Читать книгу Meremaa triloogia I - Ursula K. Le Guin - Страница 3

Ged oli mõelnud, et suure maagi targa õpilasena on tal otsekohe ligipääs väe valdamise saladusele. Ta mõtles, et hakkab aru saama loomade keelest ja metsa lehtede kõnest, suunab lausutud sõnaga tuuli ning õpib oma tahtmist mööda ükskõik millist kuju võtma. Võib-olla jooksevad tema ja õpetaja isahirvede kujul või lendavad kotkatiibadel üle mäe Re Albisse.

Asi polnud aga üldsegi nõnda. Nad rändasid kõigepealt alla orgu ning siis aegamööda ümber mäe lõunasse ja läände, said öömaja väikestes külades või ööbisid väljas nagu vaesed rändvõlurid, mustlased või kerjused. Nad ei astunud mingisse saladusevalda. Midagi ei juhtunud. Maagi tammine sau, mida Ged oli alguses õhina ja kartusega silmitsenud, osutus lihtsalt tugevaks matkakepiks. Möödus kolm päeva ja neli päeva, aga ikka veel ei olnud Ogion lausunud Gedi kuuldes ühtki nõiasõna ega õpetanud talle ühtki nime, ruuni ega loitsu.

Kuigi Ogion enamasti vaikis, oli ta nii leebe ja rahulik, et Ged ei peljanud teda varsti enam, ning veel paari päeva pärast jätkus tal juba küllalt vaprust õpetajalt küsida: „Millal minu õpiaeg algab?”

„See on juba alanud,” vastas Ogion.

Tekkis vaikus, otsekui oleks Ged hoidnud tagasi midagi, mida ta öelda tahtis. Siis ütles ta selle välja: „Aga ma ei ole veel midagi õppinud!”

„Sest sa ei ole avastanud, mida ma õpetan,” kostis maag, sammudes pika kindla sammuga edasi mööda teed, mis kulges kõrgel kurul Ovarki ja Wissi vahel. Ta oli tõmmu nagu enamik Gonti elanikke, tumeda vasekarva nahaga, hallide juustega, kõhn, sitke ja väsimatu nagu hagijas. Ta rääkis harva, sõi vähe ja magas veelgi vähem. Tema silmad ja kõrvad olid väga teravad ning tihti oli tema näol ilme, nagu kuulataks ta midagi.

Ged ei vastanud. Maagile ei ole igakord kerge vastata.

„Sa tahad loitsida,” ütles Ogion peagi, ise edasi sammudes. „Sellest kaevust oled sa liiga palju vett ammutanud. Oota. Meheiga tähendab kannatlikkust. Meisterlikkus on üheksakordne kannatlikkus. Mis taim siin raja kõrval kasvab?

„Õlelill.”

„Aga see?”

„Ma ei tea.”

„Seda nimetatakse hurmaleheks.” Ogion oli peatunud, saua vaskne ots väikese taime juures, ning Ged vaatas taime hoolikalt, võttis selle küljest kuivanud seemnekupra ja et Ogion rohkem midagi ei öelnud, siis küsis ta lõpuks: „Milleks seda kasutatakse, õpetaja?”

„Minu teada mitte millekski.”

Ged hoidis seemnekupart edasi minnes natuke aega peos ja viskas selle siis minema.

„Kui sa tunned hurmalehe juurt, lehte ja õit kõigil aastaaegadel välimuse, lõhna ja seemnete järgi, siis võid sa taime olemust tundes saada teada selle päris nime, mis on midagi rohkemat kui taime kasutamine. Mida tähendab sulle lõpuks kasutamine? Või mulle endale? Kas Gonti mägi või Ulgumeri on kasulikud?” Ogion kõndis veel umbes pool miili ning ütles lõpuks: „Selleks, et kuulda, tuleb vait olla.”

Poiss kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud, kui teda narriks tehti. Ta talitses pahameelt ja kärsitust ning katsus olla kuulekas, et Ogion nõustuks talle lõpuks midagi õpetama. Ta janunes teadmisi ja võimu. Talle hakkas aga tunduma, et ta oleks õppinud rohkem mõne taimetarga või külalausuja kõrval käies, ning kui nad läksid ümber mäe läände, üksildastesse laantesse teisel pool Wissi, mõtles ta üha tihemini, milles küll seisnes selle suure maagi Ogioni suurus ja võluvõim. Kui sadas, ei lausunud Ogion isegi loitsu, mida teab iga ilmategija, ega juhtinud tormi kõrvale. Maal, kus nõidu on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt saare ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks loits juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks mere kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis vihmal sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda kuusepuu ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on väest, kui sa oled liiga tark, et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas kohas magada saanud. Ta ei öelnud neid mõtteid valjusti välja. Ta ei lausunud ühtki sõna. Tema õpetaja naeratas ja jäi vihma käes magama.

