Читать книгу Kirjad tädi Annele - Urmas Vadi - Страница 3

Mul on olnud mitmeid erinevaid nimesid. Kuigi mu pärisnimi on Jaak Pihelgas, pole mind kunagi keegi peale ema ei Jaaguks ega Pihelgaks kutsunud. Need korrad, kui ma olen isaga kokku saanud, on ta mind alati “poisiks” nimetanud, mis iseenesest pole ju vale, aga kui ta ütleb: “Tere” – siis väike viivitus – “poiss”, on mul alati tunne, et kas ta lihtsalt ei mäleta mu nime, teeb seda meelega, või on tal siis mitmeid erinevaid variante, nagu Elmo, Kaur, Jaak, Jaanus, Rein, Reimo, mille vahel ta nüüd äkitselt peab valima, aga kuna eksimise võimalus on üks kuuele, siis viimasel hetkel teeb ta valiku “poisi” kasuks.

Ka mulle endale on mu nimi alati võõras olnud. See-eest olen ma saanud endale kõikvõimalikke hüüdnimesid nagu indiaanlased mu lapsepõlve raamatutest. Magav Kalju või Istuv Sõnn. Selle taga on olnud mingisugune painav teadmine, et mu vanemad pole mu pärisvanemad. Isa kohe kindlasti mitte, ema suhtes polnud ma alati päris kindel. Kujutlesin, et mu enda vanemad on kas surnud või mind hüljanud, või on nad siiski elus, aga need, kes mind kasvatavad, on mind neilt röövinud ja teavad loomulikult kogu tõde, ka seda, mis on mu nimi, aga ei ütle midagi.

Oma esimese nime sain ma endale peale üht haigust. Me olime just kolinud uude paneelmajja, isa oli siis veel meie juures, see pidi olema enne, kui ta segi keeras ja ühel päeval enam ei tulnudki, ainult helistas naabrile, sest endil meil telefoni veel ei olnud, aga olime nimekirjas. Siis tuli naabrimutt, koputas närviliselt vastu uksepolstrit, oli väga ähmi täis ja salalik:

“Milvi, tule nüüd ruttu… Kaugekõne…”

“Kaugekõne? Kellelt?”

“Tule nüüd… See on Aivar!” muutus naabrimutt veelgi ärevamaks. Peale seda korda võpatab ema alati, kui keegi vastu polstrit koputab, sest siis on alati naabrimutt, kutsub telefonile ja siis on alati midagi juhtunud ja öösel nutab ema köögis kinnise ukse taga, et meie ei kuuleks. Aga meie kuulsime, olime õega kumbki oma voodis istukil ja vaatasime teineteisele otsa – minu õde Kristiina ja mina, kelle nimi oli siis juba Lõpnud Rebane.

Mu ema, ma mõtlen Milvi, kes nutab köögis, kes iga nädalavahetus kevadest hilissügiseni sõidab hommikul rongiga Peedule ja õhtul tagasi, kaenlas rull kilet, kotis haamer ja naelad ja võileivad ja kissell suure piimapudeliga, põlvedel tomatitaimed, räägib sellest korrast, kui minust sai Lõpnud Rebane, nii:

“Me olime terve perega haiglas ja arst ütles, et Kristiina tuleb sellest välja, tüdruk on vanem ja tugevam, aga poisil on väga vähe lootust.”

Mingis teatud melanhoolses ja ühteaegu rõõmsas olekus räägib ema jälle ja jälle mulle seda lugu, et kuidas arst tuli ja seda ütles ja minu veenid olid kätes nii nõrgad, et sealt ei saanud verd kätte, ja siis võeti verd mu jalast. Aga siis kutsusid nad, just selsamal ööl, kui ma olin minemas, ühe vana lastearsti. Mu isa läks talle öösel koju järele, sai veel kuidagi takso, tõi arsti kohale ja see arst siis tegi midagi või tõi mingit rohtu ja siis midagi juhtus, päev-päevalt hakkas mul parem ja ma tulin sellest ikkagi välja. Nii räägib mu ema, ise ei mäleta ma sellest midagi, kui välja arvata üks nägemus, mis ei lasknud mind enam lahti ja mille ma, väga võimalik, et tagantjärele olen välja mõelnud.

Sel ööl, kui ma lebasin teadvusetult justkui Tartu lastehaiglas, olin ma ometi kusagil mujal. Tühjal väljal, kus ei kasva midagi ega ela kedagi, on üksteise otsas hiiglaslikud punasest kivist pallid nagu vikerkaaremao munad. Kui juhtub, et mõni laps peaks sinna üksi sattuma, kaovad lapsed maa alla, kus elavad olendid, kes on vanemad kui uni või aeg. Nad ei ole enam inimesed, ega loomad ega linnud ega kalad ega jumalad, vaid midagi nende kõigi vahepealset, inimeste sõrmede ja varvaste, koioti pea, kalasoomuste, känguru sabaga, ja nad ei näita end kunagi. Kui sa sinna satud, siis välja sa sealt enam ei saa. Keegi ei tea, mis nende lastega juhtub. Vahel haruharva tulevad need olendid maa alt välja, et teha vahetus. Nad tulevad nii, et keegi neid ei kuule ega näe, hääletult tulevad koiotipeaga mees ja kõrberebase sabaga naine, tulevad ja tulevad, pamp kätel. Kõrbeliiv nende jalataldade all kaob, nad tulevad vaikselt ja sihikindlalt, läbi metsade ja lume ja siis on nad juba Tartu lastehaigla koridoris, linoleum naksub nende taldade all, küüned klõbisevad, aknast paistab sinakas tänavavalgus, nad avavad valgeks värvitud palatiukse, nad kummarduvad raudvoodi kohale, kus lebab see nõrk laps, kes ei hinga. Rebasesabaga naine võtab voodist lapse, mees paneb asemele selle, kelle nad tõid. Seejärel, kiirustamata, pöörduvad nad ümber, lähevad piki koridori edasi, avavad maja välisukse, astuvad üle läve välja ja tugev saba tõmbab nende järel ukse kinni, klõks.

