Читать книгу Hing maanteeserval - Urmas Vadi - Страница 4

See asi oli kestnud juba väga pikalt. Kui mitmeid kordi oli Tõnu mõelnud, et rohkem ta ei tule, nüüd on kõik! Aga ei läinud kuigi kaua, kui ta otsis ja helistas taas ja küsis, kas Margit leiaks talle uue aja. Ja Margit alati leidis, kuigi ta märkmik oli tihedasti täis nagu poroloonpadjake hambapuure. Just hambad olid Tõnu nõrk koht, küll pudenes ilma ette hoiatamata keset päeva hambaaugust plomm, või siis hakkas see vana ja tuim valu kusagilt lõualuu sügavusest end üles ajama, vaja oli suretada närvi, kanaleid puhastada, rohi peale panna ja oodata põletiku taandumist. Mõne hambaga käis ta edasi-tagasi üle kümne korra. Kuid lõpuks leiti alati lahendus, kõik augud said täidetud, valu möödus, rahu saabus.

Kokku oli ta Margiti juures käinud üle kahekümne aasta. Seda on rohkem, kui ma oma Karmeniga abielus olen olnud, avastas Tõnu ühtäkki ja mõtles siit edasi, et kuidas küll täiesti võõra inimesega, kellega muidu ei kohtu ega midagi, oled sa teatud mõttes lähedasem kui kellegi teisega. See on isesorti intiimsus! Mitte keegi teine polnud ta suud ja hambaid nii lähedalt vaadanud, mitte kellegi teise jaoks polnud ta oma lõugu tunde ja tunde pärani lahti hoidnud. Mõnikord, kui tüdrukud olid veel väiksed ja kui Tõnu arstilt tuli, siis nõudsid nad, et issi, näita plommi. Tõnu oli avanud suu ja lapsed vaatasid, aga põgusalt ja eemalt ning veidi hirmunult. Kuid Margit tundis Tõnu hambaid sedavõrd hästi, et võinuks neid lausa kinnisilmi puurida, ta teadis Tõnust kõik, hambad on inimese peegel, suu hinge värav ja Margit kui hambahaldjas hoidis kõike kontrolli all ning andis endast parima, et ükski auk ei läheks liiga suureks. Aga oli ka üks väike saladus. Ta ravis mehe hambaid täpselt sinnamaani, et Tõnu varsti tagasi tuleks ja ta saaks teda aidata.

Lapsepõlvest mäletas Tõnu oma vanaema hambaid, need olid nii katki ja inetud, kas vanaema neid üldse kunagi pesi? Käis ta hambaarsti juures? Vaevalt. Kirstus oli vanaema suu lausa kramplikult kinni, justkui oleks ta teinud meeletu jõupingutuse enne viimast hingetõmmet ja surunud lõuad kokku, et need jumala eest kõigi leinajate ees lahti ei vajuks! Tõnu oli otsustanud, et tema tahab surra tervete hammastega, hiljem oli ta aru saanud, et tegelikult on ka enne surma olla hea tervete hammastega. Aga see kõik vajas tööd ja kannatlikkust ja järjepidevat hoolt. See on nagu abielu, võrdles Tõnu mõttes oma hambumust ja kooselu Karmeniga. Ei ole nii, et nüüd oleme abielus ja siis ei pea pingutama ja kõik on korras! Kui jätad oma suhte laokile, ei too lilli, ei üllata, ei loo atmosfääri ega tekita tunnet, et su kaasa on kõige erilisem, mida Karmen ka oli, nii et see pole raske, aga sageli kipub kõik unuma, argisus ja väsimus võtab maad ja siis on kohe augud taga ja asjad lähevad aina hullemaks, kuni on püsti vaid üksikud varemekontsud. Kaduvik kisub meid paratamatult enda poole, aga midagi saame me ise ära teha, et kõik ei läheks täiskäigul allamäge. Seepärast käis ta alati korrapäraselt Margiti juurdes ja armastas oma kaasat. Iga talv veetsid nad nädala kas Alpide või Himose suusamägedel, suviti käisid nad mere ääres puhkamas, matkasid ja telkisid paar ööd metsas. See komme sai alguse lastest, neile nii meeldis, aga nüüd olid nad suured ja Tõnu Karmeniga telgis kahekesi. Esimene suvi ilma lasteta oli esiti kuidagi kurb ja veidi tühi, aga seda rohkem oli neil aega ja tähelepanu teineteisele, hakkas pihta justkui teine noorus, nad lausa armusid taas kord. Aga siis tuli hetkeks Margit nende vahele.