Natuke enne Päikesepüha, kui Gonti kõrgmägedes algasid esimesed tihedad lumesajud, jõudsid nad Re Albisse, Ogioni koju. See linn asub Overtelli kõrgete kaljude veerel ning selle nimi tähendab Pistriku Pesa. Kaugel all paistavad sügav sadam, Gonti sadama tornid ning laevad, mis sõidavad laheväravast Haraliste Kaljude vahelt sisse ja välja, kaugel läänes mere taga aga seletab silm Oranea, kõige idapoolsema sisesaare sinavaid künkaid.

Maagi maja, mis oli küll suur ja tugevast puust ehitatud ning kolde ja korstnaga koldeaugu asemel, sarnanes muidu Kümne Lepa hüttidega: seal oli ainult üks tuba, ühte külge oli ehitatud kitselaut. Toa lääneseinas oli midagi alkoovisarnast, kus magas Ged. Tema õlgmadratsi kohal oli aken, kust paistis meri, kuid enamasti tuli luugid kinni hoida kaitseks tugeva tuule eest, mis lõõtsus kogu talve läänest ja põhjast. Selle maja hämaras soojuses veetiski Ged talve, kuulates vihmakrabinat, väljas uluvat tuult või hääletut lumesadu ning õppis kirjutama ja lugema Hardi kuutsadat ruuni. Seda õppis ta suure rõõmuga, sest ilma selle teadmiseta ei anna lihtne masinlik loitsude ja nõisasõnade õppimine inimesele tõelist oma kunsti valdamist. Saarestiku hardi keeles endas pole suuremat võluvõimu kui igas teises inimeste keeles, kuid selle juured on Vanas Keeles, milles kõiki asju nimetatakse nende päris nimedega, ning selle keele mõistmine saab alguse ruunidest, mis on kirja pandud ajal, mil maailma saared merest kerkisid.

Ikka veel ei juhtunud mingeid imesid ega nõiatükke. Terve talve ei toimunud midagi – oli üksnes Ruuniraamatu raskete lehtede keeramine ning vihma- ja lumesadu; Ogion tuli lumistes metsades uitamast või kitsi vaatamast tagasi, trampis lume saabastelt ja istus vaikides kolde juurde. Maagi pikk ergas vaikimine täitis toa ja Gedi pea, kuni talle mõnikord tundus, et ta on sõnade kõla unustanud, ning kui Ogion lõpuks midagi ütles, oleks ta sellega otsekui kõne leiutanud. Ometi ei olnud tema sõnades midagi erilist ning need käisid ainult lihtsate asjade – leiva, vee, ilma ja une kohta.

Kui saabus kiire ja päikesepaisteline kevad, saatis Ogion Gedi tihti Re Albi kohale niitudele taimi korjama ning ütles, et ta ei kiirustaks, andes talle vaba voli uidata päevad otsa vihmaveest paisunud jõekeste ääres, metsades ja märgadel rohelistel, päikesevalgust tulvil aasadel. Ged läks alati rõõmuga ja jäi välja öö tulekuni, aga ta ei unustanud päriselt ka taimede korjamist. Ta hoidis ronides, hulkudes, vees sumades ja uusi paiku uurides silmad lahti ning tõi ikka midagi koju kaasa. Ta sattus ühele niidule kahe jõekese vahel, kus kasvas palju valgeid pühalilli, ning et need õied on haruldased ja ravitsejad hindavad neid kõrgelt, siis läks ta järgmisel päeval samasse paika tagasi. Niidul oli keegi juba ees, üks tüdruk, kelles Ged tundis ära Re Albi vana isanda tütre. Ged ei oleks tüdrukuga rääkima hakanud, aga see tuli ise tema juurde ja tervitas teda lahkelt: „Ma tunnen sind, sa oled Raudkull, meie maagi abiline. Küll oleks tore, kui sa räägiksid mulle nõiakunstist!”

