Читать книгу Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul - Ursula K. Le Guin - Страница 7

„Oota!” oli talle öelnud Ogion, kes oli nüüd Aihal, vahetult enne seda, kui surmatuul oli teda raputanud ja ta elust lahti rebinud. „Möödas – täiesti muutunud,” oli ta sosistanud ja lisanud siis: „Tenar, oota…” Aga võlur ei olnud öelnud, mida ta pidi ootama. Võib-olla muutust, mida ta oli näinud või tajunud; aga millist muutust? Kas ta pidas silmas oma surma, oma elu, mis otsa sai? Ta oli rääkinud rõõmsalt, juubeldades. Ta oli manitsenud Tenarit ootama.

„Mida muud mul teha ongi?” küsis Tenar endalt võluri maja põrandat pühkides. „Mida muud ma üldse kunagi teinud olen?” Ja ta küsis oma mälestuste Ogionilt: „Kas ma ootan siin, sinu majas?”

„Jah,” vastas Aihal Vaikija vaikides ja naeratades.

Nii pühkiski Tenar põranda puhtaks, puhastas kolde ja kloppis madratseid. Ta viskas minema mõne katkise savinõu ja aukliku poti, aga ta käis nendega hellalt ümber. Ta surus isegi ühe pragunenud taldriku vastu põske, kui ta selle välja prügihunnikusse viis, sest see oli tõend vana maagi möödunudaastasest haigusest. Ogion oli olnud küll range ja elanud niisama lihtsalt nagu vaene talumees, aga kui ta silmad olid veel selged ja tal jätkus jõudu, ei kasutanud ta kunagi katkist taldrikut ega jätnud potti parandamata. Need võluri nõrkuse märgid kurvastasid Tenarit ja tekitasid temas kahetsust, et ta ei olnud Ogioni juures elanud ega tema eest hoolitseda saanud. „Mulle oleks see meeldinud,” ütles ta oma mälestuste Ogionile, aga see ei vastanud. Ogion ei oleks lasknud kunagi kellelgi peale iseenda enda eest hoolitseda. Kas ta oleks Tenarile öelnud, et sel on parematki teha? Tenar ei teadnud. Ogion vaikis. Aga selles oli Tenar nüüd kindel, et siia võluri majja jäädes toimis ta õigesti.

Shandy ja tema eakas mees Ojavesi, kes olid elanud Keskorus kauem kui Tenar ise, hoolitsevad karja ja puuviljaaia eest; teine abielupaar, Tiff ja Sis, koristavad põlluvilja. Kõik ülejäänu peab endaga natuke aega ise hakkama saama. Küllap naabrilapsed korjavad ära tema vaarikad. Sellest oli kahju, Tenar armastas vaarikaid. Siin üleval Overfellil, kus kogu aeg puhus meretuul, oli vaarikate kasvatamiseks liiga külm. Aga Ogioni lõunapoolse seina varjulises nurgas kasvava väikese vana virsikupuu otsas oli kaheksateist virsikut ning Therru jälgis neid nagu hiirejahti pidav kass, kuni ta tuli ühel päeval tuppa ja ütles oma käheda moonutatud häälega: „Kaks virsikut on üleni punased ja kollased.”

„Ah nii,” lausus Tenar. Nad läksid koos virsikupuu juurde, noppisid kaks esimest küpset virsikut ja sõid need sealsamas koorimata ära. Mahl voolas neil mööda lõuga alla. Nad limpsisid sõrmed puhtaks.

„Kas ma võin selle mulda panna?” küsis Therru oma virsiku kortsulist kivi vaadates.

„Jah. Siin vana puu lähedal on hea koht. Aga ära liiga lähedale pane. Vaata, et neil mõlemal jääks juurtele ja võradele ruumi.”

Laps valis koha välja ja kaevas väikese augu. Ta pani kivi auku ja kattis selle mullaga. Tenar jälgis teda. Ta mõtles, et nende mõne siin elatud päeva jooksul oli Therru muutunud. Ta oli ikka veel tuim, ei ilmutanud ei viha ega rõõmu, aga siiatulekust saadik oli tema jubedust tekitav valvsus, tema tardumus peaaegu märkamatult järele andnud. Ta oli ihanud virsikuid. Ta oli mõelnud virsikukivi muldapanekule, virsikute hulga suurendamisele maailmas. Tamme talus polnud ta peljanud ainult kahte inimest, Tenarit ja Lõokest, aga siin oli ta võtnud üsna kergesti omaks Kanarbiku, Re Albi valjuhäälse, kahekümneaastase, heasüdamliku ja poole aruga kitsekarjuse, kes kohtles last rohkem nagu mõnda kitse, vigast kitsetalle. See oli hea. Ja Sambla-tädil polnud ka midagi viga, haisegu ta pealegi, nagu ta haises.

