Читать книгу Kirjad tädi Annele - Urmas Vadi - Страница 4

Oma majast kutsusin sünnipäevale Paksu Karoli ja vennad Kreenid, kellest tuli ainult Veljo, mis mulle muidugi meeldis, sest Joel oli lihtsalt üks tüütus, keegi ei saanud aru, miks Veljo teda kaasa veab, olgugi et vend. Pealegi kui nad kahekesi sünnipäevale tulid, tõid nad ikkagi ainult ühe kingituse, aga Kellukest ja Fantat hävitasid nagu loomad. Siis tulid veel Karl ja Tiina, nemad tulevad niikuinii. Allan Muna, pakkuge, kuidas teda koolis kutsuti, ei saanud tulla, sest tema ema ja isa olid komandeeringus ja Allan viidi siis alati vanaema juurde ja sellest oli kahju, sest tema tõi alati mingi väljamaa-asja. Allani vanemad käisid kogu aeg igal pool, tal olid juba neljandas klassis teksad ja Puma tossud ja ega naljalt keegi ikka teda avalikult Munniks ei kutsunud, sest siis ta ei kinkinud, ega vahetanud ega andnud ka mitte nuusutada Donaldi nätsukaid. Ja kui sa olid nii kõva mees, et ei hoolinud Donalditest, kuigi see oli võimatu, ja teda ikkagi Munniks kutsusid, lasi Allan vanematel tüüpidel sulle peksa anda, sest Allan Munal oli pakk paljaste naistega mängukaarte, mida ta ükshaaval välja jagas. Kõrvalmajast tuli veel Kaspar ja professorite majast tuli Mauno.

Kokku sain ma kaks raamatut, kartautode vesikad ja pruuni värvi Moskvitši mudeli, millel käisid lahti nii esiuksed kui kapott. Lisaks veel riideid, mis ei saa huvitada mitte ühtegi normaalset kuueaastast tüüpi. Kui me Maunoga olime kahekesi, oli igati lahe, mina ja Mauno kuulusime Mantli ja Mõõga Ühingusse, peale meie oli seal toetajaliige Mauno õde Laura, kes tegi meile võileibu ja moosivett. Meil oli plastiliinist isetehtud rüütlite ja elajate kollektsioon ja ma käisin tema juures neid voolimas. Aga mu sünnipäeval oli ta vait, jõi limonaadi ja käis muudkui peldikus ja Paks Karol arvas siis, et Mauno on kusik. Ma olin nagu kohe sellega nõus. Panime tabureti vetsu ukse taha ja kustutasime tule ära ja siis kui Tiina ta välja lasi, läks Mauno minema ja meil hakkas kohe kergem. Pärast seda Mauno minuga enam ei rääkinud. Paar minu plastiliinist sõdurit, mis tema kätte jäid, laskis ta meie postkasti. Ja alati, kui me sattusime ühele bussile, tegime, et me teineteist ei näe.

Peale Mauno lahkumist tuli varsti ka Paksu Karoli paks ema, sest Karol võttis oma pükstelt traksid, tõmbas need pingule ja lasi traksid meie uude lambikuplisse. Kuppel sadas alla ja üks klaasikild jäi Paksule Karolile hamba vahele. Nüüd toppis Karoli ema nutvale Karolile jopet selga ja ühtaegu vabandas:

“Jumal küll, on ikka poiss, ma ütlen, viimane kord sul kuhugi minna, ma maksan teile selle kupli kinni, mis see maksis?”

“Las ta olla, pole midagi,” naeratas ema, kes kohe kindlasti ei arvanud, et sellest pole midagi.

Ta oli selle kupli just Kaubamaja-Lea käest saanud, Tšehhi kuppel, defitsiit, kust sa enam sellist saad. Aga Paksu Karoli ema ei andnud alla, ise vahepeal Karolile karjatades, et see suud kinni ei paneks, nõudis ta edasi:

“Kuidas pole midagi, sihuke kuppel, kust selliseid üldse saadakse, suu lahti! Mis see maksis, saame kuidagi hakkama.”

“Lastel ikka juhtub, see pole midagi.”

“Minul maksab see kindlasti kahe kuu palga, aga teil see pole ehk tõesti midagi! Näed! Mis ma ütlesin sulle! Nüüd on huul lõhki! Kas sa üldse kuulad, mis ma sulle räägin!”