Ged vaatas valgeid lilli, mis riivasid tüdruku valget seelikut, ning esialgu oli ta häbelik ja morn ega vastanud õieti midagi. Aga tüdruk üha lobises avalalt ja muretult ning aegamööda hakkas nooruk ennast vabamalt tundma. Tüdruk oli umbes temavanune, pikk, väga kahkja jumega ja peaaegu valge nahaga – külas räägiti, et tema ema oli pärit Osskilist või mingilt muult võõralt maalt. Ta pikad sirged juuksed langesid õlgadele nagu must kosk. Gedi meelest oli tüdruk väga inetu, aga ta tahtis sellegipoolest talle meeltmööda olla, temas imetlust äratada, ning see soov kasvas jutu käigus veelgi. Tüdruk laskis tal rääkida trikist uduga, mis oli hukutanud võõrad sõdalased, ning kuulas imestaval ja imetleval ilmel, kuid ei lausunud ühtki kiidusõna. Peagi andiski ta juba jutule uue suuna. „Kas sa oskad linde ja loomi enda juurde kutsuda?” küsis ta.

„Oskan,” vastas Ged.

Ta teadis, et niidu kohal kaljudel on pistrikupesa, ning ta kutsus lindu nimepidi. See tuligi, kuid ei laskunud tema randmele, sest ilmselt häiris teda tüdruku lähedus. Pistrik häälitses, peksis oma laiade tiibadega õhku ning kandus tuules ülespoole.

„Kuidas sa nimetad sellist loitsu, mis pistrikku tulema sundis?”

„Kutseloitsuks.”

„Kas sa oskad ka surnute hingi enda juurde kutsuda?”

Poiss arvas, et tüdruk teda selle küsimusega pilkab, sest pistrik ei olnud päriselt tema kutsele kuuletunud. Ta ei kavatsenud ennast pilgata lasta. „Tahtmise korral võiksin küll,” ütles ta rahulikult.

„Kas hinge väljakutsumine ei ole mitte väga raske ja ohtlik?”

„Raske küll. Aga ohtlik?” Ged kehitas õlgu.

Seekord oli ta peaaegu kindel, et tüdruku pilgus oli imetlus.

„Kas sa armurohtu oskad teha?”

„Selleks pole erilist oskust vaja.”

„Tõsi,” vastas tüdruk, „seda oskab teha iga külalausuja. Kas sa muutmisloitsu oskad lausuda? Kas sa oskad muuta oma kuju, nagu võlurid juttude järgi peaksid oskama?”

Ged ei olnud jällegi kindel, et tüdruk seda küsimust pilklikult ei esitanud, seepärast vastas ta taas: „Tahtmise korral võiksin küll.”

Tüdruk hakkas paluma, et ta muudaks ennast milleks tahes, kulliks, härjaks, tuleks, puuks. Ged tõrjus tema pealekäimist lühikeste saladuslike sõnadega, mida kasutas tema õpetaja, aga kui tüdruk teda meelitas, ei suutnud ta järsult keelduda, pealegi ei osanud ta öelda, kas ta ise uskus oma kelkimist või ei. Ta läks minema, öeldes, et õpetaja ootab teda kodus, ning järgmisel päeval ta niidule ei tulnud. Aga ülejärgmisel päeval tuli ta jälle, kinnitades endale, et ta peaks korjama veel lilli, kuni need õitsevad. Tüdruk oli kohal ning nad sumasid paljajalu soisel niidul ja noppisid raskeid valgeid õisi. Kevadpäike säras ning tüdruk lobises temaga lõbusasti nagu mõni koduküla karjatüdruk. Ta esitas Gedile jälle nõiakunsti kohta küsimusi ja kuulas pärani silmi poisi juttu, nii et poiss hakkas taas suurustlema. Siis küsis tüdruk, kas poiss ei näitaks talle muutmisloitsu toimet, ning kui poiss vastu puikles, vaatas tüdruk talle otsa, lükkas mustad juuksed näo eest ja küsis: „Kas sa kardad?”

„Ei, ei karda.”

Tüdruk naeratas natuke põlastavalt ja ütles: „Võib-olla oled sa liiga noor?”

Seda ei kavatsenud Ged taluda. Ta ei öelnud midagi, aga otsustas oma võimeid tüdrukule tõestada. Ta lausus, et tüdruk võiks järgmisel päeval jälle niidule tulla, läks minema ja jõudis koju, kui õpetaja oli veel väljas. Ged sammus otse riiuli juurde ja võttis sealt kaks Tarkuseraamatut, mida Ogion tema nähes veel kordagi ei olnud avanud.

