. Ema istus pimedas, pliidi ja külmkapi vahel, pisarad voolasid mööda ta põski, kukkusid kittelkleidi kiududele, püsisid seal veidi ja siis ühel hetkel imendusid ja kadusid kangasse. Aknalaual olid pikaks veninud tomatitaimed, kevad oli külm, maha neid istutada veel ei saanud, kas nad jäävad ellu? Ta tahtis anda endast parimat ja väljendas seda nii hästi, kui oskas, ja nuttis selle pärast, et mitte kuidagi ei osanud ja kõik vajub kuidagi laiali, on nii eemal. Ema oli justkui kõva kivikuju, keda tuli lahti sulatada ja raputada, viimaks see õnnestus, ta vaatas mulle otsa, seal ma seisin, tema väike Sammalhabe, ta naeratas, silmad nii kurvad. Järgmisel hommikul ta juba lehvitas mulle rõõmsalt ukse peal, kui läksin trepist alla, vaatas aknal pikalt järele, kui kõndisin bussipeatusse, seljas ranits, käes kilekott kostüümiga.

Karnevalil oligi nii, nagu olin arvanud, kõik normaalsed tüübid olid riides nagu vaja, ainult mina olin Sammalhabe. Siiski, ühel mu klassivennal oli veel halvemini läinud. Tema oli tomat. Kostüüm oli pakkepaberist kokku liimitud, kuidas ta sinna sisse sai? Või siis oli ta ise sinna sisse pakitud? Hoidis ta käsi nii kaua üleval, kui ema ja isa ta ümber askeldasid, lõikasid ja liimisid? Õhtu jooksul muutus ta aina enam muhklikuks ja loperguseks. Mina olin kohe üsna peo alguses rebinud endal eest habeme, loobusin ka kuuest, ja kui lõpuni aus olla, siis ka kaabust, jooksin ringi ruudulise särgi ja siniste koolivormipükstega. Kes ma siis seal olin? Keegi, kes on end poisiks maskeerinud?

Aga siis äkitselt tehti grupipilti!

„Ahh! Kurat! Oi, kurat, kurat!“ Olin nii ähmi täis, selle peale polnud ma mõelnudki, et tehakse pilti ja siis pärast ema vaatab, kus on tema kena Sammalhabe, ja hakkab jälle nutma, et ma ikkagi valetasin talle! Otsisin kiiruga kostüümi riismeid, leidsin õnneks kaabu ja tõmbasin selle endale nii sügavale silmile, kui suutsin, ja kujutasin ette, et ehk mind polegi väga näha ning hiljem kõik need, kes pilti vaatavad, ei saagi aru, kes on see laps seal all nurgas. Kuid kui mul oleks olnud terve Sammalhabeme kostüüm, nii kuub kui habe, siis oleks maskeering olnud täielik! Kas seda teadmist sooviski mu ema mulle edasi anda, kuid ei suutnud?

Peale gümnaasiumi kolisin ära, ma tundsin, et pean emast eemale saama, ma nii armastasin teda, aga ta muudkui korraldas mu elu ja rääkis, ma ei suutnud teda enam kuulata. See tuba, mida ma üürisin, oli küll kitsas nagu mõne suurema õgardi kurk, aga kuidagi erakordselt soe ja helge, naabermaja seinalt peegeldus päike mu aknasse, see valgus oli nii sume, need kiired mitte ei lõiganud, vaid voogasid ühtlase kumana mu tuppa. Käisime kursakaaslastega teineteise pool, praadisime kartuleid ja sibulaid, suitsetasime akendel, puuriitade vahel käisime suudlemas. Ajapikku ma siiski leidsin endale sõpru ja armastust, siis jällegi selgus, et olime eksinud, ja liikusime edasi üksteist kaotades ja siis jälle leides.

Suhtlus emaga jäi aina harvemaks, mõnikord ta helistas, tajusin, et ta hoidis end tagasi, et mitte olla paljusõnaline, aga siis ühtäkki ta ei osanudki nagu midagi öelda. Nii keerukas on leida üksikuid sõnu kõigist neist pikkadest lausetest, millel polegi komasid ja punkte, see pole üldse see. Kui Kaili autoga kodus käis, siis saatis ema mulle kartuleid, kurgipurke, moose ja raha. Seisin sokkides trepil ja hoidsin maja välisust lahti, kui Kaili kottide ja kastidega sisse purjetas nagu kuller. Ta oli alati nii heas hoos ja ree peal, ikka kõik neljad-viied. Kui tal oli veidi aega, siis me rääkisime, kuidas läheb ja nii. Midagi eriti öelda polnudki, lihtsalt oli hea rääkida. Ma ei saanud aru, mida tema teeb, Kaili jällegi, mida mina õpin ja kes must siis pärast saab, aga me ikkagi kuulasime ja rääkisime ja tundsime, et kuigi me pole hingesugulased, oleme me teineteisel alati olemas. Ja nende jutuajamiste käigus hakkas Kaili minu juures koristama, aga tegi seda oma vaiksel ja tasasel moel, peaaegu märkamatult võttis jutu käigus kappidelt ja aknalaualt tolmu, pesi kraanikausist nõud, justkui muuseas viis vaibad välja, tõmbas põranda üle. Ja mulle tundus, et olgugi et ema on teises linnas, on ta siin minu juures. Alguses see häiris mind, sest ma olin pool oma elu üritanud end kehtestada ja näidata, et ma saan hakkama, aga siis adusin, et see on lihtsalt Kaili viis olemas olla. Ta lihtsalt pidi end vajalikuks tegema. Ja alati, kui ta tuli, midagi endaga kaasa tooma. Kui hea, et tal on lapsed, mõtlesin, teine kord jälle mõtlesin, et see polegi ehk nii hea. See juhtus, kui ta saabus ette helistamata kohale suure sefiiritordiga.