Karoli huulest hakkas nirinal verd jooksma, jopele, siis esiku vaibale, aga selle sai ema õnneks kohe külma veega välja.

“Ma toon vatti ja marlit, Jaak, mine helista sina naabrinaise juurest kiirabi.”

Ema jooksis puhvetkapi juurde, mina seisin paigal ja vaatasin, kuidas Karol karjus ja veri tilkus. Karoli ema otsis oma mantlivarruka alt kampsunivarruka ja selle seest taskuräti, surus räti vastu Karoli huult, mispeale Karol hakkas veelgi rohkem karjuma, aga juba olid nad koridoris. Ema hõikas veel järele:

“Ma kutsun kiirabi.”

Aga ühtlase keerisena vuhises Karoli ema oma tilkuva pojaga juba treppidest alla:

“Küll me saame ise, pole meil vaja midagi.”

Pruunid täpid betoonastmetel ja roosa plastkuppel meie toa laes seisid aastaid.

Millegipärast hakkasid kohe ka teised minema. Karl ja Tiina ja Kaspar ja siis Veljo, kes veel enne minekut välkkiirelt imes kõrrega tühjaks Paksu Karoli pooliku Fanta. Kuna kartulisalatit jäi kõvasti üle, siis küsis Kristiina, kas ta võib kutsuda enda sõbrannad. Ja siis tulid Kersti ja Angela ja Kelly, kellesse ma olin salaja armunud ja ma kujutasin temaga ette igasugu asju. Nagu näiteks, et ma kukun talvel läbi jää tiiki, saan siis kuidagi läbi häda välja, on meeletult külm, iga veepiisk jäätub hetkega. Kelly satub juhtumisi mööda minema ja tal on arvatavasti ka minu vastu tunded sedavõrd kuumad, et ta ei pea paljuks lahti tõmmata oma jope lukk, käskides mul oma tilkuvad riided seljast ajada ning pannes mu tugevatele õlgadele oma jope. Seejärel, nähes, et ma olen juba surnuks külmumas, võtab ta ära ka kampsuni ja pluusi ja särgi ja püksid, jätab jalga vaid põlvikud ja suudleb mind ja peale seda me abiellume ja lõpetame kooli. Veel kujutasin ette, kuidas Kelly tuleb hilja õhtul tantsuringist, et jõuda oma koju, mis asub meie suurtest majadest eemal, ridaelamus, aga tee on pikk ja pime ja talveõhtud täis kurjust ja kiima ja garaažide vahel ootavad kutsekooli tüübid, et maha rabada kaunis Kelly, summutada ta hälin ja karjed oma tooreste peopesadega ning siis teda vägisi suudelda. Aga mina näen kõike seda ette, ma olen varunud endale malaka, millega ma, midagi mõtlemata, nagu keravälk juurde kargan ja virutan ja peksan ja hekseldan ja taon, kuni need neljakümne neljanda kutsekooli töllid liipavad veristena, hinge vaakudes, kuid siiski ellu jäädes tagasi oma ühikasse. Mina aga lasen malakal kukkuda, keeran ümber, et lahkuda nagu mees, kellel lisaks mehisusele ja malakale on ka väärikus ja enesevalitsus. Kuid siis jookseb Kelly ise minu poole ja ilma et midagi ütleks, suudleb mind nagu hull. Ühesõnaga oli mul Kellyga seoses mitmeid kujutlusi, aga ma ei osanud arvata, et see kõik hakkab juhtuma veel täna õhtul.

Esimese asjana löödi mind muidugi toast välja. Ma üritasin küll protestida, viidata sellele, et mul on sünnipäev, aga siis tuligi Kelly, ta lõhnas magusalt, ta koolivormiseelik oli tehtud lühikeseks ja juustes olid tal litrid! Ta pea säras nagu diskokera kooli aula laes. Kristiina puhises vihaselt, Kelly ja Angela vahtisid igavlevate nägudega, oodates mu lahkumist, ja siis tuli veel ema.

“Jaak, ole hea poiss, tule nüüd.”

Mina nokitsesin süvenenult oma uue Moskvitši kallal: “Ei.”

