Читать книгу Kirjad tädi Annele - Urmas Vadi - Страница 1

Tere, tädi Anne. Ma kohe lõpetan selle täditamise, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et see meie kahe vestlus ema sünnipäeval aias oli minu jaoks vajalik. Ja mitte ainult, et vajalik, aga see pani mind mõtlema mingite asjade üle, mida ma muudkui kuhugi vaiba alla lükkan. Aga varsti on vaip vastu lage! Või on seda juba tükimat aega. Mul oli siis nii sinu kui enese ees häbi ja piinlik, kui sa küsisid, et mida ma kirjutan, ja mina siis hämasin midagi, et mul läheb hästi, on igasugu tellimusi, huvitavaid töid. Loomulikult ma sain kohe aru, mida sa tegelikult silmas pead. Ja see pani mind endalt küsima: mille kuradiga ma siis tegelen? Aastad muudkui lähevad ja lähevad, aga mina jauran ja kulutan end jumal teab mille peale! Selle asemel et kirjutada seda, milleks mind siia on loodud, ehk siis romaani, teen mina juhutöid; kirjutan mingeid vidinaid või siis filmistsenaariume, mida tuleb kümneid ja kümneid kordi ümber ja ümber kirjutada ja mis ikkagi kuhugi ei jõua. Või siis olen kusagil reisil või komandeeringus, koolitusel, istun autos, rongis, lennukis, bussis ja vahin lolli näoga aknast välja. Aga sees tõmbub süda kokku, kui ma sellele kõigele mõtlen. Lugesin hiljuti Sirbist, kuidas üks mu tuttav näitleja M. P. rääkis andest ja sellest, et anne on midagi, mis on looja poolt antud. Aga kui see, kellele see anne on antud, raiskab seda nagu minusugused, ei kasuta oma annet selleks, milleks see talle on antud, kas siis sellel, kes selle ande andis, on võimalik see anne ka tagasi võtta? Ilgelt hirmutav küsimus! Ma olen jõudnud nüüd sinnamaale, kus pole võimalik enam oodata ega seda kõige olulisemat edasi lükata. Otsustasin kõigile juhutöödele öelda ei, kuigi see pole mu loomusele omane. Ma ütlen uuesti sulle seda, mida ütlesin meie vestluse lõpuks seal ema juures aias, kui ma juba veinist ja piinlikkustundest läbiimbununa praalisin: Usu, nüüd ma alustan romaaniga, mida ma aastaid olen edasi lükanud, ma alustan kohe, ma ei võta vastu enam mitte ühtegi tellimust. Ja aasta pärast tahan ma ema sünnipäevale tulla koos oma romaaniga. Ma ütlen seda nii sulle, endale kui ka oma sõpradele, kes esmalt vihjamisi, aga nüüd juba otse küsivad: Urmas, mis sinust kui prosaistist on saanud? Peale kahte jutukogu me kõik ootasime, et alles nüüd see kõik algab, sa kirjutad romaani, siis teise, lihvid oma kompositsiooni, lauset, karaktereid, arened inimesena ja siis sa kirjutad juba kolmanda romaani, mis on küps, sest meie kaasaja kirjandus väga vajab midagi, mis räägiks meist enestest ja annaks meie sügavast ja miks mitte ka tumedast ja raskest olemisest pildi ka muule maailmale, sest vaata, mis siin toimub! Meie nii lootsime, panustasime, sa said ju isegi Kulka stipi, aga ei midagi. Kurb. Ja ma vastasin neile ja vastan ka sulle: Nüüd on kõik! Ma ei lõika juukseid enne, kui romaan on valmis!

Kohtumiseni.

Urmas

2. mai 2008