Nad olid läinud nädalavahetuseks spaasse, vedelesid terve päeva basseinides, käisid hirmkülmas vees, kuumas vees, soolases vees, proovisid järgi kõik saunad, nautisid restoranis õhtusööki ja veini ning tuppa tulles olid nii rammestunud, et lausa kukkusid voodisse, aga siis tabas neid iha, väsimus taandus. Siis see juhtus – pisut enne armurõõmu kõrghetke avas Tõnu oma suu, kust pudenes üks hammas ja kukkus Karmenile otse ninna. Kirg ja nauding oli kui läbi lõigatud ja asendus ehmatuse ja aevastustega. Karmenil läks omajagu aega, et Tõnu hammas oma ninasõõrmest kätte saada. Tõnu ei saanud aru, mis oli juhtunud, Karmen oli ta alt välja lipsanud ja puhises, Tõnu oli põlvili keset voodit, riist püsti nagu ilmasammas, nii mees kui tema till justkui küsinuks: „Mis siis nüüd!?“

Viimaks sai naine hamba ninast kätte.

„Hammas!“

„Mis?“

Karmen asetas hamba Tõnu peopesale, mees tundis vana tuttava kohe ära.

„Tagumine purihammas.“

Tõnu teadis isegi selle hamba teaduslikku nimetust – molaar. Seda hammast oli Margit ikka aeg-ajalt üles ehitanud, aga iga korraga jäi kinnituskohta aina vähemaks, viimane kord oli ta lausa kahtlev.

„Aga no proovime, ehk jääb pidama,“ lootis Margit nii väga ja samuti ka Tõnu.

Kuid nüüd oli hammas taas murdunud ja oli Karmeni kord tulla Margiti ja Tõnu vahele. Ta pani voodipeatsis lambid põlema ja palus, et mees avaks suu. See oli esimest korda, kui ta nii põhjalikult ja koos valgustusega Tõnu hambaid uuris. Ta leidis koha, kust hammas oli ära kukkunud, ja vaatas üle nii alumise kui ülemise hambakaare. See vaatepilt ei meeldinud talle. On hea, et Karmen ei teadnud, et suu on hinge värav. Küll aga teadis ta seda, et Margit olevat üks vanema kooli naine, väga lahke ja kena ja alati aitab. Ometi näeb Tõnu suu välja, nagu oleks ta ise oma mehe hambaid parandanud.

„Äkki ma võtangi tulevikus selle asja enda kätte ja avame koduse hambaravi kabineti?“ pakkus Karmen.

„Raha jääks perekonda!“ proovis mees kaasa naerda.

Tõnu pani ärakukkunud hambatüki rahakoti vahele justkui saaks selle liimiga tagasi kleepida, ja proovis oma leebel moel Margitit kaitsta.

„Küll ta ehitab selle hamba uuesti tagasi.“

„Kuhu? Seal ei ole mitte midagi, mille külge teda ehitada!“ Karmen ju nägi seda auku! „Siin tuleb panna kroon.“

Karmenil endal oli kaks implantaati, üks keeratud hambajuure sisse, teine otse lõualuusse, mõlemad püsisid juba aastaid ideaalselt. See oli tee, mille pidi ette võtma ka Tõnu.