Kui Tenar oli kakskümmend viis aastat tagasi Re Albisse elama tulnud, ei olnud Sammal veel mitte vana, vaid noor nõid. Ta oli teinud niksu, kummardanud ja naeratanud „noorele daamile”, „Valgele Daamile”, Ogioni hoolealusele ja õpilasele, ning kõnetanud teda alati suure austusega. Tenar oli tundnud, et see austus oli võlts, et see oli mask, mis varjas kadedust, sallimatust ja umbusku, mis olid talle liigagi tuttavad naiste käitumisest, kellest ta oli kõrgemale positsioonile seatud, nende naiste käitumisest, kes pidasid ennast tavaliseks ja teda ebatavaliseks, privilegeerituks. Ükskõik kas Atuani haudade preestrinnana või Gonti Maagi hoolealusena, ikka oli ta erilises seisus, teistest kõrgemal. Mehed olid andnud talle võimu, mehed olid oma võimu temaga jaganud. Naised jälgisid teda kõrvalt, mõnikord rivaalitsevalt, tihti naeruvääristava varjundiga.

Ta oli tundnud ennast kõrvalejäetuna, väljatõugatuna. Ta oli põgenenud kõrbehaudade Vägede juurest ning jätnud seejärel maha teadmiste ja oskuste Väed, mida tema eestkostja Ogion oli talle pakkunud. Ta oli keeranud sellele kõigele selja, läinud teisele poole, teise maailma, kus elasid naised, ja saanud üheks neist. Naisena, talumehe naisena, emana, majapidajana oli ta otsustanud väe kasuks, milleks naine on sündinud, võimu kasuks, mille talle oli andnud inimkonna elukorraldus.

Ja seal Keskorus oli Ränikivi naine Goha naiste seas üldiselt teretulnud, muidugi oli ta võõramaalane, valge nahaga ja pisut veidra kõnega, aga tähelepanuväärne perenaine, suurepärane ketraja, tal olid hästi kasvatatud ja tugevad lapsed ning heal järjel talu; ta oli lugupeetud. Ja meeste silmis oli ta Ränikivi naine, kes tegi seda, mida naine tegema peab: magas mehega, sünnitas lapsi, tegi süüa, küpsetas, koristas, ketras, õmbles, teenis. Tubli naine. Mehed suhtusid temasse heakskiitvalt. Nad ütlesid, et Ränikivil on lõpuks ikkagi hästi läinud. Huvitav, missugune on valge naine, üleni valge, ütlesid nende pilgud, kui nad teda vaatasid, aga siis sai ta vanemaks ja nad ei pannud teda enam tähelegi.

Nüüd siin oli kõik muutunud, kõigest eelnevast polnud jälgegi. Sellest ajast saadik, kui tema ja Sammal olid koos Ogioni kõrval surnuvalvet pidanud, oli lausuja talle selgelt mõista andnud, et ta hakkab Tenari sõbraks, jüngriks, teenijaks või kelleks Tenar iganes tahab. Tenar ei olnud sugugi kindel, kellena ta Sambla-tädi näha tahtis, sest tema meelest oli lausuja ennustamatu käitumisega, teda ei saanud usaldada, temast oli raske aru saada, ta oli äge, rumal, salalik ja kasimatu. Aga Sammal sai põlenud lapsega hästi läbi. Võib-olla oli just Sammal Therrus selle muutuse tekitanud. Therru käitus temaga nagu kõigi teistega – ilmetult, tuimalt, kuulekalt, nagu on kuulekas mingi elutu asi, näiteks kivi. Aga vana naine ei jätnud teda rahule, pakkus talle maiustusi ja väikesi kingitusi, meelitas, nurus, lipitses. „Tule nüüd, kullake, Sambla-tädiga kaasa! Tule kaasa ja Sambla-tädi näitab sulle kõige ilusamat vaatepilti, mida sa kunagi näinud oled…”

Sambla nina ulatus üle tema hambutu suu ja kitsaste huulte, põsel oli kirsikivi suurune soolatüügas, juuksed kujutasid endast musta- ja hallisegust salkude ja nõiasõlmede sasi ning temast uhkas niisama vänget, ürgset, kõikehõlmavat ja mitmekihilist lehka nagu rebaseurust. „Tule koos minuga metsa, kullake!” kutsusid vanad nõiad lugudes, mida jutustati Gonti lastele. „Tule minuga kaasa ja ma näitan sulle midagi ilusat!” Ning siis pani nõid lapse ahju, küpsetas ta pruuniks ja sõi ära, või viskas ta kaevu, kus laps jäi igaveseks haledalt hüppama ja krooksuma, või uinutas ta suure kivi sees sajaks aastaks magama ja ootama, et tuleks Kuninga Poeg, Võluprints, lõhuks kivi üheainsa sõnaga, ärataks neidise suudlusega ja tapaks kurja nõia…

„Tule minuga kaasa, kullake!” Ja Sammal viis lapse niitudele ja näitas talle lõopesa rohelises heinas, või sohu pühalilli, piparmünti ja mustikaid korjama. Tal ei olnud vaja last ahju panna, teda koletiseks muuta ega kivisse aheldada. Seda kõike oli juba tehtud.