Ta otsis enesemuutmise loitsu, aga et tal läks ruunide lugemine alles aeglaselt ning ta ei mõistnudki õieti loetut, siis ei leidnud ta seda, mida otsis. Raamatud olid väga vanad, Ogion oli saanud need oma õpetajalt Heleth Kaugeltnägijalt ja Heleth oma õpetajalt, Perregali maagilt, ning nõnda muinasaegadeni välja. Kiri raamatus oli väike ja imelik, paljud käed olid sõnu üle kirjutanud ja midagi ridade vahele lisanud ning kõik need käed olid nüüdseks põrmuks saanud. Mõnes kohas aga mõistis Ged ometi midagi sellest, mida ta lugeda üritas, ning et tüdruku küsimused ja pilked ei läinud tal hetkekski meelest, peatus ta pilk leheküljel, kus oli surnute hingede kutsumise loits.

Kui ta seda luges, püüdes ükshaaval ruunide ja sümbolite tähendust mõistatada, haaras teda õud. Tema pilk oli otsekui raamatusse naelutatud ning ta ei saanud seda enne kõrvale keerata, kui oli loitsu lõpuni lugenud.

Tõstnud seejärel pea, nägi ta, et majas oli pime. Ta oli lugenud ilma igasuguse valguseta, pimeduses. Kui ta nüüd raamatusse vaatas, ei suutnud ta enam ruune eristada. Hirm näis aga temas kasvavat ning see hirm hoidis teda toolil kinni. Tal oli külm. Üle õla vaadates nägi ta, et suletud ukse kõrval küürutas miski, mingi vormitu, pimedusest tumedam varjutomp. Tundus, et see sirutus tema poole, sosistas midagi, kutsus teda sosinal, aga Ged ei saanud sõnadest aru.

Uks paiskus pärani. Sisse astus kõrge helendav kogu, valgest leegist ümbritsetud mees, kes ütles midagi valjusti, vihaselt ja järsult. Pimedus ja sosin kihutati minema ning need hääbusid.

Hirm kadus Gedi südamest, aga ta kartis ikka veel kohutavalt, sest lävel keset helendust seisis maag Ogion ning tammine sau tema käes kiirgas valget valgust.

Maag astus sõna lausumata Gedist mööda, pani lambi põlema ja asetas raamatu uuesti riiulile. Siis vaatas ta poisile otsa ja ütles: „Seda loitsu lausudes sead sa alati hukatuse äärele nii sulle antud väe kui ka oma elu. Kas sa seda loitsu raamatutest otsisidki?”

„Ei, õpetaja,” pomises poiss ning seletas häbenedes Ogionile, mida ta oli otsinud ja miks ta seda oli teinud.

„Kas sa ei mäleta, kuidas ma ütlesin sulle, et selle tüdruku ema, isanda naine, on võlur?”

Ogion oli seda tõesti kunagi öelnud, aga Ged polnud tema juttu tähele pannud, kuid nüüd ta teadis juba, et ilma mõjuva põhjuseta ei rääkinud Ogion kunagi midagi.

„Tüdruk on ise ka juba poolenisti nõid. Võib-olla saatis ema tüdruku sinuga rääkima. Võib-olla tema avaski raamatus selle lehekülje, mida sa lugesid. Tema ei teeni neid vägesid, mida teenin mina: ma ei tea, mida ta taotleb, aga tean, et head ta mulle ei soovi. Ged, kuula mind nüüd. Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle selle peale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb!”

Ged hüüdis häbist kannustatuna: „Kuidas saan ma seda kõike teada, kui sa mulle midagi ei õpeta? Sellest ajast saadik, kui ma sinu juurde elama tulin, ei ole ma midagi teinud, midagi näinud…”

„Nüüd oled sa midagi näinud,” ütles maag. „Ukse juures pimeduses, kui ma sisse astusin.”

Ged vaikis.

Ogion laskus põlvili, seadis puud koldesse ja läitis tule, sest majas oli külm. Ikka veel põlvitades ütles ta oma vaikse häalega: „Ged, mu noor pistrik, miski ei kohusta sind minu juures või minu teenistuses olema. Mitte sina ei tulnud minu juurde, vaid mina sinu juurde. Sa oled väga noor säärase valiku tegemiseks, aga mina seda sinu eest teha ei saa. Kui sa soovid, saadan ma sind Roke saarele, kus õpetatakse kõrgeid kunste. Sa õpid seal kõike, mida õppida tahad, sest sinus on suur vägi. Loodetavasti isegi suurem kui sinu uhkus. Ma jätaksin su enda juurde, sest minul on olemas see, mis sinul puudub, aga ma ei hoia sind siin vastu sinu tahtmist. Vali nüüd Re Albi ja Roke vahel!”