“Ema!” Kristiina juba närvitses, ta nägu ja kael muutusid lapiliseks, need muutusid tal alati lapiliseks, kui midagi oli. Olin sunnitud lahkuma. Ja siis hakkas kohe meie toas midagi pihta. Nad kihistasid ja panid Magnetic Bandi plaadi peale, et poleks kuulda, mida nad seal teevad. Korra käis Kristiina veel köögis, võttis suure valge taldriku ja kadus salalikult tuppa tagasi. Ma istusin vihaselt köögilaua taga ja tegin rasvakriitidega vanade Edasite piltidele täiendusi. Kritseldasin prille ja habemeid. Ka naistele. Need aga kihistasid seal, Gunnar Graps kiunus ja ma joonistasin ühe vanamehe taskust välja lodeva munni. Nagu professorite maja seinal. Läksin nii vihaseks, et kriidid hakkasid murduma, ajalehed rebenesid, nutt oli kurgus. Siis tuli Kristiina uksele.

“Kuule…” Ma olin vait ja kavatsesin temaga enam mitte kunagi rääkida. “Kas sa tahaksid üht mängu mängida.”

“Ei taha!” pressisin läbi hammaste ja sodisin puhisedes ajalehti edasi.

“Ära ole seep, tule nüüd.”

“Ei tule.”

“Tule.”

“Olgu.” Ja ma naeratasin rohkem ja suuremalt, kui ma oleksin tahtnud seda välja näidata.

Pesin kiiresti köögi kraani all oma vesised silmad, kuivatasin näo ja läksin tuppa ja mõtlesin, et kindlasti Kelly näeb, et ma olen nutnud. Aga õnneks oli tuba täiesti pime, kuigi Paks Karol lõhkus vaid lambi kupli ja pirn jäi lakke alles. Põlesid ainult küünlad, tüdrukud istusid põrandal ringis, Kelly seeliku alt paistsid põlved, litrid peegeldusid küünlavalguses. Ahmisin seda kõike endale sisse.

“Me keerutame taldrikut,” sõnas Kristiina väljapeetult, täis müstikat. Ja siis torkas Angela kohe vahele:

“Kas sa kardad?”

Kuidas küll mõned tüdrukud võivad olla sellised, et sa annad ja teed nende eest kõik, ja siis on teised, kes võiksid vabalt ka olemata olla ja keegi ei paneks nende puudumist tähelegi? Mis küsimus, kas sa kardad! Vastasin nii külmalt ja rahulikult, nagu oleks samas olukorras teinud kapten Tenkeš, kes käsist ja jalust suure tooli külge seotuna peab jooma toosti. Kõik paksud ja pagunitega vanamehed juba irvitavad, sest kuidas joob mees, kellel pole käsi ega jalgu. Ent siis haarab kapten Tenkeš, kuigi teda hoiab tagasi hiigelraske tool, hammastega peekrist ja kummutab veini põhjani, kõmm –

“Muidugi ei karda.”

“Me paneme selle taldriku tagurpidi paberilehele, küsime midagi ja hoiame käsi taldriku kohal, aga taldrikut puudutada ei tohi, see taldrik liigub ise, kui me küsime midagi, ja vastab kas ei või jah.”

“Kuidas liigub?” küsisin.

Ja kohe kahetsesin, sest ei Tenkeš, ega peata ratsanik ega Jaak Joala filmist “Teisikud” poleks seda teinud, vaid oodanud, tehes kas või nägu, nagu ta teaks seda kõike ja kuidas kogu see olukord teda isegi ehk tüütab ning et ma olen siin, naised, ainult viisakusest. Aga mina küsisin: “Kuidas liigub?” Kuid siis vastas Kelly, ilma et oleks näidanud välja üleolekut, et tema, kes on kõige ilusam tüdruk meie majades või üleüldse, räägib endast viis aastat noorema tatikaga:

“Selles taldrikus on kellegi vaim, see, kelle me välja kutsume, ja kui see vaim tahab, siis ta vastab, kui ei taha, siis ei vasta.”

“Aga kelle me kutsume?” küsis vahele Kersti, kes oli sama õhevil ja hirmunud kui mina.

“See peab olema keegi surnud inimene.”

“Mis siis saab, kui vaim ei lähegi ära?”

Sellele ei olnud vist keegi mõelnud, kõik jäid korraga Kristiinale otsa vahtima, sest see oli ikkagi meie tuba ja kui vaim ära ei lähe, jääb ta siia ja mina juba tahtsin, et me ei kutsuks kedagi, aga Kristiina pani hetkeks silmad kinni ja ütles täiesti rahulikult:

“Me võtame selle riski!”