Lausuja oli Therru vastu hea, aga see oli mingi lipitsev headus, ja näis, et kui nad koos olid, rääkis ta lapsega üsna palju. Tenar ei teadnud, mida Sammal Therrule rääkis või õpetas, ega ka seda, kas ta oleks pidanud lubama lausujal lapsele oma suhtumisi sisendada. Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim – neid ütlusi oli ta sadu kordi kuulnud. Ja ta oli tõesti näinud, et sääraste naiste nagu Sammal või Luuderohi nõiavõim oli sageli mingis mõttes nõder ja mõnikord kas tahtlikult või teadmatusest nurjatu. Kuigi külalausujad võisid teada palju nõiasõnu ja manasid ja mõnda kuulsat laulu, ei õpetatud neile kunagi Kõrgeid Kunste ega võlukunsti põhimõtteid. Sellist väljaõpet ei olnud saanud ükski naine. Võlukunst oli mehe amet, mehe oskus; võlukunsti olid loonud mehed. Naismaage polnud kunagi olemas olnud. Kuigi mõni oli nimetanud ennast võluriks või nõiatariks, oli nende vägi olnud välja arendamata, jõud ilma kunsti või teadmisteta, pooleldi kergekaaluline, pooleldi ohtlik.

Tavaline külalausuja nagu Sammal elas mõne Päris Keele sõna varal, mille olid talle suure aardena edasi andnud vanemad lausujad, või mille ta oli kalli hinna eest ostnud mõnelt nõialt, ning kasutas ka muid varusid, mis koosnesid tavalistest leidmis- ja parandamissõnadest, suurest hulgast mõttetutest rituaalidest, salapärasuse loomisest ja lobast, korralikust praktilisest ämmaemanda töö, luude paikapanemise ning loomade ja inimeste ravimise alasest väljaõppest, heast ravimtaimede tundmisest, millega segunes ka tublisti ebausku – see kõik rajanes neil sünnipärastel võimetel, mis lausujal võisid olla ravimise, laulmise, muutmise või sõnamise alal. Säärane segu võib olla hea või halb. Mõni lausuja oli tige ja kibestunud naine, valmis kurja tegema, sest ta ei teadnud mingit põhjust, miks ta ei oleks pidanud seda tegema. Enamik olid ämmaemandad ja ravitsejad, oskasid lisaks keeta armujooki, lausuda viljakusesõnu ja potentsiloitse ning suhtusid maailma tugeva ja rahuliku künismiga. Mõni, kellel oli küll tarkust, aga mitte haridust, kasutas oma annet ainult heategudeks, kuigi ta ei osanud oma tegusid põhjendada, nagu oskas iga võluri õpipoiss, kes võis lobiseda oma tegude või tegematajätmiste õigustuseks Tasakaalust ja Väe kulgemisest. „Ma käin oma südamehääle järgi,” oli üks niisugune naine öelnud Tenarile, kui Tenar oli veel Ogioni hoolealune ja õpilane. „Isand Ogion on vägev maag. Ta osutab sulle sind õpetades suurt au. Aga küll sa näed, laps, et kõik, mida ta on sulle õpetanud, tähendab lõpuks ikkagi seda, et sa pead käima oma südamehääle järgi.”

Tenar oli siis juba arvanud, et teadjanaisel on õigus, aga mitte päriselt, selles suhtumises oli millestki vajaka. Ja nii arvas ta ka nüüd.

Vaadates nüüd Sammalt ja Therrut, mõtles Tenar, et Sammal käib oma südamehääle järgi, aga see on sünge, metsik ja kummaline süda nagu vares, mis käib oma asju ajades oma rada. Ja ta mõtles, et võib-olla ei tõmmanud Sammalt Therru poole mitte ainult tema südameheadus, vaid ka Therru vigastused, see kuri, mida talle oli tehtud, vägivald ja tuli.

Therru aga ei näidanud ühegi sõna ega teoga, et ta on õppinud Sambla-tädilt midagi peale selle, kus pesitsevad lõokesed, kus kasvavad mustikad ja kuidas kududa ühe käega kassikangast. Therru parem käsi oli tules nii viga saanud, et see oli paranenud mingiks köndiks, pöialt sai kasutada nagu krabisõrga ainult millegi hoidmiseks. Aga Sambla-tädi teadis hämmastavalt palju kassikangaid neljale sõrmele ja pöidlale ning nendega kaasas käivaid salmikesi –

Keera, keera, veera nii!