Ma ootasin ja olin selleks valmis, et kohe-kohe tuleb välja, et tegemist pole Milvi ja Aivar Pihelga pojaga, vaid ma olen hoopiski keegi võõras. Vahel mulle tundus, et ema ja isa ei aima midagi, või siis teevad lihtsalt näo, nagu ma oleksin nende poeg, sest väliselt ma isegi sarnanesin nendega. Sisimas olin ma neile südamest tänulik, et nad on mind hoidnud ja toitnud ja kasvatanud; lugenud mulle enne magamajäämist muinasjutte, mille seast minu kindel lemmik oli see, kus rebane teeskles teeveeres lõpnut ja külamees tuli ja viskas siis rebase naha endale saani, aga siis sõi kaval rebane mehel saanist kalad ära; jaganud minu kui neile põhimõtteliselt võõra inimesega toidulauda. Isegi talongide ajal. Kuigi järjest enam oli mul tunne, et isa nagu aimab midagi. Tundsin, kuidas isa, sellesama pilguga nagu külamees lõpnud rebast vaadates, mind silmitses ja isekeskis arutles: “No mis asi see sihuke küll on, kuidas saab olla, et minul on sihuke poiss, kes, tõsi küll, näeb välja justkui inimene, kaks jalga ja kaks kätt, sõrmed, ühel käel viis, teisel kah viis, varbad, juuksed peas, seda peab küll ütlema, et kui nii vaadata, siis oleks kõik justkui korras. Aga miks siis ometi lasub minul selline kahtlus, et midagi on ikkagi kuidagi väga valesti, on see tema pilk? Ehk tõesti! Oot-oot, on see ehk mõne looma oma? Karu, siili, nirgi? Ei, ei ole. Aga mis siis küll ometi, miks ei hammusta ma katki seda mõistatust nagu üht pähklikoort?”

Oma käänulistes mõttekoridorides ekseldes jäi isa järjest vaiksemaks ja imelikumaks, oli kord nii pahur, ei rääkinud midagi, siis teine päev oli korraga rõõmus, ostis kõigile jäätist ja emale lilli. Aga ju ta ühel päeval nägi ära, kes ma ikkagi olen, ei öelnud viisaka mehena aga midagi, ja lahkus. Kaks nädalat hiljem ta ainult helistas, et tema enam ei tule. Igal oma sünnipäeval ma üle kõige ootasin ja kartsin, et isa helistab ja siis tuleb naabrimutt, koputab vastu polstrit nagu tuleks surm, ema võpatab ja mind kutsutakse telefonile ja isa on teises otsas.

“Tere, poiss.”

“Tere,” vastan mina, teadmata, kas ma võiksin lisada lõppu “isa” või “Aivar”, ja piirdun “terega”. Ja tema siis teisel pool toru jätkab, aga hääl muutub raskemaks.

“Noh, poiss, asi on nüüd sedaviisi, et sa pead meie juurest välja kolima. Nüüd sa oled juba seitsmene, täismees valmis. Sulle tulevad su oma vanemad järele. Oma asjad, mudelid ja kõik, mis me oleme sulle ostnud, jäta maha, need pakime kokku ja viime lastekodusse, seal saavad paljud lapsed nendest asjadest rõõmu tunda. Ega muud ei olnudki.”

Aga midagi sellist ei juhtunud. Ei öelnud ema midagi, isa küll helistas igal minu sünnipäeval, või siis päev või paar varem või hiljem, enamasti hiljem, ja siis koputas naabrimutt ja siis ma läksin, võtsin toru ja jäin ootama.

“Tere, poiss.”

“Tere.”

“Noh, poiss, sa juba vana mees, mis?”

“Jah. Seitsmene.”

“Vahi! Juba seitsmene!”

“Jah.”

“Kooli minek siis, jah.”

“Jah, sügisel. Septembris.”

“Aga tead, mis ühel seitsmeaastasel poisil on vaja! Mis see võiks olla?”

“Ma ei tea.”

“Kas see võiks olla taskuarvuti, mis!”

“Taskuarvuti?”

“Üks taskuarvuti, mis mahub peaaegu peo sisse ära, ja see on selline arvuti, millel ei ole vaja patareisid vahetada, sest see töötab päikesepatareidega!”

“Töötab päikesepatareidega!”

“Just. Isegi öösel, kui väljas on pime, paned lambi põlema ja muudkui arvutad. Ma olen praegu Leningradis ja mul on see arvuti juba ostetud, ja kui ma Tartu tulen, toon ma sulle selle arvuti ära.”

“Aitäh.”

“Ma pean nüüd lõpetama, tervita siis ema ja õde ja ole tubli poiss. Pakaa siis.”

“Pakaa.”

Nii helistas isa igal mu sünnipäeval, päev varem või hiljem, ja rääkis taskuarvutist, mis töötab päikesepatareidega. Hiljem juba vastaja kulul.