Ged seisis tummalt, hinges segadus. Ta oli hakanud armastama Ogioni, kes oli teda oma puudutusega terveks ravinud ning kelles polnud kübetki viha; Ged armastas teda, aga sai sellest aru alles nüüd. Ta vaatas vastu korstnajalga nõjatatud tammist saua, mäletas selle kiirgust, mis oli kurjuse pimedusest välja põletanud, ning ihkas Ogioni juurde jääda, koos temaga lähedal ja kaugel metsas hulkuda, vaikimist õppida. Ometi peitusid temas ka teised igatsused, mida ta ei saanud maha suruda: kuulsuseiha ja soov tegutseda. Ogioni tee meisterlikkusele tundus pikk, see oli aeglane kõrvalrada, tema aga võis purjetada pärituult otse Sisemerele, Tarkade Saarele, kus õhk helendas nõidusest ja Arhimaag kõndis imede keskel.

„Õpetaja,” ütles Ged, „ma lähen Rokele.”

Nõnda sammuski Ogion mõni päev hiljem päikesepaistelisel kevadhommikul tema kõrval Overfellist alla viival järsul teel viisteist miili Gonti Suursadamasse. Maavärava juures, kahe lohekuju vahel, laskusid Gonti linnavalvurid maagi nähes paljastatud mõõkadega põlvili ning ütlesid talle tere tulemast. Nad tundsid teda ja avaldasid talle printsi käsul ja omaenda tahtel austust, sest kümme aastat tagasi oli Ogion päästnud linna maavärinast, mis oleks rikaste lossid maatasa teinud ja Haraliste Kaljude kanali laviini alla matnud. Ogion oli rääkinud Gonti mäega rahustavalt ning vaigistanud Overfelli vappuvaid kuristikke, nagu rahustatakse ehmunud loomi. Ged oli sellest kuulnud ning nüüd, kui ta imestas, et relvastatud valvurid tema vaikse õpetaja ees põlvitasid, meenus see talle. Ta vaatas peaaegu hirmuga meest, kes oli peatanud maavärina, aga Ogioni nägu oli rahulik nagu ikka.

Nad läksid alla sadamasillale, sadamaülem tõttas Ogioni tervitama ja küsis, kuidas ta saaks kasulik olla. Maag seletas talle tuleku põhjust ning sadamaülem nimetas kohe üht Sisemerele suunduvat laeva, millega Ged reisijana kaasa võis minna. „Või kui tal oskusi jätkub, võtavad nad ta kaasa tuulemeistrina,” ütles ta. „Neil ei ole ilmategijat pardal.”

„Ta oskab üht-teist peale hakata uduga, aga mitte meretuulega,” vastas maag Gedi kergelt õlast puudutades. „Ära tee mingeid trikke merega ega meretuulega, Raudkull, sa oled alles kuivamaa inimene. Sadamaülem, mis selle laeva nimi on?”

„Vari, laev tuleb Andradesest ja läheb karusnahkade ja vandlilastiga Horti linna. See on tugev laev, isand Ogion.”

Maagi nägu tõmbus laeva nime nimetamisel pilve, aga ta ütles: „Olgu nii. Anna see kiri Roke kooli vardjale, Raudkull. Kandku sind edasi pärituul! Hüvasti!”

Niisugune oligi Ogioni hüvastijätt. Ta pöördus minekule ja sammus mööda tänavat sadamasillast eemale. Ged seisis abitult ja vaatas, kuidas õpetaja eemaldub.

„Tule kaasa, poiss,” ütles sadamaülem ja viis ta kalda äärde kaile, kus Vari valmistus merele minema.

Võib tunduda imelik, et külas, mis asub viiekümnemiilise läbimõõduga saarel igavesti merele vaatavate kaljude varjus, võib laps meheikka jõuda, ilma et ta oleks kunagi paati istunud või sõrme soolasesse vette pistnud, kuid nii see ometi oli. Olgu ta siis põllumees, kitsekarjus, loomakasvataja, jahimees või käsitööline, kuivamaa elanik peab ookeani ikka soolaseks ja heitlikuks vallaks, millel pole temaga mingit pistmist. Kodukülast kahe päevatee kaugusel asuv küla on võõras maa ning purjeka päevatee kaugune saar on pelk kuuldus, mere taga aimuvad udused künkad, mitte aga niisugune kindel maapind, millel ta ise kõnnib.