Lõõska, lõõska, lõõma nii!

Tule, lohe, tule!

– ja niit moodustas neli kolmnurka, millest sai hetke jooksul ruut… Therru ei laulnud kunagi valjusti, aga Tenar oli kuulnud, kuidas ta üksi maagi maja trepil istudes ja neid kujundeid moodustades endamisi seda salmi sosistas.

Ja Tenar mõtles, mis see oli, mis peale haletsuse, peale pelga kohusetunde abitute suhtes teda selle lapsega sidus? Lõoke oleks lapse enda juurde jätnud, kui Tenar ei oleks teda oma majja võtnud. Aga Tenar oli võtnud ta kaasa, isegi endalt põhjust küsimata. Kas ta oli käinud oma südamehääle järgi? Ogion ei olnud lapse kohta midagi küsinud, kuid oli öelnud: „Nad hakkavad teda kartma.” Ja Tenar oli vastanud: „Nad kardavadki juba,” ning ta oli tõtt rääkinud. Võib-olla kartis ka ta ise last, nagu ta kartis julmust, vägistamist ja tuld. Kas hirm oligi see side, mis teda lapsega köitis?

„Goha,” küsis Therru, kes kükitas kandadel virsikupuu all ja vaatas paakunud suvisel maapinnal kohta, kuhu ta oli virsikukivi istutanud, „mis asjad on lohed?”

„Lohed on väga suured,” ütles Tenar, „nagu sisalikud, aga laevast pikemad – majast suuremad. Neil on tiivad nagu lindudel. Nad hingavad tuld välja.”

„Kas nad mõnikord siia tulevad?”

„Ei,” vastas Tenar.

Therru rohkem enam ei küsinud.

„Kas Sambla-tädi on sulle lohedest rääkinud?”

Therru raputas pead. „Sina rääkisid,” vastas ta.

„Ah nii,” ütles Tenar. Ja lisas kohe: „See virsikukivi, mille sa mulda panid, vajab kasvamiseks vett. Kord päevas, kuni vihma sadama hakkab.”

Therru tõusis püsti ja lippas ümber nurga kaevu juurde. Tema sääred ja jalad olid täiuslikud ja vigastamata. Tenarile meeldis vaadata, kuidas ta kõndis või jooksis – tõmmud tolmused ilusad väikesed jalad maapinnal liikumas. Laps tuli tagasi, Ogioni kastekann käes, ta tassis selle kohale ja vallandas istutamiskohas väikese üleujutuse.

„Nii et sa siis mäletad seda lugu ajast, mil inimesed ja lohed olid üks ja seesama rahvas… Ma rääkisin, kuidas inimesed tulid siia, ida poole, aga kõik lohed jäid kaugetele läänesaartele. Väga, väga kaugele.”

Therru noogutas. Näis, et ta ei kuulagi, aga kui Tenar osutas läänesaari nimetades merele, keeras Therru näo kõrge helendava silmapiiri poole, mis paistis ülesseotud oataimede ja lüpsilauda vahelt.

Lüpsilauda katusele ilmus üks kits ning sättis ennast küljega nende poole, pea uhkelt püsti; ilmselt pidas ta ennast mägikitseks.

„Sippy on jälle lahti pääsenud,” ütles Tenar.

„Assss! Assss!” hüüdis Therru Kanarbiku kitsekutsumise hüüet matkides ning Kanarbik ise ilmus ka oapõllu tara juurde, hüüdes katusel olevale kitsele assss!, kuid kits ei teinud teda märkamagi ning silmitses hoopis mõtlikult ubasid.

Tenar jättis nad kolmekesi Sippy püüdmise mängu mängima. Ta kõndis oapõllust mööda kaljuservale ja hakkas seda mööda minema. Ogioni maja asus külast eemal ja lähemal kui ükski teine maja Overfelli mäerinnakule, mis moodustas siin järsu, rohtunud ning kaljueenditest ja rahnudest liigendatud nõlvaku, kus sai kitsi karjatada. Põhja poole minnes muutus langus üha järsemaks, mäesein langes püstloodis alla ning rajal paistis suure rinnaku kaljupind mullast läbi, aga umbes miili kaugusel külast oli Overfell ahenenud pelgaks punaka liivakivi eendiks mere kohal, mis kaks tuhat jalga allpool tema jalamit õõnestas.