Kas ma olen midagi ära unustanud? Kui ma selle kohta küsisin, vastas ta:

„Torti võib ikka süüa. Ei peagi ju midagi olema, igat päeva võib tähistada.“

Kaili otsis mu köögis taldrikuid ja lusikaid. Me sõime, kõik oli nii nagu ikka, aga kohati Kaili justkui vajus kuhugi, siis jälle ärkas ja oli hoos.

„Kas kõik on hästi?“

„Jaa, kõik on hästi,“ naeratas Kaili mulle. „Miks sa küsid?“

„Lihtsalt, tekkis selline tunne…“

„Ei-ei, kõik on väga hästi. Ma vist lähen uuesti õppima.“

„Jah?“

„Võibolla antropoloogiat.“

Ma ei teadnud, kas Kaili võttis mingeid tablette, me polnud sellest rääkinud, aga nüüd oli tunne, et ta on need võtmata jätnud, mingi ärev vibra oli tal sees.

„Antropoloogiat?“

„Jah, inimesed on mind alati huvitanud, ja lood inimeste ümber. Ma tahaksin näha hästi palju erinevaid inimesi. Nii palju on neid huvitavaid inimesi, keda me veel ei tunne…“

„Seda küll.“

Kuid kui õhtust oli saanud juba öö, siis selgus, et inimesed kohutavad teda, ja mitte võõrad ja tundmatud, vaid ta oma inimesed. Kaili istus mu laua taga ja näis, et ta haaraks sellest kohe kahe käega kinni, kui keegi üritaks teda mu toast minema viia.

„Võib, ma jään täna sinu juurde,“ küsis ta viimaks, aga seda kuidagi vaikselt ja muuseas, samuti nagu koristas mu tuba, justkui ei olekski see hetkel kõige olulisem küsimus.

„Minu juurde?“

„Jah, ma väsisin sellest tordist korraga nii ära, puhkan veidi ja siis hommikul lähen.“

Kaili telefon, mis oli hääletu peal, vilkus tal läbi taskuriide.

„Ma ei tea, mul on ju ainult üks voodi…“ Otsisin midagi, mida öelda, ega teadnud, kas oleks ehk parem, et ta jääks, kui et niimoodi läheb?

„Ega ma ei võta palju ruumi.“ Kaili vaatas toas ringi, talle tundus, et ta mahub täna igale poole. „Ma võin magada vannis!“ tuligi hea mõte.

„Vannis?“

„Jaa, ma olen ennegi vannis maganud, mulle isegi meeldib.“

„Millal sa vannis magasid?“

„Sul on nii suur vann!“

Juba oli Kaili mu vannitoas ja valmis näitama, kui kenasti ta sinna mahub. Jah, need on need hilised tunnid, mil me õpime nii palju nii enda kui teiste kohta. See Kaili olek ehmatas ja samas ei üllatanud mind. Viimaks helistas Jaanus mulle. Kaili teadis, kes seal on ja katkestas mind:

„Ära võta vastu!“

„Miks?“

Nii palju oleks tahtnud öelda, aga see kõik ei mahtunud korraga läbi Kaili suu, ta pidi veidi ootama ja hekseldama:

„Ma ei oska nendega rääkida.“

„Kelle nendega?“

„Jaanusega. Ja lastega… On parem, kui ma olen praegu siin. Ja nemad seal, kus nad on.“

Näis, et ainus, mida mu õde hetkel tahab, on peita end vanni ja et keegi teda ei leiaks. Teda ei segaks üldse, kui keegi käiks vahepeal kraanikausi ääres hambaid pesemas või nägu loputamas või istuks potil, tema oleks vanni põhjas ja täitsa vakka, ainult silmad liiguksid.

Viimaks võtsin ma kõne vastu ja tunnistasin üles, et Kaili on siin minu juures. Õe silmadest lugesin välja vaid üht – reetur!