“Aga kelle me siis kutsume?” küsis Kersti, kes kogu oma olekuga andis mõista, et me peaksime kogu selle asja katki jätma, ja ma usun, et tegelikult arvasid seda kõik.

“Kutsume Hitleri!”

“Ei kutsu!”

“Ei kutsu, Hitler võib meid kõiki ära kägistada. Seda on juhtunud!”

“Kutsume siis Marju Läniku,” arvas Angela.

“Marju Länik pole surnud!”

“Kahju.”

Kõik jäid uuesti mõttesse. Keda küll ometi kutsuda. Nägin, kuidas Kelly huuled läikisid küünla kumas ja selle hetke nimel oleks võinud minu poolest ka Hitleri välja kutsuda. Kristiina kargas korraga püsti.

“Ma tean! Ma tean, kelle kutsume!”

“Kelle?”

“Ütle kelle?”

Kristiina avas isast jäänud plaadikapi ja tõmbas riiulist biitlite “Let It Be” plaadi, mille onu Hellar Rootsist saatis ja mida võis ainult Kristiina või ema peale panna, kuna mina kriibin alati plaadi ära! See oli ka tõsi, sest kõik minu Onu Remuse ja Pille-Riini lood hüppasid. Kristiina hoidis plaati ja säras võidukalt ja salapäraselt:

“John Lennon!”

“John Lennon?”

“Jah! Ta suri eelmisel aastal. Üks tema austaja lasi ta maha, mingi hull!” õhetas Kristiina.

“Muidugi kutsume!”

Me hoidsime käsi taldriku kohal, korra puutus mu näpp vastu Kelly kätt, ta pidi seda kindlasti märkama, aga ei teinud midagi, Kristiina rääkis hauataguse häälega.

“John Lennon, kas sa kuuled meid?”

Kõik hoidsid oma käsi, midagi ei juhtunud, Kristiina kordas:

“John Lennon, kas sa kuuled meid?”

Ja siis korraga taldrik liikus, ma võpatasin, kindlasti ka Kersti. Teised olid aga põnevil, Kelly sosistas:

“Ta kuuleb meid!”

“Mis ma küsin, mis ma küsin,” hakkas Kristiina sahmima, ise hirmunud, pea korraga tühi.

“Küsi, kas ta tahab meiega rääkida,” soovitas Kersti.

“John Lennon, kas sa tahad meiega rääkida?”

Ja taldrik liikus jälle. Keegi ei puudutanud taldrikut, aga taldrik liikus! John Lennon tahab meiega rääkida!

“Kas sa oled surnud?”

Taldrik liikus.

Kükitasin vaibal liikumatult, hoidsin kramplikult oma käsi taldriku peal, tundsin, kuidas sel hetkel midagi juhtus, kuidas kardin liikus, keegi oli toas ja tuli raskete sammudega, tuli üle minu ja ma ei saanud enam ennast liigutada. Korraga olid Kristiinal küsimused otsas ja Kelly jätkas:

“Kas sa oled kurb, et sa surnud oled?”

Taldrik ei liikunud.

“Ta ei ole kurb,” pistis hirmunud Kersti vahele.

“Või ei taha ta seda öelda.”

Ma tundsin meeletut hirmu ja seda, kuidas see keegi on meie toas, otse mu selja taga, aga Kelly jätkas:

“Kas sul oli valus surra?”

Taldrik liikus.

“Kas sa tahaksid kätte maksta?”

Ja John Lennon tahtis kätte maksta! Ta oli meie toas, kättemaksuhimuline, kuuliauk peas, kleepunud juustega, hüübinud verenire jooksmas üle ümmarguste prilliklaaside, let it be. Kas John Lennonile meeldiks ühes Ida-Euroopa paneelmaja lastetoas väikeseid tüdrukuid ja poisse kägistada? Või peksta meid hoopiski valimatult hiiglasliku puuhaamriga? Või lõikuda suure kööginoaga meie süütuid sõrmi ja jalgu ja käsivarsi väikesteks ketasteks, mis veerevad üle toa laiali, ilma et me oleks saanud veel üksteist puudutada! Miks ometi küsisid sa just seda, miks kutsusite te selle verejanulise hipi, kes tuli mulle nüüd järele, kes kakerdades ja liibates, verised juuksed kord vasakule, kord paremale rippumas, haarab mul oma luidra käega õlast:

“Noh, poiss, on aeg! Siin ma nüüd olen, Lõpnud Rebane, see siin ei ole sinu koht. Ma tulin sulle järele, sa oled nüüd juba täismees valmis, sinust saab kena krae. Mina olen sinu päris isa ja nüüd on aeg koju minna. Mul on üksi hirmus igav surnud olla, hea, kui sa oleks mulle vähe seltsiks ja soojendaksid mu õlgu ja kaela.”