Seal Overfelli kaugeimas otsas ei kasvanud midagi peale samblike, kiviürdi ja siin-seal mõne tuulest kidurdatud sinise kirikakra, mis olid nagu karmile murenevale kivile pillatud nööbid. Kaljuveerest sisemaa pool põhjas ja idas kõrgus kitsa sooriba kohal tume ja tohutu Gonti mägi, mis oli peaaegu tipuni metsaga kaetud. Kalju asus nii kõrgel lahe kohal, et ainult alla vaadates paistsid selle väliskaldad ja Essary udused madalikud. Neist kaugemal lõunas ja läänes polnud midagi peale mere kohal kummuva taeva.

Re Albis elades oli Tenarile meeldinud seal kaljueendil käia. Ogion oli armastanud metsa, aga Tenar, kes oli elanud kõrbes, kus sadade miilide raadiuses võis kohata ainult jässakaid virsiku- ja õunapuid, mida lõpututel suvedel käsitsi kasteti, kus ei kasvanud hõlpsalt midagi rohelist ega niisket, kus polnud üldse midagi peale mäe, ääretu tasandiku ja taeva – temale meeldis kaljueend rohkem kui ahistav mets. Talle meeldis, kui tema pea kohal ei olnud üldse midagi.

Talle meeldisid ka samblikud, hall kiviürt ja ilma varreta kirikakrad; need olid talle omased. Ta istus mõne jala kaugusel kaljuseinast laugele kivisele nõlvale ja vaatas merele, nagu tal oli olnud kombeks teha kunagi ammu. Päike oli palav, aga lakkamatu tuul jahutas higi tema näol ja käsivartel. Ta nõjatus kätele toetudes tahapoole ega mõelnud millestki, päike, tuul, taevas ja meri täitsid teda, muutsid ta päikesele, tuulele, taevale ja merele läbipaistvaks. Aga tema parem käsi tuletas Tenarile oma olemasolu meelde ning ta vaatas, mis tema peopesa torgib. See oli tilluke ohakas, mis lümitas liivakivi praos ja sirutas suure vaevaga oma värvituid ogasid valguse ja tuule poole. Ohakas noogutas jäigalt tuule käes ja seisis kivisse juurdununa tuulele vastu. Tenar silmitses ohakat tükk aega.

Kui ta jälle merele vaatas, nägi ta seal sinavas hämus, kus meri taevaga kokku sai, saare sinetavat triipu – see oli Oranea, Sisesaartest kõige idapoolsem.

Ta vahtis unelevalt seda nõrka unenäolist ilmutust, kuni tema pilku paelus läänes mere kohal lendav lind. See ei olnud kajakas, sest ta lendas sujuvalt, ning pelikani kohta lendas ta liiga kõrgel. Kas see oli metshani või oli saarte vahele tulnud albatross, see ulgumere suur ja haruldane rändur? Tenar jälgis aeglasi tiivalööke kõrgel eemal pimestavas õhus. Siis tõusis ta püsti, taganes pisut kaljuservast kaugemale ja jäi liikumatult seisma, süda rinnus pekslemas ja hing kinni, kui ta jälgis looklevat raudhalli keha, mida kandsid edasi pikad tulipunased lennunahkadega tiivad, väljasirutatud küüniseid ja suitsukeermeid, mis lohe taga õhus hajusid.

Lohe lendas otse Gonti saarele, otse Overfellile, otse tema juurde. Tenar nägi sädelevaid mustjasruugeid soomuseid ja läikivat piklikku silma. Ta nägi punast keelt, mis oli tulekeel. Kui kaljueendile laskuma hakkav lohe sisiseva möirgega tuld ohkas, tõi tuul endaga kaasa kõrbelõhna.

Lohe jalad puudutasid tärinal kaljupinda. Ogaline saba lõgises ja vingerdas ning erepunased tiivad vajusid neist läbi kumavas päikesevalguses kahinal ja kohinal soomustatud külgedele kokku. Pea pöördus aeglaselt. Lohe vaatas naist, kes seisis tema vikatiterasid meenutavate küüniste haardeulatuses. Naine vaatas lohet. Ta tundis lohe kehast õhkuvat kuumust.

Tenarile oli öeldud, et inimesed ei tohi lohele silma vaadata, aga ta ei hoolinud sellest. Lohe vaatas talle otse näkku oma soomuskilbi varjus asuvate kollaste silmadega, mis paiknesid teineteisest kaugel kitsa nina ning puhevil ja suitsevate ninasõõrmete kohal. Ja Tenari väike pehme nägu ja tumedad silmad vaatasid talle otse vastu.

Kumbki ei lausunud sõnagi.

Lohe keeras pea natuke kõrvale, et ta naist rääkima hakates tuhaks ei põletaks, aga võib-olla ta hoopis naeris, lastes oranži tulepahvaku saatel kuuldavale valju haa!