Jaanus tuli üles ja rääkis oma tasasel ja vaiksel moel, lapsed istusid ja ootasid autos. Kas ka nemad tundsid kahetsust ja hirmu, et ema võib ära surra? Kui muidu oli Kaili komistanud meeste valikul mingite nõmikute otsa, siis Jaanus oli nii tundlik ja hooliv, justkui Kaili peegel, millesse mu õde ei tahtnud hetkel vaadata. Kuulsin kööki Jaanuse lausekatkeid:

„Keegi pole süüdi… Ma armastan sind… Kõik saab korda…“

Kaili kuulas, aga need sõnad justkui ei jõudnud temani, need olid nii arusaamatud. Kuidas küll on nii, et kõige lähedasemad inimesed võivad olla mõnikord teineteisest nii mõõtmatult kaugel?

Viimaks nad lahkusid, sest Kaili ei tahtnud kunagi pahandusi. Edaspidi võttis ta korralikult tablette, armastas oma meest ja lapsi. Kas ta ka mõnel vabal päeval, kui oli üksi kodus, käis ja lebas vannipõhjas? Antropoloogiat ta igatahes õppima ei läinud.

Kui ema suri, siis ei juhtunudki midagi. Ma olin sellele hetkele sageli lapsena mõelnud ja kartnud, et siis kui ema enam pole, kukub kõik kokku, aga ei midagi. Ma isegi ei nutnud, ju olin matustel isegi liiga tavaline. Keegi peielistest patsutas mulle lahkudes õlale ja ütles, et eks kõik see lein ja kurbus saabub hiljem ja kaarega. Aga ei saabunud.

Tundsin vaid, et alles nüüd hakkab kõik pihta, see oli täiesti uus algus, mida olin ilmselt terve elu oodanud. Sain sisse mingi erilise hoo, ühtäkki oli kõik võimalik ja tehtav, oli kevad. Ma tegin ema korteris remondi, isegi endale aru andmata, milleks, sest me kumbki Kailiga ei tahtnud sinna elama kolida ja viimaks müüsime korteri ära, ka see ei tekitanud mingit melanhooliat ega kahetsust. Vahetasin ka enda korteri suurema vastu, millel oli mõnus avara vaatega rõdu, hommikul ringutasin seal end kohvikruusiga, olin pannud rõdu äärde pottidesse kasvama tüümiani, koriandrit, basiilikut, mõned tomatid. Vaatasin seal, kuidas linn ärkas, naabrid viisid lapsi kooli, üks ilus ja veidi loppis naine saabus ööklubist, pilved pea kohal sõitsid must üle. Õhtuti jooksin mõne kilomeetri või istusin sõpradega kohvikus, tegin oma kallimale abieluettepaneku, mida ta ilmselt juba väga ammu ja veidi läbematult oli oodanud. Lisaks sõrmusele libistasin ta tasku oma uue korteri võtme. Mässisime end magamiskottidesse, lebasime rõdul ja suitsetasime, ootasime päikesetõusu ja mul tikkusid pisarad silma, sest ma olin nii tänulik ja õnnelik, et kõik on nii nagu on ja mina olen siin. Jäime mõlemad rõdule magama ja ma nägin und, et see magamiskott mu ümber on hoopiski samblavaip, mis algab mu lõuast ja ulatub üle varvaste, selline väga ilus, kohev ja tihe. Ka mu ema silitas seda tunnustavalt:

„No väga kena.“

„Arvad?“

Olin muidugi rahul oma samblaga, mis mind nii ühtlaselt kattis, kuid ka ema arvamus tundus korraga väga oluline.

„Väga ilus, pehme,“ kinnitas ema.

„On tõesti!“

Silitasime mind mõlemad.

„See poisi asi ei ole sul kunagi hästi välja tulnud,“ proovis ema ettevaatlikult öelda, et mitte solvata. „Minu jaoks oled sa ikka ja alati olnud Sammalhabe.“

Ema ju tundis mind ja nägi, kui väga ma kogu aeg pingutan ja maskeerin end ruudulise särgiga poisiks ja teised inimesed jääksid seda uskuma ja ma võiks kah tunda nagu armastust, mis polnud aga minu jaoks. Aga emale pole mõtet valetada, tema saab kohe aru, ja samuti ka siis, kui asjad on hästi. Ja nüüd olid, veel kunagi varem polnud ta minuga nii rahul olnud, ei mingeid soovitusi, varjatud nõudmisi, ohkamisi, ei „aga“-puru ega lausete sees tühikuid, mida ise täita. Puhas rõõm peegeldus ta näost, kui ta avastas mu samblahabemest metsamarju, mis pärlendasid kastevees.

„Mul on nii hea meel su pärast!“

„Jah?“

„Jah.“

Korra veel tõmbas ta sõrmedega läbi mu samblapuhma ja lahkus, süda nii kerge.

Päike oli juba kõrgel, kui ma silmad avasin. Olin magamiskoti läbi higistanud, pea huugas. Sina, mu kihlatu, olid mu kõrval, tõstsin käe sirmiks silmile ja vaatasin sind, sa naeratasid, viimaks ma küsisin:

„Kas sa armastaksid mind ka siis, kui mu habemes kasvaksid mustikad ja pohlad?“

„Aastaringselt?“

„Jah.“

„Muidugi.“

Need read pole kirjutatud mitte vere, vaid pohlamoosiga.