Nii oli Gedile, kes polnud kunagi kõrgmäelt alla saanud, Gonti sadam hirmuäratav ja imeline paik – suured majad ja tahutud kividest tornid, kaid, dokid, eeldokid ja sildumiskohad, sadam, kus poolsada paati ja galeeri sadamasilla ääres kõikus, veest välja tõmmatuna kummuli parandamist ootas või reidil kokkupandud purjede ja kinniste aeruaukudega ankrus seisis, võõrastes murretes hõikuvad madrused ja sadamatöölised, kes jooksid raskete kandamitega vaatide, kastide, nöörikerade ja aeruvirnade vahel, karusnahksete mantlitega habemikud kaupmehed, kes ettevaatlikult veeäärsetel libedatel kividel kõndides vaikselt vestlesid, saaki maha laadivad kalamehed, kopsivad püttsepad, vasardavad laevameistrid, laulvad merikarbimüüjad ning valjuhäälsed laevaülemad – ja kõige selle taga hääletu sätendav laht. Pimestatuna, kumisevate kõrvadega ja segaduses järgnes Ged sadamaülemale suurde dokki, kuhu Vari oli kinnitatud, ning sadamaülem viis ta laevaülema juurde.

Nad vahetasid mõne sõna ning laevaülem nõustus viima Gedi reisijana Rokele, sest seda oli palunud maag, seejärel jättis sadamaülem poisi laeva juurde. Varju ülem oli suur ja paks mees, tal oli seljas pellavinahaga ääristatud punane mantel, mida kannavad Andradese kaupmehed. Ta küsis Gedile otsa vaatamata kõmiseva häälega: „Poiss, kas sa ilma oskad teha?

„Oskan.”

„Kas sa tuult oskad tõsta?”

Ged pidi eitavalt vastama ning siis käskis ülem tal otsida endale koht, kus ta kellelegi ette ei jää, ning seal paigal püsida.

Sõudjad tulid nüüd juba pardale, sest laev pidi enne öö saabumist reidile minema ja koidu eel mõõnaga merele purjetama. Niisugust kohta, kus ta kellelegi jalgu poleks jäänud, ei olnudki, kuid Ged seadis end nii hästi kui suutis pakitud, seotud ja nahkadega kaetud lasti otsa ahtris ning jälgis sealt kõike toimuvat. Sõudjad, tursked pikkade kätega mehed kargasid pardale, sadamatöölised veeretasid veevaadid mürinal dokkidest välja ning seadsid need sõudjate pinkide alla. Hästi ehitatud laev istus kogu oma lastiga sügaval vees, kuid tantsiskles siiski kergelt kalda ääres loksuvatel lainetel, valmis teele asuma. Siis asus tüürimees oma kohale ahtripostist paremal ja vaatas laevaülema poole, kes seisis laual, mis oli kinnitatud laevakiilu ühinemiskohta Andradi Vana Mao kujuliseks nikerdatud vöörtääviga. Laevaülem karjus valjusti käsklusi, Vari andis otsad ja kaks sõudepaati vedasid ta suure vaevaga dokkidest välja. Siis kõlas laevaülema käsklus: „Luugid lahti!” ning kummaltki poolt paiskus kolinal välja viisteist suurt aeru. Sõudjate tugevad seljad tõmbusid pingule, laevaülema kõrval seisev nooruk aga lõi trummiga rütmi. Laev liikus nüüd kergelt nagu kajakas, aerud tiibadeks, ning linna kära ja möll jäid äkitselt seljataha. Nad jõudsid vaiksele laheveele ning nende taga kerkis Mäe kõrge tipp, mis näis mere kohal rippuvat. Nad heitsid ankrusse madalas abajas lõunapoolse Haralise Kalju varjus ning veetsid seal öö.

Laeva seitsmekümne meeskonnaliikme hulgas oli mõni ealt väga noor poiss nagu Ged isegi, kuigi nad kõik olid juba meheikka pühitsetud. Need noorukid kutsusid Gedi enda hulka, jagasid temaga sööki ja jooki ning naljatasid ja tögasid teda jämedakoeliselt, kuid sõbralikult. Nad nimetasid teda muidugi kitsekarjuseks, sest ta pärines Gonti saarelt, aga kaugemale nad oma naljadega ei läinud. Ged oli niisma pikk ja tugev nagu viieteistkümneaastased, valmis otsekohe nii hea sõna kui pilkega vastama, ning seetõttu asus ta nende sekka ning hakkas juba tol esimesel õhtul nende kombel elama ja nende tööd õppima. See sobis laevaohvitseridele hästi, sest jõude istuvatele reisijatele polnud pardal ruumi.