Siis tõmbas ta keha küüru ja hakkas küll rääkima, aga mitte Tenariga.

„Ahivaraihe, Ged,” ütles lohe üsna leebelt ja suitsuselt, näitas korraks oma leegitsevat keelt ja langetas pea.

Alles siis nägi Tenar meest kaksiratsa lohe seljas. Ta istus kaela taga kahe kõige pikema ogamõõga vahel, mis ridastikku lohe selgroost välja kasvasid, otse õlanukkide kohal, millest said alguse tiivad. Tema käed olid klammerdunud lohe kaela mustjasruuge soomuse külge ning tema pea toetus vastu ogamõõga juurt, otsekui oleks ta maganud.

„Ahi eheraihe, Ged!” ütles lohe pisut valjemini oma pika suuga, mis näis pidevalt naeratavat, paljastades kollakad, valge ja terava otsaga hambad, mis olid niisama pikad nagu Tenari küünarvars.

Mees ei liigutanud.

Lohe pööras oma pikka pead ja vaatas uuesti Tenarile otsa.

„Sobriost,” ütles ta sosinal, mis meenutas terase kriginat vastu terast.

Seda Loomiskeele sõna Tenar teadis. Ogion oli õpetanud talle sellest keelest kõik, mida ta õppida tahtis. Mine üles, ütles lohe, roni selga! Ja ta nägi ülesmineku astmeid. Küünistega käpp, kõver tiivakont, õlaliiges, esimene tiivalihas: neli astet.

Tenar ütles samuti haa!, aga mitte naerdes, vaid püüdes tagasi saada hinge, mis kippus tal kurku kinni jääma, ning ta langetas hetkeks pea, et saada võitu pead pööritama panevast nõrkusest. Siis astus ta edasi, möödus küünistest, pikast huulteta suust ja piklikust kollasest silmast ning ronis lohe õlale. Ta võttis mehel käsivarrest kinni. Mees ei liigutanud, aga ta ei olnud kindlasti surnud, sest lohe oli ta siia toonud ja temaga rääkinud. „Tule nüüd,” ütles Tenar ja lisas siis, nähes vasaku käe krampunud haaret lahti kangutades tema nägu: „Tule nüüd, Ged. Tule…”

Mees kergitas pisut pead. Tema silmad olid küll lahti, kuid ei näinud midagi. Tenar pidi lohe tulisel soomuselisel nahal jalgu kriimustades teisele poole ronima ja kangutama ka tema parema käe lahti sarvja mügariku küljest ogamõõga juure juures. Ta sai Gedi niikaugele, et see võttis tema kätest kinni ning pooleldi tassis ja pooleldi tiris mehe mööda neid nelja kummalist astet maa peale.

Ged virgus piisavalt, et katsuda Tenarist kinni hoida, aga temas ei olnud jõuraasugi. Ta vajus lohe seljast kaljule otsekui mahalaaditud kott ja jäi sinna lamama.

Lohe pööras oma tohutu suurt pead ning nuuskis ja nuhutas täiesti loomaliku liigutusega mehe keha.

Siis tõstis lohe pea ning ka tiivad kerkisid valju ja metalse heli saatel poolenisti üles. Ta nihkus Gedist eemale kaljuserva poole. Pöörates oma pead ogalise kaela otsas, vaatas lohe veel korra Tenarile silma sisse ning tema põletusahju kuiva praginaga sarnanev hääl ütles: „Thesse Kalessin.”

Meretuul vilistas lohe poolavatud tiibades.

„Thesse Tenar,” vastas naine selge väriseva häälega.

Lohe vaatas üle mere läände. Ta väänas raudsete soomuste kilina ja ragina saatel oma pikka keha, lõi siis järsku tiivad lahti, võttis hüppeks hoogu ja kargas otse kaljult tuulde. Lohisev saba täkestas libisedes liivakivi. Punased tiivad vihisesid alla, kerkisid ja vihisesid veel kord, ning juba oligi Kalessin maast kaugel ning lendas otse edasi, lendas läände.

Tenar jälgis lohet, kuni see polnud suurem kui metshani või kajakas. Õhk oli külm. Kui lohe oli olnud seal, oli tema sisemine tuli kütnud õhu palavaks nagu sulatusahjus. Tenar värises. Ta istus Gedi kõrvale kaljule ja hakkas nutma. Ta peitis näo käsivarte vahele ja nuttis valjusti. „Mida ma teha saan?” ahastas ta. „Mida ma nüüd küll teha saan?”

Peagi pühkis ta silmad ja nina varrukaga kuivaks, lükkas juuksed mõlema käega tahapoole ning keeras end tema kõrval lebava mehe poole. Mees lamas paljal kaljul nii liikumatult, nii sundimatus poosis, otsekui oleks ta võinud sinna igaveseks lebama jääda.

