Читать книгу Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul - Ursula K. Le Guin - Страница 8

Ta lamas nagu surnu, kuid ei olnud surnud. Kus ta oli käinud? Millest ta oli läbi tulnud? Sel õhtul, tule paistel, võttis Tenar Gedil määrdunud, kulunud ja higist kõvaks tõmbunud riided seljast. Ta pesi mehe puhtaks ja jättis ta linaste linade vahele, pehme raske kitsevillast teki alla alasti lamama. Kuigi Ged oli lühike ja kerge kehaehitusega, oli ta olnud tugev ja jõuline, nüüd aga oli ta nii kõhn, otsekui oleks ta liha luuni kulunud, täiesti ära kurnatud ja habras. Isegi armid, mis kulgesid nagu vaod tema õlal ja vasakul näopoolel oimukohast lõuani, näisid tuhmimad, hõbejad. Ja tema juuksed olid hallid.

Ma olen tüdinud leinamast, mõtles Tenar. Tüdinud leinamast, tüdinud kurbusest. Tema pärast ma ei kurvasta! Eks ratsutanud ta ju lohe seljas minu juurde!

Kunagi tahtsin ma teda tappa, mõtles ta. Nüüd sunnin ma teda elama, kui suudan. Siis vaatas ta meest, pilgus trots, mitte haletsus.

„Kumb meist kumma Labürindist päästis, Ged?”

Mees magas midagi kuulmata ja liikumatult. Tenar oli väga väsinud. Ta pesi end veega, mida ta oli Gedi pesemiseks soojendanud, ning ronis magava Therru kõrvale voodisse, sooja siidisesse vaikusse. Ta magas ning tema uni avanes ääretusse tuulisesse roosakaskuldsesse hämusse. Ta lendas. Tema hääl hüüdis: „Kalessin!” Üks hääl hõikas talle valguse sügavikest vastu.