Ruumi oli üsna vähe isegi meeskonnale ja ilma tekita galeeris, mis oli tulvil mehi, varustust ja lasti, polnud mingeid mugavusi, kuid mis tähendas mugavus Gedile? Ta lamas sel ööl põhjasaartelt pärit karusnaharullide keskel, vaatas kevadist tähistaevast sadamavee kohal ja linna väikesi kollaseid tulesid ahtris ning uinus ja ärkas, täis rõõmu. Koidu eel algas mõõn. Nad hiivasid ankru ja sõudsid aeglaselt Haraliste Kaljude vahelt välja. Kui päikesetõus Gonti Mäe nende selja taga punaseks värvis, tõstsid nad suurpurje ning suundusid üle Gonti mere edelasse.

Nad purjetasid kerge tuulega Barniski ja Torheveni vahel ning teisel päeval hakkas paistma Havnor, suur saar, Saarestiku süda ja kolle. Kolm päeva nägid nad piki Havnori idarannikut purjetades selle rohelisi künkaid, kuid maale nad ei läinud. Ged ei tõstnud veel palju aastaid jalga sellele maale ega näinud Havnori suure sadama valgeid torne maailma keskmes.

Nad veetsid ühe öö Kembermouthis, Way saare põhjaosas, järgmise öö väikeses linnas Felkway lahe suudmes, möödusid seejärel O saare põhjaneemest ning jõudsid Ebavnori väinadesse. Seal lasksid nad purje alla ning asusid sõudma, ühel või teisel pardaküljel ikka maa ning hüüdekaugusel alati teisi suuri või väikesi kaubalaevu, mõni saabumas pärast aastatepikkust rännakut tagasi Välisrajalt, täis kummalist kaupa, mõni keksimas nagu varblane ühelt Sisemere saarelt teisele. Tiheda liiklusega väinadest lõuna poole keerates jätsid nad Havnori selja taha ning purjetasid Arki ja Ilieni kaunite saarte vahel, millel paistsid linnade tornid ja terrassid, ning jätkasid siis vihmas ja tõusvas tuules teed üle Sisemere Roke saare poole.

Öösel, kui tuul paisus tormiks, võtsid nad maha nii purje kui ka masti ning sõudsid terve järgmise päeva. Pikk laev püsis kindlalt lainetel ja liikus uljalt, aga tüürimees pika tüürimõla juures ahtris vaatas merd piitsutavasse vihma ega näinud peale saju midagi. Nad läksid magneti järgi edelasse ning teadsid küll, kuhu poole nad sõitsid, kuid mitte seda, millistes vetes nad parasjagu asusid. Ged kuulis, kuidas mehed rääkisid Rokest põhjas asuvast leetseljakust ja Borilouse karidest idas; teised väitsid, et nad võisid olla nüüd juba kursist kaugele kõrvale kaldunud ja purjetada lõuna pool Kameryt tühjas meres. Tuul läks veelgi tugevamaks ja rebis suurte lainete servad lendavateks vahuräbalateks, aga laevamehed sõudsid ikka veel allatuult edelasse. Sõudmiskordi lühendati, sest töö oli väga raske; nooremad pandi kahekesi ühe aeru peale ja Ged sõudis koos teistega, nagu ta oli sõudnud Gontist lahkumisest saadik. Kui nad parajasti ei sõudnud, kühveldasid nad galeerist vett välja, sest lained pillutasid seda rängalt. Nii rügasid nad keset laineid, mis tõttasid tuules nagu suitsevad mäed, külm vihm aga piitsutas halastamatult nende selgi ning trumm tümpsus tormimühinas nagu südametukse.

Keegi mees võttis Gedi koha sõudepingil üle ja käskis tal minna vööri laevaülema juurde. Ülema mantlipalistuselt tilkus vett, aga ta seisis tüsedana nagu veinivaat oma kohal ning küsis alla Gedi poole vaadates: „Poiss, kas sa oskad seda tuult vaigistada?”

„Ei.”

„Kas sa rauast tead midagi?”

Ta pidas silmas, kas Ged oleks osanud panna kompassinõela Rokele teed näitama, nii et magnet ei oleks järginud mitte põhjasuunda, vaid nende tahtmist. Niisugune oskus on üks mereisandate saladusi ning taas pidi Ged ei ütlema.