Tenar ohkas. Ta ei saanud midagi teha, aga alati oli midagi, mis tuli ära teha.

Ta ei jaksanud Gedi kanda. Ta pidi abi kutsuma. See tähendas, et ta pidi mehe üksi jätma. Talle tundus, et Ged on liiga kaljuserva lähedal. Kui ta katsub end niiviisi nõrga ja uimasena püsti ajada, võib ta alla kukkuda. Kuidas teda küll liigutada? Kui Tenar meest kõnetas ja puudutas, ei virgunud see sugugi. Tenar võttis tal kaenla alt kinni ja püüdis teda lohistada, ning tema üllatuseks see õnnestuski; kuigi mees oli täiesti lõtv, ei olnud ta kuigi raske. Ta vedas mehe otsustavalt kümme või viisteist jalga kaljuservast kaugemale, paljalt kaljueendilt mullalapikesele, kus kuivanud kukitsavarred kas või kujutletavat varju pakkusid. Sinna pidi ta mehe jätma. Tenar ei olnud võimeline jooksma, sest ta jalad värisesid ja ta hingas ikka veel nuuksudes. Ta kõndis nii kiiresti kui suutis Ogioni maja juurde ja hõikas sellele lähenedes Kanarbikku, Sammalt ja Therrut.

Laps ilmus laudanurga tagant välja ning seisatas, nagu tal kombeks, Tenari kutsele kuuletudes, kuid ei tulnud talle ei tervitades ega ise tervitust oodates vastu.

„Therru, jookse kohe külasse ja palu, et keegi tuleks… keegi tugev… Kalju peal on üks viga saanud mees.”

Therru seisis paigal. Ta ei olnud kunagi üksi külas käinud. Ta oli tardunud, kõheldes kuulekuse ja hirmu vahel. Tenar nägi seda ja küsis: „Kas Sambla-tädi on siin? Ja Kanarbik? Me jaksame teda kolmekesi kanda. Tee ainult kähku, väga kähku, Therru!” Tenaril oli tunne, et kui ta laseb Gedil seal kaitsetult lebada, sureb mees kindlasti. Kui ta tagasi läheb, on mees kindlasti kadunud – surnud, alla kukkunud, või on lohed ta ära viinud. Kõike võis juhtuda. Ta pidi jõudma kohale enne, kui see juhtub. Ränikivi oli surnud põllul südamerabandusse ja Tenar ei olnud tema juures. Ränikivi oli surnud üksi. Karjus oli ta värava kõrvalt maast leidnud. Ogion oli surnud ja Tenar ei olnud suutnud teda elus hoida, ta ei suutnud talle õhku anda. Ged oli tulnud koju surema ja see oli kõige lõpp, midagi ei olnud enam alles jäänud, midagi ei saanud enam teha, aga ta pidi seda siiski tegema. „Kähku, Therru! Kutsu kedagi!”

Ta hakkas ise vankudes küla poole minema, kuid nägi siis, kuidas Sammal üle karjamaa kiirustas, jäme viirpuust kepp käes. „Kas sa hüüdsid mind, kullake?”

Sambla sealolek tõi Tenarile kohe kergendust. Ta suutis jälle hingata ja mõelda. Sammal ei raisanud küsimuste esitamisele aega – kuuldes, et tuleb ära tuua üks viga saanud mees, võttis ta raske presendist madratsikatte, mida Tenar oli väljas õhutanud, ja vedas selle Overfelli kaljule. Tema ja Tenar veeretasid Gedi presendi peale ning lohistasid seda veokit parajasti vaevaga kodu poole, kui Kanarbik lähemale sörkis, ning tema järel tulid Therru ja Sippy. Kanarbik oli noor ja tugev ning tema abiga jaksasid nad presendi nagu kandetooli üles tõsta ning mehe majja kanda.

Tenar ja Therru magasid maja ainsa pika toa lääneseina alkoovis. Toa teises otsas oli ainult Ogioni voodi, mis oli nüüd raske linase linaga kaetud. Sinna nad Gedi asetasidki. Tenar pani talle Ogioni teki peale, Sammal aga pomises ümber voodi käies nõiasõnu ning Kanarbik ja Therru seisid ja vaatasid.

„Laske tal nüüd rahus olla,” ütles Tenar, juhatades kõik maja eesmisse ossa.

„Kes see on?” küsis Kanarbik.

„Mida ta Overfellil tegi?” küsis Sammal.

„Sa tunned teda, Sammal. Ta oli kunagi Ogioni – Aihali õpilane.”

Lausuja raputas pead. „See oli Kümne Lepa poiss, kullake,” lausus ta. „See, kes on nüüd Rokel Arhimaag.”