„Kroon,“ kordas mees murelikult, sest ta teadis, et selles kliinikus, kus Margit töötab, ei panda implantaate. Nad olid sellest omavahel isegi rääkinud ning Margit nentinud kerge kibedusenoodiga, et ta on sellest juba aastaid osakonnajuhatajaga juttu teinud, aga jutuks ongi see jäänud. Reaalsus oli see, et Margitil polnud vastavat võimekust, et täita Tõnu tühimik uue krooniga.

Liis vajus kohe unne ja magas sügavalt, Tõnu aga keeras küljelt küljele ega saanud rahu, ta aimas ette haavumist ja solvumisi. Tõnu ei tahtnud pahandusi ega kellegi tundeid riivata. Kui tal midagi head öelda ei olnud, oli ta pigem vait. Aga mida nüüd? Ükskõik, mispidi ta seda asja ei vaaginud, veatut lahendust siin polnud. Korraks tundus hea mõte minna ja keerata see uus hammas kusagil teises kliinikus endale külge ja siis käia Margiti juures edasi. Aga nii kui ta suu avab, on ju kõik kohe näha! Ja selle peale haavub Margit kindlasti hingepõhjani, et ma ilma arutamata tegin selle tema seljataga ära. Tõnule tundus, et sama palju kui talle enesele, kuuluvad tema hambad ka Margitile.

Spaast koju saabudes hakkas Tõnu arvutis guugeldama ja otsima, leidis foorumi, kus räägiti erinevatest hambaravi kabinettidest, kõik kiitsid ja soovitasid oma hambaarste, keegi uhkeldas, et tal pole olnud mitte kunagi mitte ühtegi hambaauku. Kas uskuda seda inimest? Päris palju oli seal foorumis juttu ka Margitist, kuid ei midagi head. Küll jäi ette tema vanus, arvati, et see naine võiks juba ammu oma väljateenitud pensionipõlve pidada, keegi nurises tema töövõttete ja tehnikapargi üle – hea, et hambapuuri ei pea ise jalaga ringi tallama! Ikka veel tõrkus Tõnu mõistus ja ta keeldus kahtlemast Margiti pädevuses. Tõnu ei tahtnud mitte kohe mõeldagi, et ehk üle poolte tema hambaarstil käikudest oleks võinud olla olemata!

Viimaks valis ta välja kliiniku, milles käis ka Karmen, läks konsultatsioonile, lõuast tehti pilti, võeti vorm. Aga mingi süütunne näris Tõnu nii päeval kui ööl, justkui oleks ta Margiti reetnud, mida ta oligi. Ning ta otsustas, et ei põgene nagu viimane kaabakas ja argpüks, ei jäta teadmatusse oma hambaarsti, kes on teda pea pool elu ravinud. Ta helistas ja pani Margiti juurde viimase aja, et siis vastuvõtu jooksul nii ausalt ja otse, nii viisakalt kui võimalik, ilma inimest haavamata kõik ära rääkida. Esmalt plaanis Tõnu teha seda visiidi lõpus, ehk ulatada isegi lillekimp või šokolaadikarp, kummardada ja lahkuda. Aga ka see näis liigse kalkusena, istuda terve tund ära ja jätta tunne, et pole midagi, ja siis pärast lihtsalt öelda – no nii, hääd pääva, ela hästi! Seepärast kohe, kui ta Margiti kabinetti sisenes, jäi ta ukse kõrvale seisma ja rääkis, mis oli juhtunud ja et ega nüüd vist muud ei jäägi üle kui ikka kroon istutada. Tõnule väga ei meeldinud suuri otsuseid vastu võtta ja ka siin ootas ta veidi Margiti abi, kes sõnaski:

„Eks ta õige on muidugi.“

Täiesti kainelt ja rahulikult rääkis Margit hambaravikabinettidest, eks nad kõik, kel on võimekus istutada implantaate, on head, ka hinnaklass on enam-vähem sama, ei osanud ta kedagi eelistada. Huvitav, kas Margit parandab ja puurib ise enda hambaid, turgatas miskipärast Tõnule pähe, ei teagi, miks. Tekkis väike kohmetu paus, ju Margit mõtles, et mees astub kohe minema, Tõnu aga ootas, et kas tulebki nüüd lahkuda, kuidagi nagu ei tahtnud, see mõjuks liiga järsult ja lõplikult. Pealegi oli ju veel üks auk, millest nad mõlemad olid Margitiga rääkinud, aga see oli selline nii-öelda varuauk, millega andis oodata, kui suuremad ja kiiremad küsimused on lahendatud.