„Sellisel juhul,” möirgas laevaülem läbi vihma ja tuule, „tuleb sul leida mingi laev, mis sind Horti linnast tagasi Rokele viiks. Roke peaks meist praegu läände jääma ning üksnes võlukunst võiks meid üle säärase mere sinna kanda. Me peame lõunasse hoiduma.”

Gedile see ei meeldinud, sest ta oli kuulnud madruseid Horti linnast rääkimas: see pidi olema seaduseta paik, kus aeti kahtlast äri ning kus tihti inimesi püüti ja Lõunarajale orjusesse müüdi. Ta läks tagasi oma kohale aerudel, sõudis kõigest jõust koos kaaslase, turske Andradese noorukiga, kuulis, kuidas trumm rütmi lõi ja nägi, kuidas ahtris rippuv latern – vaevlev valgusekübe vihmahallis hämaruses – hüples ja vilkus, kui tuul seda väntsutas. Ta vaatas sõudmise raskes rütmis nii tihti läände kui sai. Kui laev kõrgele laineharjale kerkis, silmas ta korraks vahutava vee kohal pilvede vahel valgust, mis oleks võinud olla loojuva päikese viimne kuma, kuid see valgus oli selge, mitte punakas. Tema paarimees ei olnud valgust näinud, kuid Ged kuulutas nähtut valjul häälel. Tüürimees otsis valgust iga kord, kui laev laineharjale tõusis, ning nägi seda Gediga ühel ajal, kuid tema hüüdis, et tegemist on ainult loojuva päikesega. Siis hõikas Ged üht noorukit, kes pidi hetke pärast tema kohale asuma, trügis uuesti mööda kraami täis vahekäiku pinkide vahel, haaras kinni nikerdatud vöörist, et mitte üle parda paiskuda, ning karjus üles laevaülemale: „See valgus läänes on Roke saar!”

„Ma ei näinud mingit valgust,” möirgas laevaülem, aga tema sõnade ajal sirutas Ged käe välja ning kõik nägid läänes tõttavate pilvede ja möllava mere kohal selget valguskuma.

Mitte reisija pärast, vaid laeva päästmiseks tormiohust hõikas laevaülem kohe tüürimehele, et see võtaks suuna läände, valguse peale. Aga Gedile ütles ta: „Poiss, sa kõneled nagu mereisand, aga kui sa meid niisuguse ilmaga valesti juhatad, siis viskan ma sind üle parda ja sa võid Rokele ujuda!”

Nüüd pidid nad allatuult sõudmise asemel tuulesuunaga risti sõudma ja see oli raske; traaversis vastu laeva raksatavad lained lükkasid seda kogu aeg uuest kursist lõunasse, kõigutasid seda ja lõid vett sisse, nii et seda tuli pidevalt välja loopida, ning sõudjad pidid peale passima, et laeva kõikumisel aerud veest välja ei tõuseks ja nad pinkide vahele ei kukuks. Nüüd oli tormipilvede all juba peaaegu pime, aga aeg-ajalt silmasid nad siiski läänes kumavat valgust ning sellest piisas kursi hoidmiseks ja edasi rühkimiseks. Lõpuks vaibus tuul veidi ning kuma nende ees muutus heledamaks. Nad sõudsid edasi ja jõudsid kahe aerutõmbe vahel otsekui tormiseinast läbi selge taeva alla, kus loojangukuma veel taevast kattis ja merel vastu hiilgas. Üsna lähedal, teisel pool vahuharjalisi laineid nägid nad kõrget ümarat rohelist küngast ning selle jalamil väikese lahe äärde ehitatud linna, kus paadid rahulikult ankrus seisid.

Pikale mõlale nõjatuv tüürimees pööras pead ja hüüdis laevaülemale: „Kas see on päris maa või nõidus?”

„Hoia laeva sellel kursil, sa igavene puupea! Sõudke ometi, armetud orjakutsikad! See on Thwili laht ja Roke küngas, nagu iga lollgi ise näha võib! Sõudke!”

Nii sõudsid nad trummilöökide saatel väsinult lahte. Seal oli nii vaikne, et nad kuulsid linnaelanike hääli, kellahelinat ja kaugel eemal tormi sisinat ja möirgamist. Umbes miili raadiuses põhjas, idas ja lõunas lasusid kõikjal ümber saare tumedad pilved. Aga Roke kohal ilmusid selges ja vaikses taevas ükshaaval nähtavale tähed.