Tenar noogutas.

„Ei, kullake,” ütles Sammal. „See mees on tema moodi. Aga see pole tema. See siin ei ole maag. Isegi mitte nõid.”

Kanarbik vaatas ühe otsast teise otsa ja tal oli põnev. Ta ei saanud aru paljudest asjadest, mida inimesed ütlesid, aga talle meeldis nende juttu kuulata.

„Aga mina tunnen teda, Sammal. See on Raudkull.” Selle nime, Gedi tavanime valjusti lausumine vallandas Tenaris mingi helluse, nii et ta mõtles ja tundis nüüd esmakordselt, et see oli tõesti Raudkull ning et kõik need nende esimesest kohtumisest möödunud aastad sidusid neid teineteisega. Ta nägi valgust nagu tähte kunagi ammu pimeduses, maa all, ning Gedi nägu selles valguses. „Ma tunnen teda, Sammal.” Ta naeratas ja siis muutus ta naeratus veel laiemaks. „Ta oli esimene mees, keda ma oma elus nägin,” ütles ta.

Sammal pomises ja niheles. Ta ei tahtnud „emand Gohale” vastu vaielda, aga ta ei lasknud ennast sugugi veenda. „On igasuguseid trikke, maskeeringuid, muundusi, muutmisi,” ütles ta. „Vaata parem ette, kullake! Kuidas ta üldse sattus sinna, kust sa ta leidsid? Kas keegi nägi teda läbi küla tulemas?”

„Kas te keegi siis ei… näinud…?”

Kõik vahtisid talle otsa. Ta püüdis öelda „lohet”, aga ei suutnud. Tema huuled ja keel ei vorminud seda sõna. Aga üks sõna vormis ennast ise, vormis ennast tema suu ja hingeõhuga. „Kalessin,” ütles ta.

Therru vahtis talle otsa. Tundus, et lapsest hoovas soojust, kuumust, otsekui oleks ta olnud palavikus. Ta ei öelnud midagi, liigutas ainult huuli, nagu seda sõna korrates, ja tema ümber hõõgus palavikukuumus.

„Trikid!” ütles Sammal. „Nüüd, kus meie maag on surnud, tuleb siia igasuguseid trikimeistreid.”

„Ma tulin koos Raudkulliga lahtises paadis Atuanist Havnorisse ja Havnorist Gonti,” lausus Tenar kuivalt. „Sa nägid teda, kui ta mind siia tõi, Sammal. Siis ta ei olnud veel Arhimaag. Aga ta oli seesama, seesama mees. Kas on veel olemas teisi sääraseid arme?”

Vastuseisu kohates jäi vanem naine vait ja kogus ennast. Ta heitis pilgu Therru poole. „Ei,” ütles ta. „Aga…”

„Kas sa arvad, et ma ei tunne teda ära?”

Sammal väänas suud, kortsutas kulmu ja hõõrus oma käsi vaadates pöidlaid vastamisi. „Maailmas on igasugu kurjust, emand,” ütles ta. „Mõni võib võtta mehe kuju ja keha, aga tema hing on läinud, ära söödud…”

„Kas gebbeth?”

Sammal võpatas, kuuldes seda sõna väljaöelduna. Ta noogutas. „Räägitakse, et ükskord, ammu enne seda, kui sina temaga kaasas olid, tuli maag Raudkull siia. Ja temaga koos tuli mingi pimeduse sünnitis – see järgnes talle. Võib-olla järgneb ikka veel. Võib-olla…”

„Lohe, kes ta siia tõi,” ütles Tenar, „nimetas teda tema päris nimega. Ja ma tean seda nime.” Tema hääles kõlas lausuja jonnakast kahtlustamisest äratatud raev.

Sammal oli vait. Tema vaikimine oli mõjuvam kui tema sõnad.

„Võib-olla on temal lasuv vari tema surm,” lausus Tenar. „Võib-olla on ta suremas. Ma ei tea. Kui Ogion…”

Ogionist mõeldes tulid tal jälle pisarad silma, sest ta mõtles, et Ged oli tulnud liiga hilja. Ta neelas pisarad alla ning läks puukastist tulehakatist võtma. Ta laskis Therrul teekannu vett täis panna ja puudutas rääkides lapse nägu. Jutilised ja paakunud armid olid puudutusel kuumad, aga palavikku lapsel ei olnud. Tenar laskus põlvili ja hakkas tuld üles tegema. Keegi selles suurepärases majapidamises – lausuja, lesk, sant ja poolearuline – pidi tegema seda, mida oli vaja teha, mitte aga last oma nutuga ehmatama. Aga lohe oli läinud ning kas nüüd oli üldse veel midagi tulemas peale surma?