„Äkki vaataks selle viimase augu veel üle?“

„Jaa, muidugi,“ oli Margit kohe valmis. Mitte miski ei reetnud naise pettumust ega kurbust, ainult et kui muidugi rääkisid nad terve puurimise aja maast ja ilmast, või tegelikult tegi seda Margit, sest Tõnu hoidis oma suud lahti ja nii talle sobis, siis nüüd oli Margit kuidagi sõnaahtram, kordas vaid aeg-ajalt: „Ega siin tõesti midagi muud ei olegi teha kui implantaat istutada… Kui mina siin saaksin, ma paneksin teile ise selle uue hamba.“ Nii kahju, et ei saanud!

See väike varuauk osutus siiski palju suuremaks ja sügavamaks, kui esialgu oli paistnud. Tõsi, seda oli juhtunud üsna tihti, et suht kena pealispinna all on lood suht soised, eks nii ole teinekord ka inimestega. Puurimist oli omajagu. Muidu oli ikka Margit rääkinud ja selgitanud, mida ta teeb, küsinud, kas on valus, silitanud poolriivamisi oma siidja silikoonist kindaga Tõnu põske ja öelnud, et nüüd võib korraks suu kokku panna ja puhata, kuid täna mitte. Ka ei pakkunud ta, et võib teha tuimestava süsti. See oli juba veidi imelik, justkui trööstides lausus ta uuesti, et ikka väga hea, kui Tõnu teise kohta läheb, kus osatakse kroone panna. Aga väike loperdus oli naisel käe sees, pooleldi hajameelsusest tungiski puur närvi. Tõnu kiiksatas, Margit vabandas, asetas korraks oma rahustava käe mehe lainetavale rinnale, ise aga mõtles:

„Miks mina üksi pean olema see, kes tunneb valu!“

Viimaks Tõnu tõusis, maksis, kummardas ja läks. Ukse peal lausus:

„Äkki ma tulen veel tagasi. Käin seal ära, vaatan, kuidas on, ja siis tulen ehk tagasi.“

Margit tõstis pilgu ja naeratas.

„Ei te enam tule.“

Ta teadis, mida ta räägib, ükski neist minejatest polnud tagasi tulnud.

Tõnu läks õue, värske õhu kätte, hingas sisse ja välja, päike paistis otse silma, nüüd on see tehtud! Halb tunne oli küll veel sees, aga küll see vaikselt üle läheb. Elus tuleb ikka ette olukordi, kust tahaks lihtsalt minema jalutada, kõik tundub nii raske ja vastik. Siiski on kõige õigem neil hetkedel katsumustele otse vastu astuda ja kõik lahendada nii viisakalt kui võimalik. Ja Tõnu sisendas endale, et see, mida ta tegi, oli õige. Parim kõigist neist kehvadest variantidest. Kuid see halb tunne ei kadunud. Läks isegi hullemaks. Ta käis ringi, nagu oleks midagi kadunud, kuid viimaks leidis ta lahenduse ja rahu.

Sel päeval, kui Tõnu läks uude kliinikusse, et istutada implantaat, peatus ta äkitselt keset tänavat, võttis taskust telefoni, tühistas oma aja ja helistas kohe Margitile, kelle märkmik oli täis nagu ikka, aga Tõnu jaoks leidis ta alati midagi. Nagu kivi veeres mehel südamelt:

„Jah, elus on ka midagi muud peale hammaste!“