Ja juba olid ta pikad käed mul ümber, ma ei suutnud end liigutada ega ümber pöörata, olin känkras nagu kivi.

“No mis sa punnid!” Ja see surnud, kuuliauguga mees, haaras mind enda sülle. “Ei ole viisakas nii kaua võõraste juures olla.”

Arvatavasti ma karjatasin, sest järgmisel hetkel pandi tuli põlema, ema oli toas, kõik olid hirmunud nägudega. Surnud John Lennon oli korraga kadunud.

“Mis juhtus?”

“Midagi,” vastas Kristiina, aga ema ei jätnud seda asja niisama.

“Kuidas midagi. Aga miks siis Jaak nutab?”

Kuidas küll emal ikka ja jälle ja alati õnnestus tekitada piinlikkust, mis lõikas luuni välja. Mina nutan, Kelly vaatab, kuidas ma nutan, ja ema küsib, miks Jaak nutab! Ehk oleks olnud siiski parem, kui Lennon oleks mind minema viinud?

“Me keerutasime taldrikut,” proovis Kristiina kõike lõpe-tada.

“Ja sellepärast Jaak nutab!” Jumal-jumal!

“Ma ei nuta!” karjusin vahele ja pisarad lendasid silmist.

“Me proovisime vaime välja kutsuda,” teatas Angela, kes vist mitte kunagi ei vandunud valet, ihalenud võõrast vara ega võõraid mehi. Või siis lihtsalt rääkis Angela alati ebasobival ajal ja ebasobivaid asju. Praegu töötab ta reisibüroos. Kujutan ette tema nõuandeid esmareisijatele: Jaa, Malaisia on ilus maa, väga eksootiline, kaunis loodus, kuigi hetkel pole seal hooaeg, päevad läbi sajab, sellest ka teie reisipaketi odav hind. Kuid öösel on sellest hoolimata väga niiske ja palav ja ma kohe vaatan, jah, ongi, teie hotellitoas pole ka konditsioneeri, ent akent lahti hoida pole mõistlik, tulevad moskiitod, paar aastat tagasi leiti ühest magamistoast lausa madu. Kindlasti soovitan teil rentida auto, soovitan tuntud firmasid nagu Avis või Sixt. Selleks on vaja küll enamasti krediitkaarti, kust broneeritakse paarteist tuhat, ja see summa avaneb alles kuu-kahe pärast, kui rahvusvahelisest pangast saabub teade teie panka. Seda muidugi juhul, kui rendifirma on teie tagastatud autoga rahul, see tähendab, kui autol pole mõlke, paak on auto tagastamisel täidetud, salongis on kõik alles. Aga kohalike firmade puhul, mis on küll märksa odavamad, võite saada auto, mis kas ei liigu, või teevad nad hiljem krediitkaardi lihtsalt tühjaks. Hoiduge kindlasti taskuvaraste eest! Liikvel on ka üks pussitaja, kaks ebolahaiget, kes määrivad oma haiget verd hotellide ja pankade käsipuudele, trobikond mustlasi, lapsprostituute ja kolm homoseksuaali!

“Mis asja te lollate! Kas siis midagi targemat ei ole mängida, Jaak on alles veel väike, arvestage sellega!”

Kui peab tulema surm läbi häbi ja ema kujul, siis mis seal ikka. Kerstile tuli ema järele ja Angela hakkas minema ja Kelly ja kõik läksid esikusse. Ja mina seisin keset tuba ja mõtlesin – siin ma siis seisan, ise vaevalt seitsmene, aga elu juba läbi. Kui korraga oli Kelly meie toas. Ta otsis oma kindaid, ei suutnud neid kuidagi leida, ehk olid nad jäänud tuppa?

Ma ei osanud ealeski arvata, et ühed huuled võivad olla nii magusad ja lõhnata nagu Donaldi nätsukad…